Üleeile nautisime veel Vegast - jalutasime nii Pariisi tänavatel kui Veneetsia kanalite ääres (kanalid koos motoriseeritud gondlitega on hoone teisel korrusel), samuti nägime ära vulkaanipurske.
Eile sõitsime läbi kolm osariiki: alustuseks Nevada ning Las Vegasest mitte väga kaugel asuv Valley of Fire State Park. Tuleoruks kutsumine on õigustatud - fantastilised punetavad kaljud ning on oht jääda liiga kauaks kauneid vaateid nautima.
Nii juhtus ka meiega - gps arvas, et oma järgmisse sihtpunki Utah osariigis asuvasse Bryce kanjonisse jõuame alles pimedas. Kuna pimedas kohalejõudmisel poleks jumet olnud, siis oli vaja hakata paremat tempot tegema, kui gps eeldas. Niisiis rooli kõige raskema jalaga inimene, kes eestlaslikult ilma piinlikustundeta lubatud sõidukiirusele 10% otsa lisab. Kusjuures USA teedel olin ma niimoodi kiireim autojuht. Eriti maakohtades hakkab siin silma, et kellelgi pole kuhugi kiiret ja uimerdatakse aeglasemaltki kui märk lubab.
Tegime teedel head tööd ja jõudsime valges kohale. Valge oli ka maa, nii et nägime vist esimese lume enne ära kui kodumaal viibijad. Aga vaated olid küll sellised, et nende nimel poleks olnud kahju isegi mõnd kiiruseületamise trahvi maksta. Ja külma ilma ei pannud ka eriti tähelegi.
Õhtupimeduses sõitsime Arizonasse, Page’i-nimelisse väikelinna. Motell osutus isegi viisakamaks, kui ma ette kujutasin.
Täna hommikul läksime alustuseks päris linna külje all asuvat Horseshoe Bendi vaatama. Jälle supervaated:
Ning seejärel tuur Antelope kanjonisse. Minu jaoks selle reisi highlight. Valisime Lower Antelope’i, mis on kitsam ja väidetavalt ägedam, samas käib seal vähem turiste kui Upper Antelope kanjonis, kuna see on eakatele või paksudele lihtsalt füüsiliselt sobimatu. Aga mis ma siin üldse pikalt jahun sellest - pildid räägivad enda eest.
Hiljem käisime kauneid vaateid nautimas veel siin Page’i lähiümbruses: Lake Powell, Glen kanjoni tamm jms.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar