Kui loodus on valdavalt igav liiv ja tühi väli, siis tuleb vaatamisväärsused inimkäega luua ning seda on Dubais ja Abu Dhabis päris edukalt ning ilmselt eelarvet kokku hoidmata tehtud. Kui eesmärk on ikka kõik kas siis kõrguse või suurusega üle trumbata ja kulusid optimeerida pole seejuures vaja, siis väärib see kindlasti korra oma silmaga üle vaatamist. Plussiks kindlasti ka see, et kõik on ilus, puhas ja turvaline, samuti ilm detsembrikuus igati meeldiv - mitte üle 30 kraadi. Sama meeldiv pole kahjuks siseruumide kliima, mis tõi kaasa valutava kurgu või kinnise nina. Ei suuda aru saada nende lõunamaalaste külmalembusest - miks peaks hotellitoa 18-19 kraadile jahutama? Positiivselt üllatas aga tolerantsus lääne tavade, sh riietumise ja napsuvõtmise suhtes. Kartus, et äkki teeme vale asja ja satume kohalikku vanglasse, osutus asjatuks. No ja jõulukuuski ja jõulukaunistusi oli ikka kõvasti rohkem kui detsembrikuises Tallinnas. Ühesõnaga rätt peas ringi lehvima ei pidanud mujal kui mošees ning alkoholi hankimisega ei tekkinud ka mingeid tõrkeid. Viimane sõltub küll veidi ka valmisolekust maksta mõnevõrra rohkem kui Eesti sama kraami eest, samuti ilmselt meie hotellivalik oli alkoholitarbimist soosiv (rahvusvahelised ketid, 5 tärni)
Aga alustagem siis algusest. Kohale jõudsime vastu ööd, nii et esimene vaade Dubaile oli juba lennukiaknast üsnagi uhke, samuti takso aknast särasid erineva kuju ja kõrgusega tornid vastu.
Burj Khalifa kui maailma kõrgeima hoone nägime kohe esimese asjana ära, sest sellise kõrgusega hoonet on raske teistega ära varjata. Aga lähemalt vaatama minna plaanisime seda järgmisel päeval. Ei teagi, kas Aivar öösel normaalselt magada sai või närveeris tornikülastuse (125.korrus) pärast terve öö.
Hotelli hommikusöök oli väga rikkalik, nii et kohe ei jaksanudki rajale tormata, vaid vedelesime veidi hotelli basseini ääres. Kuna meie hotell asus Business Bay's ehk kesklinnas, kus asuvad nii Burj Khalifa kui nt suurim kaubanduskeskus Dubai Mall, siis otsustasime sel päeval ainult tallataksoga läbi ajada. Kuna oli pühapäev, oli meiesuguseid jalakäijaid väga hõredalt, kuigi üldiselt olid olud väga jalakäijasõbralikud, v.a ühel sillal lühike lõik, kus kõnnitee ootamatult ülikitsaks kahanes.
Dubai Mall'i juurde jõudsime sellisest küljest, kus olid uste ees punased vaibad, uksehoidjad, ohtralt kulda-karda ja jõulukaunistusi. Algul mõtlesimegi, et kogu keskus on nii udupeen, aga hiljem leidsime üles ka n.ö tavainimeste sissepääsud. Me nimelt olime murdnud sisse just kõige kallimate butiikide poolt otsast. Kuna kaubavalik võttis silme ees suht kirjuks, siis midagi osta ei osanudki. Vaatasime rohkem kui üldpilti kaubanduskinnisvaraturust. Ilmselt selleks, et seal kõigi poodide kaubavalikuga tutvuda, peaks seal veetma nädalakese. Me vaatasime hoopis kalu (akvaariumi suur klaassein avaneb otse kaubanduskeskuse koridori, nii et selle asemel, et akvaariumi pilet osta, saab kõik need haid, raid ja muud kalad ära vaadata tasuta).
Kui keskuses juba liiga külm hakkas, läksime õue ümbruskonnaga tutvuma. Seal basseinide ja keskuse ümber on kena jalakäijate ala, kust võimalik iga nurga all Burj Khalifa pildile mahutada.
Üldiselt oli meil teadmine, et veini ja õlut mujal kui hotellides ei saa, aga kui nägin Dubai Malli juures üht pubi nimega Tap Room, läks tuleke põlema ning loogika ütles, et sellise nimega koht peab ju ometi õlut pakkuma. Otsides selle sissepääsu, viskas meid sisse hoopis kõrval oleva restoran/baari sisseviskaja, reklaamides lahkelt, et happy hour, wine, beer. No meile see pakkumine täitsa sobis, tänu Happy hour'ile saime joogid odavamalt kätte kui oma hotelli baarist.
Väga mitut jooki polnud mahti teha, sest meil oli ostetud kellaajaline pilet Burj Khalifa'sse. Ei teagi, kas asi oli selles, et Aivar juba baaris julgust võtta sai, aga tuli minuga kenasti vastuvaidlemata kaasa. Sõitsime liftiga 124/125 korrusele, kus ta esialgu küll klaasist mõõdukasse kaugusse hoidis, aga mõne aja pärast julges alla vaadata ja ei tundunudki väga õudne. Sisuliselt nagu lennukist vaataks alla - kõik teised tornmajad tunduvad kuskil kaugel allpool ning autosid ja inimesi silm tänaval ei seleta.
Ootasime kõrgustes passides ära päikeseloojangu ning siis suundusime alla õhtusöögile ning seejärel juba purskkaevu vaatama. Õhtusöögi ajal korraks ka see purskkaev meile paistis ja muusika kostus, aga kuna see oli nii lühikest aega, siis arvasime, et alles testiti, kas töötab. Kuid guugeldamine andis vastuse, et see enneolematult suursugune show, mida enamik linna turiste oli korraga vaatama tulnud, kestabki vaid 5 minutit. No õnneks me spetsiaalselt selle pärast kuskilt teisest linna otsast kohale ei sõitnud, aga eks ta lati alt minek ikka tundus. Maailma kõrgeim purse ilmselt küll, aga ei mingit ägedat värvide mängu, mida kunagi nt Barcelonas või Prahas nähtud; ja pikkust polnud ju show'l ollagi.
Ägedam värvidemäng hakkas õhtul hoopis Burj Kalifa seinal (piltidel vaid paar näidet)
Õhtul taas läbi linna mõni km jalutuskäiku, nii et päeva lõpuks kogunes ligi 30000 sammu.
Järgmisel päeval, peale paari tundi bassein ääres, tõmbasin pika seeliku selga, toppisin salli käekotti ning lasime end taksol visata mošee juurde, mis pidavat Dubais olema ainus, kuhu mittemoslemeid sisse ekskurseerima lastakse. Kahjuks sel kellaajal ja ilma giidiga tuurita ikkagi ei lastud. Me ei viitsinud üle tunni aja oodata, et siis veel mingi tund vms giidi sabas jõlkuda, piirdusime pildiga välivaatest ja otsustasime ekskurseerima minna nn vanalinna.
Tundus tühine 5-6 km jalgsimatka, nii et otsustasime taasa jala visata. Kahjuks hakkasid meile õige pea kaikaid kodaratesse loopima mastaapsed teetööd, mille kõrval isegi Tallinna linn kahvatub. Kuidagi me lõpuks sealt läbi murdsime, kuigi olime sunnitud tegema plaanitust suurema ringi, et mitte öelda eksirännaku, ning vahepeal oli ikka kopp ees sõna otseses mõttes.
Osa sellest vanalinnast tundub pigem selline, kus elavad kohalikud mitte kõige rikkamad inimesed. Sagimist tänavatel on palju ja turistide osakaal oluliselt väiksem kui nt Business Bay-s. Samas keegi kurjalt ei põrnitsenud, kui ma seal palavuse tõttu katmata õlgadega ringi lehvisin. Esimese asjana suundusime sadamasse, kust vanaaegsed paadid veavad üle kanali, kus teisel kaldal kuulsad kulla ja vürtside turud on. Esialgu oli meil nende vastu huvi tagasihoidlik, kuna peale pikka matka oli prioriteediks hoopis vetsu leidmine. Üks eriti agar paadikapten üritas meid aga kohe oma paati vedada ja kuuldes, et me enne vetsus käia tahame, ütles, et tulge peale, ma viin teid ära. Lõpuks selle sahmimise käigus ei saanudki täpselt aru, et olime sujuvalt tellinud ka peale vetsuskäiku veel tunnise jõekruiisi, ning alles siis pääsesime teisele kaldale turgudega tutvuma. Kaua seal ei viitsinud käia, sest mulle need turud ja aktiivne müügitöö liialt ei meeldi. Kulda jõudsime siiski piisavad koguses näha (aga mitte osta)
Taas teisel pool kaldal olles, võtsime suuna vanima linnaosa peale (Al Seef), mis juba kanali pealt päris huvitav ja atraktiivne oli paistnud. Sealseid kangialuseid mööda kolistades tundus aga eriti äge. Suutsime taas leida restorani, kus vabalt veini ja õlut voolas. Ja söögid olid ka superhead. Hängisimegi pimedani seal väikestel tänavatel ringi.
Tagasi hotelli otsustasime seekord ikkagi takso võtta, sest teetööde vahel laveerimisest oli selleks päevaks kõrini ja nagunii oli peaagu 30000 sammu taas täis tehtud.
3. päev - asusime taas jalgsi teele, seekord teetöödest pääsedes, ning võtsime suuna Green Planet-ile. See on selline sisetroopikaaed, kus eksootilised linnud vabalt ringi lendavad ning ka ohutud loomad nagu laiskloom, lendrebased vms oma äranägemise järgi ringi kolavad. Maod õnneks on klaaspuuridesse paigutatud.
Kokkuvõttes oli tore koht - need linnud-loomad on seal nii inimestega harjunud, et neid näeb täpselt nii lähedalt, kui huvi vaadata on.
Edasi kõmpisime Museum of Future juurde. Õnneks oli pilet ette ostetud, sest see on jube populaarne koht. Samas ma ütleks, et pigem isegi üle haibitud. Maja ise on väga äge, aga ekspositsiooni osas olid ootused pigem kõrgemad.
Aga jätkasime vaatamisväärtuste lainel - võtsime takso ja sõitsime AYA Universe'i, mis pisut ootamatul asub ühes kaubanduskeskuses. Aga oli isegi üle ootuste äge - peeglite, valgustuse või videoinstallatioonide abil loodud väga visuaalselt efektsed ruumid.
Järgmisel päeval, peale lõunani hotelli basseini ääres vedelemist, lasime end Abu Dhabisse sõidutada. Hotell oli üsnagi edev, erilist rõhku oli pandud jõulumeeleolule.
Ei jäänud viimast siiski pikalt nautima, sest väljas oli veel kuum suvepäev, seega tegime linnas jalutuskäigu eesmärgiga jõuda randa.
Õnneks lubatakse ka Abu Dhabi rannas bikiinides ringi lipata, kuigi tundub, et seal käib lääne turiste niivõrd palju vähem, et kohalikud mehed pole veel paljaste valgete naiste nägemisest ära tüdinenud, mistõttu jätkub mööda randa uitajaid - kas siis üksi või mitmekaupa, kes üritavad delikaatselt silmanurgast jõllitada.
Dringi saamiseks tuleb Abu Dhabis küll ikkagi üsna kindlast hotelli suunduda. Selgus, et olime veel kuidagi sattunud ka mingisugusesse superior-tuppa, mille klientidele oli erinevalt ülejäänud hotellikülastajatest sissepääs lounge-baari, kus sai enne õhtusööki happy hour'i hindadega jooke nautida (ei saa välistada, et peene superior korruse nime taha peideti soov joodikud lihtsalt kontsentreeritult ühel korrusel hoida). Abu Dhabis üldiselt maksiski alkohol vähem kui Dubais. Ka hotelli restoranis oli pudel veini alla 30 euro (ilma happy hour'ita), mis juba Eestiski on päris haruldaseks muutunud.
Järgmiseks päevaks Abu Dhabis oli taas kultuuriprogramm kavas: peale hommikusööki sõitsime Presidendipalee juurde. Ma arvan, et see on nii väljast kui seest kõige ilusam hoone, mida näinud olen ja kinnisvarahuvilisena olen ikka hooneid elus üksjagu näinud :) Kummalisel kombel polnud seal üldse mingeid suuri turistidehorde.
Presidendipalee juurest jalutasime randa, möödudes ka kuulsast Royal Palace hotellist. Ei hakanud sinna sisse tungima, kuigi seda turisimiatraktsiooniks peetakse ning vist on võimalik lausa giidiga tuuril seal käia.
Peale paari tundi rannas oli sobiv hetk takso võtta ja Šeik Zayed'i nimelise Suure mošee juurde sõita. Üllatuslikult tuli sinna siseneda läbi kaubanduskeskuse. Aga suur ja ilus oli küll, konkureerides kauniduse poolest eelnähtud presidendipaleega. Turistidele on liikumisrajad ja pildistamiskohad ette märgitud, nii et udupeene käsitsikootud siidvaibaga palvetamissaali saavad uskmatud vaid üle ukse vaadata, mitte pühale vaibale ise paterdama minna, aga siiski tänuväärne, et sellist kaunidust sõltumata usutunnistusest kaema lastakse.
Peale mošeekülastust tundus taas parim valik hotelli dringile suunduda, et vältida radikaliseerumise riski.
Järgmine päev oli suhteliselt elamustevaene planeeritud. Alustuseks lõunani hotelli basseini ääres, siis transfer Dubai'sse ning seal võtta suund rannale. Bassieini ääres kulges üldiselt plaanipäraselt - töötaja abiga saime isegi mullivanni mullitama. Siis ca tund autosõitu sirget teed mööda Dubaisse. Lubatud sõidukiirus kiirteel on 140, mistõttu kritiseerisime juba isekeskis, et nad nii väikseid pikivahesid hoiavad. Ja see kriitika oligi paraku õigustatud. Teadmata põhjusel käis kuskil eespool tempo all, nii et hakati pidurdama, aga nii suurel kiirusel see paraku väga kähku ei käi. Meie tagasõitja igaljuhul ebaõnnestus ning andis meilegi piisava tõuke, et enda ees olevale autole tagant sisse põrutada. Lõpuks moodustus üle 20-st autost koosnev ahelavarii. Meie autojuhil on muidugi põhimureks auto - ilma et oleks kontrollinud, kas me üldse elus oleme, tormas välja, hakkas seal pilte tegema ja teiste juhtidega midagi seletama. Pakun, et ca veerand tunni pärast tuli küsis, et kas meil on OK. Tundub, et oli, kuigi selge oli see, et edasi me niipea ei sõida. Siiski märkas mingi hetk meie juht firmast teise auto meile järgi tellida. Aga enne veel, kui see kohale jõudis, jälgisime põnevusega, kuidas sellist ahelavariid seal maal lahendatakse. Võimalikult kiiresti taheti tee liiklusele vabastada, nii et autod aeti kõik teisele poole teed, kus rohkelt vaba ruumi (igav liiv ja tühi väli). Kahjuks jäi selle käigus fikseerimata, kes kelle ees või taga oli, mistõttu hiljem seda seletamist, jauramist ja käte vehkimist tundus seal pikalt olevat. Millega kõik lõppes, jäigi meil teadmata, sest meile tuli asendusauto järgi ja see juht kukkus kohe uhkustama oma mõistliku pikivahe hoidmisega, ühesõnaga saime kohale uute intsidentideta. Randa minekuks tundus aga juba mõttetult hilja, seega läksime lihtsalt Dubai Marina promenaadi mööda jalutustiirule.
Rand jäi seega järgmiseks päevaks ja sedagi mitte liiga pikalt vedelemiseks, sest kl 14 pidi meile juba auto järgi tulema, et kõrbesafarile suunduda. Samas kaamelid sai juba rannas ära näha.
Tuli järgi pikas valges ürbis mees Toyota Landcruiseriga, sees istumas juba veel 4 turisti. Tervitas viisakalt kätt surudes isegi mind, nii et see naiste mittekätlemine on osadel moslemitel vist mingi veider kiiks, mitte üleüldine tava. Sõitsime linnast välja liivadüünidesse. Alustuseks saime ise ATV-ga rallimist proovida, kuigi ohutuse mõttes kõrgemate düünide vahele nendega ei lastud. Oli suht meeleolukas, kuigi ise juhtides ma ennast liiga kindlasti ei tundnud. Aga Aivar küttis päris hea hooga ja oskuslike juhtimisvõtetega.
Järgmiseks kohustuslik kotkaga poseerimine
Siis, nagu meie giid ütles, you do the camel. Jällegi pigem piltide tegemiseks lühike lõik kaameli seljas. Kunagi Marokos sai ikka oluliselt pikemalt seal lokustud. Aga seekord oli 2 küüruga kaamel ning meid pandi kahekesi ühe selga. Ega vaene loom polekski sellise koormaga rohkem jaksanud. Lõpuks kõhuli heitis ikka päris visalt juba.
Ägedaim osa oli maasturitega mööda düüne kaarutamine. Algul kõrvalt teisi kuidagi külg ees liivanõlvast alla tulemas näha oli üsna ekstreemne - tundus, et see auto võib vabalt ka üle katuse käia ja nõlvast alla rulluda, aga sees olles tundus üsna turvaline. Eks need juhid on seal nii sadu või tuhandeid kordi rallinud, et teavad täpselt, kui uljalt kuskil sõita võib. Päikeseloojangu eel tehti kõrgema liivamäe otsas peatus, kus siis alustuseks saime lauaga (nagu lumelaud, aga lund ju polnud, seega siis liivalaud) nõlvast alla lasta. Teisel katsel sain hea pika liu, esimesel vedas tehnika alt ja lendasin suht vara maha, mis tõi kaasa liiva hamba all ning õhtul duši alla minnes selgus, et isegi rinnahoidja vahel, kõrvast rääkimata.
Seejärel korraldas meie giid/autojuht meile päikeseloojangu fotosessiooni. Ilmselt käib tal päris tihti mingeid instatšikke, nii et meid mahitas ka ikka kaameraga flirtima ning ühte ja teistpidi ennast keerutama või siis omavahel suudlema. Mis oli isegi üllatav ettepanek, sest seni on mul olnud teadmine, et moslemid avalikus kohas suudlemist taunivad. Igaljuhul oli fotograaf päris tasemel, sest nt see pilt, kus ma hüppama pidin, ei näinud live's üldse nii muljetavaldav välja. Aivar väitis, et hüppasin ainult 5 cm kõrgusele. Kahtlustan, et ka see oli liialdus, aga fakt on see, et paksust liivast väga kõrgele üles ei hüppa.
Peale päikeseloojangut jätkus tuur õhtusöögiga keset kõrbe. Esinesid kõhutantsija, tulega vehkiv mees ja mingi veider seelikutega keerutav mees. Aga ju siis oli mingi traditsiooniline asi. Kuigi tuleshow taustaks tulnud AC/DC küll väga araabiapärane polnud. Õnneks seekord ei toimunud kogu see tsirkus ainult meile kahele, vaid seal oli võib-olla ligi sada inimest, kes olid samasuguse tuuri võtnud.
Järgmise päeva programm oli taas pigem pealelõunane, nii et võimaldas taas ka rannapuhkust nautida. Põikasime korraks ka rannast mööda silda tehissaarele, kus tegime tiiru ümber vaateratta, leidmata kohta, kust sellele peale saada. Tundus, et see parajasti polnudki vist töökorras. Pildil vaade sillalt rannale, kus suurem osa meie rannapuhkusest veedetud sai.
Hiljem sõitsime Miracle Garden'it vaatama. Selgus, et see on Dubais oluliselt populaarsem vaatamisväärsus kui Burj Khalifa, sest seal oli rahvast lausa murdu. Meil õnneks olid netist ostetud piletid, seega sai järjekorda edukalt vältida. Sisuliselt on tegemist lilleaiaga , mis on kujundatud Disneylandi stiilis (mitte et seal ise käinud oleks). Aivari arvates oli see kohutavalt igav ja lastepärane koht, aga ma klõpsisin lilleilust ohjeldamatult pilte. Ühesõnaga mulle meeldis, hoolimata sellest, et pisut ninnu-nännu oli.
Edasi sõitsime Global Village'isse, mis osutus veelgi popimaks kohaks kui Miracle Garden. Seal tunglesid isegi kohalikud. Tunduski koht, kuhu pered õhtuti tänavatoitu nautima tulevad. Kogu ala on iseenesest päris edevaks kujundatud, eriti kui õhtul kõik värviliselt ära valgustatakse, aga pigem on rõhk kaubandusel ja toitlustusel (erinevate riikide sektsioonid; ei tea, kas suhtumise näitamiseks on Euroopa justkui üks riik ja suhteliselt väiksel pinnal, samas kui mingid Jeemenid ja Katarid ja Türgid laiavad mega aladel, igalühel oma suur ja uhke värav=. Kuna rahvamassis sagimine väsitas ruttu ära, siis tegime kiire ringi peale, ilma kaubandusega põhjalikult tutvumata, viskasime midagi hamba alla ja sõitsime tagasi hotelli, et rahustavad dringid teha.
Järgmisel päeval sõitsime Burj Al-Arab hotelli juurde - see tuntud purjekujuline hotell - kuhu jällegi tundus imelik justkui vaene sugulane sisse tungida, kui ise seal ei peatu. Kuna rannas oli liiga suur tuul ja laine, läksime lihtsalt lähiümbrusse kolama. Leidsime toreda vanaaegseks kujundatud kui ilmselgelt tegelikult uue linnaosa - nunnud kanalid ja restoranid, samuti suur turg ja koledad jõulukaunistused peaväljakul.
Üritasime, vaikselt küll juba suunda Marina poole võttes, veel korra randa tungida, aga seal tulid järjest mingid luksushotellid, kus väravad ees, nii et ilmselt siis ka private beachid. Seega viipasime taksole ja lasime end oma hotelli juurde visata, et juba harjumuspäraseks saanud randa minna ja võtta midagi hamba alla Cheesecake Factory's (väidetavalt ainuke väljaspool USA-t asuv), millele olime juba eelnevatel päevadel rannas käies silma peale pannud. Plaanisime mingi väikse snäki võtta (eelroa kahepeale) ning kahepeale ka degusteerimiseks ühe juustukoogi, sest õhtul oli ees ootamas jahikruiis, kus õhtusöök hinnas. No see väike snäkk oli mõistagi megavaagen ning kook oli ka nii suur ja rammus, et veeresime korraks hotelli siestale. Et enne õhtusööki jahi pardal veidi kaloreid ära kulutada ja kõht tühjemaks saada, otsustasime sadamasse jalgsi minna (üle 5 km), seega nägin ära Dubai Marina ka tuledesäras, mis on tegelikult väge efektne, sest kanaliääred kubisevad erinevalt valgustatud kõrghoonetest.
Kuna tempo oli meil olnud ootamatult hea, jõudsime sadamasse mõnevõrra varem. Saime alustuseks taevas valgusshowd nautida (ei teagi, kas mingite laserite või droonidega tehtud) ning siis hakkasime jälgima kogunevat rahvast.
Meie kergenduseks tormas jõuk hindusid meie laevast mööda kõrval seisvale vanaaegsele laevale. Sinna vajuski mingi mega mass rahvast peale. Meie aga vaatasime hämminguga, et peale meie jäi kaile veel vaid 3 inimest. Lõpuks tulid mõned viinaninad veel (meie tuuril nimelt oli piiramatus koguses alkohol hinnas), aga arvan, et polnud 20 inimestki. Jaht ise 43m ja 3 tekiga, selline rikkuri luksusjaht. Superluks, mõjus peaaegu nagu private tuur, kus meeskonda on rohkem. Need käisid siis pidevalt laeva läbi, et leida üles inimesed, kellele sööki pakkuda. Jookide järgi pidi ise baarileti ääres käima.
Guugeldades leidsime, et sellise jahi rent maksab 2500 eur/tund ja peale mahub kuni 125 inimest. Tundub, et meil ikka hullult vedas, et viinaninasid polnud nii palju leitud. Saime nautida vaateid ja üksteise seltskonda. Ütleks, et see oli kogu reisi highlight ja kõige paremini kulutatud 84 eurot per nägu: 3 tunnine sõit, süüa-juua piiramatult - restoranis oleks sama kogust tellides arve oluliselt suurem tulnud.
Viimaseks päevaks enam kohustuslikku kava polnud. Kuna käimata oli veel The Palm - tehissaar, siis läksime sinna - niipalju jalgsi, kui vähegi võimalik. Lõpuks pidime ikkagi ronima üherööpmelisele ja ilma juhita rongile, sest saarele ujumine tundus liiga ambitsioonikas. Tutvusime pisut kaubanduskeskusega, kus rong peatus ning seejärel sõitsime vaateplatvormile palmivaadet vaatama. Juurdlesime veidi sellise arenduse keskkonna jalajälje üle ja sõitsime rongiga järgmisse peatusse - Atlantis hotelli juurde.
Jalutasime seal veidi mööda mereäärset promenaadi ning ootamatult nägime ka kuulsust. Ma jõllitasin jalgrattaga vastutulevat meest, et näeb kuidagi tuttav välja ja see jõllitas vastu, et kuidas mind siis nüüd ära ei tunta. Ühesõnaga päris nii kuulus polnud, nagu ise arvas, kuigi me suutsime mõne aja pärast meenutada, et tegemist on poksijaga ja nimi oli justkui mingi O'Connor (aga mitte Sinead). Lõpuks google abil saime detailid paika - Conor McGregor hoopis.
Kuna aega lennujaama minekuni oli ikka veel jalaga segada, siis sisenesime ka Atlantises asuvasse akvaariumi. Oli täitsa tore, ägedalt kujundatud ja väga ohtralt erinevaid kalu. Pilte teha miskipärast enam ei viitsinud - ilmselt vaatamisväärsuste üledoos.
Sõitsime trammiga tagasi Marina'sse (pakuti ka mingit tasuta shuttle bussi, kus me mõnda aega ka sees istusime ja jalga puhkasime, aga kui enne meid bussis olnud inimesed järjest välja minema hakkasid, siis kaotasime ka lõpuks selle väljumise osas lootuse - tundus, et enne välja ei sõida, kui rahvast täis on, aga paraku jäi seda hoopis järjest vähemaks). Hüppasime veel enne koduteed läbi Dubai Marinast, et osta kaasa kohalikke maiustusi ja siis juba hakkasimegi tasapisi kodu suunas liikuma. Pulma-aastapäeva saabumise hetkeks olime jõudnud lennujaama Business Lounge'i, nii et tõmbasime seal dringid sisse ja vohmisime kõhud täis. Lennukis keerasime juba peale tervitusjooki kohe magama ja palusime end toidukordadega mitte segada. Ega normaalne inimene ei tahagi kell pool kolm öösel süüa.
Kokkuvõttes on võimalik Dubais ja Abu Dhabis 10 päeva enam-vähem ära sisustada, juhul kui on huvi ka päikest võtta ja meres sulistada või siis suurem shopping ette võtta (Dubai Mallis paistis ikka ohtralt selliseid kaubamärke, mida meilt ei leia). Ainult vaatamisväärsustele jõuab ringi peale teha ka üksjagu lühema ajaga, eriti kui jalgsimatkad suhteliselt soodsa taksosõiduga asendada. Meile sobis hästi selline rahulikus tempos tiksumine, palju kõndimist ja rannapuhkuse ning linnapuhkuse ühendamine.
