Lend läks isegi veidi kiiremini ja libedamalt, kui kardetud. Ühelt poolt vist tänu soodsale pärituulele, teiselt poolt tänu sellele, et Aivar survestas meid ostma premium economy klassi piletid, nii et sai hästi süüa, juua, filmi vaadata ja olimegi juba enne hilisööd kohal. Kasu sest kuigi palju polnud, sest sattusime maailma aeglaseimasse passikontrolli järjekorda, nii et hotelli jõusime ikka nii hilja, et läksime kohe magama. Lennujaam jättis üldse nigela esmamulje - nii koledat lennujaamahoonet polegi enne kusagil näinud - väike rääbakas sara - isegi kunagi Venetsueela džunglis nähtud palmilehtedest katusealune jättis parema mulje. Õnneks hotelli poolt pakutav shuttle oli kenasti kohal, nii et ei pidanud kuskil kahtlastes urgastes seiklema hakkama - hotell oli küll lennujaamast vähem kui km kaugusel, aga piirkond liiga sarmikas ei tundunud hilisõhtuseks jalutuskäiguks. Kahtlusi piirkonna turvalisuse üle süvendas veelgi hotelli megakõrge raudvärav, tõkkepuu, maast sisse-välja käivad postid pluss kamp turvamehi. Lisaks pidi ise hotelli sisenema läbi turvavärava ja kotid saatma läbi sarnase turvakontrollimasina nagu lennujaamades. Ilmselt üritavad siis aeg-ajalt mõned külastajad relvade või pommidega siseneda 😮. Hotell ise oli muidu igati soliidne viietärnikas, nii et saime ennast piisavalt hästi välja puhata hommikul varavalges algavaks safariks.
Safariauto oli hotelli ukse ees õigeaegselt nagu kellavärk. Väike tagasilöök tekkis sellest, et pidime maksma dollarites, aga Keenias on mingi veider värk, et aktsepteeritakse ainult alates 2010 väljalastud dollareid. Seega tekis mõningane puudujääk ning oli vaja sõita läbi Nairobi kesklinna, et minna pangaautomaadist dollareid välja võtma - neid saab ainult mingist peenes äripiirkonnas asuvast pangaautomaadist. Piirkond muidugi väga peen tegelikkuses polnud. Õigupoolest ei näinud terves Nairobis ühtegi ilusat kohta. Äärelinn ning mõned teele jäänud linnad või asulad olid üldse selliseid, et ei kujuta ette, et neid oleks üldse võimalik koledusega üle trumbata. Asfalteeritud on ainult põhimaantee ning kõrvaltänavad on ilmselt vihmaperioodil mudamülkad, hetkel lihtsalt nägid välja nagu kruusakarjäärid. Samas on põhitänavad paksult täis äripindu - igas suvalisest materjalist kokkuklopsitud lobudikus on mingi pood (nt saab osta tolmu sees seisvaid diivaneid), restoran (kes seal küll süüa julgeb?), hotell (kes seal ööbida julgeb, lisaks prussakatele?), kliinik (kas seal läheks tervis paremaks või halvemaks?) vms.
Aga seevastu on loodus ilus. Lõuna paiku jõudsime Masai Mara rahvusparki kohale - vahetult enne oma hotelli tuli veel läbida masaide küla, mis oli taas ekstra kole ja andis aimu, et tee-ehitus ilmselgelt pole masaide ala. Ega ka prügimajandus...
Saime alustuseks hotellis lõunasööki ja basseini võlusid nautida ning siis läksimegi masaide eluga tutvuma. See oli muidugi eriti jabur. Kuna olime võtnud private safari, siis kogu see laulu- ja tantsu- ja hüppamise programm tehti ainult meile. Üritati ka demonstreerida, kuidas nad mingite pulkadega tule üles saavad, aga tekkis kerge kahtlus, et tavaliselt teevad ikka tikkudega, sest vaatamata kambakesi pusimisele neid eriline edu ei saatnud. Vaatasime üle ka nende kariloomad, lobudikud ja käsitöö ning kuulasime uskumatuid lugusid nende eluolust. Ühesõnaga mega totter oli see visiit. Kui muidu safari puhul julgeks just private tour`i soovitada, siis sellisesse kohta oleks küll parem koos suure grupiga minna ja end teiste seljataha hoida. Muidu on ikka liiga naljakas ja sa pole päris 100% kindel, kas sobib naerda. Kuigi nad olid ise ka siiski üsna lõbusad.
Edasi juba pealelõunane safari, kus üle ootuste leiti meile üles ka üks lamav gepard ja pikutav lõviperekond. Igati hea algus 👍.
Korraks oleksime ka peaaegu mutta kinni jäänud, sest giid/autojuht tegi aeg-ajalt üsna optimistlikke valikuid, kust läbi sõita. Samas sellised valikud võimaldasid loomadele päris külje alla sõita. Ega need loomad seal endale praktiliselt jala peale sõitmisest häirida ei lase - autosid nad ei karda, aga samas ei lähe ka närvi ega kipu ründama. Nii et hea on, kui mõni lõvi või gepard korraks pead tõstab, et üleoleval pilgul vaadata, kes tuli; enamus ei tee väljagi.
Õhtul hotelli jõudes selgus, et sebrade nägemiseks poleks olnud vaja autos ringi loksudagi (muide keskmisel safaripäeval on võimalik saada sammulugejaga ca 30000 sammu päevas sisuliselt ilma autost väljumata) - terve kari oli meie bungalo ukse taga.
Õhtusöök oli tipp-topp, peale seda olime taas sunnitud enam-vähem kohe magama minema, et taas varavalges safarit alustada. Aga kõik oli seda väärt. Alustuseks leidis meie autojuht taas erilist off-road rada valides meile suure elevandikarja.
Siis kamba kaelkirjakuid
Seejärel meeletu karja pühvleid, kes ümbritsesid meid igast küljest
Siis veel vennad gepardid
Ning lõvisid olid juba mitmed põõsad täis. Mõnega oli võimalik pilkkontakt saavutada
Muid loomi on muidugi ka
Paar lõvi patseerisid ringi, ning ei lasknud end ka segada kõrval kulgevast autost ja pilte klõpsutavatest turistidest.
Lõpuks nägime veel saaki närivat gepardit, kes siis elegantsel sammul oma teed astuma hakkas
Ja mingil hetkel käisime illegaalselt ära ka Tansaanias (Välisministeeriumi andmetel on selleks tegelikult vaja viisat). Masai Mara ja Serengeti vahel on valveta ja suht mõtteline piir, mida saavad ilma passikontrollita ja viisat omamata ületada nii loomad kui inimesed, kellel on kuraasi märki eirata.
Ja võimalik oli teha ka selline pilt, kus üks meist on Keenias ja teine Tansaanias.
Lisaks mahtus päeva ka päästeoperatsioon mutta kinni jäänud auto väljasikutamiseks (mitte meie oma, kuigi oleksime ise ka paar korda peaaegu juba kinni jäänud, ühe korra sellesama operatsiooni käigus). Igaljuhul kahe autoga kolmas lõpuks välja tõmmata õnnestus, kuigi mustadel poistel oli lisaks ka kõvasti kaevamist ja okste rataste alla tassimist. Ühesõnaga, meeleolukas action sellesse päeva.
Järgmisel hommikul pidime sellest kenast hotellist välja kolima ning võtma ette suht pika sõidu Elementaita järve äärde, kus oli meie järgmine hotell. Teel nägime taas mitmeid koleasulaid ning ilusat loodust. Ega loomad ka ei küsi, et kas on safaripark või suvaline teeäär - nemad võivad oma asja ajada igal pool. Tee hotelli võimaldas taas 30000 sammu täis saada, aga hotell oli ise kaunis ning eriti tüüne vaatega järvele. Ja teenindus oli veel viisakam ja püüdlikum kui eelmises hotellis. Taas jäi veits aega päikest võtta ja basseinis solberdada, enne kui startisime Nakuru järve äärde safariparki loomi ja linde jõllitama (järv on kuulus flamingode ja valgete pelikanide meeletu kontsentratsiooni poolest). Lisaks pidavat olema seal kõige suurem tõenäosus leopardi näha, kuid kahjuks see siiski ei realiseerunud, vaatamata autojuhi pühendunud ringitiirutamisele ning puude jõllitamisele. Ka ninasarvikuid nägime väga kaugelt, sest selles safaripargis kahjuks ei ole võimalik põhiteedelt kõrvale põõsastikku seiklema sõita.
Järgmisel hommikul sõitsime Naivasha järve äärde. Järvel tegime paadituuri jõehobude ja erinevate lindude vaatlemiseks ja teisel kaldal koos giidiga jalgsimatka erinevate loomade vahel (kelle hulgas õnneks või kahjuks kaslasi ei ole). Kaelkirjakud pidavat olema, aga need vaatamata oma pikkadele kaeladele kuskilt välja ei paistnud. Saime hoopis jälgida kappavad sebrasid ja erinevaid kitsekesi. Kokkuvõttes oli muidugi väga tore, eriti meeldiv vaheldus oli kõndida, mitte ainult autos loksumisega samme koguda. Ja täitsa tore oli vahelduseks ka vähem tiheda graafikuga päev teha.
Saime lõunaks juba hotelli, mis oli imekaunis ja trumpas teenindusega isegi ka eelmise hotelli üle, kuigi seal tundus, et enam rohkem midagi teha ei annaks. Üks mees - vist lausa mingi manager - teatas Aivarile, et neil on ülihea meel, et ta lõpuks kohale jõudis ning nad on teda juba pikisilmi oodanud 😮 (ei saanudki aru, kas lausa aastaid kestnud ootamine). Hotellil oli superluks basseiniala, kus oli mõnus päikest võtta, ujuda ja kokteile lürpida.
Lisaks oli hotellil suur territoorium, kus liikusid ringi erinevad loomad, alates ahvidest kuni kaelkirjakuni. Mingi hetk võiski näha vaatepilti, kus kaelkirjak kõndis majesteetlikult ees ja tema sabas kari turiste telefonid käes. Meenus kohe vaatepilt, kuidas Kadrioru pargis kamp tittesid käis klaasistunud pilgul robot-muruniitja järel.
Õhtul kui tulime baarist ja suundusime oma tuppa, olid hotelli aia taha tulnud rohtu sööma 3 jõehobu (ei, me polnud nii purjus, et oleks seda ette kujutanud või mitmekordselt näinud, kuigi olime just äsja degusteerinud ära kohaliku rummi)
Peale hommikusööki nägime juba silmanurgast, kuidas üks tüüp meile sappa võttis ja varjuna järgnema hakkas. Nimelt oli teada, et teeme hommikul check-out`i ning siis saab ju kohe meie kohvrid krabada ja jootraha teenida.
Peale check-out`i ning veidi aega ahvide vallatlemise vaatlemist hotelli ees, sõitsime lähedal asuvasse Hell`s Gate rahvusparki, et teha seal üks pikem matk mööda WRC rallirada, kus juba paari nädala pärast Tänakud ja teised ralliässad peale lendamas olid. Sel hetkel liiklust polnud ning sai taas loomavaatlusega tegeleda. Selles rahvuspargis pidavat elama ka 5 leopardi ja mõned hüäänid, aga väideti, et päeval nad turiste ega kedagi teist ei jahi. Seega taas kahjuks või õnneks jäi leopard nägemata. Looduse poolest oli see rahvuspark isegi kõige ilusam, aga loomade koosseisu mõttes tagasihoidlikum.
Peale matka - mille väidetavalt läbisime giidi jaoks üllatuslikult kiiresti, kuigi veel suurem oli ta üllatus, kui kuulis, kui vanad me juba oleme - algas sõit Nairobi lennujaama suunas. Teel tegime lõunapausi selle reisi kõige vähemglamuursemas restoranis, kuigi kohalike jaoks oli ilmselt ka see mingi peenem koht, kuhu polnud turiste liiga imelik viia.
Üldse pani teeäärsete asulate vaatamine mõtlema, et kes küll seal need kenad hotellid on rajanud, sest endal neil mingit ilumeelt ei tundu olevat. Kuigi tasapidi hakkas endalgi silm juba selle koledusega harjuma.
Lend Nairobist Mombasasse kestis alla tunni, nii et isegi Kenya Airways ei suutnud sellest midagi sündmusterohket teha. Taas oli hotell saatnud vastu limusiini, lausa 2 tüüpi olid miskipärast meile järgi tulnud. Ja taas oli ka hotelli teenindus ülipüüdlik. Aga kuna nad olid ajanud midagi sassi ja meile bronnitud rõduga toa asemel tavatoa andnud, kus lisaks ka seif rikkis oli, siis päädis olukord sellega, et saime asemele kahetoalise sviidi. Eks ta natuke päevinäinud sisuga oli, aga ruumi laialt ja üsnagi mugav.
Järgmisel päeval suundusime Mombasaga tutvuma, sest Mombasas pidavat olema Aafrika vanim vanalinn. Ahjaa, enne veel hommikusöök, kus oli taas selline teenindus, et vaatamata buffee`le varitses kari teenindajad, nii et nii, kui midagi endale taldrikusse tõstma hakkasid, krabas keegi kulbi käest ja lajatas ise taldriku täis.
Omal käel linna hängima minna tundus liiga ekstreemne (linnapildis ühtegi valget inimest ei näe, seega on turist juba kilomeetrite kauguselt tuvastatav, ja vaadates, kui palju vedeleb tänavatel igasuguseid kehvikuid, siis ilmselt tormaks kõik käsi pikal peale), nii et olime bronninud giidiga tuuri. Hotellist vanalinna giidiga kohtuma pidime siiski omal käel saama. Kohalik popim sõiduvahend, mida ka hotellist soovitati, on tuk-tuk, mis ei maksa sisuliselt midagi. Arvestades, et linnas elab min 1,5m inimest ja ühtegi valgusfoori pole, on liiklus täiesti käsitlematu, nii et lihtsalt hingad kergendatult, et ei otsustanud seal rendiautoga liigelda. Hoolimata kõigest, elu ja tervisega me sinna kohtumispaika kohale jõudsime. Giid oli asjalik vend, rääkis huvitavaid jutte ja viis alustuseks kindlust vaatama, siis vanalinna tänavaid mööda kõndima ja lõpuks tegime ka tuk-tukiga pikema tiiru, et linna olulisemad kohad üle vaadata. Nende hulgas oli ka turg, mis oli taas täiesti käsitlematu ning seal õnnestus näha ka paari valget turisti, kes olid sarnasele tuurile viidud. Proua nägu oli ikka päris heitunud. Me ise õnneks nii nõrganärvilised pole, kuigi sellisest kohast vaimustuda ka ei oska.
Mombasa on ka ülipalava kliimaga, nii et pikalt mööda linna ei viitsikski traavida. Seega pealelõuna veetsime hotelli basseini ääres jahedate jookide seltsis. Samal ajal kui ma seal lamamistoolis päikest võtsin ja basseini vahet pendeldasin, vajus kohe basseini kõrval olevasse restorani lõunale kari konverentsil osalejaid. Ma ei lasknud end sellest häirida ning samuti tegime rõõmsad näod pähe ja tõmbasime kõhud sisse, kui üks konverentsil osalev härrasmees tuli meiega tutvuma ja ühispilti tellima (ilmselt oleme leitavad mingi aafriklase facebookist või instast; iseenesest päris omapärane konverentsipilt, kus poseerid mingi lamamistoolis vedeleva uikarites valge tšikiga). Aga järgmisel hommikul kui hotellist lahkuma hakkasime, tuli proua manager minu ees isiklikult vabandama selle ebamugavuse pärast, et samal ajal kui ma tahtsin basseini ääres päevitamist nautida, häiris mind kari lõunastajaid. Lisaks tulid meiega isiklikult kätt pidi hüvasti jätma ja veenduma, et meil ikka kõik hästi oli, veel paar mingit muud manageri. Tundus, nagu oleksime olnud hotelli läbi ajaloo kõige olulisemad kliendid.
Mombasast sõitsime taksoga Diani Beach`il asuvasse hotelli. Jõudsime küll oluliselt enne check-in`i kellaaega, aga õnnestus kohe tuba kätte saada ja ranna- ning basseinimõnusid, rääkimata baarist, nautima asuda. Hotell oli superluks, järgnevate päevade vaatlus näitas, et personali oli seal vist rohkem kui külastajaid. Nt jätkus neil töökäsi selliseks mõttetuseks, et lisaks päeval käinud toateenindaja poolt kolmnurkseks volditud vetsupaberile, toimus päevas veel teinegi vetsupaberivoltimine, siis, kui õhtusöögi ajal käis tagaselja toas keegi voodit ümbritsevat moskiitovõrku alla laskmas. Hotelli infobukletist saime muuhulgas teada, et sääsed levitavad malaariat ainult õhtul 22-st hommikul 4 või 6-ni (täpselt enam ei mäleta) - igaljuhul ainult siis, kui me juba sobivalt ennast võrgu alla voodisse sättida jõusime, nii et sääsetõrjevahend, rääkimata malaariatablettidest tundus ebavajalik. Suur pluss lisaks korrektsetele sääskedele oli ka hotelli tipimaksmisevaba poliitika. Muidu üldiselt Keenias pigem vist kõik iga liigutuse eest eeldavad, et rikas turist mingi rahatähe viskab.
Esimesel õhtul oli hotelli baaris maoshow, mis tähendas, et üks onu tuli meile tutvustama kameeleoni ning erinevaid usse, mis meile siis kätte või kaela topiti. Suurim oli nooruke püütonipoeg, kes miskipärast mul kaelas kuidagi jube äksi täis läks ja pähe ronima kippus, nii et oli üksjagu tegemist, et ta mu juustest kätte saada. Aivar kangestus seda nähes nii, et ei märganud filmida, aga päris naljakas rüselus oli. Järgmiste õhtute programm oli rahulikum - elav muusika õhtusöögi kõrvale.
Kui piltidelt jääb silma, et miks Aivar on triiksärgis ja pikkades pükstes, kui piirkonnas on temperatuur ca 30 kraadi ka õhtuti, siis sellised olid hotelli õhtusöögireeglid. Kui oma pükse poleks kaasas olnud, siis oleks restorani pääsemiseks tulnud need kohapeal õmmelda lasta. Selline peen värk. Valged linad olid ka laudadel ja küünlad põlemas.
Olles peaaegu 2 päeva liikunud vaid lamamistooli, ookeani, basseini ja heal juhul ka baarileti vahet, kuigi pigem käidi kas lamamistooli või basseini jooke juurde pakkumas, otsustasime puhkust veidi aktiivsemalt veeta, kuna hotellil oli ka tenniseväljak ning tasuta reketid ja pallid saadaval. Mäng mõistagi hiilgava kvaliteediga polnud, kuna oli meeletult palav, väljak halva kvaliteediga, reketid rohmakad, päike paistis silma ning vähemalt ühel meist ka väga vähe kogemust. Aga tore vaheldus, nii et olime isegi mõõdukalt uhked enda üle ja tundus, et võiks edaspidigi mängida. Järgmiseks päevaks oli küll snorgeldamistuur bronnitud, nii et see päev oli juba niigi piisavalt sisustatud. Kuigi teel snorgeldamiskohta loodetud delfiine ei näinud (väidetavalt olime ca 5% hulgas, kes ei näe), oli snorgeldamine täitsa kena. Värvilised korallid, erinevad kalad, kena läbipaistev vesi.
Lõunale viidi meid ühele saarekesele moslemiusuliste külakesse, mis tähendas, et lõuna kõrvale tuli õllest või veinist suu puhtaks pühkida. Siiski on nad seal piisavalt tolerantsed, nii et ühelt teiselt paadilt bikiinides sissemarssiv proua suurt pahameelt ei põhjustanudki, pigem kukkusin mina teda isekeskis kritiseerima - ei olnud nagu vaatepilt, mis söögilauas isu tõstaks.
Pealelõuna veetsime hotelli basseinis soolast merevett maha leotades ja lõunaks joomata jäänud jooke tasa tehes.
Järgmisel päeval otsustasime taas peale mõningast vees solistamist reketid haarata ja sportima kukkuda. Mis aga kahjuks suureks veaks osutus ☹️. Saime pea tunnikese mängitud kui Aivari achilleuse kõõlus rebenes. Ametlik versioon on küll, et väljakule tungis lõvi, kellele ta mind kaitstes jalaga vastu hambaid pani ja siis terava hamba vastu kõõluse ära rebestas. Aga tegelikult juhtus see täitsa tühja koha pealt, ilma mingit imetrikki seal väljakul tegemata. Hotellitöötajad olid väga abivalmid, kuid said kohe aru, et oma jõududega nad probleemi ära ei lahenda, niisiis sõidutati meil lähimasse turistidele mõeldud haiglasse (selline korralik hoone, mitte lobudik, kus kanad ja prussakad ringi lippavad). Teenindus oli küll üsna kaootline, aeg-ajalt tundus, et meid jõuti juba unustada. Samas oli ka laupäev, nii et osad töötajad pidid vist mitmekümne km kauguselt kohale sõitma. Igaljuhul said nad mingi aja jooksul nii röntgeni kui ultraheli tehtud, spetsialisti, kes ka kompamise teel diagnoosi kinnitas, kohale toimetatud ja otsustasid, et on kohe sama õhtu vaja opereerima hakata ja Aivar ööseks haiglasse jätta. Tellisin siis endale hotellist autojuhi järgi ning sõitsin nina norus ja muremõtted peas üksi hotelli. Kuid veel enne kui õhtusöögi aeg kätte jõudis, selgus, et haigla sõidutab Aivari siiski hotelli, kuna ei riskinud ikka opereerima hakata ja panid jala lihtsalt kipsi ja andsid kargud kätte. Hea, et niigi läks, sest Eestis otsustati, et oppi polegi vaja, samuti sai nautida oluliselt paremat õhtusööki kui haigla oleks pakkunud.
Õnneks on meil hea tuttav med-töötaja, kes varemgi Aivarile EMO eest olnud, nii et temalt saime vajalikud juhtnöörid, mida ja kuidas edasi teha, et lennureis koju võimalikult ohutu ja mugav oleks. Samuti sai kokku lepitud, et kui lend ei hiline, sööstab Aivar otse lennujaamast tema töö juurde, et otsustada edasine ravi.
Viimane päev hotellis saingi vaid mina veemõnusid nautida ning Aivarile õllesid tellimas käia. Ahjaa, veel ka ookeanis ujumas käimisest: hotellil on väikse barjääri taga oma lamamistoolide ala, mida turvamehed kullipilgul valvavad, et mingid müügimehed või lihtsalt pätid kliente tülitama ei pääseks, aga rand ise on avalik, nii et hotelli territooriumilt vette lippamiseks tuli jahtida head hetke, kus igasuguseid tüüpe vähem hängimas on, sest valget inimest nähes tormasid nad kohe midagi pakkuma. Ja väga ei viitsi puhkuse ajal neid vestlusi pidada, et kuidas sul ikka mingit mõttetut võtmehoidjat või kaamelisõitu hädasti vaja pole.
Lennujaama viis meid taas hotelli autojuht, kes vedas kaasa ka ratastooli. See oli tema poolt hea lüke, sest kuna lennujaam teda koos oma ratastooliga sisse lasta ei tahtnud, siis korraldasid kohe kiirelt asemele oma ratastooli. Olime küll eelmisel päeval Kenya Airways`ilt selle tellinud, aga ei saa kindel olla, kas see oleks ka päriselt siis saadaval olnud. Peale pagasi äraandmist veeretati 'invaliid' Kenya Airways business lounge`i, kuhu ta põhimõtteliselt unustati (vetsu ukse kõrvale). Kuna lennuki pardale minek hakkas juba peale, siis hakkasin ringi vaatama, kus siis see lubatud ratastoolilükkaja on. Ainus Kenya Airways`i töötaja oli business lounge`s istuv mingi insener vms tehniline töötaja. Sain siis talle mure kurdetud ja see hakkas kõnesid tõmbama. Lõpuks hakkas ikka ise ratastooli lükkama, sest need, kelle ülesanne oli Aivar lennukile sõidutada, olid lihtsalt teadmata kadunud. Lennule me õnneks siiski jõudsime ning äriklassis anti isegi nii lühikesel lennul nipet-näpet süüa (lendasime alustuseks Mombasast Nairobisse). Hea, et midagi hamba alla saime, muidu oleks Nairobis nälga surnud. Esialgu tundus kõik suht hästi minevat. Lennukil oli vastas neiu ratastooliga, kes läbi raskuste Aivari õigesse kohta veeretas ja rahvusvahelisest terminalist järgmise ratastoolitüübi vastu kutsus. Saime juba leti ette, et pagas ära anda, kui mingi tädi ligi hüppas ja Aivari kipsi vastu ebatervet huvi üles näitama hakkas. Kutsus veel ühe mehe ka kampa ja see siis teatas, et tema meid küll lennule lasta ei julge, vaid kapten peab isiklikult otsustama, kas võtab meid pardale või ei. Ja seda kaptenit pidime me seal ligi 2h ootama, selle asemel, et business lounge`i tšillima minna. Lõpuks saabus meeskond, kellele siis see ärev tädi olukorda tutvustas, mispeale need (Lufthansa) saksakeeli, murelike nägudega ja päid vangutades midagi arutama hakkasid. Korraks tekkiski tunne, et nad vist ei lasegi meid peale. Mis oleks tähendanud ca 2 kuuks Keeniasse jäämist, sest väidetavalt umbes nii kaua peab jalg kipsis olema. Ei tundunud just ahvatlev väljavaade. Lõpuks siiski vist põhiotsustaja tädi astus lähemale ja uuris ise ka seda kipsi, nii et sai aru, et olukord ei ole päris nii hull, kui ärevad kohalikud arvasid. Saime veel paarikümneks minutiks business lounge`i, et rahustavad joogid teha ning midagi hamba alla saada.
Justkui sellist jama ette aimates oli Aivar tagasilennuks aktsepteerinud vaid äriklassi. Seega sai vabalt vastavalt med-töötaja käsule jalga üleval hoida. Toit oli nagu restoranis, jooke sai tellida mida iganes ja kui palju tahes ning seejärel juba lamamistool päris voodiks muuta ja öö rahulikult horisontaalis, nagu omas kodus, ära magada.
Kahjuks maandus lennuk Tallinna asemel Frankfurdis ja siis alles katsumused algasid. Hoolimata sellest, et Lufthansa tädi Nairobis töötajatele sõnad peale luges, et Franfurdis peab Aivaril ka ratastool vastas olema, selgus sinna jõudes, et keegi polnud valmis 'invaliidi' tulekuks. Kuskile liftide juurde tuli endal karkudel kohale hüpata ja siis hakkas tüüp alles kõnesid tegema, et Aivar mingisse olulisse nimekirja saada. Nimekirja saamine aga ei tähenda ladusalt punktist A punkti B saamist, isegi kui oled äriklassi reisija. Passid koos mingi hädiste seltkonnaga kuskil pingil ja ootad, et autoga mingi jupp edasi saada. Siis passid jälle ja peale ikkagi ei saa, sest alati on piisavalt palju neid, kes on juba peaaegu lennust maha jäämas. Ühesõnaga kogu see invavedu seal Frankfurdis oli nii uskumatult halvasti korraldatud, et jääb arusaamatuks, miks sellised, kellel püsiv puue, üldse lennureise ette võtavad. Meil kulus 2 tundi, et läbida distants, millele jalgsi kuluks väidetavalt 12 minutit. Ja siis ka me ikkagi sinna polnud veel jõudnud, kuhu vaja, vaid lihtalt kaotasime kannatuse ja Aivar hüppas karkudel mitmeminutise distantsi. Jõuda tahtsime taas business lounge`i, et end mõnusamalt tunda, kui koos hindudest papide ja mammidega kuskil pingil passides. Need hindud ju istuvad sulle ka praktiliselt sülle 😡.
Lõpuks sealt business lounge`ist saime normaalselt toimiva transpordiga oma väravasse ning Tallinnas oli ratastooliteenus juba laitmatu ja noormees kappas nii kiiresti, et ma ei jõudnud järelegi. Aga seda oligi vaja, et Aivar jõuaks med-töötajate hoole alla.
Kokkuvõttes katsumusterohke lõpp sellele reisile, kuigi positiivselt jääb kindlasti meelde äge safari (eriti lõvide ja gepardite ca kahe meetri kauguselt nägemine), heatasemelised ja superteenindusega hotellid, ülisoe ilm ja peaaegu sama soe ookean. Ja meeletu kontrast eluga väljaspool hotelle. Väike surfamine netis näitas, et tegemist on kõige vaesema riigiga, kus seni käidud - keskmine palk ca 150 USD kuus (nii väitis ka meie safari giid). Ja valgeid inimesi nägi vaid hotellides või safariautodes. Oli väga eksootiline, isegi meiesugustele paadunud reisisellidele.
