Miami beach

Tuleb tunnistada, et mulle meeldis Panama rohkem kui Miami - tänane maksimumtemperatuur 24 tundus ikka külm, kui vahepeal sai juba ära harjutud 30+ temperatuuridega. Vaatamata kargele ilmale käisime peale ennelõunast jalutuskäiku linnas (kus vahepeal kogemata ka jälle shoppasime) Miami Beachil  päikest võtmas. Kuulus rand ei erine kuigi palju Kakumäest või Piritast - ikka venelased karjuvad ümberringi. Vesi 25-26 kraadi osutus minu jaoks liiga külmaks -läksin nabani vette, aga mõtlesin siis, et mida ma siin külmetan ja ronisin tagasi kaldale lõdisema. Aivar oli vapram ja käis ujumas minu eest ka.

Meie tänane ehtameerikalik tegevus on jäädvustatud allpool oleval pildil: tänaval alkot tarbida, antud juhul siis õlut juua, võib, aga paberkott peab ümber olema (see pannakse kohe poes kenasti ümber).

Aive

Back in the USA

Eile hommikul võtsime veel Panamas hotelli basseini ääres päikest (kolmveerand tunniga naha jälle punaseks), aga õhtul olime juba Miamis. USA-sse sisenemisel eelistasin ma masinate asemel ikka inimestega suhtlemist, nii et andsin automaat-passikontrollis sõrmejäljed nii loetamatult, et saadeti ikka ametniku juurde. Ametnik jättis nii toreda mulje, et tahtsin veel tollikontrollis ka vabatahtlikult suunduda kohvrist kogu oma kaunist aluspesu jms ette näitama, aga Aivar lohistas mu siiski otseteele. Eile õhtul oli ilm mõnusalt soe, kuigi mitte nii palav kui Panamas. Hinnatase seevastu jällegi märgatavalt kõrgem. Eriti ilmekas näide on meie hotell, mis muidu ju igati OK, aga nt Panama City hotellis, mis maksis mõnevõrra vähem, oli nt duššikabiin suurem kui siin terve vannituba.

Kuna tänaseks lubati pigem vihmast ilma, otsustasime pühenduda shoppingule, mis kuulduste järgi USA-s meiega võrreldes oluliselt soodsamaid võimalusi pakub. Veetsime terve päeva ühes üüratus kaubanduskeskuses ja ega päris tühja käega tõesti tagasi ei tulnud. Kuna avastasime, et palju pole enam aega jäänud siinsete rahvustoitude degusteerimiseks, siis tegime täna teoks ka kohustuslikku kavva võetud burksisöömise Burger Kingis.

Meile jääb aga endiselt arusaamatuks, miks selline jama nii populaarne on; kahtlemata oli tegemist selle reisi halvima toiduga. Aga vähemalt saime linnukese kirja :)
Homne ilmaprognoos lubab ka sooja vaid mõõdukalt üle 20, nii et ei jää vist muud üle kui shoppamist jätkata ;)

Aive

Viimane päev Panamas

Kuna tundus, et Panama City vaatamisväärsustega on juba tutvutud piisavalt, tekkis mul kui kinnisvaraanalüütikul huvi üle vaadata ka Ladina-Ameerika suurim kaubanduskeskus. Üksiti otsustasime, et viskame pilgu peale ka Panama Citys käesoleva aasta aprillis avatud metroole, millega meie hotelli kõrvalt otse kaubanduskeskusse sõita sai.

Alustuseks püüdsime taas mingis naiivses usus meie hotellipersonalilt metroopileti ostmise võimaluste kohta mingi kasulikku infi saada. Paraku ainus, kes midagi tarka öelda oskas, oli uksehoidja. Ülejäänud personal on siin nagu ta on. Üks näide nende kohta ka üleeilsest: meil seif ei võtnud eluvaimu sisse ja läksin selle üle vastuvõtulauda kurtma. Kaks tüüpi, kes seal parajasti olid, jooksid selle peale lihtsalt mingeid selgitusi jagamata minema. Seifi korda ka ei tehtud.

Niisiis suundusime metroopeatusse teadmisega, et tuleb automaadist osta kaart, millele tuleb raha laadida, ning üks ots metrooga maksab 35 senti. Ja põhiline on kaarti laadides masinasse suurt rahatähte mitte toppida, sest tagasi ta midagi ei anna, vaid kogu summa laetakse kaardile. Õnneks jõlkus metroopeatuses ka mingi töötaja, kes masina kallal kohmitsevaid turiste silmates ligi astus ja takistas meil kummalegi personaalse kaardi ostmist; selgus, et saame kahekesi ühe kaardiga sõita.

Metroo ise on igati vinks-vonks, mis pole ka ime, arvestades kui uus ta on.

Ja kaubanduskeskus oli tõepoolest väga suur - kodumaised jäävad sellega võrreldes ikka tagasihoidlikuks. Ja palju on ka meile senikuulmata kaubamärke, nii et päris põnev oli. Käigupealt tegime ka mõned enda arvates päris head ostud.

Aive

Panama kanal

Täna oli plaanis city-touri bussiga mõned linna vaatamisväärsemad kohad üle vaadata. Alustuseks läks hommikusöögiga oluliselt kauem kui olime arvestanud, sest valik oli väga rikkalik ning me olime ju selle kõige eest maksnud..

Seejärel tekitas segadust bussipeatuse leidmine, sest see lihtsalt ei ole mitte ühegi märgiga tähistatud. Aga ühel hetkel mingi õnneliku juhuse tahtel buss just meie kõrval peatuski. Nii saime läbi linna kanali külastuskeskuse juurde sõita. Kanali külastuskeskus on rajatud just sinna, kus laevu lüüside abil erinevatesse kõrgustesse tõstetakse või langetatakse. Sattusime just peale sellele, kui üht üüratut kaubalaeva läbi lüüside liigutati. Päris põnev protsess ning tänu külastuskeskuses olevale muuseumil saime teada nt sellise huvitava fakti, et mingit vee pumpamist ei toimugi, vaid lüüsi avades voolab vesi ise õigesse kohta tänu kanali keskel olevale järvele, mis asub ookeanidest kõrgemal. Kanalist pilti polegi jagada, sest Aivar tegi hoopis video.

Peale paari kanali juures veedetud tundi hüppasime jälle bussile ja sõitsime edasi Amador Causeway'ks kutsutava poolsaare algusse, kust kõmpisime jalgsi poolsaare tippu. Sellelt promenaadilt avaneb vaade nii Bridge of Americas sillale, mis sisuliselt on ühenduslüliks Põhja- ja Lõuna-Ameerika vahel, kui kanalisse sisenemist ootavatele laevadele. Poolsaare lõpus on ka jahisadam ning palju poode, söögi- ja joogikohti.

Õigupoolest on siin ilm ikka selline, et päeval midagi peale jäätise ja külma õlle ei ihaldagi, nii et nii me sealkandis siis tšillisemegi: ka õlle- või jäätisepause tehes. Püüdsime just meenutada, kas mõnes kohas veel on sama kuum olnud kui Panama Citys, ning meenus ainult saun.  Hotelli tagasi jõudes ronisime kõigepealt katusebasseini ning siis suundusime õhtusööki otsima. Nagu sellel reisil tavaks, on need kohad, mille oleme eelnevalt Tripadvisori soovituste põhjal välja valinud, kas ajutiselt või jäädavalt suletud. Seega leppisime üsna meie hotelli lähedal oleva ja samuti heaks hinnatud Liibanoni restoraniga. Arvatavasti esmakordselt elus sõime halal-liha, aga vaatamata meie kergele skepsisele, oli see väga hea.

Aive

Haidega koos ujumas

Peale hommikusööki Heliconia hotellis istusime paati ( täpsemalt siis mina, Aivar, noor paarike Hollandist, hotelli hollandlasest omanik, tema itaallasest abimees ja kohalik kapten), et alustada retke Coiba saarele. Peale ca kolmetunnist teekonda, kus õnnestus ka paari delfiini veest välja vilksamas näha, saabusime paradiisi. Õhk ca 33, vesi hinnanguliselt ca 32 kraadi ehk isegi pisut veel soojem kui Kariibi meres. Idülliline helesinise veega rand, kus vaid mõned üksikud majakesed püsti pandud.

Saarel on nimelt rahvuspark, kus püsielanikeks vaid loomad-linnud-kalad, ning majakesed on mõeldud rahvuspargi töötajatele ning meiesugustele turistidele. Ja kuna turiste on väga üksikuid ja töötajaid ka väike grupike (kuigi sellele vaatamata jäi meile segaseks, mis asja nad seal kõik ajasid - me nägime neid ainult niisama tšillimas), siis valitsebki saare nn baaslaagris tõeline vaikus ja rahu, kus võrkkiiges loksudes merekohinat kuulata.

Aga kauaks me sinna võrkkiike molutama ei saanud jääda, sest kohe läks programm lahti: snorgeldamine, matk ja siis veel snorgeldamine. Ma juba mainisin, et ma selle va toru kaudu ei saa  hingata, aga võtsin siis ainult prillid ja käisin pidevalt pinnal hingamas. Aga vaatamata mittejärjepidevale kalade passimisele õnnestus mul ikka ära näha nii suured merekilpkonnad, haid, raid ja kõikvõimalikud muud ägedad ja värvilised suuremad ja väiksemad kalad, sest see veealune elu on ikka nii liiigirikas ja valitseb tõeline tiheasustus. Nt on võimalik sattuda ujuma paksu kalaparve, kes sarnaselt meile täiesti pinnal ujusid.

Haid õnneks päris pinnale ei pürginud, kuid päris lähedalt sai neid näha küll, eriti tuuri viimasel päeval, kus meie snorgeldamiskoht lausa kubises haidest. Siiski pole tegemist nende suurte haidega, kes tavatsevad inimestest suutäisi haugata. Need siin on väiksed sugulased riffihaid, kel pikkust ca 1,5 meetrit. Aga hai välimus täitsa olemas.

Teine päev kiskus lausa spordiks kätte - peale hommikusööki solberdasime 4 tundi järjest vees. Aga kuna vesi on nii soe, siis külm ka ei hakka.

Pealelõunal sõitsime paadiga krokodille sisaldavale jõele.Teel sinna pakkusime küüti ka mingile relvaga vennale (vist sõjaväelane), kes tahtis saada saarel kunagi asunud vangla juurde, millest nüüd sõjavägi oma merevalvepunkti on teinud.

See siis on saare teine inimasustusega punkt.

Aga edasi siis selle jõe juurde. Paar krokodilli tõesti olid pead veest välja pistnud. muidu on vesi nii läbipaistmatu, et seda, kes või mis veel all varitseb, on võimatu näha. Jõeäärses metsas nägime ka saarel elavaid haruldasi suuri ja erkpunaseid papagoisid. Tekitasid ikka vau-efekti. Nad on ka väga valjuhäälsed, nii et ei jäta kuidagi endale tähelepanu tõmbamata, samas ei jäänud nad kordagi piisavalt pikalt paigale, et oleks nad ka pildile saada õnnestunud. Nägime ka  muid linde, kuid nad jäid paraku papagoide varju. Küll aga pälvis meie suuremat tähelepanu poolest kehast vees vedelev hiigelsuur must vesipühvel, kes meid nähes raginaga läbi põõsaste jõest välja üritas murda. Igaljuhul oli see pühvel nii haruldane vaatepilt, et meie grupijuhidki olid elevil.

Paadimatkale järgnes jalgsimatk, mis osutus korralikuks mudasmüttamiseks, nii et palju puudu ei jäänud, et oleksime jalgupidi mutta kinni jäänud. Aga ahvid nägime ära.

Enne õhusöööki veel väike suplus, siis söömine, hollandlastega kaardimäng ja jälle vara magama, sest õhtul pimedas sellises üksildases kohas suurt midagi nagunii teha pole. Päevavalges sai vähemalt looma- ja linnuvaatlusega tegeleda. Baaslaagri territooriumil nägime paari veidrat iguaani ja sisalikku, mingeid eriti naljakaid roti figuuri, kuid pikemate jalgadega ja suuremaid loomi, ilusaid väikseid punaseid ja naljakaid suuri must linde, kellel näis olevat tavaks igal hommikul kambakest tiivad laiali mediteerida.

Kokkuvõttes võime küll Coiba saare kohta öelda, et see on parim osa Panamast. Oli ülihästi veedetud aeg. Peale hommikust viimast haiderikast snorgeldamist sõitsimegi tagasi. Kõik need tunnid, mis me selle tuuri käigus Vaiksel ookeanil veetsime andsid tunnistust, et ookeanil on täiesti korrektne nimi - oligi täiesti vagane värk; ei mingeid suuri laineid.

Aga edasi läks nii, et hüppasime hotelli eest alustuseks sellisele lähiliinibussile, kus ühel hetkel selgus, et sõitsime koos kanadega. Nimelt oli ühel proual kilekotti topitud kolm elusat kana, pead kilekotti tehtud aukudest kenasti väljas.

Kohaliku bussi pealt maha astudes ei jõudnud veel ringigi vaatama hakata, kui mingi vend ligi hüppas ja aimas, et tahame Panama Citysse sõita. Püüdsime veel hakata rahulikult vestlust arendama, et millal see buss ikka väljub vms, kui vend juba kohvri käest rebis ja vaikselt liikuma hakanud bussi suunas tormas, meie kannul. Selgus, et juba kohe läkski. Aga saime ikka bussi ning nii jäi ära dilemma, kas ja mida bussi näksimiseks kaasa osta.

Lisaks veel ka üks kurioossum, mille tunistajateks täna olime: päike säras ja täevas oli täiesti helesinine ja pilvitu. Aga kuskilt sadas ikka vihma kaela. Kontrollisime ka seda, et ühtegi linnuparve parajasti üle ei lennanud. Seega tundub, et vihmaperioodil on võimalik vihmasadu ka pilvitust taevast.

Aive

Bussiga läbi Panama

Meil on täna ka ikka veel wifi olemas. Ja soovitud kohta kohale saime ka, vaatamata äärmiselt segasele ja kaootilisele asjaajamisele. Aga nii see siinkandis vist käibki - kõrvalt vaadates tundub, et nad ei saa üldse aru, mida sina neilt tahad ja siis ajavad ise mingit hoomamatut asja, aga lõpuks on kõik korras ja astud in the "middle of nowhere" hotelli ees maha, mis üllatuslikult osutubki selleks, mille broneerisid.

Tänu internetile saime ka just teada, et meil õnnestus ikka New Yorgist väga õigel ajal tulema saada. Oleks täna bussiaknast nähtud sademed lumena tulnud, oleks siin tõenäoliselt veel paksem lumi olnud.

Aga tänane päev läks meil siis sõitmise tähe all - alustuseks veetakso ja edasi tunde bussis loksumist. Pikamaabuss oli nagu Ladina-Ameerikas tavaks nii kargeks konditsioneeritud, et New Yorgis kasutusel olnud riided läksid taas käiku.

Ca pool sõidust näidati telekast latino lembelaulude vidosid, mis oleks hea materjal nn näosaates parodeerimiseks, poleks vaja isegi midagi liialdustega teha - ikka oleks väga naljakas. Aga kohalike jaoks tundus olevat tegemist hästituntud repertuaariga: suurimaid hitte laulis pool bussitäit kõva häälega kaasa.

Aive

Vähetegus päev pilvede all

Tundub, et rohutirts mürgine ei olnud, küll aga oli ta uskumatult järjekindel - hommikul istus ikka veel lootusrikkalt rõduukse taga ning siis kui me rõdule hommikust sööma suundusime, püüdis ta salakavalalt posti taga varjuda ning ikka veel oma võimalust tuppatungimiseks oodata. Aga me olime ka valvsad ja teda sisse ei lasknud - mis siis, et korter on suur ja üks tuba seisab kasutamata, me siiski sellist tasuta allüürnikku ei tahaks.

Täna võtsime põhiliselt pilve - selles mõttes, et vaatamata pilves ilmale sõitsime paadiga teisele saarele randa, sest ilm on ju ikkagi peaeagu sama soe kui päikesega ja vees sulistamine ka puhas rõõm. Tegemist oli Red Frog Beachiga, ehk rannaga, kus elavad üliharuldased ja mürgised punased konnad. Seetõttu ei oskagi öelda, kas see oli õnneks või kahjuks, et me neid ei näinud. Rannal polnud muidu viga, samas Kolumbias ja Venetsueelas oleme ilusamaid näinud.

Aga rannal olev baar-restoran oli muhe ja pakkus häid toite, nii et päris mõnus chillimine oli. Meie meeldivaks üllatuseks tuli ka paadimees meile järgi, lausa 5 minutit kokkulepitud ajast varem, kuigi olime edasi-tagasi sõidu eest kõik ette ära maksnud. Vähemalt hilinemist oleks oodanud, arvestades siinset uimerdavad elustiili. Aga õigupoolest on see päris mõnus, kui keegi kuskil aktiivset müügitööd ei tee - nt õhtupoole siinse kaubandusega, sh ka suveniiripoodidega tutvudes ei vaevu müüjad ennast liigutamagi, rääkimata siis sellest, et sulle midagi pähe määrida üritaks. Lõpuks käid ka ise jalgu järel lohistades passiivsel ilmel ringi, ning kui juhtumisi peaks mõni mõte tulema, siis peaks selle kirja panema, sest tegemist on haruldase momendiga.

Homme ootab meid ees selle reisi tõenäoliselt suurim küsimärk - kuidas täpselt meil ikkagi õnnestub saada siit saarelt mandrile ja siis sõita bussiga Kariibi mere rannikult Vaikse ookeani äärde. Ei teagi, kas hommeõhtuses peatuspaigas internetti on, aga järgmistel päevadel tuleb kindlasti kirjutamises paus teha, kuna ees ootab ekskursioon asustamata ja internetiseerimata saarele.

Aive

Paadituur

Turistid paigutati ajahambast puretud paati, mis närbist välimusest hoolimata siiski päris krapsakalt edasi liikus. Teisi gruppe polnud ka põhjust kadestada, sest ega neilgi glamuursemaid kaatreid polnud. Vaatamisväärsus number 1 oli delfiinide laht, ning kuigi jõudsime korraks ka spekuleerida, et ükskord ühel inimesel õnnestus seal vist delfiini selga näha, siis tegelikkuses nägi neid seal päris palju ja päris lähedalt oma kujundujumist tegemas. Lausa nii lähedalt, et kui ma käe üle paadi serva vette panin, et katsuda, kas vesi on ikka soe, ujus üks delfiin mulle ootamatult vastu kätt. Ma ikka päris ehmusin, sest ega ei tea ju, kui usaldusväärsed need siinsed delfiinid on.

Delfiinide juurest liikusime meritähti vaatama - täpsustuseks neile, kellel seostub meritähega midagi muud, siis antud juhul oli tegemist üliselges ja madalapoolses vees põhjas passivate viisnurgakujuliste mereelukatega.
Seejärel snorgeldamine, mis paraku ei ole minu ala, sest mul on vist mingi unikaalne füüsiline puue, mis ei võimalda ainult suu kaudu hingata. Aivari edastatud info põhjal oli siinne veealune elu vähem värvikas kui nt Tais.
Vahelepõikena mainin, et kui mul ootamatult peaks kirjutamine pooleli jääma, siis see hiidrohutirts, kellega ma hotelli rõdul parajasti tõtt vaatan ning kelle ilmne huvi on tuppa pääseda, osutus ilmselt mürgiseks.

Paadituur aga jätkus lõunasöögiga, millest mainimist väärib seik vetsujärjekorras. Nimelt üritas üks kohalik noormees minuga vetsujärjekorras liini ajama hakata. Veider koht kahtlemata.  Sealhulgas ka pildi tegemiseks, aga igaljuhul soovis ta, et ma temaga pildile tuleksin (tal olid mõned sõbrad ka kaasas, kes siis soovitud pildi tegid, ning lisaks aitasid ka inglisekeelseid fraase ette öelda (a'la sa oled väga ilus). Noh, iseenesest ju meelitav, kui mingi napilt kahekümnene sind veel täitsa kabedaks peab. Aga lõpetasin siiski selle romansi sellega, et läksin vetsu. Üksi.

Paadituur jätkus sõiduga inimasustuseta ja peaaegu valge liivaga saarekesele, kus saime päevitada ja soojas türkiissinises vees sulistada.

Lõpuks sõitsime veel saarekese juurde, mida nimetati laiskade ahvide saareks. Neid ahve oli seal ikka üsna keeruline näha, sest nad olid suhteliselt kõrgel puude otsas ja nii staatiliselt paigal, et päris raske oli vahet teha, mis on puu ja mis on ahv. Aga veendusime nende olemasolus.

Kokkuvõttes selline mõnus tšillimise päev. Loodetavasti kannatab homme ka randa minna - tänasega on tekkinud selline joodiku-päevitus, kus üks õlg ja käsi on üsna punased, sest paadisõidul jäi üks pool rohkem päikese poole.  Kusjuures peaagu  kogu meie paatkond oli eelnevalt vaadanud ilmaprognoosi, mis lubas siia ainult vihma ja äikesetormi. Seni pole kumbagi olnud, aga aega veel on.

Aive

Kariibi mere atmosfäär

Elu on jätkuvalt lill. Peale hommikusööki lendasime Kariibi mere äärde, Bocas del Torosse. Juba lennujaam andis märku, et tegemist ei ole just metropoliga. Isegi pagasilinti seal polnud, vaid mingi vend tõstis ühest luugist kohvreid ükshaaval sisse ja rahvas ootas troppis luugi ümber, et sobival hetkel oma koti suunas küünitada. Aga kõik toimis. Meil oli hotelli hinnas ka tasuta transfer hotelli, mis tegelikkuses tähendas seda, et hotelli omanik tuli meile lennujaama vastu ja istusime koos mikrobuss-taksosse. Peale meie istus sinna veel kari inimesi, kes erinevatesse kohtadesse mööda linnakest laiali veeti. Vahepeal tulid mõned ka peale, ning nagu õhtul nn kesklinnast hotelli sõites selgus, siis nii see taksondus siin käibki - kui taksos mõni vaba koht on, siis taksojuht tänaval liikuvaid inimesi silmates tuututab kutsuvalt, ning sobivusel tehakse soovitud kõrvalepõiked, sõltumata sellest, kuhu esimesena sisenejad on sõita soovinud.

Ajutises suurushullustuses oleme siin endale rentinud 3-toalise kahe vannitoaga korteri, nii et esialgu on nii asjade kui üksteise ülesleidmisega veidi segadust. Küll aga on taksojuhtidele lihtne selgitada, kus hotell asub: nimelt on siin lähedal saare ainus bensiinijaam. Hotelli jõudes  käisime alustuseks bensujaama poes külmkappi vajalikuga varustamas, mille hulka kuulus ka kohalik odav rumm, mida siin seda jutukest kirjutades ja hotelli rõdul istudes parajasti manustamegi. Pole paha. Ja loodetavasti saame sama öelda ka homme. Muidu söödame homseks  tellitud paadituuril kalu.
Tänase päeva võtsime tegelikult väga rahulikult, st lihtsalt puhates: lebotasime peale hotelli jõudmist ja eelmainitud poeskäiku peaaegu paar  tundi hotelli basseini ääres ja loivasime seejärel linna keskusse, et homseks tuur bronnida ja õhtust süüa. Kui meie eluase on vaikses piirkonnas linnast veidi väljas, siis linnas saime näha-kuulda mida õigupoolest tähendab tõeline Kariibi mere atmosfäär. Igast teisest tare-tarekese uksest mürtsub vali muss ja rahvas lihtsalt hängib. Täna oli meeleolu iseäranis laes, kuna selgus, et on linna 100. aastapäev. Sel puhul toimus peatänaval tunde kestev paraad vms - igaljuhul tundus, et erinevad trummide ja pasunatega varustatud  taidluskollektiivid võistlevad selles, kes teeb kõvemat lärmi. Nendega omakorda näisid konkureerivat baarid ja diskoteegid, mis näisid olevat avatud juba enne seitset õhtul... Selle melu keskel oleksin isegi ühel hetkel kõrvalehüppe teinud - ootamatul ilmus mulle käevangu tõmmu noormees, kes mind juba kuskile arusasmatusse kohta kutsuma hakkas. Oleks aru saanud, võib-olla oleks läinudki, aga puuduliku keeleoskuse tõttu igaks juhuks keeldusin - noh, tegelikult nägin Aivarit läheduses näppu vibutamas ;))

Õhtust söömas käisime ühes meie lahke võõrustaja poolt soovitatud restoranis, kus olid väga head, kuid hiigelsuured toidud. Pildil minu kana-riisiroog hetkel, kui pool juba söödud on.

Kohalikest õlledest on Aivaril ka juba pingerida kujunemas. Lennukis degusteeritud Panama-nimeline õlu on hetkel Balboa järel teisel kohal.

Soe ilm on ikka mõnus - saab nautida külma valget veini või õlut, mitte ei pea otsustama, kas võtta parajasti tee, kohv või kakao. Tegelikul jõudsime just ka järeldusele, miks New Yorkis oli liiga külm - meil ei olnud Liviko sooja aluspesu ;))

Aive

Totaalne muutumine

Elu on lill. Enam ei ole külm, sest temperatuur on ca 30 kraadi võrra soojemaks muutunud. Muidu meenutab osa Panama Cityst päris palju New Yorki- pilvelõhkujaid näib umbes sama palju ja sama kõrgeid.

Lähemal vaatlusel reedavad muidugi palmid, rohelus, aga ka pilveļõhkujate vahel paiknevad tüüpilised kolmanda  maailma kolerajatised. Nt meie üsna hiljuti valminud 5-tärni hotelli ees pole normaalset kõnniteedki. Sellele vastamata murdsime läbi ning läksime mereäärsele jalakäijatepromenaadile patseerima. Siinkohal ka üks vahelepõige tutvustamaks siinset ebastabiilset ilma. Vahetult enne maandumist paistsid lennuki aknast päikeses valendavad kõrghooned ja sinine meri. Nii kui rattad maad puudutasid, pääses valla selline troopikavihm, millist me vist isegi Amozonase džunglis ei näinud. Samas, selleks ajaks kui lennujaamast välja astusime, säras taas päike ja asfalt oli juba osaliselt äragi kuivanud. Kusjuures lennujaamas ei läinud meil üldse kaua. Panama ei tundu olevat kuigi populaarne sihtkoht, ka meie lennuk oli pooltühi ning samal ajal kedagi teist peale meie lennu seltskonna üldse ei paistnud. Aga tagasi ilma juurde. Hotellist väljusime lõõskavas päikeses. Suure niiskuse tõttu ei erine tingimused kuigi palju aurusaunast. Mõne aja pärast saime niiskust veel juurdegi, sest meie paaritunnise jalutuskäigu sisse mahtus ca 3 tagasihoidlikku vihmasabinat. Temperatuuri vihm karvavõrdki ei muuda ning ega keegi sellele erilist tähelepanu ei pööragi - keegi vihmavarjuga sahmima ei hakka ega tempot ei lisa. Me nautisime ka rahulikult kauneid vaateid nn skyline'ile ja jõudsime üle ootuste kiiresti ka vanalinna. See on Ladina-Ameerikas laialt levinud koloniaalstiilis, seetõttu meile suuri üllatusi ei pakkunud. Peale õhtusööki ühel vanalinna väljakul euroopaliku hinnastasemega restoranis võtsime takso ja sõitsime tagasi hotelli. Taksosõidul üllatas meid see, kui edukalt suutsime hispaaniakeeli vestlust arendada ning kui hästi teadis taksojuht Eesti ja teiste Baltimaade ajalugu.
Hotellis on meil suurepärase linnavaatega tuba 16. korrusel. Aga veel paremat linnavaadet on võimalik nautida katuseterrassilt, kus ma basseinis mulistamas käisin. Õhk oli tõenäoliselt õhul juba pisut alla 30 kraadi langenud, aga vesi oli kindlalt üle 30. Just seal tundsingi, et elu on lill.

Aive

Viimane päev New Yorgis

Eilsest päevast veidi pikemalt rääkides, oli ilm tõepoolest veelgi külmemaks läinud, kuigi aknast paistis kõik kena ja päikseline. Õnneks taipasime enam-vähem kõik kaasasolnud riided korraga selga toppida ning lisaks olime soetanud piletid laevasõidule, mis võimaldas ca 3 tundi siseruumis soojas istuda. Kruiis oli ümber Manhattani, nii et võimaldas ära näha klassikalised pildid Manhattani pilvelõhkujatest, vabadussambast, sildadest jne. Ühesõnaga hästi veedetud aeg, eriti ilmastikutingimusi arvestades.
Peale laevasõitu oli meil kohustuslikuks atraktsiooniks plaani võetud NY kuulsusrikka juustukoogi söömine. Tripadvisori soovituste põhjal võtsime suuna õkva läbi Soho Little Italy kanti. Vaatamata külma tõttu üles võetud tempo magnificole jõudsime silmata mitmeid muhedaid ja eripalgelisi paiku. Samas fototõestust tänasest päevast polegi, sest pildistades kippusid käed ära jäätuma ja meil on siin nende piltidega selline värk, et blogi jaoks teeb Aivar eraldi pilte oma telefoniga, sest fotokast piltide kättesaamine kätkeb eelneva kogemuse põhjal mälukaardi lolliksminemise riski. Ja tänase ilmaga ei tulnud see pähegi, et võiks telefoniga mõne duubli teha.
Aga jätkakem siis juustukookidega. Valik võttis silme ees kirjuks. Tellisime degusteerimise huvides 2 erinevat. Ja seejärel surusime maha piinlikustunde ning tellisime veel 2. Aivar tahtis veel mõned tellida, aga ma ei pidanud seda enam kohaseks. Ühesõnaga tõesti superhead koogid olid.
Edasi lootsime, et saame veel paar tunnikest siseruumis veeta, kui muuseumi lähme. Kahjuks see suurepärane plaan nurjus, kuna muuseum oli juba kella viiest kinni pandud. Seega pidime ikkagi välitingimustes jätkama. Võtsime sihiks Brooklyn Bridge'i, et veel nautida häid vaateid õhtusele tuledes linnale. Taganttuules sillale kihutades ja hea vaate nautimisele keskendudes hakkas korraks juba tunduma, et polegi enam väga külm. Paraku sai see mulje kiiresti ümber lükatud, kui nina tuule poole pöörasime ja tagasi minema hakkasime. Jällegi muljetavaldavat tempot arendades sööstsime õhtusöögikohta otsima. Maandusime esimeses ettejuhtuvas Itaalia restoranis, mis osutus väga heaks ja võimaldas ka üle hulga aja sooja saada. Tiksusime seal nii kaua, kui vähegi kohane tundus, ning siis sõitsimegi juba lennujaama oma keset ööd väljuvat lendu ootama. Lennujaama oli sel tunnil üsna inimtühi ning nii me seal passisme seina ääres põrandal nagu kodutud, sest ühtegi tooli kuskil ei ole ning check-in'i teha ja turvakontrolli läbida nii vara veel ei saanud. Üks mõttetu lennujaam tundub see JFK.

Sügis New Yorgis

Paadunud jalakäijatena vudisime täna Harlemist teise Manhattani otsa. Peale Starbucksi hommikusööki suundusime Central Park'i, mis sügiseses värvikülluses ja ennelõunal säranud päikeses jättis väga hea mulje, vaatamata üleöö suhteliselt kargeks muutunud ilmale.

Park kubises ka iseäranis rammusatest oravatest, kellega võrreldest Eesti, aga ka Londoni oravad täiesti poisikesed on. Ja neid filmidest nähtud spordimaniakke on seal ka omajagu - üks lonkab ühte jalga, teine teist, aga ikka hambad ristis jooksevad.
Edasi suundusime kuulsa Times Square'i poole. Ega ei saanudki aru, kui kohale jõudnud olime. Kui Aivar mulle kuskil suht suvalises kohas keset tänavat teatas, et see nüüd ongi, siis oli mu emotsioon igaljuhul küll, et ei voi olla totta - kuidas ta nii väike saab olla. Muidu on neil pilvelõhkujatega ääristatud tänavatel oma võlu. Samas, selleks ajaks kui Wall Streeti üles leidsime, olime juba nii palju ja veelgi kõrgemaid hooneid näinud, nii et Wall Street mingit sügavat muljet ei jätnud - isegi raha lõhna seal ei tundnud.
Kui olime WTC memoriaali ja sinna hiljuti püstitatud NY kõrgeima hoone ka ära näinud, keeras niigi keskpärane ilm veel nigelamaks, nimelt hakkas vihma piserdama. Õnneks oligi meie edasine plaan õhtust süüa - seekord siis siseruumides- ning siis see Empire State Building ette võtta. Kuigi tänaval sinna pileteid müütav neeger väitis, et kui kallimaid pileteid ei osta, siis on järjekord poolteist tundi, siis tegelikkuses olime seal üsna üksildased ja saime ka odavate piletitega ilma igasuguse järjekorrata. Vaade tuledes linnale oleks muidugi ka veidi ootamist ära tasunud.

Kuna kodutee läbisime kiirelt - metroo + peaaegu jooksusamm, sest õhtuks jäi temperatuurist järgi vaid 3 kraadi ja vihm, ehk hullem kui Eestis, siis olemegi täna juba varakult nn kodus ja ninapidi arvutis.

Aive

NBA

American Airlines oli küll täpne, aga teeninduse mõttes küll halvim mida nähtud. Pardapersonal oli ameerikalikult trullakas, aga keep smiling küll nende arsenali ei kuulunud. Tegid tülpinud nägudega hoogtööd, nii et toidueelistus tuli endal ka võimalikult kiiresti välja haugatada. Lisaks pakkusid nad jäätunud õlut, mis avades välja purskus, kuid sellega hakkamasaamine jäi puhtalt isiklikuks väljakutseks ning nende poolt ei tulnud ei vabandust ega uut õlut.

Üle USA piiri lasti meid ühtegi küsimust esitamata, kuigi nii mõnegagi peeti maha pikem dialoog. Lennujaamast linna sõidul saime tutvuda ka kuulsa ja koleda NY metrooga. Aga üldjoontes läks kohalesaamine libedalt. Peale korteris sisseseadmist suundusime Madison Square Gardeni poole, et teha enne korvpalli õhtusöök. Ega see söögikoha valimine lihtne pole sest neid on kohutavalt palju. Leidsime üsna Empire State Buildingu lähedalt tänavatoidu putkade väljaku ja kuna see tundus päris populaarne, julgesime ka proovida.

Saime NY kohta väga odavalt kõhu häid burritosid täis ning suundusime korvpalli vaatama. Minu suureks rõõmuks selgus, et mu korvpallialased teadmised ei olegi päris eelmisest sajandist - ainus mees, keda ma teadsin - Carmelo Antony - osutuski meeskonna superstaariks ja rahva lemmikuks. Suure nõudluse tõttu olid ka tema nime ja numbriga fännisärgid ülemõistuse kallid. Mäng ise - koduklubi NY Knicks vs Orlando Magic - oli väga tasavägine ja põnev, kuid vaatamata publiku tormilisele kaasaelamisele kodumeeskonna viimase sekundi kolmekas ei tabanud ning nii tuli vastu võtta 2-punktine kaotus. Aga elamuse mõttes oli vinge. Saal on ikka meeletult suur, kuigi prillid ees nägin ma väljakul toimuvat täiesti hästi. Istusime mõistagi üsna tagumiste ridade kandis ja esialgne kartus oli küll, et sealt näeme ainult täpikesi väljakul, aga tegelikult sai ikka aru, kes on must ja kes on valge ning tänu kuulsale peapaelale ma suutsin väljakul isegi oma nn lemmiku ära tunda.

Eile õhtuks oli esialgu ka ambitsioonikas plaan minna Empire State Buildingu otsast öist linnavaadet nautima, kuid kuna alustasime võitlust unega juba korvpalli ajal (hoisime lõpuks pöialt, et lisaaega ei tuleks) siis lükkasime selle plaani edasi ja kobisime nn koju koti peale. Uni oli hea ja hommikul rõõmustasime selle üle, et ei olnud voodist alla kukkunud - see on siin nimelt üsna kitsas ja iseäranis kõrge. Nüüd siis suundume hommikusööki jahtima ja siis päevavalges vaatamisväärsustega tutvuma.

Aive

USA-Panama ehk mitu ühe hoobiga

Seekord tõotab meil siis tulla selline vahva rätsepa stiilis reis ehk 7 ühe hoobiga.7 sihtkohta õnnestub küll kokku lugeda ainult siis, kui loeme nende hulka ka Frankfurdi lennujaama ja Barcelona, kuhu me tegelikult ju niiväga ei kibelenudki, aga otsemini seekord ei saanud. Eilse päeva põnevaim osa oli see, kas õnnestub jõuda Barcelonas lennujaamast hotelli vedavale tasuta shuttle'ile, täpsemalt siis päeva viimasele bussile, sest jõudsime Barcelonasse vastu ööd. Üsna napika tegime, aga siiski jõudsime õigesse kohta kohale ca 10 min enne bussi väljumist.

Täna hommikut alustasime virgutava küsimusterahega American Airlinesi check-in'is. Vist vastasime adekvaatselt, nt kust ja millal oma telefonid ostsime, nii et nüüd siis ootame, et lastaks lennukisse.
Kui lennuilma on ja USA-s immigratsiooniametnikule liiga ebakindlalt või kahtlustäratavalt ei vasta, siis õnnestub loodetavasti homme juba muljeid New York'ist jagada.