Argentiina ralli

Jätkasime mägiteedel rallitamist. Esmalt kogusime kõrgust ja jõudsime 4,35 km kõrgusele, kust saab vaadelda 14-värvilisi mägesid. 

Vältimaks peavalu teket, kauaks nii kõrgele peatuma ei jäänud, sest ilusaid mitmevärvilisi mägesid on ka madalamal, nt Purmamarcas on fantastiline vaade seitsmevärvilisele mäele.

Sealt võtsime suuna juba San Lorenzole, kus meil hotell bronnitud on. Aga kõigepealt oli vaja veel ca 2,5 tundi mägiteel kihutada. Ja see oli kuidagi eriti kitsas tee, kuigi kenasti asfalteeritud. Mäed ise juba madalamad kui eelnähtud, nii et juba lokkava rohelise loodusega. Tee läks läbi idüllilise maapiirkonna, kus teel töllerdamas võis näha nii kitsesid, hobuseid, sigu kui lehma. Hoolimata kõigest me oma hotelli kohale jõudsime ning linnakeses selgus, et suuremaks väljakutseks kui mägiteedel rallitamine on selles linnas õhtusöögi leidmine. Lõpuks mingi söökla-moodi koha ikka leidsime, nii et nälga ei jäänud. Aga tagatipuks jäime ka veel vihma kätte ja nägime vaeva, et enam-vähem puhaste jalgadega hotelli tagasi jõuda, sest siinsete väikelinnade eripära on see, et ainult peatänav on asfalteeritud, kõrvaltänavad aga sõltuvalt ilmaoludest ka sopased või tolmused. Nii ka siin linnas, kuigi meie hotelliga sama tänava ääres on valdavalt uhked basseinide ja suurte aedadega villad.

Veel üks tähelepanek autosõidupäevadest: teedel on mitmeid politsei kontrollpunkte, aga meie vastu ei tunne nad vähimatki huvi. Ei teagi, mis järeldus sellest teha - kas näeme välja pigem nagu kohalikud või pigem nagu turistid. Igaljuhul kahtlased me ei tundu.

Mägedes

Lendasime hommikul Saltasse, võtsime rendika ja hakkasime sõitma põhja poole ja kõrgemale mägedesse. Esialgu olime valdavalt pilves, nii et vaade tundus päris hägune. Õnneks kõrgemale mägedesse jõudes hakkas ka pilvisus hajuma, nii et mäed hakkasid näitama oma värvilist palet.

Hotell oli meil bronnitud Tilcara nimelises väikelinnas, kus elavad valdavalt indiaanlased ning mäe otsas on iidse linna varemed. Varemed ise olid üsna lahjad, ägedad olid eelkõige hiiglaslikud kaktused ja vaated ümbritsevatele mägedele. Argentiina on ikka uskumatult mitmepalgeline maa.

Linn ise ka omamoodi tore ning lisaks sattusime sööma üliheasse restorani.

Veel ägedam kui vaalad

Eile pärastlõunal maandusime troopilises Puerto Iguazus ja läksime kuumust trotsides linna kõmpima. Linnakese enda oluliseim vaatamisväärsus on kolme riigi piir keset jõge. Jões küll mingit monumenti turritamas pole, vaid kaldale on mingi vidin püsti pandud ja vaateplatvorm tehtud, kust siis hea nägemisega inimesed võivad vaadata, mida naaberriikides tehakse. Brasiilia poolel eriti peale metsa muud ei paista. Paraguais paistab suurem linn kõrgemate majadega.

Õhtusöögilt hotelli tagasi loivates jäime ootamatult pilkasesse pimedusse, sest kogu linnast lahkus elekter. Õnneks aitas telefoni valgustus käpuli käimata hotellini jõuda, mis säras oma SEB-rohelises valguses nagu oaas keset kõrbe, nii et sai veel basseinis sulistamaski käidud.

Täna veetsime terve päeva Iguazu jugade rahvuspargis, et joad ikka iga nurga alt üle vaadata. Alustasime paadituurist jugade alla. Suht äkiline sõit ja nii lähedale, et ma veetsin peaaegu terve päeva märgade pükstega. Mitte et hirmust miski äpardus oleks juhtunud, vaid kosk kastis meid läbimärjaks. Aga kosed ise trumpasid ikkagi vaalad üle. Tasus mitmeid kilomeetreid mööda džunglit tiirutada, et kõik need supervaated kätte saada. 

Lisaks nägime ka palju metsloomi, linde ja liblikaid. Ühe metsloomaga läksin oma empanada pärast lausa kaklema. Sel ajal kui ahvid tähelepanu endale tõmbasid, oli ootamatult lauale mu nina alla hüpanud allpool pildil olev pikasabaline ülbik, kes juba käpp pikal mu empanada poole küünitas. Üritasin teda tõrjuda, aga lõpuks pidin ise laua äärest põgenema (empanada oli nii hea, et seda ära anda ei raatsinud). Mu õlle ajas ta ka ümber, aga kuna ma suur õllesõber pole, siis sellest väga kahju polnud.

Rannarahvas

Eile tegime hõredama programmiga päeva - magasime üsna kaua ja siis sõitsime linnast välja ja tegime peatusi randades ja vaalavaatluspunktides. Kahjuks kaldalt ühtki vaala silmata ei õnnestunud, aga oli siiski mõnus hängimine ja kenad merevaated. Ühel kaljunukil peesitasid ka üksikud merilõvid.

Korra jäime ühele rannale sõites ka liiva kinni, aga õnneks oli seal üks piknikuseltskond, kes olukorrast kohe rõõmsasse elevusse sattus ja jooksujalu autot välja lükkama tormas. Ma seisin lihtsalt niisama ilus olles kõrval kui mehed-poisid tähtsat asja ajasid. Tundus, et kohalike jaoks oli see päeva tipphetk - toimus mingi action, milles sai kaasa lüüa ja end tegijana tunda.

Pealelõunal jõudsime linna tagasi ja jalutasime ringi, et vaadelda, kuidas kohalikud oma pühapäeva veedavad. Nii maniakaalseid päikesevõtjaid ei ole ma veel kusagil näinud - kuna vesi on külm, siis rannal puhus päris jahe meretuul, nii et ennast küll ei kiskunud paljaks koorima. Aga enamus kohalikust rahvast ikkagi päevitas - osad katsusid tuule käes ära kannatada, teised püüdsid põõsaste või luidete taha varjuda. Kes paremat kohta ei leidnud, parkis end rannapromenaadi ääre taha kõnniteele või sättis oma rannatooli mõne restorani nurga varju. Oli ka neid külmapõlgureid, kes 15-kraadises vees ujumas käisid.

Päeva põnevaim moment oli lennujaamas, kus hoogsalt lähenes pardaleminekuaeg, kuid sama hoogsalt ei lähenenud ühtegi töötajat autorendiboksi, et saaksime enne lenduminekut auto tagastada. Napilt enne meie väljalendu nad endaga rahulolevalt siiski kohale jõudsid, nii et saime auto lennuki vastu vahetada.

Hetkel jälle lennujaamas, et sõita Puerto Iguazusse.

Lõpuks ometi vaalad lähemalt nähtud

Eile hommikul jõudsime veel väikse tiiru oma hotelli ümber Buenos Airese tänavatel teha. Lühikese vaatluse põhjal huvitav linn - läbisegi igasugust arhitektuuristiili ja kvaliteediklassi.

Siis lendasime väikese hilinemisega Puerto Madryn'i Patagoonias. Hilinemise tingis väidetavalt see, et kütuseauto ei ilmunud tellitud ajal. Eks nad ole ju paljuski manjaana-rahva järeltulijad. Õnneks meie äärelinnakorteri lahke peremees sõidutas meid kesklinna, säästes ca 3 km meie jalavaeva, nii et jõudsime käia paar tuurifirmat läbi, et kooskõlastada tänased väljumised.

Tänast päeva alustasimegi juba varavalges, ütleme siis, et kosutava hommikusuplusega. Alustuseks rüselesime endale selga üsna tõsiseltvõetavad kalipsod, millega kannatas suht mõnusalt ca kolmveerand tundi umbes 15-kraadises vees solberdada. Koos meiega solberdasid seal ka merilõvid - mõned ikka hüppasid päris rahva vahel ringi ning mul oli ühega lausa kerge põkkumine. Päris meeleolukas ning polnudki kuigi hirmus, sest nad paistsid vees olles päris sõbralikud. Vees olid samas siiski vähesed, sest enamus olid hõivatud kaldal omavahel kaklemisega. 

Kui kalipsodest läbi raskuste välja pugeda õnnestus, võtsime oma pisikese rendiautokesega suuna Valdes'e poolsaarele, kus asub rahvuspark, mis on väidetavalt silmapaistva liigirikkusega. Maastik küll pigem igav liiv ja tühi väli + mõned soolaväljad, mis eemalt paitavad lihtsalt lume moodi. 

Lähemal vaatlusel siiski kasvab palju madalaid lilli ja põõsatuuste. Loomadest nägime kõige rohkem siiski lambaid, aga ka laamasid ja lonthülgeid. Samas nõudis viimaste nägemine meie meelest ebaproportsionaalselt pikka sõitu väga halbadel teedel.  

Poolsaarele mineku esmane idee oli siiski vaalavaatlustuur. Ja sellega jäime rahule. Ca 2,5 tunni jooksul nägime neid palju ja lähedalt. Väga äge. Loodetavasti saame millalgi ka videomaterjali lisada.

Seiklused lennujaamades ja Buenos Aireses

Kuna Lufthansa jäi oma soodsa lennupakkumisega Argentiinasse hiljaks, siis jõudsime juba ammu soetada Finnairi ja America Airlines piletid, nii et Tallinnast Buenos Airesesse ja tagasi saamiseks tuleb mõlemal suunal 3 lendu teha. Aga sellega asi ei piirdu, sest Argentiina on nii suurel maa-alal laiutav riik, et  punktist A punkti B on kõige mõistlikum liikuda lennukiga. Ja nagu mu kolleegid hästi teavad, on minu jaoks lennuk nagunii ka kõige aktsepteeritavam ühistranspordiliik. Niisiis oli esialgselt plaanis veel ka 7 siselendu, aga seoses lennugraafiku muutusega asendus 1 lend kahega, nii et kokku siis ootab meid 14 korda üles-alla pendeldamist.

2 lendu suht valutult seljataga ja nüüd JFK-s mõned tunnid passimist. Aga mina aru ei saa, mis värk sellega on, et viimasel ajal lennujaamades minust üks peamisi kahtlusaluseid on saanud. Ei mäletagi enam, millal oleks pääsenud lõhkeainekontrollist või pagasi läbiotsimisest. Täna Tallinnas sattus pagas kõrgendatud tähelepanu alla ja Helsingis rebiti mind pardalemineku järjekorrast turvakontrolli boksi, kus tehti nii lõhkeainekontroll kui käsipagasi ülevaatus. New Yorgis oli lõhkeainekontroll juba loomulik sündmuste käik. Kas tõesti on tööl POM-mudelite vorpimine oma jälje jätnud? Või siis ikkagi sekspomm....

Kolmas lend enam nii mõnus ei olnud - kõige pikem, ebamugavam istumine - kas siis istme disaini või enda istumise üledoosi tõttu -, karjuvad tited ja turbulentsi rohkem kui seni kogetud. Turbulentsi ainus pluss oli see, et ehmatas vist kõik tited vait; huilgasid pigem mõned täiskasvanud. Läbi häda me kuidagi lipa-lopa ikka maapinnale jõudsime. Ega õhku polegi ju ükski lennuk jäänud, nii et muretsemiseks tegelikult põhjust polnud.

Sellega meie kannatused ei lõppenud - kannatamine jätkus järjekordades. Lisaks piirikontrollile on mega järjekorrad ka rahavahetuses, pangaautomaadil ja takso saamisel. Ja sularahata lennujaamast minema ei saa, sest isegi uber toimib ainult cashiga. Viimase jaoks siis lõpuks õnnestus automaadist piisav köks sulli kätte saada - ca 50 eurot on nimelt osades automaatides maksimumsumma (üle 100 ei anna ükski ja päevas üle kahe korra ei saa)

Hotelli jõudes selgus, et jama jätkub. Erinevate tüüpide jutu järgi oli kahe paariga mingi õnnetus juhtunud või siis tubades mingi avarii, nii et vaba tuba polnud meile anda. Minu elav fantaasia kujutas muidugi ette, et toad olid verd täis, sest mainitud paarid olid seal üksteist ära tapnud...  Ühesõnaga asi päädis sellega, et meile telliti takso ja sõidutati sama keti teise hotelli (väidetavalt paremasse, aga seda ei saa puhta kullana võtta. Kuigi suht ok tundub seni.)

Lõpuks siis saime ka linnaga tutvuma minna. Üsna kohe sattusime mingi piketi või rahvarahutuste otsa, mida vist Buenos Aireses nii tihti toimub, et vältida ei õnnestukski. Ma algul arvasin, et on mingi karneval või tänavapidustused, aga meeletut hulka täisvarustuses märulipolitseid nähes paistis, et ikka pole mingi pidu, milles kaasa lüüa. Muidu jäid linnas silma mõned üsna glamuursed väljakud ning söömas käisime hipsterlikus sadamapiirkonnas, kus sarnaselt meie Telliskivile on vanad tööstushooned üles vuntsitud ja restorane, poode jms täis pandud. Jõlkusime tagasi hotelli poole valdavalt jalakäijatetänavaid mööda, mis on popid ja meeldivad nagu paljudes teistes suurlinnades. Shoppamiseks küll energiat hetkel ei jätkunud, tahaks hoopis vara magama minna. Ehk õnnestub siinse ööeluga tutvust teha edaspidi.