September 2021 – meie esimene lennureis nn koroonaajastul. Sihtkohaks Austria, kes vaktsineerituid koroonareeglitega parajasti liigselt ei ahistanud. Aga ikkagi oli väike ärevus sees, kuna polnud ammu reisinud ja ei teadnud täpselt, mis lennujaamaski ees ootab. Võib-olla oli veits närv sees ka sellest, et me ei raatsinud Ryanairile pagasi eest maksta ehk tohtisime kaasa võtta sisuliselt vaid käekoti või väikse seljakoti ning meie seljakotid olid lähemal vaatlusel siiski pisut ülemõõdulised. Igaljuhul olime lennujaamas nii vara kohal, et jäi veel aegagi mõned peenemad napsud enne lennukile minekut võtta. Tundus ikka piisavalt pidulik sündmus, mida tähistada.
Kuna Viini jõudsime õhtul üsna hilja, siis võtsime toad lennujaama hotellis ning plaanisime teha enne magamaminekut hotelli baaris mõned kenad dringid ja snäkid. Ikkagi 4-tärni hotell, nii et olime arvestanud, et kõik see saab üsnagi glamuurne olema. Aga võta näpust – ilmselt jällegi koroona süü, et hotellis isegi lobby-baar ei töötanud, nii et pidime tänavale sööke-jooke jahtima minema. Paraku ei paistnud hotelli läheduses ühtegi avatud restot või baari, ainsana plinkis pilkupüüdvalt türklase kiirtoiduputka otse lennujaama ees. Nii et lõpuks ei jäänudki muud üle, kui võtta julgus kokku, leppida ülejäänud klientuuri üllatunud pilkudega, sest kahtlemata me oma kohaloluga klientuuri keskmist soliidsust suurendasime, ning tellida putkast friikad, bratwurstid, õlled-veinid. Veinivalik oli ka suht keeruline – midagi väga usaldusväärset või siis külma ei suutnud tuvastada. Proseccot asendas kahtlase nimega besecco, mis kahtlemata keskmisele shampanjale kõvasti alla jäi, aga nagu öeldakse, käras ära. Istusime siis ka selle värvika seltskonna hulka maha ja nautisime õhtut ja täitsa maitsvat tänavatoitu. Ilmselt tänu meiesuguste usaldusväärsete inimeste kohalviibimisele julgesid mõne aja pärast tulla putkatoitu tarbima meie hotellist veel paar soliidset ülikonnastatud ärireisijat.
Järgmisel hommikul rentisime auto ja vurasime St Wolfgangi suunas. Selles linnakeses me aastaid tagasi Airaga bussireisil käies saime korraks jala bussist maha, kuid aastateks oli jäänud kripeldama, et nii ilusas kohas kauem ei õnnestunud viibida. Linnake on helesinise järve ääres kõrgete mägede vahel. No oli ikka jätkuvalt sama nunnu kui mäletasime.
Linnast on võimalik sõita vanaaegse rongiga (selline kus auruvedur trügib vaguneid enda ees) üles mäkke, nii et seda võimalust ka kasutasime, vaatamata sellele, et kõrgusekartjate jaoks on see üsna ekstreemne, kuna kohati ukerdab see rong ikka täitsa kuristiku serval ja kas sa üldse usaldad nii vana vedurit? Aga mäkke (ja etteruttavalt öeldes - pärast ka alla) me probleemideta saime. Mäe otsas valitses lausa müstiline vaikus. Kuigi mingil määral seal inimesi ringi liikus, olid vist kaunid vaated kõiki tummaks võtnud. Isegi tuul ei puhunud. Nii et sai nautida vaikust, rahu ja vaateid ümbritsevatele järvedele, linnakestele ja teistele mägedele. Kahjuks oli kõrgustes ilm veits vines, nii et pildid tulid kõik üsna hägused.
Alla jõudes jätkasime teekonda mööda vallatuid kurve teise mägijärve ääres asuva ajaloolise linnakese (või äkki isegi loetakse seda külaks) suunas. Hallstatt on vist lausa Austria kuulsaim vaatamisväärsus, ilmselt turismi tippaegadel paksult turiste täis, sest kõik tahavad selle ilu oma silmaga ära näha. Ja tõesti, vaatamata just St Wolfgangi imetlemisele pidime ikka isekeskis küsima, et päriselt ka vä, nii ilus vä?
Ega muidu saanudki turistide rohkusest aru, kui suundusime õhtusöögile. Nii väikses linnas liiga palju neid restorane pole ning osas vist koroonareeglite tõttu siseruumi kedagi ei lastud. Seetõttu kõik kabedamad kohad olid juba täis või reserveeritud, mõnel pikk järjekord ukse taga looklemas. Kuna nälg oli suur, siis otsustasime leppida taaskord sellise mitteglamuurse ja lihtsakoelisema pubilaadse kohaga, vist jälle mingi türklase pleiss. Aga majaperemees oli väga sõbralik, lahke ja aktiivne, nii et ega meil eriti juurelda ei lastudki, kas jääme sinna või ei. Juba oli meid lauda istuma surutud, menüüd pihku ja joogid ette antud. No ja menüüs siiski ka viini shnitsel olemas, mida ju Austriasse olime jahtima tulnud. Kusjuures üllatuslikult see türklaste tehtud shnitsel osutus vist lausa parimaks, mida reisi jooksul proovisime.
Järgmisel päeval tegime päevavalges veel põhjalikuma linnaekskursiooni, et neid postkaardivaateid ikka iga nurga alt näha.
Edasi viis Austria avastusretk Dachstein Krippensteini, mis kohe mugavalt Hallstatti külje all. Sõitsime cablecari-ga alustuseks poolde mäkke, kus turnisime vaatama jääkoobast, mis pidavat Euroopa üks suurematest ja uhkematest olema. Jääd oli palju ja mõned vormid nägid seal väga efektsed välja, eriti värvilise valgustusega, aga samas päris selline, et ainult üleni jää - nagu ma ette kujutanud olin, ta ikkagi polnud. Aga tasus ära käia – keskmisest koopast ikka nõks ägedam. Austerlased va naljavennad olid sinna veel ka mingi karutopise seisma ja möirgama pannud, nii et nalja sai ka.
Peale koopaskäimist sõitsime veel kõrgemale mäe otsa, kus üsnagi kuulus 5fingers vaateplatvorm ning fantastilised vaated asusid. Sai mõõdukas matk ka tehtud.
Seejärel jätkasime sõitu oma järgmisse majutuskohta Bad Gastein’is. See hotell seadis lati ikka teiste jaoks nii kõrgele, et hiljem teised jooksidki kõik alt läbi. Check-in’i kõrvale pakuti kohe klaasike proseccot. Toad olid tibens-tobens ning toitlustus ka väga tasemel. Esimesel õhtul selguski, et hotelli restorani oleks juba varem laua reserveerima pidanud, nii et sinna me enam ei mahtunud ja kuna hotell linna keskusest suht eemale jäi, siis tundus tüütu ka mujalt süüa otsida, niisiis uurisime mida lobby baarist saaks. Selgus, et kasvõi shnitslit, rääkimata salatitest ja muust kraamist. Kuna söögi saamiseni siiski veel aega oli, siis tegime seda parajaks hotelli spaa lödistades ja saunatades.
Hiljem lobby baaris jaurasime päris pikalt ning jälgisime huviga, kas ühel baarmenil püksid kukuvad alla või mitte. Muide Austrias kannavad peaaegu kõik mehed (vähemalt hotellides ja söögikohtades) neid traditsioonilisi lühikesi nahkpükse, nii et pidevalt mõtled, et millal nad nüüd joodeldama kukuvad. No ja sel meie hotellipoisil olid nad kuidagi ebatraditsiooniliselt pooles tagumikus. Ei teagi, kas tänu suurele imele või millelegi muule nad siiski tal jalas püsisid – jälgisime teda põnevusega ka järgmisel õhtul.
Päeval aga käisime tutvumas Bad Gasteini linnaga. Äge linn mägede vahel orus, nii et majad on väga erinevatel tasanditel mööda mäekülgi. Lisaks on keset linna üsnagi atraktiivne juga. Ja linnast saab jällegi mäe otsa sõita (seekord selliste väikeste kipakate rippkorvikestega, kuhu hoo pealt peale ja maha hüpatakse ja üle 4 inimese eriti vist ei mahukski). Nii et kõrgusekartjatele jälle veits ekstreemi, aga veel ekstreemsem oleks olnud sinna mäkke üles matkata. Lisaks suurepärastele vaadetele ja kenadele mitte liiga pikkadele matkaradadele oli mäe otsas põhiliseks atraktsiooniks üks väga pikk rippsild kuristiku kohal. Aga ei jäänud meist kellelgi sealt üle käimata.
Bad Gasteini kõige kuulsusrikkam koht on väidetavalt sealne pikkade traditsioonidega termaalveespaa. Üks sealsetest pikkadest traditsioonidest on ka nudistina saunas käimine. Samas basseinides jällegi peavad riided siivsalt seljas olema. Me jällegi praktiliste inimestena mõtlesime, et mis me sahmime nende riietega edasi-tagasi ning kuna basseinis paljalt olemine oleks rohkem negatiivset tähelepanu äratanud, jätsime saunas riided selga. Läksime Airaga mingisse aurusauna, kus läbi auru silm eriti midagi ei seletanud. Äkki kuuleme, et keegi kuskil ärevalt karjub midagi arusaamatut. Mõtlesime juba et mingi oht, et tuleb paaniliselt evakueeruma hakata. Siis hakkas silm seletama lahtisel uksel seisvat ja kätega vehkivat tädi. Vaatasime teda segaduses ning ilmselt siis talle koitis, et turistid ja saksa keelest aru ei saa. Nii et seejärel hakkas juba inglise keeles kuid sama ärevalt karjuma, et me peame paljad olema. Astusime siis sauna uksest välja ja mõtlesime kohe sealsamas püksid maha tõmmata ja nagisse riputada. Aga jälle vale! Avalikus kohas lahti riietuda ei tohi, pead eraldi ruumi minema. No igal juhul oli üsna meeldejääv spa-külastus. Polegi enne keegi niimoodi paljaks kamandanud, isegi mitte Zenja Fokin.
Õhtusöögiks panime hotelli restorani laua kinni, kuna tundus üsna ahvatlev ja üldsegi mitte kallis. Lõpuks ägisesime veel hommikusöögilgi, sest kõik hea, mida pakuti, oli ju vaja järgi proovida. Hotelli- ja restoranikülastajate keskmise vanuse tõmbasime küll kõvasti alla. Üldse olid ka teistes Austria hotellides valdavalt ikka väärikas eas külastajad. Eks see väärikate inimeste seltskonnas viibimine pani ennast ka pisut soliidsemalt käituma. Kuigi me aegajalt isekeskis ikka ja jälle arutasime varianti, et kelleltki küsida, et kus me siis neid känguruid näha saaks, siis tegelikkuses ikka keegi ei julgenudki kuni reisi lõpuni nii totrat küsimust küsima minna.
Järgimise päeva atraktsioon oli sõita läbi väidetavalt Euroopa ilusaim mägitee, kust saab nautida vaadet muuhulgas ka Austria kõrgeimale mäetipule Grossglocknerile. Tee nimi ka sellest tulenevalt Grossglockner high alpine road. Oli ikka tõesti väga ilus, nii et vaatamata vist sadadele kurvidele ei läinud kellelgi isegi süda pahaks. Teel on mitmeid peatuskohti, kuhu nii mõnigi päris põnev muuseum vms on tehtud. Tee lõpus (st seda teed tulebki edasi-tagasi sõita, sest tegemist on tupikuga) on suurem vaateplatvormide, suveniiripoodide, restoranide jms kompleks. Vaated muidugi väärivad põhjalikku vaatlemist.
Lisaks toimetab seal ringi kari vahvaid marmotte ehk koopaoravaid. Nad on seal ennast üsna rammusaks söönud ja inimesi ei pelga. Nii et kui esilagu kahtlustasime, et hea, kui ühtegi näha õnnestub, siis lõpuks ei viitsinud neile isegi enam tähelepanu pöörata.
Teine põnev liik, keda pead paratamatult jälgima seal kurvisel mägiteel, on jalgratturid. Algul rühivad hing paelaga kaelas hädavaevu mäkke ja pead pidevalt jahtima kurvide vahel piisava nähtavusega kohta neist möödumiseks. Tagasi alla sõites panevad aga jalgratturid meeletu hooga autodest mööda ja ega nemad juba ei vaata, kas kurvi tagant autot vastu ei tule. Elu armas sellistele inimestele vist küll ei ole. Seekord siiski teel ühtegi laipa ei näinud.
Mägedest alla laskudes sõitsime Zell am See’sse, mis järjekordse mägijärve ääres asub. Samas Hallstatti või St Wolfgangiga võrreldes on ta oluliselt uuem linn, mistõttu karakterit on vähem. Samas sattusime selles linnas ilmselt reisi parimasse restorani – nii toidu kui teeninduse poolest. Kuna läksime vara, siis õnnestus veel napilt ilma bronnita vaba laud saada. Muidu tundus kohalike hulgas väga populaarne olevat. Lõpuks degusteerisime seal erinevaid veine, kokteile ja shnappse seni, kuni oli sobiv hetk minna vaatama järvel toimuvat purskkaevude ja valgusshowd. Eks loomulikult on suuremaid ja uhkemaid samalaadseid asju maailma tehtud (nt Las Vegas, Barcelona või Dubai), aga täitsa kena oli ikka.
Hommikul startisime Salzburgi poole, kus samal päeval kindluse ja terve linna sisuliselt läbi käidud saime, lisaks degusteeritud ära kuulsa suflee (põhimõtteliselt megasuur kuhi magusat omletti), nii et tekkis küsimus, et mis siis järgmise päevaga peale hakata.
Vaatasime üle mingi outlet keskuse, mis mõistagi USA analoogidele mitmekordselt alla jäi, nii et shoppasime nii mõõdukalt, et polnud tagasiteeks vaja suuremat pagasit juurde hankidagi. Ja ikka veel oli pikk päev eest. Salzburgi turismiinfo kodukalt leidsime mingi soolakaevanduse, mis tundus lähiümbruses kõige põnevam koht kuhu minna. Auto GPS näitas küll kaardi peal keset teed saksa lippu, aga mu meelest oli ta eelmisel päeval näidanud ka vietnami lippu, kohas kus vietnami restoran asus, nii et loogiline järeldus oli, et teele jääb mingi saksa trahter. Seda, et Austria ametlik turismiinfo sind sujuvalt Saksamaale suunab, ei tulnud küll pähegi. Aga kui kõigi telefonidesse hakkasid tulema sõnumid ’Tere tulemast Saksamaale’, siis tekkisid küll teatud kahtlused. Jäime lähimas parklas seisma ja tuvastasimegi kaardilt, et oleme kogemata Saksamaale sattunud. Piir oli igaljuhul nii nähtamatult tähistatud, et tagasi sõites väga tähelepanelikult jälgides nägime mingit tagasihoidlikku viidet. Kaevanduses jäigi käimata, kuna olime autot rentides pühalikult tõotanud ainult Austrias sõita ja kartsime, et võivad järgneda mingid sanktsioonid. Selle asemel läksime vaatama Salzburgis asuvat Hellbrunni lossi, mis tegelikult väga ägedaks osutus. Giid oli küll pea samasugune veidrik, kui lossi ehitada lasknud Markus Sittikus, ja üritas meid igal võimalikul juhul salakavalate trikipurskkaevudega märjaks kasta. Aga oli päris meeleolukas koht.
Õhtul kastis meid natuke ka vihm, aga üritasime suurema osa ajast kas veel mööda kaubandust kolada või siis restoranis istuda ja shnitsleid vohmida.
No ja läbi see lõbu juba oligi. Aga reisipisiku saime jälle sisse (koroonat õnneks mitte).
