Vahemerel purjetamisest hakkab tekkima juba kergekujuline sõltuvus. Sel aastal jäi sõelale Lõuna-Prantsusmaa rannik. Seltskond valdavalt nn tavapärased kahtlusalused ning üldjoontes siis idee selline, et lendame Nizzasse, rendime paar autot ja sõidame ca 150 km läände Bormes-les-Mimosas sadamasse, ronime seal purjekale ning siis juba vaatame, mis edasi saama hakkab (mingi programm oli minu peas siiski talletatud)
Laupäev 14.09, hommik kell 4.30: Seltskond unetuid koguneb Tallinna lennujaama. Imekombel seekord sissemagajaid meie seltskonnas polegi. Paraku selgus, et sama unetu ei olnud vist lendur, sest teatati lennu ligi tunnisest hilinemisest. Tekkis mõõdukas mure Varssavis järgmisele lennule jõudmise pärast, sest esialgse graafiku järgi pidi olema lendude vahe vaid 40 min. Õnneks hilines veidi ka LOT-i järgmine lend (huvitav, kas neil mõni lend kunagi ka õigeaegselt väljub?) ning lendur ilmselt jättis hommikul pudru söömata või meigi tegemata, nii et jõudis ka loodetust veidi varem kohale (või siis puhus nulli välja kiiremini kui kalkuleeritud). Igaljuhul ütles meile pardalaeminekul dokumente kontrolliv noormees, et meil on veel lootust (jätkulennule jõuda siis ilmselt). Jõudsimegi (mõned igaks juhuks mõõdukalt sörkides, et jalg ikka lennuki ukse vahele saada, väärikamad härrasmehed siiski säilitasid rahu ja jooksma ei hakanud), nii et olukord tundus juba kontrolli all olevat. Siis aga sattusime Nizza lennujaamas maailma pikimasse ning aeglaseimalt kulgevasse autorendijärjekorda. Peale arvestatavat aja- ja närvikulu saime lõpuks oma nn kodusadama Bormes-les-Mimosas’e poole sõitma, kuid plaanitud ekskurseerimise erinevates teele jäävates linnades olime sunnitud asendama vaid suhteliselt lühikese peatusega Cannes’is. Punase vaiba ja kuldse palmioksa jõudsime siiski üle vaadata.
Cannes oli õigupoolest ilusam, kui olin arvanud ja kuulnud.
Kella 17-ks olime juba Bormes-Les-Mimosas sadamas ja saime pardale astuda. Purjekas oli tibens-tobens ning peale aasta aega oma väikse lootsikuga loksumist tundus lausa hiiglaslik – lühinägelik napilt näeb vöörist ahtrisse.
Umbkeelselt sadamakontori töötajalt õnnestus ka kuidagi hankida uksekaardid, millega vetsu ja dušši alla pääseda. A.V., kes kunagi prantsuse keelt pisut õppinud, sai aru, et deposiidiks soovitakse mingit dokumenti - passi, ID-kaarti või juhiluba. Viimase ma siis murelikult loovutasingi. Võrreldes Kreeka sadamatega oli infrastruktuur Bormes-les-Mimosas väga kabe. Kohe esimesel õhtul valiti välja ka reisi tunnusmeloodia – Nublu ’Ei ole aluspükse’, mis reisi jooksul veel mitmel korral ettekandele tuli, kuna situatsioon seda soosis.
Pühapäev 15.09: väljasõit mitte just varavalges. Naaberpurjekad mõlemalt küljelt jõudsid meist igaljuhul ette, aga seda mugavam oli endal vabas vees ilma vendritega rapsimata välja sõita. Esialgu valitses tuulevaikus, nii et töristasime mootoriga, aga tasapisi hakkas päeva jooksul tuul tõusma, nii et saime lõpuks ka purjega kena hoo üles. Kuna suurem osa teekonnast kulges taganttuules, siis hakkas ka otse seljatagant ründama mõõduka kõrgusega laine, mistõttu oli T.J.-l juba päästevest seljas ning kaptenil käed-jalad tööd täis, kuna selliste oludega kipub automaatpiloot hätta jääma. Oli kogu reisi kõige pikem etapp - ca 33 nm.
Kuna tulime otse sadamast kõige vajalikuga varustatuna, siis polnud sadamas peatumisel veel vajadust, nii et esimene eelistus oli jääda ankrusse. Sihtkohaks Sanary-Sur-Mer ehk siis täpsemalt selle sadama ees asuv lahesopp. Esialgu tundus küll tuul ankrusse jäämiseks liiga tugevalt vihistavat, kuid jõudes ankurdamiseks sobivasse kaugusesse kaldast, keerati ootamatult puhur maha, nii et oli kokkuvõttes väga mõnus vaikne ankrukoht. Teisi ankurdajaid ka vähe, nii et ei pidanud ankruketi pikkuste pärast närveerima, nagu eelmisel aastal Kreekas. Lähim koht, kuhu kaldale sõita, oli sadamakai. Kuna aga selleks õhtuks oli sadamakontor juba suletud, siis polnud kelleltki küsida, kas seal ikka on OK oma kummipaati parkida ning ega kaile toovat väravat mingi kell lukku ei panda. Seetõttu proovisime igaks juhuks ära, kas õnnestub kuidagi värava kõrvalt, vahelt või üle kaile tagasi pääseda. Õnnestus, nii et jätsime rahuga südames paadi kai külge.
Sanary-Sur-Mer on põhjendamatult kuulsusetu koht võrreldes mitme teise nimekama Prantsuse Riviera linnaga. Minu meelest külastatud sadamalinnadest kõige toredam isegi. Sadam värviliste vanaaegsete kalapaatidega näeb eriti idülliline välja.
Tegime linnas jalutuskäigu ja õhtusöögi ning imbusime pimeduse varjus oma purjeka pardale tagasi, et seal dringitamist jätkata. Paadis tohtis kirjade järgi sõita max 3 täiskasvanut ja üks laps. Otsustati, et mina pean seekord laps olema. Õnneks piirdus asi ainult paadisõiduga – veinijoomist ära ei keelatud. Kuna kaldal oli mingi maja põlema süttinud, siis oli ka actionit, mida jälgida – ohtralt siniseid vilkureid ning kus suitsu, seal tuld. Teated kannatanutest puuduvad.
Esmaspäev 16.09 : Öö varjus oli üsna meie paadi külje alla imbunud veel üks ankurdaja, kuid see ei rikkunud ankurdamise suurimat võlu – võimalust otse purjekalt sulpsata puhtasse läbipaistvasse vette ujuma ja kalu vaatlema.
Peale ujumist ja hommikusööki jätkasime mööda rannikut lääne poole sõitmist, sihiks Cassis’e külje all olev Port Miou laesopp, kus asub sadam ning poid, mille külge end mugavalt kinnitada. Tempo oli rahulik ja vaated kaunid.
A.P. korraldas meile ka Eesti-teemalise mälumängu, kus me siis ühtse Mõigu KEK-ina õiged vastused välja mõelda proovisime. Uhkusega võib öelda, et Mõigu KEK oli üsna edukas.
Port Miou on eriti maaliline kõrgete kaljuseintega kitsas laht. Vabu poisid oli saadaval, nii et ajasime paar paremat ujujat otsaga koos vette, et ahtriots kaljuseinas olevasse rõngasse kinnitada. Mitte just lihtne ülesanne, arvestades, et pikk ots läheb vees eriti raskeks. Ja mu meelest vedas A.V. vahepeal toore jõuga järgi kogu 18 tonni kaaluvat purjekat, kommenteerides vaid korra, et ma enam hästi ei jaksa. Aga eks ta ole ka visade naiste suguvõsast. Igaljuhul saime end kokkuvõttes oluliselt libedamalt paika, kui hiljem saabujad, kes pusisid ikka päris pikalt, pakkudes purjekale jäänud A.T.-le ja I.K.-le muhedat meelelahutust. Ülejäänud kambaga sõitsime või ujusime kaldale ning matkasime kauneid vaateid nautides Cassis’e linnakesse. Linn asub imekaunis kohas kõrgete mägede ja kaljude vahel, mistõttu on ta üsnagi maaliline, kuigi muidu jäi Sanary-Sur-Merile pigem alla. Peale palavuses matkamist läksime alustuseks randa ujuma, seejärel külma Kir Royal’i nautima ja alles siis linna jõlkuma. Tagasiteel kolasime veel mööda kaljusid ja tegime ilupilte ning siis hakkasime purjekal õhtusööki vaaritama.
Kuigi lahesopp on väga suletud ja kõrgete kaljuseintega, nii et ei tohiks väga palju tuult sisse puhuda, oli seal kurioossel kombel just kõige rohkem loksumist. Ma püüdsin vahepeal lokumist mõtte jõul peatada. Kõik küll naersid mu üle, aga kummalisel kombel see toimis – kuidagi nii, et paned käed veidrasse fikseeritud asendisse, jõllitad kindlasse punkti pimeduses ja mõtled, et jää nüüd paigale. Kahjuks väga pikaajalist efekti mu mediteerimine ei andnud ja kogu Vahemere lainetamist ma maha ei surunud, nii et loksusime ikkagi terve öö nagu tited hällis. Lisaks juhtus meil sel õhtul selline jama, et ootamatult lõppes elekter otsa –tuled kustu ja pidu läbi.
Teisipäev 17.09: Pidime juba varavalges mootorile hääled sisse tõmbama, et elektrit juurde toota – veini-õlut ju vaja külmana hoida. Ja ilmselgelt oli vaja õhtuks sadamasse juhtme otsa pääseda, samuti vee, veini, rummi jne varusid täiendada. Alusetuseks küll tegime väikse põike Calanques rahvuspargi väidetavalt kõige ilusamasse lahesoppi Calanque En Vau’sse - mis on veel kõrgemate kaljuseintega kui Port Miou. Ja tõesti-tõesti – ongi väga ilus.
Edasi jätkus sõit juba tuttavat teed, ehk et hakkasime ida suunas jälle tagasi liikuma. Kuna autopiloodile elektrit ei jätkunud (prioriteet oli ikka veinide-õllede külmas hoidmine), siis vahepeal oli roolis hoopis kapten tutt-pütt öösärgis.
Bandol ei asu Sanary-Sur-Mer’ist kuigi kaugel, aga on mõnevõrra suurem linn ning eriti suur on sealne sadam. Seetõttu polnud ka probleemi kaikoha saamisega (ainult niipalju, et ragisevast raadiosidest täpselt aru saada, kas öeldi 14 või 40). Kai ääres oli ruumi lahedalt, nii et ei pidanud väga kitsasse prakku ennast pressima. Kuna roolis oli A.H., siis A.T. sai hoo pealt maha hüpata ja 18-tonnise purjeka nagu Kalevipoeg nööri otsas järgi vedades õigele kohale pukseerida. Vot on mees mul!
Nagu öeldud oli sadam nii üüratu, et kuigi kaptenimaja paistis meie juurest otse teisel pool vett, pidi sinna kuiva jalaga saamiseks peaaegu pool linna läbi käima. Pissihäda pidi ka pool tundi oskama ette prognoosima, sest ka WC ja dušš asusid jube kaugel – isegi mitte sadamas, vaid kesklinna turismiinfo majas.
Linnake ise on kena nagu need sadamalinnad seal ikka. Loivasime natuke mööda linna ja kui tundus, et sulamistemperatuur on juba lähedal, läksime randa. Ilus helesinise veega liivarand, kus sai ennast noore ja ilusana tunda, sest enamus teisi külastajaid olid penskarid. Aga prantsuse pensionärid on põnevad vaadelda – mehed on oma daamide eest hästi hoolitsevad härrasmehed ja prouad on endiselt saledad ja päevitunud, mõnel rinnahoidjadki ära võetud.
Veidi ka toitudest. Üldiselt maitseelamusi leiab Prantsusmaal pigem harva ning toidud on pigem keskpärased. Bandoli restoranis juhtus jälle nii, et mõni toit oli tasemel, aga mõni pakkus maitseelamuse halvas mõttes – T.J. ja M.S. said näiteks söestunud krevette. Seevastu avastasime, et Cremant (sama, mis šampanja, aga teistes maakondades toodetud, seetõttu kordades odavam) on väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega ning varusime kena koguse pardale. Sel õhtul läkski pikemalt jauramiseks – mõned panid ca 3-ni välja ja ei lasknud teistel (ilmselt ka kõrvaljahtidel) magada.
Kolmapäeva 18.09 hommikul olid siiski kõik vormis, sh pikalt jaurajad, nii et T.J., M.S. ja A.H. käisid juba enne kukke ja koitu turul head-paremat värsket kraami ja rannakarpe varumas. Kohalt ära saamine võttis jällegi üsna kaua aega, sest ikka veel avastati, et varusid on vähe ja pendeldati poe vahet. Ilm oli ka jälle nii vaikne, et purjetamise tempo selline, et kohalejõudmise prognoos oli alles järgmiseks varahommikuks. Kuna me öö läbi sõita ei tahtnud, siis aitasime vahepeal mootoriga pisut kaasa. Vahepeal roolis T.J. punases negližees, nii et nimetasin meid buduaari-purjetajateks.
Sihiks oli Porquerolles (ma polegi kindel, kas see on terve saare nimi või ainus asula sel saarel). Paistis, et tegemist on Prantsuse Riviera purjetajate kõige populaarsema sihtkohaga, sest lahesopid olid ankurdajaid täis ning sadamas ka maste paksult paistmas. Mahtusime siiski ka veel ankrusse ja toristasime kummipaadis maale (mina jälle lapse rollis). Vahva linn ning mäe otsa kindluse juurde tasus ronida sealt avaneva vaate tõttu. Mingi tuulik oli ka mäe otsas.
Õhtul läks purjeka pardal suuremaks vaaritamiseks – T.J. tegi meile tuntud headuses rannakarpe. Nautisime head sööki-jooki ning vaatasime oranži kuud ja tähtedena lahesopi kohal säravaid purjekate topitulesid – tõeline idüll.
Neljapäev 19.09: A.H., kes ka muidu pidevalt kõige varem ärkas ning tavaliselt oma ringimüttamisega ka teiste hommikuund rikkus (arvatavasti kättemaksuks tema une rikkumise eest hilisõhtutel), oli sel hommikul enne teiste ärkamist vaikselt kummipaadiga veel korra kaldale sõitnud ning toonud pagariärist ahjusoojad saiad ja croissantid. Milline mees! - mõtlesid kõik naised ja ilmselt ka mehed, prantsuse köögi parimaid palasid mugides. Idüll jätkus hommikuse ujumise ja kalade vaatlusega. Kahjuks ei olnud sama idülliline ilmaennustus reedeks – nimelt lubati kenakest tormi ning kahtlesin, et seda mõtte jõul peatada suudan. Seetõttu tegime otsuse, et pöördume kodusadamasse päev varem kui nõutud. Kuna distants oli siiski piisavalt lühike, põikasime läbi ka teiste teele jäävate saarte juurest. Port Cros’il asub rahvuspark ja selle ümbrust peetakse ülipuhta vee ja suure kalade kontsentratsiooni tõttu parimaks snorgeldamiskohaks. Veendusime selles ise ka.
Ile de Levant on aga parim koht nudistide vaatluseks. Kuna me ei tahtnud oma aluspükstest ilma jääda, siis igaks juhuks ei hakanud seal maale minema – kartsime, et need konfiskeeritakse kohe sadamas. Vaatasime nudiste ohutust kaugusest ja laulsime laulu ’Ei ole aluspükse’. Muidu kena saar.
Kuna tuul veel neljapäeval tõusma ei hakanud, kulgesime rahulikus tempos Bormes’i sadamasse, kus pakuti tasemel teenust nii tanklasse sõidul kui oma kaikoha leidmisel ja parkimisel. Kuna sadamarestoranid esimese õhtu põhjal midagi väga erilist polnud, lootsime süüa saada sadamast väljas ning hakkasime astuma mööda rannapromenaadi, kus ääres tundus palju restorane olevat. Suurem osas olid kummalisel kombel aga juba suletud, nii et kõmpisime lõpuks üle 2 km ja jõudsime peaaegu teise linna, et süüa saada. Esimeses avatud restoranis tabas meid veel see tagasilöök, et kelner küsis, kas meil broneering on ja kuuldes, et ei ole, pööritas silmi ja laiutas käsi. Järgmises kohas sattus tädi küll ka segadusse, kuidas 8 inimest ühte lauda mahutada, aga lõpuks mõtlesid lahenduse välja ja panid meile pika laua kokku. Magustoiduks võtsin omast arust rummikoogi, mis aga oli rummis leotatud sai hulpimas rummi täis taldrikus. Oluliselt kangem kui keskmine Cuba Libre.
Reede 20.09: Tuul hakkas vihistama ja mastid klõbisema juba keset ööd. Hommikul kajutitest välja ronides tundsime suurt kergendust, et oleme turvaliselt sadamas, mitte mäsleval merel, mis aeg-ajalt üle mitmemeetrise lainemurdja pritsis. Kasutasime päeva efektiivselt ning sõitsime autodega Toulon’i Decathloni shoppama. Hunnik tavaari kamba peale kokku ostetud, sõitsime Bormes-Les-Mimosas vanalinna, mis sadamast ca 4-5 km kaugusel mäe küljel asub, nii et kui poleks seda tuulist ilma tulnud, oleks meil see linn ilmselt külastamata jäänud ning see oleks väga kahetsusväärne olnud, sest see oli kõigist külastatud linnadest kõige ägedam. Väidetavalt on tegemist kõige lillerohkema linnaga Lõuna-Prantsusmaal (võib-olla ka Prantsumaal üldiselt) – nii et kitsad tänavad, trepid ja kangialused on peaaegu mattunud erinevate põõsaste ja lillede alla. Ja tänu kõrgel mäeküljel asumisele on ka vaated suurepärased. Ilmselgelt turistide eest hoolikalt varjatud saladus, sest üheski parimate sihtkohtade topis seda ei mainita.
Tegime seal linnakeses hilise lõunasöögi või varase õhtusöögi, ning varusime õhtuks Carrefourist viimaseks õhtuks purjekal head paremad alates Cremant’ist ja konjakist kuni erinevate prantsusepäraste kondiitritoodeteni. Kuna rannas möllas vahva laine, siis otsustasime, et tuleb veel ka Vahemerest viimast võtta ja julgemad eesotsas minuga tegid veel ühe õhtuse supluse.
Purjekal dringitades silmasime ka meie kõrval seisval luksuskaatril soliidset Saksa vanapaari, kes kõigile kahtlased tundusid ning näisid heitvat himuraid pilke meie julla mootorile. Tundus loogiline, et nad elatuvadki paadimootorite varastamisest, sest kuidas muidu saaksid pensionärid endale sellist suurt ja uhket kaatrit lubada. Aivar igaks juhuks lukustas mootori ära.
Laupäev 21.09. Tänu ettevaatlikkusele oli mootor hommikul alles. Aga tuul endine või veel hullem. Tahtsime juba 9 hommikul lahkuda, aga purjekarentija polnud lubatud ajal veel kohale ilmunud, et saaksime purjeka pidulikult üle anda. M.S. leidis ta kuskilt teiste purjekate juurest üles ning peaaegu et lohistas kohale (tegelikult sundis vale abil kohale jooksma, öeldes, et meil lend läheb). Läkski, aga alles hilja õhtul. Aga tahtsime veel maa peal ka ringi ekskurseerida. Ühes väikelinnas tegime hommikusöögipeatuse, aga kuna restoranil olid croissantid otsas, saatis kelner meid lähedal asuvasse pagariärisse neid endale ise ostma, aga lubas lahkelt oma restorani lauas tarbida.
Järgmiseks sõitsime Saint-Tropez’i, lootuses rikkaid ja ilusaid näha. Paraku oli meie poolt kaardil väljavalitud parkla hõivatud turukaubanduse poolt ja linn autodest üldse nii umbes, et parkimiskohta leida ei õnnestunudki. Niisiis nägime Saint-Tropez’i ainult autoaknast. Tundus ilus, aga meie kahetsust jalutuskäigust ilmajäämise pärast vähendas sadama hakkav vihm. Niisiis jätkasime Nizza suunal. Seal läks parkimiskoha leidmine libedamalt, nii et saime linnas mõne tunni ringi lonkida. Ma olin küll enne käinud, aga jätkuvalt tundus ilus ja huvitav linn.
Ja nagu ikka LOT-i lend jälle hilines. Nii palju, et lennujaama baarist visati meid sulgemise tõttu välja ning saime viimasel hetkel veel poest veinid krabada, siis löödi ka seal uks kinni.
Aga hoolimata kõigest (nii minnes kui tulles lennujaamas passimisest, samuti purjetamist päeva võrra vähendanud tormituulest), oli jälle väga äge purjereis ning juba asusime seadma uusi sihte.
