Santorinile pääsemine tundus suure küsimärgi all, kui nägime keset ööd lennujaama jõudes Tallinnas seninägematult üüratut turvakontrolli järjekorda ning ilmselgelt veel poolunes uimerdavaid turvakontrolli töötajaid. Neil polnud kiiret kuhugi, aga meie lennul algas juba boarding… Oleksimegi oma lennust maha jäänud, kui poleks järjekorras vahele trüginud. Lühike vahepeatus varahommikuses Ateena lennujaamas, kus Aivar kasutas soodsat võimalust erinevalt Eestist enne 10-t hommikul õlut osta - ilmselgelt ’septembris ei joo’-kampaaniaga me sel aastal ei liitunud…
Santorini lennujaamast võtsime auto – kui nii seda üldse nimetada saab. Fiat 500 võib ju nunnu välja näha, aga mäest üles sõita ta küll õieti ei jaksa. Ühesõnaga autode puhul tundub suurus siiski oluline olevat. Kokkuvõttes muidugi midagi hullu polnud – nädala jooksul meid ta teele ei jätnud, aga endale sellist ratastega poekotti siiski ei soetaks.
Kuna hotelli check-in’ini oli veel mitu tundi aega, otsustasime aega efektiivselt kasutada ja vaadata läbi mõned teele jäävad külakesed ja vaatamisväärsused. Alustuseks muidugi pidime kuskil parkimisplatsil joped maha koorima ja teksad lühkarite vastu vahetama. Kõigepealt sattusime Mesaria’sse, kus peamised vaatamisväärsused olid nagu ikka mõned kirikud ning ühe kunagise saare esirikkuri/veinikaupmehe villa, mis on enam-vähem algupärasel kujul taastatud ja sisustatud ning sarnanes üksjagu meie restaureeritud mõisatele.
Saime seal põhjaliku privaat-tuuri, kuna piletimüüja kaustikust paistis, et olime septembris esimesed külastajad (see päev oli 20.september…) – tundub, et ei olnud just kõige populaarsem vaatamisväärsus. Nagu hiljem nägime, eelistavad turistid üheskoos tunglemist Oia ja Fira suveniiripoodidega ääristatud tänavatel, lisaks on Red Beach justkui palverännaku sihtkoht, kuhu kolonnides vooritakse. Et me seda kõike teame, tähendab muidugi seda, et käisime ise ka ikka samad kohad läbi. Mitte küll kohe kõike esimesel päeval – kuigi Santorini on nii väike, et hea tempoga tormates ei jätkuks nädalaks küll piisavalt vaatamist. Aga me läksime eelkõike puhkama, st tahtsime ka päevitada, ujuda, veini larpida ja maitsvaid kreeka toite nautida – ja nii iga päev. Niisiis vaadates veel rannikul mõned kaunid vaated, sõitsime esimesel päeval hotelli, siis restorani lõunasööki nautima ja siis randa vedelema.
Kuna eelmine öö oli väga lühikeseks jäänud, siis esimesel õhtul vajusime eriti vara ära ja magasime öösel vist 13-14 tundi järjest. Peale hommikusööki jälle väike tuur erinevates kaunite vaadete ja ohtrate kirikutega külakestes ning siis jälle mõnus lebotamine.
Hüppasime läbi ka kohalikust supermarketist, et oma mõnusal hotelliterrassil vedeledes ka midagi rüübata oleks. Ei hakanud peenemate veinidega priiskama, vaid lasin endale vaadist 1,5l plastpudeli täis. Maksis jaburalt vähe, aga maitses täiesti adekvaatselt ning tervisele ka ei hakanud.
Reedeks oli meil soetatud purjepaadituur. Kui öeldi, et hotelli tuleb meile auto järgi kell 9.35, siis pisut muigasime sellise täpsuse peale ja õigupoolest ei uskunud, et lõuna-eurooplased nii hästi kella tunnevad, aga meie hämminguks oligi auto minuti täpsusega hotelli ees. Kogu tuuri korraldus oli üllatavalt ladus.
Meie suundusime regatile (nimelt läheb samal ajal seal sadamast hunnik tuuritajaid välja) vana retropurjekaga, mis võttis lisaks kaheliikmelisele meeskonnale peale 8 turisti – kõik peale meie britid, aga väga lõbus seltskond. Brittidele omaselt eelkõige ikka dringi peal väljas.Aga lisaks dringile saime ka nautida häid vaateid saarele mere poolt, näha ära vulkaani (eraldi saareke), käia ujumas rohelises termaalvees (vulkaanisaare külje all) ning snorgeldada. Ma sain lõpuks ära proovida ka selle nn memmekate snorgeldamismaski, mida seni vaid vannis testinud olin – osutus ka meres täiesti veekindlaks, nii et väga hea ost! Decathlonist muide. Hiljem käisime selle maskiga ka oma hotelli rannast solberdamas ning isegi seal nägi päris palju keni kalu.
Kuna reede sai rahulikult võetud, siis laupäeval võtsime ette matka Oia ja Imerovigli vahel (edasi-tagasi 15 km). Aga teekond rannikut mööda on imekaunis, nii et väsimust ei jõudnud tunda hakatagi. Küll aga päikesepõletust, nii et Oiasse tagasi jõudes üritasime valida rohkem neid tänavaid, mis varju jäid. Oia ongi mu meelest (ja ka enamuste teiste turistide meelest) Santorini kõige ilusam koht.
See on kuulus ka oma päikeseloojangute poolest, mille vaatlemiseks rahvas juba üle tunni aja varem parimaid kohti hõivama hakkab. Ühesõnaga, kui räägitakse Oia romantilistest päikeseloojangutest, siis juhul kui arusaam romantikast on kuskil pildistavas/selfitavas rahvamassis rüseleda, siis see ongi õige koht, kus olla.
Akotirist mõõduka jalutuskäigu kaugusele jäigi see eelmainitud Red Beach ehk punasest kivist rand, mis ka turiste magnetina tõmbab, ehkki välja on pandud hoiatussildid varisemisohu kohta. Me saime ka veel nii ära käidud, et midagi kaela ei varisenud, kuigi paaris kohas püsis see kalju küll justkui tahtejõust.
Tagasiteel oma kodukülla Perissasse (see on muide musta liivaga või pigem küll kruusaga rannaga kuurort) tegime peatuse ka Emporeios, mis ei paku küll selliseid kauneid merevaateid kui Oia või Fira, kuid see-eest on seal eriti vahva kitsaste tänavate rägastikuga vanalinn, kus teistest turistidest praktiliselt segamatult ringi seigelda. Nagu ikka palju kirikuid, lisaks ka väidetavalt saare kõige paremini säilinud kindlus. Oli tõesti täitsa terve hoone ja kuna uks oli avatud, mõtlesime vaadata ka sisse. Sees selgus, et sattusime hoopis kortermaja koridori, mitte turismiatraktsioonile.
Järgmine päev otsustasime jälle matka teha, et heast toidust kogutud ohtraid kaloreid pisutki ära kulutada. Matk Perissast üles mäkke antiikse Thira varemete juurde oli umbes 4 km. Kohale jõudes selgus, et kuna tegemist on muuseumilaadse vaatamisväärsusega, siis oli see esmaspäeviti suletud. Et mitte kõmpida pettasaanuna 4 km alla tagasi, otsustasime sealt hoopis teise, ühtlasi saare kõrgeima mäe tippu ronida, kus mingi klooster olevat. Paras turnimine, aga jäime oma saavutusega rahule. Mäe otsas avanevad ka vaates igasse suunda üle saare. Kokku siis sel päeval jälle üle 12 km üles-alla vantsimist. Hiljem veel veidi ujumist ka otsa, nii et korralik spordipäev.
Öösel ärkasin kahtlase krõbina peale. Mõne hetkega sain aru, et senini pea pilvituna püsinud taevast oli hakanud vihma sadama. Ja meil puha loog lahti! – või õigemini uikarid ja rätikud terrassil kuivamas ning hommikul vaja need juba kohvrisse pakkida. Hüppasin voodist ja tormasin paljalt rõdule pesu kokku korjama. Õnneks vist öisel tunnil väga palju publikut polnud.
Hommikuks paistis jälle päike, aga siiski otsustasime, et teist päeva järjest 8 km mäest üles-alla kapata läheb paljuks, ning läksime uuele katsele seda antiik-Thirat näha autoga. No mu meelest oleks jalgsi lihtsam olnud! Õnneks märkasin Aivari rooli ajada, sest see kitsas kurvine tee kuristiku serval oli ikka päris hirmus. Antiik-Thira Machu Picchut näinutele paistab muidugi lahja, samas on ta mitu tuhat aastat vanem.
Reisi lõpuks jätsime pealinn Fira, mis on Oia’ga üsna sarnane, aga mõnevõrra suurem – ühesõnaga maaliliselt ilus ning pakub võimalust ohjeldamatult suveniire, ehteid, klaasikunsti jms shopata, samuti nälgajäämist pole karta. Turiste jätkub mõlemasse linnakesse , eriti päeval kui kruiisilaevad käivad. Firas päikseloojangut vaatama kogenevad veidi väiksemad hordid, nii et seal oli seda pisut rahulikum vaadata kui Oias.
Kokkuvõttes oli seekord puhkus, mis üleliia ära ei väsitanud, lisaks jätsid kreeklased endast piisavalt hea mulje, et järgmisel aastal Kreeka saarte vahel purjereisi plaanida.
