Juba reisi algus oli paljutõotav - võiks lausa öelda, et sobiv sissejuhatus eesootavale veinituurile. Otsustasime tähistada puhkuse algust väikese veini ja õllega Riia lennujaamas ning palju ei puudunud, et oleksime veini nautides oma lennu maha maganud. Kui ma vaikselt tähelepanu juhtisin, et peaks põhjani võtma, sest boarding on juba alanud, ütles ülejäänud reisiseltskond mulle pea ühest suust, et kus sa loll tormad, aega veel küll, ja et see aeg, mida mina arvan olevat lennu väljumine, on tegelikult boarding. Hakkasime veel arutama, et kas selle paarikümne boardinguni jäänud minutiga jõuaks ehk veel ühed ringid teha. Õnneks hakkas kellelegi kõrva, et Tbilisi lennule minejaid kutsutakse väravasse. Ise veel mõtlesime, et miks nii vara enne boardingut ja puha, aga hakkasime siis tasapisi selles suunas loivama, ise jätkuvalt arvates, et kiiret pole. Noh, väravas selgus, et meie seltskonna poolt boardingu kellaajaks pakutud aeg on ikkagi lennu väljumisaeg. Aga peale me jõudsime, mis siis et viimasel hetkel ja peale spetsiaalselt kutsumist.
Esmamulje Georgiast oli super: piiriületusel ulatas ametnik koos passiga letile ka pudeli veini (ikka meile kõigile viiele, mitte ainult mulle), mis reisi lõpupoole, kui raha otsa saanud oli, meid ka janust ja näljast välja aitas.
Peale mõnetunnist uinakut ja hommikusööki suundusid sakraalturistid Tbilisit avastama.
Sakraalturistideks hakkasime nimetama ennast peale seda, kui olime nädala jooksul külastanud lugematu arvu kirikuid.
Kusjuures Gruusia on nii religioosne maa, et kirikusse ilma sobiva dress-code’ita reeglina sisse ei saa. Seevastu on kiriku ukse taga kostüümilaenutus, kust saab endale jubedate mustritega pearätid ja pikad seelikud laenutada ja ennast mardisandiks riietada.
Ka lühikestes pükstes mehed ilma kostüümidraamata kirikusse sisse ei saa, nii et selle nädala jooksul sai ikka üksteise üle üksjagu naerdud. Sakraalturismile viitab ka fakt, et 500-st klõpsitud fotost rohkem kui 130-le oli mõni kirik peale jäänud.
Tbilisi on kontraste täis linn – mõned tänavad näevad välja kaunid ja ülesvuntsitud, glamuursete poodide ja restoranidega. Sealtsamast ümber nurga keerates vaatavad vastu poollagunenud, kokkuvarisemise äärel majad, mis kunagi ka väga kena arhitektuuriga olnud, aga mis veelgi rabavam – sellistes elavad inimesed sees.
Lisaks arhitektuurielamustele pakub suurepäraseid (ainult positiivseid) elamusi Gruusia köök ja restoranide hinnatase. Ühel õhtul lasime hotellist endale laua broneerida restorani, mis pakub eeskava Gruusia tantsude ja lauludega. Hotelli perenaine pidas meile vajalikuks öelda, et see on kallis restoran, aga väga kena, nii et korra igaljuhul tasub käia. Tellisime laua looka, lisaks veinid-värgid ja lõpuks oli arve ikka ca 10 eurot per nägu…
Omajagu üllatusi pakub ka liiklus, mis näib olevat täiesti meelevaldne. Kes kruiisab kusagil kahe rea vahel, kes keerab ootamatult ja ilma igasuguse suunatuleta ühes reast teise. Hiljem rendiautoga maanteel sõites täheldasime ka, et paljudele Gruusia autojuhtidele on omane selgeltnägemisvõime : kuidagi näisid nad teadvat, et pimedas kurvis möödasõitu tehes parajasti keegi vastu ei tule.
Meie esimene väljasõit Tbilisist oli siiski giidi ja autojuhiga. Sõitsime Kazbegi mäestikku ning hea, et ei hakanud sinna omal käel minema, sest mõni koht oli küll selline, kuhu poleks iseseisvalt osanud minna (viitadega ei ole seal just üle pingutatud). Gruusia maanteel sõites peab olema valmis ka selleks, et lambakari või lehmad teel passivad. Ja autod lihtsalt seisavad ja ootavadki, millal loomad eest ära vaevuvad minema.
Me tegime ka reisi jooksul tähelepaneku, et lehmad vist söövad asfalti – nad olid teel alati seal, kus asfalt auklik oli. Aga Kazbegi tuur oli väga tore – mõistagi mõned kirikud/kloostrid jälle ning imeilusad mägised maastikud.
Käisime ära ka vene piiri ääres (kohvrit igaks juhuks kaasa ei võtnud).
Mäetipud olid veel lumised, aga nõlvad kevadiselt rohelised. Üksik kirik mägede taustal on just see pilt, mis minul esimesena Gruusiaga seostub.
Teisena tuleb vein ja kolmandana hinkalid. Esimene kokkupuude hinkalide söömisega oligi selle tuuri käigus. Läksime oma seltskonnaga väikesesse külarestorani, kus paraku parajasti elekter ära oli ning alustuseks öeldi, et nad ei saa seetõttu hinkalisid teha. Kuid siis avastati, et eelmine seltskond oli just enamuse söömata jätnud ning need on veel täitsa soojad. Leppisime teiste ülejääkidega ning olime mõttes tänulikud neile, kes need söömata jätnud olid. Sest hinkalid hakkasid meile nii meeldima, et tellisime neid järgnevatel päevadel veel mitmel korral.
Järgmisel päeval oli meil väljasõit Aira ühe kohaliku tuttavaga Tbilisi lähedal asuvasse Gruusia vanasse pealinna. Peamised vaatamisväärsused olid mõistagi kirikud.
Aga üldse oli see üks armas vanaaegne linnake. Sööma viis grupijuht meid aga ekspresident Saakašvili lemmikrestorani. Väga äge metsas asuv koht, mida ise kindlasti üles leidnud poleks.
Usaldasime toidu- ja joogivaliku kohaliku hooleks, kes meile isegi menüüd ei näidanud. Järjekordset lookas lauda nähes mõtlesime, et huvitav, palju see meile kõik maksma läheb. Selgus, et mitte midagi – kohaliku härrasmehe jaoks ei tulnud kõne allagi, et keegi teine maksab.
Tbilisis proovisime ära veel sealse kuulsa väävlisauna. Loodetavasti oli jube tervislik, muidu oli kogu see haisu talumine ja mitte just luksuslikus saunas viibimine täitsa ilmaasjata. No vähemalt seltskond oli hea.
Kuna meil sobivaks ajaks bränditehase tuuri ei õnnestunud saada, siis ostsime ühel õhtul poest degusteerimiseks 3 erinevat kohalikku brändit. Palusime hotellist endale pitsid ja ja asusime hotelli keldribaaris tähtsate nägudega arvustama. Konsensuslikult valiti parimaks Sarajishvili VSOP.
Olles Tbilisi vaatamisväärsused üle vaadanud, oli järgmiseks plaaniks sõit Musta mere äärde Batumisse. Kuna tahtsime ka teel mõned põnevad kohad üle vaadata, siis otsustasime minna mitte otseteed vaid teist, pisut pikemat teed mööda. Kõigepealt oli meil muidugi vaja hotellist autorendi kontorini jõuda. Kuna koos kohvritega tundus distants jalgsiminekuks/kohvrilohistamiseks liiga pikk, siis püüdsime takso saada. Hotelliproua küll midagi hakkas sebima, aga ega me väga aru ei saanud, mida ta seal telefoni teel asjatas. Igaljuhul oli ühel hetkel takso ukse ees ja kamandas kõik peale. Tavaline vana Mercedes ja 5 turisti kompsudega. Aga taksojuht ei näinud probleemi. Mõned olid sunnitud kotid süles istuma, ning tagapink oli nagu silgud karbis – neljakesi reas.
Rendiautos läks mõnevõrra avaramaks, sest õnneks olime märganud rentida Toyota Landcruiseri, sest nagu mõne aja pärast selgus, ilma maasturita oleksime olnud suures jamas. Ega see maasturgi ideaalne valik polnud, sest see hakkas kõrvulukustavalt piiksuma, kui kiirus üle 100 km/h läks, ning alustuseks saime sõita kiirteel, kus 110 km/h lubatud. No me paraku 110-ga sõita ei saanud… Esimene peatus oli Uplitsikhe koobaslinn, mis oli mastaapsem kui ma ette olin kujutanud. Inimasustus oli seal olnud ca 3000 a tagasi. Põnev koht - tasus üle vaatamist.
Järgmine peatus Rabati kindlus Akhaltsikhes. Jällegi suur ja võimas vaatamisväärsus, just hiljuti taastatud.
Ja siis, veidi peale Akhaltsikhet algas off-road. Ainult maasturiga läbitav mägitee, mis vaatamata meie kahtlustele ja kõhklustele osutuski ainsaks Akhaltsikhe ja Batumi vaheliseks maanteeks. Sõit kuristiku serval, läbi mitme üle tee voolava mägijõe. Kuskil in the middle of nowhere nägime seismas vana žigulit, millel oli taksoplafoon katusel. Huvitav, kas tõesti oli keegi sinna taksoga tulnud või takso tellinud? Aga et sellest kõigest veel vähe poleks, sattusime pilvesse - see on peaaegu nagu udu, ainult veel tihedam. Nähtavus seega sisuliselt olematu ja meie nagu siilid udus. Ma siis kaardilugejana GPS-i pealt vaatasin, kas tuleb kurv vasakule või paremale. Imekombel nägime läbi udu teeäärses suhteliselt mahajäetud ilmega külas üht külameest, kellelt Aivar küsis, kas me ikka oleme õigel teel Batumisse. Muhe gruusia mees kinnistas, et oleme ja uuris, kust me pärit oleme. Kuuldes, et Eestist, lõi tal nägu särama ning kiitis, kui head inimesed eestlased on. Võimalik, et ta tõmbas selle peale telefonikõne, sest mingi hetk jõudsime järgi tee peale seisvale veokile, kes siis meie ees liikuma hakkas ja meid sisuliselt pilvest välja vedas.
Nii kui pilv otsa sai, jäi ta igaljuhul tee äärde seisma ja lasi meil oma teed minna. Tundub, et ka grusiinid on head inimesed. Aga kahtlemata oli see kokku 4.5 tunnine teekond, millest suurem osas see kurvine off-road mägedes üks reisi highlight’e. Kui udu või õigemini pilv hajus, olid vaated super ja põnev oli näha teele jäävaid mägikülasid, kus mõnes siiski päris vilgas elu tundus käivat, vaatamata keerulisele ligipääsule.
Õhtuks jõudsime Batumisse, mis õhtuses tuledesäras näeb väga ilus välja. Eks ta on päeval ka ilus, aga õhtul, kui uhkemad majad on värviliselt valgustatud, tundub kuidagi eriti glamuurne.
Kuna aeg oli hiline, siis piirdusime hotelli lobbybaari katuseterrassil lõõgastumisega ning premeerisime ennast off-roadi eduka läbimise eest nii mõnegi klaasi gruusia paremate jookidega.
Järgmine päev kammisime linna läbi, nii mõnedki kohad nii päeval kui õhtul. Veendusime jälle ka ülisoodsas hinnatasemes – lõuna võtsime Tallinna mõistes nagu Raekojaplatsil ehk tundus linna kõige peenem väljak olema. Arve ikka tavapärane.
Merevesi tundus kargevõitu (ca 20 kraadi) ja mere ääres oli tuul ka pisut jahe, nii et suplus jäi seekord ära. Reisi viimasel päeval tunnikeseks küll pikutama läksime, aga päikesega oli siis pisut kehvasti. Teiseks juuniks jäi pruuniks saamata.
Tagasiteel Batumist Tbilisisse, milleks valisime teise tee, mitte enam selle off-roadi, käisime läbi ühest koopast. Kuna vaatamisväärsus oli äärmiselt suurejooneline (suurim koobas, kus ma kunagi käinud olen ning tänu erivärvilisele valgustusele nägi välja nagu muinasjutufilmi tegevuspaik), siis olime veendunud, et seal saab kaardiga maksta ning olime suurema osa oma laridest laiaks löönud. Paraku selgus, et ikka ainult sulas on võimalik maksta ning siis, nagu mingid vaesurid, klappisime oma viimast raha ja saime endale lubada ainult ilma paadisõiduta paketi. Aga elamus oli ikka äge.
Paraku oli ka raha praktiliselt otsas ning üks kohalik, kellega jutu peale saime, avaldas arvamust, et lähikonna söögikohtades ei saa kindlasti ka kaardiga maksta. Nii et hommikusöögiga oli vaja sisuliselt Tbilisini välja vedada. Saime autojuhi jaoks vett osta – kõik teised pidid veini peal olema (sellesama, mille piiriületusel ametnikult saime) ning lisaks õnnestus külapoest kõigile banaan ja saiake hankida. Vahepeal jäime veel Kutaisisse lõksu – nimelt oli see linnast väljaviiv tänav, kuhu GPS meid suunas, remondis, aga GPS püüdis meid lolli järjekindlusega igalt poolt sinna tagasi suunata. Aivaril õnnestus siiski kohalikelt mõned mõistlikud vihjed saada, mis meid lõpuks teisele teele aitasid. Siinkohal tuleb ka ära märkida, et kui Aivar vene keelt poleks osanud, eksleksime võib-olla Kutaisi tänavatel siiani, sest ilma vene keeleta on kohati ikka pea võimatu hakkama saada.
Kui lõpuks Tbilisis restorani jõudsime, ei hakanud igaks juhuks küsima, kas kaardiga maksta saab, sest seda poleks nagunii enam üle elanud, kui oleks pidanud mingit teist restorani otsima minema. Pigem tundus, et kuna lennukile minekuni aega nagunii ohjeldamatult on, siis jõuaks vajadusel vabalt ka nõusid pesta. Õnneks nõusid pesta vaja ei olnud ning saime nautida veel ühe suurepärase söömaaja Gruusia pinnal, taustaks elav muusika. Tahaks veel ka tunnustada Gruusia turvalisust – kuigi meie kohvrid seisid paaril päeval autos täiesti nähtaval kohal (klaas paistis läbi ja mingit katet sinna peale ei käinud), samal ajal kui meie kas mingit vaatamisväärsust vaatasime või hilisõhtuni restoranis prassisime, ei puutunud meie autot ega kohvreid mitte keegi.
Kokkuvõttes oli väga vahva reis, millele aitas oluliselt kaasa ka suurepärane reisiseltskond, kes talus kurtmata, nutmata ning hoopis huumoriga võttes kõiki neid katsumusi, mis eelpool kirjeldatud sai.
