Viimane päev reisist on veel kirjeldamata, kuigi see enam samaväärseid elamusi ei pakkunud kui Great Ocean Road.
Tuurilt tulles õhtul Melbourne'i jõudes läks mõneti kriitiliseks õhtusöögi saamisega, sest üks Austraalia veidrusi tundub olevat see, et restoranid suletakse Euroopa standardite järgi jube vara - osad juba 9, mõni ka 10. Õnneks oli meie kortermaja all, kella 2-ni öösel olev I love chicken, kust saime endale hunniku krõbedaid ja ülimaitsvaid kanatooteid ja nuudliroogasid kaasa osta. Nii me siis tähistasime vabariigi aastapäeva Austraalia veini ja Aasia toiduga. Aga ma arvan, et see oli piisavalt hea ja väärikas valik, kuigi olengu pidulikkus polnud just päriselt võrreldav pingviinide paraadiga. Et aga pingviinid ikkagi ära näha, suundusime järgmisel hommikul Melbourne'i Sea Life'i ehk akvaariumi, kus lisaks põnevatele kaladele (nii väikseid kui suuri, kuni haide ja raideni välja), krokodillile, kilpkonnadele ja muudele mereelukatele ka suur pingviinikollektsioon esindatud oli. Kokkuvõttes üldse väga kena elamus - hästi eksponeeritud ja arvestades ka ootamatult jahedaks keeranud ilma, meeldiv vaheldus õues tuule käes viibimisele.
Edasi suundusime ühte pubisse lõunasöögile, kus veetsime probleemideta paar tundi, kuna ilmselt meie tellimus ära unustati ning seda kokku üle tunni ootama pidime. Poleks ise meelde tuletanud, ootaksime vist siiani. Aga see-eest jõudsid mehed hulga õllesid ära degusteerida - pakuti toredat õllede degusteerimispaketti. Samas pean ma küll möönma, et austraallastel tundub olevat õllede osas üsna jube maitse. Ise nad peavad Fostersit oma kõige kehvemaks õlleks, aga mu meelest on teised veel hullemad.
Järgmine atraktsioon oli Eureka Skydeck - 88.korrusel ehk 300m kõrgusel asuv vaateplatform, kust avanesid suurepärasaed vaated igasse suunda üle linna. Tennisehuvilisena sain ülevalt alla vaadata isegi Rod Laver Arenale.
Lisaks on sinna kõrgustesse tehtud ka majast eenduv klaasboks (st isegi põrand on klaasist) ning seda siis reklaamitakse kui kõvasti adrenaliini pakkuvat elamust. No kui kõrgust ei karda, siis pole ka adrenaliini, kui saad läbi oma jalge all olevast klaasi maapinnal toimuvat vaadata. Ühesõnaga see elamus ei pakkunud midagi enamat lisaks muidu nii kõrgelt avanevatele headele linnavaadetele.
Kuidas siis üldse Austraalia reis kokku võtta? Nagu Aira tabavalt ütles, üllatas eelkõige see, et miski ei üllatanud, kuigi tegemist on nii teises maailma otsas asuva kohaga. Linnad on ilusad, puhtad ja turvalised - Euroopa linnadest eristab pisut vähesem ajalugu ja oluliselt vähesem värviküllus (isegi turistid on enamuses pigem pilusilmad, nii et tumedamaid nahatoone, rääkimata Euroopa linnadele omastest mustadest nn kotijalutajatest seal ei näe). Lisaks, nagu öeldud, väike üllatusmoment on restoranide varane sulgemisaeg.
Loodus - jah, see vastab tõele, et kängurud tõesti maanteel üle tee kalpsavad ja mõne teeäärse puu otsas võivad koaalad konutada. Ja ookean oli tõesti eriti paksult kalu täis Moretoni saare juures, nii et snorgeldamine pakkus ehk ühe suurematest elamustest sel reisil. Võib-olla vaimustusin ma snorgeldamisest ka tänu oma supermaskile. Looduslikult kauneim koht oli kahtlemata see Port Campbelli ümbruse rannik. Muid ilusaid kohti oli veel, aga ei midagi nii jalustrabavat, mis ületaks mujal maailmas nähtu. Üldiselt oli siiski kõik väga tore. Austraalia suurimaks puuduseks tuleb muidugi asukoht lugeda.
Tagasiteel ei viitsinu hakata enam Singapuris linnapeale minema, sest tegelikult on ka lennujaam vaatamisväärsusi täis - nt kenad lilleaiad. Samuti saime paar tunnikest katuseterrassil basseinis lödistada ja lennukite maandumist ja õhkutõusu üsna lähedalt jälgida.
