Seekord lendasid lennukid täpselt nii nagu graafik ette nägi, nii et mingit ettenägematut passimist või asjatut närveerimist ei tekkinud. Sündmused, mida logiraamatusse kanda: Sain Finnairi lennul puitnoast pinnu näppu, nii et selle eemaldamisega sai pea pool lendu sisustatud (veits liialdus, kuna õnneks olid mul pintsetid kaasas). Aga sel hetkel ajas rohepööre küll veits närvi ning igatsesin vana head plastmassi (Korralik lauahõbe oleks muidugi ka rahuldanud).
Helenil kulges lend vähe lõbusamalt, sest tema naabriks oli sattunud keskmisest eestlasest oluliselt jutukam ja avameelsem Guatemaala mees, kes jõudis talle telefonist ära näidata pildid oma kodust, perest ja sõpradest. Üldiselt tundus, et püüdis end kui ihaldusväärset poissmeest turundada.
Järgmine ebatavaline olukord oli juba Dallase lennujaamas, kus meie suureks üllatuseks - vaatamata sellele, et Tallinnas lubati meie äraantav pagas otse San Jose'sse saata - tuli oma kohver pagasilindilt üles korjata, et see siis mõned meetrid edasi kanda ja järgmisele pagasilindile paigutada. Tavaliselt on lennujaamades selle töö jaoks pagasikäitlejad palgal...
Järgmine veidrus oli enne turvakontrolli, kus turvatöötajad korraldasid justkui mingit seltkonnamängu - tuli võtta paaridesse ning kui turvamees 'Go!' hüüdis, siis reipal sammul ning oma paarilisega ühtlast tempot hoides läbida lõik, kus nuuskis narko- või toiduainedetektorkoer. Koer tundus sel alal algaja ning kogu sellest tsirkusest mõnevõrra segaduses, nii ei sahmis seal üsna sihitult ja ilmselt ka tulemuseta. Meile tundus selline orgunn lihtsalt naeruväärne, nii et tegimegi oma marsisammud suud kõrvuni.
San Jose'sse jõudsime napilt veidi enne südaööd. Kui hotelli helistasin, et vastavalt kokkuleppele anda teada, et oleme valmis transfeerile hüppama, öeldi et on kohal in 2 minutes, mis - nagu reisi jooksul selgus - on sealne kõige tavapärasem ajaühik, mis aga võib tähendada nii 5 minutit kui poolt tundi (aga kindlasti mitte ainult 2 minutit). Seekord siis ligi pool tundi... Õnneks oli sõit lühike, nii et saime piisavalt normaalsel ajal voodisse kukkuda, et magada täiesti normaalse pikkusega öö.
Hommikul päevitasime veidi basseini juures. See hommik ning enne tagasisõitu üks pealelõuna ning hommik enne lendu oligi meie ainus pealinnas veedetud aeg. Aga selle lühikese aja põhjal jäi mulje, et San Joses on pidevalt jube tuul. Kuna temperatuur on kõrge, siis soe on muidugi vaatamata sellele, aga tuleb lihtsalt paremini läbi mõelda oma kostüümivalik, kui mina seda tegin, et mitte kõigile pealtnägijaile oma paljast kanni presenteerida.
Peale hommikust punaseks päevitamist lasime hotellist end autorenti sõidutada ning jätkasime sealt juba Aivari juhtimisel sõitu Kariibi mere ranniku suunas. Sõit on 5 tunni ringis, aga pakub väga ilusaid vaateid, sh vallatuid kurve mägedes, ning lõpuks idüllilisi merevaateid . Meie honeymoon bangalod asusid Puerto Viejos või isegi pigem selle aktiivsemast elukeskusest väljas, rohkem looduse rüpes, kus võimalus kuulata linnakära ja baarimelu asemel džunglihääli. Õnneks hotellil oli oma baar, nii et janusse ei jäänud.
Puerto Viejo on üldiselt päris muhe hipiliku atmosfääriga külake, mis pakub turistile piisavalt nii ööbimis-, söömis-, joomis- kui shoppamisvõimalusi. Rand on seal ka kena, aga mitte ideaalne ujumiseks, sest laine lajatab ikka päris tugevalt. Seega rohkem hullad niisama laines - sool silmas ja liiv püksis. Pildil laines hullamas mina, Aira ja mingi võõras proua (st Helen ei ole kosunud :))
Selleks, et rahulikumalt soojas vees mõnuleda, tuleb sõita mõni km edasi Punta Uva või Manzanillo randa, mis olid väga mõnusad, ilusad ja võiks pakkuda ka instatshikkidele sobivaid photoshoot'e, aga nagu juuresolevalt pildilt näha, pole mõnel instasse asja, sest elegantsi on vähevõitu.
Mis veel siis lisaks rannas vedelemisele ja Kariibis vettimisele tehtud sai? Meie honeymoon bangalote lähedal oli mingi Jaguar rescue centre, nii et läksime lootuses mõnd nunnut täpikut näha. Kuigi raha küsiti mõnuga, siis ega loomi kuigi palju siiski ei näinud. Giid tahtis pigem niisama juttu vesta. Jaaguari asemel nägime ka vaid mingit sarnase mustriga väikest, peaaegu kodukassi suurust, kuid see-eest väidetavalt eksta tigedat kiisukest - margay vms. Oma tigeduse tõttu oli ta ka nii tihedate trellide taha paigutatud, et ei saanud temast isegi mingit normaalset pilti. Kõige toredam oli vist laiskloomade nägemine, kuna hiljem meil looduses neid nii lähedalt näha ikka ei õnnestunud, ning nad on ikka päris ägedad ja nunnud.
Kui jutt juba kassidele läks, siis sealt Kariibi mere rannikult jääb vist kõige rohkem meelde meie hotelli üliaktiivne kass, kes pidavalt varitses, millal me välja ilmume - kas siis õhtul koju tuleme ja terrassile maandume või hommikul oma urust välja ronime. Tal oli mingi eriline lähedusevajadus - mul ei jõudnud tagumik õieti võrkkiike veel puutudagi, kui kass juba kõhu peal oli. Ei saanud keegi kordagi valvsust kaotada - kohe üritas kass sülle pressida. Ja sõi kõike, mis kätte sai - isegi tshillikrõpse.
Kassi osaluseta õnnestus veel ära teha käik Cahuita rahvusparki - seal on tore lopsakas vihmamets, kus näeb eelkõige palju ahve, aga hea õnne korral väidetavalt ka laiskloomi, mitmeid linde ja muid loomi. Meil oli peamiselt silma ahvidele. Vahepael kulgeb matkarada ka ilusal rannal, mis võiks jälle instapiltideks inspiratsiooni pakkuda.
Kariibi mere äärest liikusime taas sisemaa suunas, et vaadata üle paar vulkaani. Poas asub ca 2,7 km kõrgusel, nii et Aivar sai sõita kui Tänak Korsika rallil, kaasreisijad said veidi teravaid elamusi ning kohale jõudes said kõik ainus kord Costa Ricas üleriided selga panna. Kui parklas oli kena päikesepaiste, siis kahjuks oli vulkaanikraatri varjutanud nõme pilv, nii et nägime umbes sellist pilti.
Korraks sähvatas ka pilvede vahelt helesinine kraatrijärve pind, kui Helen jõudis vaid kiljatada, et vaadake-vaadake, aga keegi telefone või kaamereid nii kiiresti välja võtta ei jõudnud. Lihtsalt võrdluseks juurde pildike internetiavarustest, et oleks vähegi mõistetav, miks me sinna kärutama vaevusime ning jällegi ka üksjagu piletiraha maksime.
Teel tegime ka peatuse ühe kena kosekese juures, mille vaatamine Costa Ricale mitte just tavapäraselt täiesti tasuta oli.
Õhtuks jõudsime La Fortunasse. Tore linn, palju ägedaid restorane. Juba loodus viitab, et seal sajab väga tihti, just oli järjekordne sadu lõppenud.
Kuigi veidi vihma nägime ka järgmisel hommikul, siis meie plaane see ei seganud. Peale hommikusööki läksime Arenal vulkaani lähemalt vaatama (selge ilmaga paistnuks tegelikult ka meie hotelli ära). Saime matkaradadel veidi kaloreid kulutatud ning taas suht hägust vulkaanivaadet nauditud.
La Fortuna piirkond on tänu vulkaanile tuntud ka oma termaalveespaade poolest - nende arvukust ja ägedust vaadates ütleks, et ungarlased ilmselt kahvatuks, kui nad teaks. Erinevalt Ungarist on Costa Rica kliima võimaldanud need spaad välitingimustesse teha. Me läksime hotellist saadud soovituse põhjal sellisesse, kus käivad kohalikud ning mis oma ülisoodsa hinnataseme tõttu näib olevat pigem turistide eest hoolikalt varjatud saladus. Igaljuhul kinnistas see spaa meie arvamust, et kõik, mis on odav või tasuta, on Costa Ricas tegelikult oluliselt parem kui kallist raha maksvad asjad. Ülimõnus, imeilus ja loodetavasti siis ka tervisele superhea. Ja rahvast oli ka väga vähe, lisaks veel ka väga head ja odavad toidud-kokteilid.
Kuna termaalvesi tavalises vannis ligunemisele sarnaselt näpud krimpsu tõmbab, siis ei saanud sinna igaveseks jääda, nii et jõudsime veel ka La Fortuna koske vaatama. Hinna järgi oleks võinud eeldada küll midagi Iguazu sarnast, kuid tegelikkuses oli nire üsna tagasihoidlik (kuigi mitte kole), nii et suurema osa hinnast maksime ilmselt megapikal trepil tehtud fitness-trenni eest.
Järgmisel päeval võtsime suuna Vaikse ookeani ranniku suunas. Rannikul on kliima sel aastaajal väga kuiv, seetõttu ka loodus hoopis teistsugune. Üldiselt on teed täiesti normaalsed ja asfalteeritud, aga üks lõik oli küll täiesti ootamatult selline, et tundsime kergendust, et ikka maasturilaadse masina rentinud olime. Kuigi Aivar oli andnud allkirja, et jõgedes ei sõida, siis sel teel ei õnnestunud seda lubadust pidada. Õnneks oli meil jõeületusel üks eessõitja, kelle pealt nägime ära, et jõgi ikka nii sügav pole, et auto allveelaevaks muutuks.
Apartment oli meil Playa Potrero nimelises väikses asulas. Kui google maps soovitas keerata kuskile tolmusele nurgatagusele teele, siis korraks tundus uskumatu, et see õige tee on, aga paraku oligi meie hotell sellises imelikus urkas, kuhu alles oli vist arenduspiirkond tekkimas. Nii et meie hotell mõjus kui mingi oaas keset tühermaad. Saime kuni toa kättesaamiseni end basseini ääres mõnusalt sisse seada ning peale asjade tuppa kandmist läksime külakeskusse randa, restosse ja toidupoodi, kuna tegemist oli korteriga, kus ise süüa teha sai, samuti õhtuti terrassil veini limpsida. Kuigi ranna ja restoranini oli algselt kaardilt vaadates tundunud mõistlik alla 1,5 km jalutuskäik, siis reaalsuses selgus, et jalgsi minna on ikka täiesti jama, sest kõnniteed ei ole just laialtlevinud lahendus.
Restoranist sai nautida päikeseloojanguvaadet, mis ongi Vaikse ookeani ranniku suurim pluss Kariibi mere ees.
Teine pluss oli see, et sai kõik musta pesu ära pesta nii, et see ära kuivas. Veebruaris ongi Vaikse ookeani ääres kuiv, päikseline ja kuum ilm (kuni 37 kraadi) garanteeritud. Ühesõnaga peaagu ideaalne rannapuhkuseks. Kuigi järgmisel päeval randa minnes oli ideaali rikkumas liiga tugev tuul, mistõttu oli üsna keeruline leida kohta, kus liivatormi kätte ei jääks. Aga vesi oli soe ja mõnus, lisaks oli Playa Conchalil võimalik otse rannast snorgeldama minna ja täitsa palju keni kalu näha.
Kui pidevast liivakihist kehal kõrini sai, läksime hotelli basseini ligunema. Õhtul jälle ühte päikseloojanguvaate restorani häid sööke ja kalleid kokteile nautima. Hinnatase ongi Costa Ricas üsna ligilähedane Eestiga, mõni asi isegi kallim. Eriti korralikult nööritakse turisti kõikvõimalike rahvusparkide ja vaatamisväärsuste piletitega (nagu öeldud ebaproportsionaalselt kallis võrreldes vaatamisväärsuse mastaapsusega) ning suveniiridega, mis osad on ikka naeruväärselt väärtuslikud. Turiste aga jätkub, valdavalt USA-st ja Kanadast.
19.02 ehk Heleni sünnipäev sai veedetud suht seikluslikult ja ehk ka meeldejäävalt sünnipäevalapse jaoks. Sõitsime Diamante Eco Adventures Parki, kus kohe alustuseks maskeeriti meid kõrghoone aknapesijateks 😊 ning hakkasime maa ja taeva vahel kõlkuma ehk mööda zipline sõitma. Kui ecuadorlased tunduvad maailma suurimad kiikumisentusiastid, siis costaricalased on kõik mäed ja metsad zipline'isid täis toppinud, nii et see tundub kõige costaicalikum asi mida teha. Ja äge on ka.
Kõige kõrgem liin hakkab peale ca 1,4 km mäe otsast ning on üksiti ka üks pikimaid kui mitte maailmas, siis riigis - ligi 1,6 km. Sealt sõidetakse alla pea ees, nii et esmapilgul tundub isegi päris õudne, aga no ma vist oma üsna väiksest kehakaalust tulenevalt venisin sealgi uimases tempos nagu tipptunni liiklus taksopargi ristimikul ja sain lihtsalt rahulikult kauneid vaateid nautida.
Ühel teisel liinil jäid aga enamik meist päris toppama, nii et poisid pidid nagu oravad mööda liini meile järgi ronima. Õnneks oli see seal väga levinud probleem, nii et noormehed olid hästi treenitud.
Järgmise atraktisioonina oli reklaamitud rippsild üle krokodillide, aga see oli pisut ebatäpne kirjeldus, sest krokodille mitmuses ma küll ei näinud. Üks siiski vedeles seal silla all. Aga ei kujuta ette, et keegi sellest mingi adrenaliinilaksu saanuks.
Lisaks on seikluspargis mingi loomaaia-laadne asi, nii et nägime ikka lõpuks ka jaaguari ära, lisaks puuma, muud kaslased, ahvid, laiskloom, iguaanid, kaimanid, kilpkonnad, maod, liblikad ja mis minu jaoks ikkagi highlight - tuukanid, kellel nägemiseks ju põhimõtteliselt sai Costa Ricasse üldse tuldud (kui Ecuadoris näha ei õnnestunud, siis ütlesin, et tuleb ikka Costa Ricasse minna, sest jubedalt jäi kripeldama). Kuna loomapargis on nad inimestega harjunud, siis nägi neid ka oluliselt lähemalt, kui metsikus looduses õnnestuks. Ja no näha neid ikka tasub - ülilahedad mu meelest ja meenutavad pigem laste mänguasju kui päris linde.
Korraks läksime ka rannale, et jahutada end ookeanilainetes, aga korralikust ujumisest asja ei saanud, kuna laine oli ebameeldivalt suur ning vesi ka täiesti ootamatult jahe, nii et sai vaid kiirelt end laines märjaks kastetud. Ei teagi, mis selgitus sellele on, et ca paarikümne km vahega randades erineb veetemperatuur nagu öö ja päev.
Lisaks oli seikluspargis võimalik ka tutvuda kohvi- ka kakaovalmistamise traditsioonidega, mis oli üsna lõbus tänu naljakale giidile, kes jõudis tunniajase jutluse jooksul ilmselt ca 50-60 korda 'perfecto' öelda. Maitsta saime ka nii kohvi kui värskest toorainest valmistatud shokolaadi. See shokolaad oligi parem kui poes müüdav kallihinnaline kraam. Piltidel traditsiooniline vanaaegne Costa Rica maja ja kultuuripärandisse arvatud kohvivedamise käru.
Õhtul tähistasime pidupäeva veel hotelli terrassil.
Järgmisel päeval hakkasime rannikut mööda lõuna poole liikuma. Tegime peatuse Puntarenases, mis peaks üks suuremaid linnu sealkandis olema ning kus on lausa kruiisilaevade sadam ning kirjelduse järgi peen rannapromenaad. Aga promenaad tegelikkuses kuigi glamuurne polnud, ning üldse jäi arusaamatuks, mida need kruiisituristid sinna vahtima veetakse. Meie mingit ilusamat või isegi mitte koledamat vaatamisväärsust sealt küll ei leidud. Kiire tiir tehtud ja veendutud, et pole just linn kus elaks või ise, suundusime hoopis oma all inclusive 5-tärni resorti mõnusid, sh tasuta jooke nautima. Hotell oli põhiliselt rõhku pannud ilusale basseinialale ja restoranidele, mis pakkusid laia valikut häid toite. Paraku toad olid aastateks kui mitte aastakümneteks unustuse hõlma jäänud, aga mis sa seal toas ikka ärkveloleku ajal niiväga passid, kui mujal voolavad tasuta kokteilid ojadena, päike särab ja saab soojas vees mõnuleda.
Õhtul oli ka meelelahutusprogramm, kus tantsukavad olid efektsed, aga vahepeal taidles ainult hispaania keeles mingi mõttetu tola. Suurem osa klientuurist tunduski pigem hispaaniakeelne, lisaks polnud võimalik mööda vaadata ameerika turistidest, kellest ühele otsiti õhtusöögilaua äärde metalljalgadega tool, sest plastmass poleks ilmselgelt vastu pidanud.
Vaatamata shokeerivatele näidetele, kuidas võib tasuta söömine-joomine sellistes hotellides mõjuda, võtsime siiski hotellist viimast ja lahkusime nii hilja, kui võimaldati, nii et järgmisse sihtkohta Manuel Antoniosse jõudsime pealelõunal. Siiski piisavalt vara, et teha tiir lähedalasuvasse populaarsesse randa ja sulistada seal põhimõtteliselt nagu vannivees. Nimelt selgus, et Vaikses ookeanis läheb vesi järjest soojemaks, mida lõuna poole mööda rannikut liikuda.
Õhtusöögiks tundus mugavaim variant hotelli restoran.
Järgmisel päeval maksime jälle väärika tasu, et minna külastama Manuel Antonio rahvusparki, mis rahvamasse ja järjekorda nähes näib olevat üks suurimaid turismimagneteid. Seetõttu tegutsevad ka enne ametlikku väravat nii libagiidid kui -parkimiskorraldajad. Ega kui neist parkimiskorraldajatest päris üle sõita ei taha, siis pargidki ikka lõpuks sinna, kuhu nad su suunavad ja kõnnid natuke pikemalt kui ametlikust parklast. Giidid on lihtsam pikalt saata. Ega pole ka kuigi veenev, et nendega koos samal rajal käies näed kõikvõimalikke loomi ning omapäi mitte ühtegi. Ahve hordide kaupa ning pesukarusid nägime vaatamata nn giidide ähvardustele. Rahvuspargi suurim hitt on hoopis aga väidetavalt Costa Rica kauneim rand. Tegelikult see kauniduselt esimene meie lemmikuks ei saanud - palju rahvast, vesi veidi sogane, põhjas veidi kive.
Superluks oli hoopis üks teine rand, kus kõik alates veetemperatuurist kuni rahva vähesusele oli ideaalne.
Kahjuks ei märganud me seda nautima jäädagi, vaid pidasime vajalikuks ka kõik matkarajad läbi traavida, sest kõige eest ju makstud. Sellises palavuses mingisse mäkke turnimine ja treppe mööda ukerdamine mingi sellise vaate nimel tundus lõpuks ikka ilmne liialdus.
Kuna merevesi oli sama kuum kui õhutemperatuur, siis oli ainus võimalus minna veidi jahutust otsima hotelli basseinist ja külmadest õlledest või kokteilidest. Ahjaa, see kahtlase väärtusega parkla, kuhu mingid tüübid meid praktiliselt sundinud olid ja ametlikust parklast rohkem raha küsisid, osutus õnneks vähemalt selles mõttes usaldusväärseks, et auto oli alles ja keegi vargil käinud polnud. Kuna see nn parkimiskorraldaja/autovalvur tundis ennast vist süüdi, et oli meilt veidi rohkem raha nöörinud ja jama ajanud, et lähemal asuvas parklas enam vabu kohi pole (me ju sealt möödudes saime näha, et on ikka küll), siis kompensatsiooniks näitas meile lahkelt ühe puu otsas olevat laisklooma. Kui ta just ise mingit topist sinna polnud paigutanud (poleks ehk vaevunud siis nii kõrgele ronima), siis see oli küll täista vabas looduses nähtud loom.
Kuna 2 õhtut järjest ei tahtnud hotelli restos süüa, siis otsustasime, et ei lase ennast kõnnitee puudumisest häirida ja lähme ikkagi ca 300 m hotellist eemale restorani. Minek oli raske, sest need mäed on seal ikka järsud. Tagasi allamäge läks ikka palju libedamalt, kuigi siis tuli juba taskulambid ligi võtta. Eks me seal teepervel oma elegantsetes kleitidest ukerdades veidi nagu valel ajal vales kohas välja paistsime. Aga resto ise oli väga hea ning taas vaatega päikeseloojangule, nii et tasus selline seikluslik retk ette võtta.
Järgmisel päeval liikusime Manuel Antoniost veelgi lõunasse Uvita-nimelisse linnakesse. Distants oli lühike, nii et saime sisuliselt terve päeva või pigem niikaua kui kuumus lubas, rannas veeta. Sealne rand on looduskaitse all, st ka tasuline, aga tänu sellele täiesti puhas puutumata loodus. Mõnusalt üksildane, kuigi puuduseks on see, et isegi jooke keegi müümas ei käi. Õnneks Eesti mees ei jää kuskil hätta ega jannu, nii et Aivar lõi maast leitud kookospähklile oksaga augu sisse ja lürpisime seda.
Ookeanivesi oli taas kui vannis, toredat elevust tekitas ka madalas vees väikeste roosade raide nägemine. Oleks me vaid teadnud, keda seal veel teoreetiliselt näha oleks võinud... See selgus järgmisel päeval kui läksime snorgeldamistuurile. Paadisõidul Cano saare suunas nägime mitte kaugel samast kohast, kus eelmisel päeval mõnuga vees sulistasime, krokodilli ujumas. Saime teada, et lähedal merre suubuvas jões pesitseb väidetavalt üks ja ainuke krokodill, kes aeg-ajal igavusest ka merre ujuma tuleb, samuti võib teda näha mööda metsi ja mägesid kolamas. Kuna seni ta ühelegi ujujale ega surfarile hambaid sisse löönud pole, siis suhtutakse temasse üsna passiivselt.
Lisaks krokodillile õnnestus näha vaala, aga pildile kahjuks teda saada ei jõudnud. Snorgeldamine oli päris äge - Galapagosele jäi muidugi alla, aga üldiselt ei saa kalade vaegust ette heita. Isegi kilpkonnad olid kohal. Julgeks öelda, et Costa Rica üks vaatamisväärsemaid asju, nt koskedele tegi ikka pika puuga ära. Tuukaniga viigis.
Vaatamata paaritunnisele vees ligunemisele läksime tuurilt tulles veel rannast ka ujuma - suht sinnasamma, kus see krokodill oli ujunud. Natuke murelikud olime ja jõllitasime ümbrust läbitungival pilgul, aga isegi kui ta seal oli, siis näole ei andnud. Aga me võime ikkagi laiata, et oleme koos krokodillidega ujunud.
Veel enne ujumist jõudsime teha viimasel hetkel jalutuskäigu mööda randa vaalasabakujulisele poolsaarele, mis tänu tõusu saabumisel jõudis selle ajaga, kui me tagasi tulema hakkasime, juba saareks muutuda, nii et kahlasime tagasi juba läbi vee.
Tõus ja mõõn ei jäägi sealkandis märkmatuks. Mõõna ajal ülilai rannariba muutub tõusu ajal peaaegu olematuks, samuti läheb õhtul tõusuga laine oluliselt suuremaks, nii et tõmbab ligi hulgi surfareid. Või siis niisama laines hüppajaid. Samuti voorivad õhtuti randa päikeseloojanguhuvilised.
Järgmisel hommikul hakkasime sisuliselt kodu poole liikuma, ehk et sõitsime juba mööda rannikut tagasi, pisut põhja pool asuvasse Jacosse. Jaco on Vaikse ookeani rannikul väidetavalt üks suuremaid kuurortlinnu, vaatamata sellele, et rand on tumeda liivaga ning ujumiseks sobimatu lainega ehk et meie rannaskäik päädis taas liivaga püksis ja rinnahoidja vahel.
Rannast suundusime aadressile, kus meil pidi olema booking.com'i kaudu renditud korter, aga üllatuslikult teatati meile, et meil mingit broneeringut pole. Ühesõnaga oli selle korteri omanik meile korraliku käki keeranud ja kodutuks jätnud. Õnnestus ta küll telefonitsi tabada ja tõde nõuda, aga see oli kahjuks selline, et korter vakantne polnud ja samas majas polnud ka midagi muud saadaval. Surfasime siis maja turvameeste wifit kasutades mingi uue hädavariandi samas linnas. Nii viimasel hetkel valikut sisuliselt polnud, nii et tuli leppida mingi sellise urkaga, kus keegi inglise keelt ei rääkinud. Õnneks selgus, et mu hispaania keel veel päris roostes polegi. Hotellis peatusid valdavalt kohalikud lastega pered, kuid õnneks oli üks pool basseinist nii sügav, et sinna tited ei tulnud. Õhtul läksime linna peale hängima, kuna seal olid olemas kõnniteed! Kolasime mööda suveniiripoode, käisime taas päikeseloojanguvaatega restoranis (vaadet varjutasid küll paksud, kuid ilmselt romantilise meelelaadiga mehed, kes võtsid päikeseloojangu vaatamiseks esireakohad). Aivaril õnnestus rahuldada ka oma monumendinägemise iha (mõni päev tagasi oli ta kurtnud, et pole reisi jooksul üldse mingeid monumente vaadanud, mistõttu meie reis tundub liiga ebakultuurne).
Ja hommikul tuligi juba suund lennujaama poole võtta. Teel tegime paar vaatenautimispeatust, sh nn krokodillide sillal. Jälle Costa Rica kohta täiesti ootamatult oli see tasuta, isegi parkimise eest keegi raha ei nõudnud. See aga tähendaski seda, et vaadata oli nii, et vähe polnud. Krokodille oli seal juba nii paksult, et isegi meiesugused uljaspead otsustasid, et ujumine seal jões hea mõte pole.
Kuna San Joses jäi meie hotelli lähedale üks suur kaubanduskeskus, otsustasime tutvuda ka Costa Rica kaubanduskinnisvaraturuga. Üllatuslikult domineerisid seal spordipoed. Enamiku reisi jooksul nähtud inimeste figuuri vaadates poleks sporti küll nende hobide hulka arvanud. Muus osas oli valik suhteliselt kesine, aga ega nende kliimas riideid liiga palju vaja ju polegi.
Lennujaama hotell oli juba ühe jalaga teel USA-sse, eriti veinihindade mõttes, mis meie reisieelarvet veelgi suurendas, hoolimata sellest, et kelnerilt veinile sooduka välja kauplesime. Teine sarnasus USA-ga oli liiga agar konditsioneeri kasutamine, nii et hotelli restoranis sai lõpuks käiku lasta ka muidu mõttetult kaasa veetud kampsunid.
Peale viimast päiksevõttu hotelli basseini ääres ning ootamatult kiirelt kulgenud lendu olimegi juba päriselt USA-s. Hotell lennujaama lähedal (pidime Uberi võtma, sest transfeeri küsimusele ei saanudki vastust) oli muidu igati kabe ja hiigelsuurte tubadega, aga see teenindus on seal USA-s ikka jube suvaline: mingi üksik hajevil tüüp, kes midagi selgitama ei vaevu, igat asja peab üle küsima ja siis vastab ka pobinal ja jookseb minema (vist vetsu, mis vähemalt selgitaks ülinappe vastuseid). Hommikul õnneks oli mingi asjalikum tüüp tööpostil, nii et kõik sai selgeks, sh shuttle lennujaama, nii et saime rahus üle tee olevat kaubanduskeskust kammima minna (muide sinna pakkus ka hotell lahkelt transporti, kuigi jalgsi oli umbes 2 minutit). Jõudsimegi pisut liiga vara kohale, nii et kiibitsesime juba enne avamist ukse taga. Õnneks oli meiesugused shoppamisentusiaste veel. USA kaubanduskeskused on ikka sisukamad kui Costa Ricas, mis tähendab muidugi seda, et raha kulub rohkem. Lisapagasit õnneks vaja ei läinud. Lend läks muidu ka libedalt, mul õnnestus isegi üksi kolmene iste hõivata ja horisontaali visata. Turbulents oli keskpärane, mitte midagi võrreldavat kui päev hiljem umbes samas kohas.
Kokkuvõtteks: Costa Rica loodus on ilus ja lopsakas, eriti toredad on tuukanid. Ilm on fantastiline, vesi supersoe, nii et rannapuhkuseks väga mõnus. Eriti ka seetõttu, et rannas vedeledes ei kripelda, et mingi oluline vaatamisväärsus nägemata jääb. Vaadata peale looduse eriti midagi polegi, ning isegi need looduslikud vaatamisväärused kipuvad mujal riikides nähtutele alla jääma, kuigi piletihindade põhjal võiks arvata teisiti. Kallis hinnatase ongi peamine miinus, sest plussina saaks veel välja tuua turvalisuse (eriti võrreldes ülejäänud Ladina-Ameerikaga, kus meil muidu ka mingit intsidenti pole olnud, aga siiski on tundunud kohati pimedal ajal ringiliikumine kahtlane), samuti normaalsed inimesed (pole liiga intensiivsed ja pealetükkivad, aga ebasõbralikkust ka ette heita ei saa). Kuigi Costa Rica traditsiooniline köök ei kõla liiga ahvatlevalt, on restoranid üldiselt väga heatasemelised, muuhulgas on nad kaaperdanud Mehhiko toidud.
