Reis algas juba paljutõotavalt – vist kogu reisiseltskond sai kohe varahommikul vere paremini käima, sest õhus oli küsimus, kas osa reisiseltskonnast, sh meie Esimene ohvitser ehk kapteni järgi tähtsuselt teine mees purjeka pardal, jõuab lennukile või mitte. Nn kaugeltnurgamehed (Rohuneemest) pidid tulema autoga kesklinna, kust mina ja Aivar nad takso peale korjama pidime. Kui siis Aivar taksosse istudes A.H.-le helistas, et me oleme 5 minuti pärast kohal, ilmnes, et need kaks alles õndsas unes ja uskumuses, et kell on 4 öösel, pahuralt unesegamise pärast kurtma hakkasid. Üksiti sai ka selgeks, et 5 minuti pärast me neid takso peale võtta ei saa. Küll aga lõid A.H. ja T.J. ilmselt isikliku rekordi hommikul kodust välja ja Rohuneemest lennujaama saamisel ning olid kohal veel enne pardalamineku algust. Kusjuures Nordica lend väljus täiesti täpselt, mis võttis suuremad pinged maha. Spliti lennujaamast sadamasse läks juba muretult, kuigi Aivar pidi terve tee jutuka horvaadist autojuhiga juttu vestma, mis Eesti mehe jaoks on enne esimeste õllede manustamist siiski üsna challenging. Sadamas valitses tore melu – purjekaid on seal ohjeldamatult ning käisid ettevalmistused (eelkõige õllekastide ja veinipudelite varumine) väljasõiduks. Ka meie 45-jalane (st ca 14-meetrine) Gabriel (2. ja 3. pilt) ootas meid juba kutsuvalt. Nii suures purjekas on 4 magamiskajutit (sisuliselt pigem voodit) ning nn elutuba avatud köögiga, lisaks 2 wc-d+dušši. Niisiis valisime endale sobivad kajutid (mida aeg-ajalt keegi ka palatiteks nimetas) ja kajutikaaslased.
Päike oli juba nii kõrgel, et tahtis püksid jalast kõrvetada, nii et purjekale pääsedes koorisid kõik end esimese asjana paljaks (no mitte 100%, sest nudistide reis meil polnud, kuigi nudism näis Horvaatias au sees olema – nädala jooksul nägime mitut püksata kaptenit, meeskonda või kaldapeal päevitajat)
Suurem osa meie nädalasest reisist oli meri tüüne ja tuult vähevõitu, nii et purjetada sai tagasihoidlikult (aga üks Eesti vanasõna ütlebki, et tark ei torma :)), see-eest purjutamiseks olid tingimused ideaalsed. Päevitada, ujuda ja lihtsalt head seltskonda nautida sai ka pidevalt. Eks aeg-ajalt sai tuule ikka purjedesse ka ning hoo üles, aga oli ka hetki, kus õnnestus purjekast ujudes mööduda. Esimesel ohvitseril olid igaljuhul käed-jalad pidevalt tööd täis, et kord purjed üles, siis jälle alla tõmmata. Aga kurtmas me teda ei kuulnud :)
Esimesel päeval liikusime Splitist rahulikus tempos Trogiri sadamasse, kus meil ka kaikoht broneeritud oli, ning samuti üks aafriklane peale korjata oli vaja (ei olnud kummipaadiga üle Vahemere saabunud pagulane, vaid turist LAV-ist, kelle lend jõudis hiljem kui meie oma). Teel Trogiri testisime ka ankru ära ehk tegime esimese ujumispeatuse sügavsinises vees. Horvaatias on see ikka täiesti hämmastav, kui kalda lähedale saab purjekaga sõita enne kui ankur üldse põhjal ulatub. Jalad mõnes kohas ei ulatu põhja isegi päris kalda ääres. Purjetada muidugi lihtne, sest pole ohtu karidele kihutada – ainus takistus on see, mis veest välja paistab ning kui sellele otsa ei sõida, siis mingit jama ei juhtu.
Trogiri sadam oli üsna rahulik ja kõigi mugavustega ning linn ise kena, pakkudes silmarõõmu nii kirikuhuvilistele kui kindlusesõpradele, samuti õdusaid kitsaid tänavaid ja sisehoove kenade baaride-restodega õllelembidele.
Õhtusöögiks valisime sadamarestorani, kust avanesid kaunid vaated tuledes vanalinnale.
Järgmisel hommikul käisid varased ärkajad M.S., T.J. ja A.H. ka kohalikul turul värsket kraami varumas, nii et hommikusöögiks valmistas T.J. meile ülimaitsvaid rannakarpe, mida hea kohaliku valge veiniga alla loputasime.
Kell 9 hommikul esimene vein võtta loob päevale kohe hea alguse, nii et kulgesime kiirustamata Helesinise laguuni juurde, et piiratud ujumisoskusega inimesed ka turvaliselt madalamas vees sulistada saaks. Purjekas tuleb muidugi jätta mõnemeetrisesse vette, nii et algas esimene retk nn pagulaspaadiga – väike kummipaat, mis purjekaga kaasas on, aga kuna mõned meist olid kuraasi täis sõudma, siis meil mootorit polnud sellele renditud. Niisiis kes ujudes, kes sõudes sinna helesinise vee poole tüüris.
Edasi jätkasime purjede all ja jõudsime Šolta saarel asuva Maslinica’ni.
Linnas (või pigem küll külas) oli ka kena sadam, kuid olime lugenud ka võimalusest kuskil lahesopis restoranide ees tasuta ankrus seista (tingimusel, et sööd antud restoranis, aga süüa nagunii tahtsime). Lahesoppi jõudes võtsid paar paadimeest meile kohe suuna ja tulid oma restot reklaamima. Üks käis tõi isegi restoranist menüü lugemiseks, nii et sellise pingutuse eest valisime tema restorani. Kuna õhtusöögiaeg veel ei olnud, siis tegi T.J. meile purjeka peal õhtuooteks hommikul varutud krevette ning sulistasime veidi purjeka ümber. Isegi väidetavalt mitte ujuda oskav T.J. ujus mitu korda ca 10-meetrises vees purjekalt kaldale ja tagasi. Lisaks tõmmati kapten masti otsa, kuna ta soovis Eesti lippu kõrgemale kohale heisata.
Peale seda viisime läbi jällegi suure kummipaadioperatiooni, et kõik 8 inimest saaks kuivade riietega kaldale (esmase mulje põhjal mahutas paat 2 inimest, aga hiljem meie standardid või isikliku ruumi suurus muutusid, nii et lõpuks sõitsime juba neljakesi). Enne õhtusööki tegime jalutuskäigu Maslinica külakesse (väga idülliliselt nunnu) ning seejärel jaurasime pimedani restoranis, nii et tekkis väike mure, kuidas me vintis peaga ja pimedas mööda kitsast kallasrada oma purjekani (täpsemini kummipaadini, millega purjekani ennast vedada) saame. Õnneks pakkus restoran ka transporditeenust purjekale, nii et ainult kapten oli nii kuraasi täis, et läks iseseisvalt oma laevale, aga ülejäänud 7 inimest pressisid ennast 6 inimest mahutavasse paati (kõige kainem kukkus paati astudes päris pikali, teised olid lihtsalt pisut ebakindlad) ja purjutajad veeti korrektselt purjekale. Fantastiline teenindus!
Hommikul ärgata oli imekaunis – vaikus, rahu, soe päike ja peegelsile kristallselge vesi ümber purjeka. Ideaalne hommikusupluseks ja ka kalade vaatlemiseks. Peale idüllilist hommikusööki võtsime kursi Hvarile. Sealne väike sadamake oli üsna triiki täis ja olime juba lootust kaotamas, kui tekkis üks vaba koht. Kuna koht oli üsna kitsas, siis manööverdades riivasime veits kõrvalolevat uhket katamaraani. Kuna kriim oli siiski väga väike ning neid seal ka enne mõned olid, siis ütlesid pardal viibinud ungarlased, et no problem ning me võisime muretult linna avastama minna. Sportlikumad ronisid mäkke kindlust vaatama ning õigupoolest vaade alla linnale ja sadamale oli veel vaatamisväärsem kui põhivaatamisväärsus ise, nii et väike pingutus palavuses tasus end ära. Hvar pakub üldse palju sportimisvõimalusi, sest enamik tänavaid on tegelikult trepid. Lisaks hakkas silma nulltolerants vales kohas urineerimise suhtes (vt hoiatavat märki pildil)
Peale õhtusööki purjekale jõudes ilmnes, et ungarlased kõrval katamaraanil on juba korraliku peo püsti pannud. Muusika üürgas ja seltskond sebis kostüüme vahetades edasi tagasi. Algul korra olla keegi ka küsinud, et ega meid ei häiri. Õigupoolest polnud nende muusikamaitse kiita ja volüümi oli ka liiast, kuid kuna nad olid väga leplikult suhtunud meie purjekakõksimisse, siis ei jäänud meil muidugi muud üle , kui öelda, et meie meelest on kõik fantastiline. Võtsime ise ka klaasid ette ja katsusime üle muusika omavahel suhelda. Ning teostasime nn linnuvaatlust, saamaks aru palju neid lärmavaid ungarlasi üldse on, sest nad vahetasid pidevalt kostüüme ja olid vahetustega sees ja väljas. Ka mõned meie hulgast vist manustasid midagi liiga palju, sest hommikult tekkis põnev arutelu selle üle kas Aivar, mina või A.V. olime või ei olnud keset ööd väljas ungarlastega suhtlemas käinud. Aivar olla (enese teadmata) isegi neile õlut pakkunud, aga õllevarusid üle vaadates tundus, et vähemalt olid ungarlased antud juhul sellest vist siiski viisakalt keeldunud.
