Galapagos on olnud meile mõlemale juba ammu üheks unistustesihtkohaks. Lõpuks ometi otsustasime asja käsile võtta ja selle unistuse teoks teha. Saime kampa ka kolm samasuurt (üks küll kasvu poolest siiski veel oluliselt väiksem) Galapagose-huvilist ja nüüd siis oleme sinnapoole teel. Kuna teekond on pikk, otsustasime vahepeal ka Miamis jalga puhata. Miamisse jõudmine läks nii igavalt sündmustevaeselt, et sellest polegi õieti midagi kirjutada. Kui siis ehk kritiseerida SAS-i lennukitoitu, mis oli kasin nii koguse kui maitseelamuse mõttes. Arvestades, et ta kuigi hästi ei maitsenud, oli muidugi hea, et teda vähe oli.
USA-sse lasti meid Aivariga ühtegi küsimust esitamata, Aira aga jäi pikalt-laialt jutustama oma reisiplaanidest, tööst ja Eesti kinnisvaraturu olukorrast. Saime siiski enam-vähem ootuspärases graafikus olles kohalt ära, et sõita veel samal päeval Key Westi. Kuna Miamis ja selle lähiümbruses on autosid paksult, siis algus läks üsna vaevaliselt ning Key Westi jõudsime alles pimedas. Ja üsna uniselt - nii ajavahe kui viimase ööpäeva väheste unetundide tõttu. Osad läksid kohe hotelli basseinist värskust otsima, Toomingud aga tormasid linnapeale hängima. Key Westis on üritatud kõik turistid, transvestiidid, napsutajad jne kontrollitult ühes kohas hoida, nii et elu kees vaid Duval streetil, muud tänavad olid tühjad ja pimedad. Hankisime Key Westi põhihiti - Key lime pie, mis väidetavalt just seal välja mõeldud on ning iga pood või kohvik väidab, et neil on see linna parim või number 1. Ülejäänud seltskond oli ka basseinist välja saanud ning saime mõnusalt basseini äärde laua ümber istuda, kooki süüa ja veini libistada. Kook tunnistati üldsuse poolt väga heaks. Kuna võrdlusbaasi polnud, siis ei oska ei kinnitada ega ümber lükata väidet, et just see linna parim oli.
Hommikul oli juba üsna vara valmisolek linna põnevamaid kohti avastama minna. Linn on väga nunnu ja rahulik, stiilse puitarhitektuuriga. Ja väga soe. Ning üheks eripäraks on linnas ringi tuiavad ja kirevad kuked.
Üks ilmselt linna pildistatumaid kohti on USA mandriosa lõunapoolseim punkt, mille tähiseks pandud märgise ümber käis juba varavalges tunglemine, et saada ikka pilt endast selle plönni najale naaldumas.
Teine kuulsusrikas koht on Hemingway majamuuseum, kust isegi läbi astusime. Tore maja ja lopsaka loodusega aed, mis kubises kassidest.
Ajaloolisi hooneid leidub veelgi, samuti jättis hea mulje sadamapiirkond. No ja muidugi rannad, kuhu jõudsime ka.
Aga siis oligi aeg hakata tagasi sõitma. Teel tegime veel ühe ujumis- ja vaatenautimispeatuse Bahia Honda nimelises rahvuspargis. Julgemad ronisid parema vaate saamiseks vanale sillale ( no tegelikult läksime ikka korrektselt teed mööda ja sinna kuhu märgid lubasid). Aga selgus ka selline kummaline asi, et ühel neiul on mingi üsna unikaalne sillafoobia.
Ilma arvestades tuli valida söögikoht kuskil lähiümbruses, mis aga paistis silma kiirtoidukettide poolest. Siiski tundus, et mõneminutise teekonna kaugusel on mingi pubi või restoranilaadne asutus, nii et kui vihm tundus üle olevat, suundusime sinna. Suur oli meie üllatus, kui selgus, et alkoholi nad ei paku, nii et pidime veinist ja õllest suu puhtaks pühkima. Järgmine ebaõnn tabas meid peale sööki välja astudes, kui selgus, et padukas oli vahepeal ainult jõudu kogunud. Sörkisime hotelli lahendades vahepeal teelejäävas toidupoes ka alkoholiprobleemi, nii et saime hotelli piknikualal veel niisket ja sooja suveõhtut nautida.
Täna hommikul oli just päevitamiseks paras vahelduv pilvisus, nii et kuni check-out'ini molutasime hotelli basseini ääres ( mõni meist siiski valdavalt basseinis). Nii kui sõitma hakkasime, saime jälle paduka kaela. Key Biscayne'i jõudes asendus õnneks vihm päikesega. Läksime kuskilt võpsiku kaudu ajaloolist majakat vaatama, mille juurde teiselt poolt glamuurne palmialleega tee tuli. Seejärel käisime testimas, kas pesukarud kardavad rohkem meid, või meie neid. Nemad meid ei kartnud. Lisaks nägime kui üks turistilt kotist söögikraami välja tuustis.
Edasi läksid mõned randa ja ujuma, teised matkaradadega tutvuma. Üks matkarada osutus õnneks juba suht alguses hiljutiste vihmade tõttu kummikuteta läbimatuks, nii et piirdusime ainult teisega, mis kaardile olulise vaatamisväärsusena märgitud. Üsna pea julges keegi mainida, et see rada ei olegi nagu midagi erilist, üsna üheülbaline võpsik.
Aga läksime ikka edasi, et näha ära, mis põnev koht siis raja lõpus ikkagi tuleb. Tuli selline vaade...
Selle nimel tasus küll tulla, märkis keegi irooniliselt. Edasi varusime poest nipet-näpet ning läksime tegime täiesti privaatse pikniku tühjal rannal. Väga idülliline, kuigi mingid putukad aeg-ajalt pisut näksisid.
Linnapeale hängima minekule tõmbas sõna otseses mõttes vee peale järjekordne paduvihm, nii et tegime lennujaama tulekuni aega parajaks kaubanduskeskuses ja Cheesecake Factorys head-paremat süües. Nüüd valmis lendama ( kui valel ajal magama ei jää).
