Nojah, palvetada võib ka, et kõige selle hea-parema (liig)tarbimise peale liiga palju juurde ei võtaks, sest Kreeka köök on ikka superhea ning lisaks ka meeldivalt soodne. Seetõttu pikendasime igaks juhuks nädalast purjereisi Rhodoselt veel põikega sisemaale, Meteora kloostrite juurde, kuigi etteruttavalt võib ära öelda, et küünlad jäid meil seal süütamata ja palvetamine jäi ka kuidagi unarusse, sest jätkasime toidu ja veini nautimist.
Aga tulles tagasi reisi alguse juurde, siis taaskord oli põhikoosseisus kaotusi, seega mõeldes mõningatele rohkem rammu nõudvatele ülesannetele pardal, asusin otsima meest. Sain sellega hakkama lihtsamalt, kui keskmine vallaline naine, kuigi mehega kaasnes ka naine. See meid tegelikult ei heidutanud, niisiis tuli uute liikmetena kampa perekond T.
Kogu kamp lendas 13 ja reedel läbi Helsingi, perekond L. lihtsalt ca tund aega varasema lennuga Tallinnast kui ülejäänud punt, nii et M.L. teavitas kahe klaasi veini rindutõmbamisest juba varem kui teised üldse lennujaama jõudnud olid. Seega esimeste veinide või õlledega tegime töö sektsioonides, ühine klaasike sai võetud alles Helsingi lennujaamas. Kuna Helsingi-Rhodos lend mõnevõrra hilines, siis jõudsime Rhodosele plaanitust hiljem, seega tuli loota, et meie hotelli restoran, kuhu olin laua bronninud, meie osas lootust ei kaota ja on valmis meid hilisele tunnile vaatamata toitlustama. Õnneks olid nad meile lennujaama auto korrektselt vastu saatnud, tänu millele jõudsime ca 9 õhtul kohale. Hotell oli äge vanalinna maja. Perekond L. sai oma tuppa läbi meie toa. Polegi varem hotellis läbikäidavat tuba olnud. Õnneks neil oli ümber nurga ka teine väljapääs, aga kuna see oli oluliselt pikem distants, juhatati neid esialgu läbi meie toa. Pikalt tube imetlema ei jäänud, vaid tormasime restorani, kuhu meie ülejäänud nelik ka suht kiiresti kohale jõudis. Kuna kell oli juba vähemalt 21.30, siis vabandati, et menüüst paljusid asju pole enam üldse võimalik tellida, aga pakuti, et teevad meile nipet-näpet, mida veel saab. Nipet-näpet tähendab ka Kreekas vähemalt sama lookas lauda kui tavaliselt perekond T-l külas käies, nii et läks kohe hea ja parema vohmimiseks ning vastu ööd me söömata ei jäänud. Pigem tundus, et on vaja peale rikkalikku õhtusööki veidi kaloreid kulutama minna ning otsustasime saata teistes hotellides peatuvad sõbrad nende hotellideni. Tegelikult jäime veel päris pikalt mööda hämaraid, kuid õdusaid vanalinnatänavaid hängima. Ja mitte ainult sellepärast, et mõned oma hotelli asukoha suhtes ebalevad olid, vaid ka lihtsalt sellepärast, et linnake on pimedas kuidagi eriti äge. Ööklubisse minekuks jäi lõpuks siiski keha vaimule alla ja veeres hotelli ära.
Peale hommikusööki ladusime oma suured kotid hotellis ühe seina äärde virna (seda küll pisut umbusklikuna) ning suundusime luureretkele sadamasse, et kella 17-ks purjekat vastu võtma tulles ei peaks suurte kottidega (juhul kui need õhtuks ikka veel alles on) mingitele eksirännakutele sattuma. Rhodose sadam paistab väga uus ja kabe, samas ei paistnud seal kuskil Kiriacoululise (meie purjekarendifirma) putkat.
Administraatorilt küsides saime teada, et meie mees kohal viibides istub tavaliselt ühe kindlas sadamabaaris, kus teda parajasti siiski polnud, kuid jäi lootus, et kell 17 on tal juba janu peale tulnud. Lisaks oli Aivaril ka telefoninumber olemas, nii et olles kaardistanud ära ka lähimate poodide veini- ja õllevaliku, suundusime Rhodose linna ka päevavalguses läbi kammima. Teel sadamast linna jäi ka väga ahvatlevalt teele üks kena rannake, kus ühe mõnusa supelungi tegime, et linna veidi vähem higisena suunduda.
Vanalinn on ka kaines päevavalges väga tore, pakkudes muuhulgas ka häid ostlemisvõimalusi, aga loomulikult ka muhedaid restorane, kus janu ja nälga kustutada. Ühes sellises ühiseks lõunaks kogunesimegi. Peale seda juhatas M.L naised juba tuntud headuses sandaalipoodi käivet tegema.
Ja varsti oligi juba sobiv hetk võtta suund sadamale, kus telefonikõne peale tuligi kärmelt kohale meie purjekaomanik. Veel enne, kui ta meile purjekat näitama asus, pakkus, et sõidutab osa seltskonda suuremasse toidupoodi tavaari ostlema. Väga lahke temast, nii et võtsime pakkumise rõõmuga vastu.
Purjekas oli küll mõnevõrra väiksem kui eelmise aasta laev, aga siiski piisavalt kabe ja piisava varustusega, sh isegi päikesepaneel, mis osutus nii tõhusaks, et meil polnud vaja kordagi sadamates elektrit ära ühendada. Groodi mastist välja- ja sissekerimine oli küll taas paras ponnistus, aga selleks ju mehed kaasa veetud saigi. Pildil meie purjekas juba peale paar päeva ringisõitmist:
Omanik oli kõige tutvustamisel nii põhjalik, et poodlema jäänud seltskond hakkas juba kahtlustama, et neid on ära unustatud. Lõpuks sisuliselt ajasime selle omaniku sealt paadilt ära, sest ootasime juba pikisilmi poest saabuvaid jooke (no seltskonnast tundsime ka pisut puudust, kui briljantselt aus olla) Tegelikult tuli ka juba õhtusöögi aeg peale, mistõttu läksime nii paadiomaniku kui ühe taksojuhi soovitust järgides ühte sadama lähedal olevasse pererestorani, kus kõik toidud olid väidetavalt kas ema või vanaema tehtud. Igaljuhul olid kõik superhead, nii et oli väärt soovitus.
Kuna pühapäeva hommikul tahtsime võimalikult vara startida, sest niigi tugevale tuulele lubati õhtuks veelgi tugevnemist, siis tundus kiireim lahendus võtta hommikusöök ühes sadama restoranis, mis juba 8-st avati. Olimegi 8 platsis, edestades sellega personali. Üsna pea ilmus siiski välja paar uimast tüüpi, kes alustuseks hoopis lillepottide laudadele paigutamisele keskendusid. Terve igavik möödus, kui me lõpuks menüüd kätte saime ning teist sama palju veel, enne, kui keegi tellimust võtma tuli. Purjekal oleks selleks ajaks juba nõudki pestud saanud. Aga kaua tehtud kaunikene, nii et lõpuks saabusid ka hiiglaslikud omletid või pannkoogid, sh viimased olid umbes liitri vedela šokolaadiga üle kallatud, millest tulenevalt juba esimese veerandi peal hakkas kergelt iiveldama. Pressisime sisse nii palju kui mahtus ning startisime võitlusse loodusjõudude ehk tuule ja suurte lainetega.
Viimased olid tõepoolest sellised, et Läänemerel pole me selliseid näinudki - pakuks visuaalsel vaatlusel kuni 5m, tuul kuni 15 m/s näidikute põhjal. Igaljuhul olime varsti kõik läbimärjad ning kui ühe laine peale isegi kaptenil silmad suureks läksid, sest vöör võttis suuna suht taeva poole, siis panid mõned meeskonnaliikmed juba päästevestidki selga.
Lisaks tekkis nii mõnelgi soov Dramamine'i manustada, nii et läksin lahkelt seda kajutist tooma. Olles otsinud üles Dramamine'i, võtnud külmikust veepudeli ja jõudnud mõelda, et ei tea kas peaks ise ka igaks juhuks tableti sisse tõmbama, tundsin vetsu ust nähes tungivat soovi annetada kaladele secondhand pannkook. See miljon kalorit oleks ju muidu kõik puusadesse läinud. Lõpuks loovutaski pool meeskonda oma hommikusöögi lahkelt kaladele. Kuna Dramamine tegi varsti oma töö ning saare varju jõudes jäi ka laine väiksemaks, siis peagi tundsid kõik end juba hästi ning küünitasid käe õlle või veini järgi, seega esmane mure, et äkki ei jõua kaasa varutud jooke ära tarbida, hakkas hajuma. Kuna karmide olude tõttu tundus parim lahendus minna lähimasse sobilikku lahesoppi ankrusse, siis asusime valima parimat positsiooni Alimia saare külje all. Üks sopike oli küll idüllilise vaatega väiksele kirikule, aga sinna vuhistas tuul ja laine sisse, mistõttu valisime vaiksema ning vaatega ainult loodusele ja ühele teisele purjekale.
Ilus oli olla, sest et kole oli möödas, kahju ainult, et ei juhtund miskit erilist. Seetõttu võtsime pitsi ja pidasime aru, ning parim idee tundus alustuseks väike ujumine teha ning tõmmata ka pähe snorgeldamismask, et ankur üle kontrollida. Tundus pidavat korrektselt. Seejärel hakkasime juba tasapisi õhtusööki vaaritama - menüüs kreeka salat ning pasta singi ja tomatise kastmega, sest eriti midagi muud Rhodose kaubandusvõrgust saada polnud. Aga maitses lõpuks päris kenasti. Võib-olla tänu sellele, et keha oli eelnevalt vabanenud üleliigsetest kaloritest. Metaxa tekitas pisut vastakaid tundeid, aga ära joodud ta sai.
Ankrus olemise suurima plussina said järgmisel hommikul kõik soovijad alustada päeva hommikusuplusega. Purjetamisolud oli võrreldes eelmisega päevaga hoopis teised - tuul rahulik ja meri sile. Samas oli meil selleks päevaks plaanis väga lühike distants Alimia saarelt Chalki sadamasse. Rahulikus tempos, kuigi täispurjedes, tiksusime seda vist ca 2 tundi. Vara kohalejõudmise eeliseks oli võimalus saada kaikoht. Esialgu challenge'ina tundunud ankruga sildumine, millega me siinmail harjunud pole, läks ootamatult libedalt tänu tasemel kaptenile, tublile ankrumehele, heale koostööle kõigi meeskonnaliikmete vahel ning heale juhendamisele sadamameeste poolt. Eelnevalt Navily'st loetud info, et sadamakapten karjub kõigi saabujate peale, tundus üsna ebatäpne. Tüüp oli täiesti chill, rahulik, sõbralik ning abivalmis, hüüdis ankrumehele lihtsalt kõva häälega juhiseid, et kuulda oleks. Ilmselt siis keegi oli sattunud hetkel, kui tüübil parajasti pohmell või mingi muu mure oli.
Kohal olime niisiis väga vara ning jäi ohtralt aega eriti nunnut sadamalinnakest nautida ning võtta ette väike jalutsukäik randa, kus päevitasime ja ujusime tunde. Samuti pendeldasime piisavalt tihedalt rannabaari vahet, nii et saime baarmaniga sisuliselt sõbraks.
Rannast tagasi pöördudes jäid naised tutvuma ka linnakese tagasihoidliku kaubandusvõrgustikuga (3 poodi). Ühes poes sai kamba peale selga proovitud vist ligi pooled kleidid, millest lõpuks vaid üks kaubaks läks. Aga poemüüja sõbrannaga vesteldes saime vihje linna parima restorani kohta, kuhu teel purjekale kohe ka laua ära bronnisime (kindluse mõttes Linda nimele, sest meie pärisnimedega oleks kreeklased ilmselt hätta jäänud)
Restoran oli tõesti väga kena - otse sadamakail, seega saime taas merevaadet nautida, samuti toidu headus vastas jagatud soovitusele. Peale õhtusööki nagu ikka traditsiooniline jauramine pardal. Vist koos järjekordse Metaxa degusteerimisega, aga ega täpselt ei mäleta ka.
Hommikul lippasid varasemad ärkajad veel korra randa, et enne hommikusööki ujumas käia, teised venisid peale virgumist sadamakaile kohvikusse hommikusöögile, kust oli põnev jälgida, kuidas nii väiksesse sadamasse sõitis peaaegu sama suur liinilaev kui linn ise. Meie kai ääres seisvast purjekast möödus ka päris lähedalt
Korraks tekkis isegi kiusatus veel üheks päevaks Chalkisse jääda, aga panime siiski purjekale hääled sisse ja võtsime suuna Tilosele. Taas normaalsed tingimused purjetamiseks, päevitamiseks ning veinitamiseks, ilma, et miski südame läikima ajaks. Samas sõit oli piisavalt pikk (nt kuldsete kätega mees jõudis vahepael ukselingi või paar ära parandada), nii et Tilose pisikeses sadamas enam kohta meile ei jätkunud (ning see ei olnud minu tegemata töö, vaid seal ei olnudki võimalik kohta ette bronnida). Niisiis tuli ankrusse heita. Kuna kapten polnud kindel, kas ankur ikka pidama jääb, ei riskinud ta laevalt lahkuda, niisiis pidi ülejäänud seltskond omapäi maale pääsema. Seekordne kummipaadike oli ikka tõeliselt väike - üle 2 inimese tundus sinna suht võimatu ära pressida. Niisiis otsustas nelik tugevamaid ujujaid kummipaadi võludest loobuda ning kaldale ujuda. R.T aga võttis kaptenilt kiirkursuse kummipaadi juhtimiseks, tegid kahekesi ka väikse proovisõidu, mis küll esialgu oleks kapteni peaaegu üle parda lennutanud, nii et see vaid tänu pikaks kasvanud varbaküüntele paati pidama jäi, aga siis lõi loomulik talent välja ning said juhtimisvõtted korrektselt käppa, nii et sai juba ükshaavad daamid elegantsetes kleitides ja ujujate kuivade riietega pardal kaldale sõidutatud.
Kreeka pluss Itaalia ees on see, et kummipaadiga randa tungimist ei takista keegi, lisaks on vist sellisel väiksel saarekesel igati turvaline oma mannetu kummipaat rannale vedelema jätta, seniks kui ise saarele ringi hängima lähed. Viimast me ka tegime. Tilos on Chalkiga võrreldes valgem ja igavam; näis olevat penskarite paradiis ehk et olime mõned aastad või aastakümned liiga vara sattunud. Kui muidu tundus linnake suht inimtühi, siis õhtusöögile minnes ilmnes, et penskarid olid suurema osa laudu juba ära bronninud - õnneks napilt pääsesime löögile.
Toit oli taas väga hea, seetõttu võtsime kapteni jaoks ka kompsukese kaasa. Ja seejärel asusime pimeduse varjus taskulambid peas kui jaaniussikesed taas purjeka poole sumama. Polegi vist varem ujudes restoranis käinud. Ma pidevalt ärgitasin, et hoiame gruppi, et oleksime seal pimedas ujudes paremini nähtavad. Kuigi kuuldavad olime ilmselt küll, sest ikka keegi viskas mingi nalja või rääkis värvika loo, nii et pidevalt oli jube naljakas. Viljandi paadimees pendeldas meist ka paar korda mööda, aga meie naljad läksid kurtidele kõrvadele, sest kummipaadi mootor plärises suht korralikult. Ei saa välistada, et ka tema hüüdis meile näiteks, et teie, ujujad, olete ka ühed parajad jobud, aga meieni see sõnum ei jõudnud.
Öö oli suht rahulik, tänu millele püsis purjekas kenasti samal kohal ankrus. Hommikul taas klassikaline rutiin ehk hommikusöök + ujumine enne teele asumist. Taas pigem tagasihoidlikud tuuleolud, kuid piisavad, et purjed heisata ja tasapisi Symi saare suunas kulgema hakata. Taas tundus, et ilus oli olla, aga miskit erilist justkui ei juhtunud, kuid siis ootamatult olime ümber piiratud vallatlevast delfiiniparvest, kes päris pikalt meiega koos ujus, valdavalt vööri ees, demonstreerimaks, et nad meid kiiruses üle trumbata suudavad. Pardal tekkis suur elevus, õnneks mõni väledam tegutseja jõudis nad ka videosse saada. Igaljuhul oli delfiiniparve nägemine kõigile kogu reisi highlight (teise koha saavutas lõpuks vist Chalki või siis ujudes restoranides käimine) Ka meie polnud nii suurt parve ja nii pikalt otse paadi ees või kõrval ujumas näinud. Ma reisi peakorraldajana olin ju mõistagi need delfiinid sinna tellinud ning õnneks nad pidasid eelnevatest kokkulepetest korrektselt kinni.
Küll aga ei läinud päev edasi nii nagu ma planeerinud olin. Nimelt lisaks delfiinidele tahtsin seltskonnale ka munki näidata, mistõttu selleks ööks ankurdamise olin näinud ette väikses lahesopis Panormitise kloostri ees. Kuna aga olime suurema osa teest pigem suht rahulikus tempos tulnud, sest tuul tõusis alles pealelõunal üsna tugevaks, siis ei jõudnud me sinna lahesoppi sugugi esimeste hulgas, nii et kui Holiday Kiss oma meeskonnaga kloostri ette jõudis, olid sobivad ankrukohad juba ära võetud.
Mõned korrad üritasime ankurdada ehk et ankrumees sai taas tööle pandud ning korra tundus, et polegi vist kohal väga viga, kui lähima purjeka sakslane kukkus karjuma, et tal on 40m ankurketti sees (6-meetrises vees), mis sisuliselt tähendas seda, et ta oli pool lahte ära okupeerinud ning meie üritus osutus luhtunud katseks. Ei viitsinud temaga ankruketi mõistliku pikkuse üle diskussiooni laskuda ning andsime alla ja läksime paremat ankrukohta otsima. Lähim rannakese ja tavernaga lahesopp tundus parim valik, kuna pardal meil enam õhtusöögi vaaritamiseks midagi polnud ning tuli loota restoranitoidule. Kuna taverna sulgemiseni polnud palju aega jäänud, siis tuli leppida mitte just ideaalse ankrukohaga - kaldale kahtlaselt lähedal - ning teha tavernasse telefonikõne, et kas nad võtavad meid veel vastu. Selgus, et on valmis ainult take-away'na meile meelepärase valmis vaaritama ja kaasa pakkima. Niisiis tuli kellelgi tellima ja toitu kohale vedama minna. Kaks blondi hakkasidki kohe kaldale ujuma, seni kui me hakkasime alles kummipaati vette laskma ja sellele mootorit installeerima. Seetõttu need kaks ronisid juba enne meie teeleasumist taverna ees veest välja nagu kaks nümfi, nii et ilmselt tavernas vaadati kulmud kõrgel ja mõeldi, et kuidas nad küll toidukarbid kaasas tagasi ujuvad. Vaevalt, et neil keskmine klient niimoodi saabub. Purjeka juures aga ulatas noor paadimees lahkelt neiule käe, kuigi see väga aralt tema ees ei seisnud, vaid oli suht kuraasi täis, et sõita taverna juurde toitu ära tooma. Saime neljapeale valikud tehtud ning ujujad ujusid juba tagasi ning me kahekesi jäime kummipaadiga Wolti kullereid tegema. Saime toidukotid paati pandud, aga jube raske oli kohalt saada, niimoodi et mõlemad paadis; pigem pidin ma meilt kohalt lükkama ja siis ise paati hüppama. Igaljuhul käis korra paat juba nii kreeni, et lõpuks oli paadis meri suht põlvini ning krevetid pääsesid sisuliselt ujuma tagasi. Õnneks siiski oli kõik lõpuks ikkagi söödav, kuigi mõned karbid nägid üsna räsitud välja. Tagasi jõudsime ka suht napilt - mootor suri paar meetrit enne kohale jõudmist välja, aga õnnestus juba ots purjekalolijatele visata. Kuna mootor enam koostööd teha ei tahtnud, olime sunnitud täitma järgmise tellimuse - visata kuskil vette lisaankur - sõudes. Kogu see suhteliselt koomiline aktsioon lisaankruga osutus lõpuks ikkagi täiesti mõttetuks rüseluseks, sest peale maitsvat õhtusööki ilmnes, et me oleme ikkagi oma esialgsest ankrukohast veelgi rohkem kalda suunas nihkunud ehk et ka 2 ankrut meid terve öö turvaliselt kohal hoida ei pruugi. Ei tahtnud riskida purjeka kaljudele parkimisega, mistõttu hiivasime taas mõlemad ankrud ning jätkasime aktsiooni 'Leopard otsib onni".
Järgime lahesopp tundus kirjade järgi oluliselt avaram, seega tundus justkui parem, aga kohale jõudes selgus, et see on nii sügav, et meie ankruketist ei piisa. Kahetsusväärselt jõudis vahepeal ka issanda päike looja minna, nii et hakkasime edasi seiklema täiskuu valgel.
Järgmises lahesopis tegime taskulampidega täiendavat valgust näidates mitu ankurdamiskatset. Vaatamata sellele, et esmane test näitas, et oleme jube hästi kinni, selgus mõne aja möödudes, et vesi läheb järjest madalamaks ja helendav rannariba on juba kiviviske kaugusel isegi nigela viskaja jaoks. Seega tuli sõitu kuuvalgel jätkata ning loota, et Pedi sadama ees lahesopis me lõpuks oma mõnusa ankrupaiga leiame. See laht oli ka juba päris tihedalt täis, mistõttu tiirutasime pikalt ja silm krillis, et mõnele valgustamata alusele mitte otsa sõita. Ankrumehel olid taas käed tööd täis - kord ankru sisselaskmise, siis jälle ülestõmbamisega. Lõpuks tundus, et saime piisavalt hea koha, kuigi kapten seda ka 100% ei usaldanud, vaid otsustas öö kokpitis magada, juhuks, kui peaks toimuma mõni kohatu lähenemiskatse. Viimast siiski ei toimunud, nii et hommikul ärgates oli põnev vaadata, kuhu siis tegelikult sattunud oleme. No väga kena koht oli.
Ja meie ankrukoha valik oli ka osutunud paremaks, kui nii mõnelgi, kes hommikul oma kohalt minema aeti, sest sadamasse tahtis mingi hiigelsuur kaubalaev sisse trügida.
Meid ülesõitmine ei ähvardanud, seega saime rahulikult hommikusi rituaale sooritada. Kapten oli raskest ööst piisavalt väsinud ning ees oli meid ootamas vaid ca 500m sõit Pedi sadamasse, kuhu meil koht bronnitud oli, aga seda mitte enne 12 - seetõttu võtsime kõik rahulikult ja päevitasime pardal ning sulistasime purjeka kõrval vees. 12 paiku tõmbasime ankru üles (ei olnudki õnneks kellegagi risti läinud, kuigi ankurdatud sai suht pimesi) ja raadiosideoperaator kontakteerus sadamaga. Paluti oodata, kuni eelmine siseneja on ära kinnitatud. Sel läks küll päris pikalt, sest puhus päris tugev külgtuul ja tal vist polnud vööripõtkurit. Seega saime üksjagu sadama ees edasi-tagasi pendeldada. Õnneks nii kaua, et tuul jäi oluliselt vaiksemaks, nii et me saime juba elegantselt, mängleval kergusel sildutud. Sadamatüübid olid ka tegelikult väga abivalmid, pigem tahtsidki kõike ise sättida. Ja lisaks olid ka väga kannatlikud ja mõistvad, kui ma esialgu neile kaile otsa ei jaksanud välja visata. Pedi sadam oli üldse väga korralik, vetsud-dušid kohe käe-jala juures.
Hakkasime juba pitsi võtma ja aru pidama, kui meie kõrvale veel üks väheste vendritega purjekas silduma hakkas, nii et abistasime veel neid ka enne, kui end päris lõdvaks lasime. Lõdvaks laskmine tähendas seekord seda, et läksime randa, kus esmapilgul tundus, et vabu lamamistoole pole, kuid rannas asju korraldav vend on niivõrd konstruktiivne, et leidsis, et 8 inimese peale 2 tooli pole üldse probleem, kuna pooled on nagunii pidevalt ujumas. Püüdsime siis seda skeemi järgida ning asusime tegusa noormehe soovitatud kokteile degusteerima.
Margarita oli nii veenvalt hea, et tellisime Mojitod juba enne kui eelmised klaasid päris tühjad olid, mistõttu noormees ise juba meie kiirusest kerges hämmingus oli. Aga tempo oli meil peal seetõttu, et tahtsime teisel pool mäge asuvat paljukiidetud Symi linna vaatama minna. Pooltel jätkus entusiasmi jalgsi minna, pooled pidasid paremaks veidi vähem higistada ja võtsid takso. Meie oma jalakäijate grupiga, olles nagunii juba mäest üles roninud, jätkasime kõrguste vallutamisega ja võtsime suuna enam-vähem tipus oleva kindluse ja kiriku peale. Vaated sealt olid fantastilised, kuigi liiga palju turiste ilmselgelt ei viitsi sellist palverännakut ette võtta.
Lahesoppidest ülevaade saadud, suundusime alla sadamapiirkonda, et koos ülejäänud seltskonnaga taas väike joogipaus teha, et siis jätkata tutvumist kaubandusega - nt asus linnas nuustikukeskus ning matšalkamarket -, ning klõpsutada ohjeldamatult pilte värviliste majadega mäenõlvadest.
Õhtusöögiks oli jällegi Linda bronninud meile laua Pedi sadama lähedal, sama rannabaari restoranis, kus päeval kokteile lürpisime. Päevane rannabaarman astus ka meie laua juurest läbi ja jäi mulje, et kommenteeris kelnerile, et me oleme parajad kõrid, nii et olgu jookide ettekandmisel vilgas. Nii teenindus kui toit oligi laitmatu, kuigi laua ümber nillivatest kassidest ei pääsenud. Pidi pidevalt valvel olema, et mõni sülle ei hüppaks. A.V. osutus muidugi nõrgimaks lüliks, nii et ühel kassil oli pidupäev, kuna kõike me ise sisse vohmida ei jaksanud.
Peale õhtusööki oligi meie oktetil viimane ühine istumine purjeka pardal, sest perekond L pidi juba varavalges lahkuma, et praamile ja seejärel lennule jõuda. See neil ka õnnestus, seega pidime viimase etapi vähesemate abikätega hakkama saama, aga kõik kulges probleemideta.
Mõõdukalt pikk distants Rhodosele möödus veel päikesest viimast võttes ning viimaseid õlle ja veinivarusid hävitades. Kohale jõudsime piisavalt vara, et veel sadama lähedal asuvasse randa loivata ja kuuma päikese eest merre sukelduda.
Õhtusöögiks bronnis juba tuntud Linda laua sadama lähedal kõrgelt hinnatud mereannirestoranis, nii et peale rannast tulekut tuunisime ennast üles ja läksime prassima. Kõrvallauda tuli meid praktiliselt kogu reisi jälitanud saksa punamütsikeste sailing team (kari mehi, kes kandsid ühisvormina punaseid särke ja mütse). Mõtlesime isekeskis, et siis on juba päris imelik, kui nad meile ka Meteorasse või Tallinnasse järgnevad. Peale õhtusööki mõtlesime rahulikult purjekalt tiksuda, kuid ilmnes, et olin päeval meie janu alahinnanud ning liiga vähe jooke pardale juurde varunud. Niisiis liiga vara sai paat tühjaks joodud, mistõttu otsustasime minna ühte peenemasse sadamabaari puudujäänud lonksu võtma. Baari kokteilivalik oli üsna ebatraditsiooniline - R.T sai sisuliselt viskileemes misosupi. Ja mõned valikud olid veel üsna eksootilised. Õnneks tervisele ei hakanud, nii et hommikul oli meie seltskond võrreldes nii mõnegi teise purjeka meeskonnaga väga virge ning ei pidanud liikuma hiilival sammul. M.S lõi meist ka juba enne hommikusööki lahku, et lendu minna. Seega viis viimast tegid ühes sadamarestoranis hommikusöögi, kusjuures eriti peene, seega sai ühisele reisile väärikas punkt pandud.
Perekond T. võttis suuna oma hotellile, meie ja A.V. saime oma kotid sadama administratsiooni hoiule jätta ja ise veel Rhodose vanalinna hängima, dringitama ning shoppama minna (A.V. sai ikkagi kleidi ostetud, muidu juba arvestas, et peab Meteorast ikooni ostma, et reisilt ikka midagi kaasa ostetud oleks. Kleit tundus palju parem valik - kaalub vähem ja võtab pagasis vähem ruumi, praktiline väärtus ka mõnevõrra suurem). Rhodose linnas õnnestus veel sattuda paari sellisesse kohta, kuhu eelnevalt vist polnudki sattunud.
Tagasiteel sadamasse kasutasime veel ka juhust merest läbi hüpata, aga siis juba sõitsimegi lennujaama ja lendasime Thessalonikisse. Sealne lennujaam tundus väga väike ja rahvavaene. Põhimõtteliselt olime paari sammuga lennukist juba autorendi leti ääres, kus meile ühtegi konkurenti polnud. Tänu sellele jõudsime veel enne pimeda tulekut oma hotelli Neoi Poroi nimelises väikeses rannakuurordis. Tipphooaeg näis läbi olevat, sest hotelli kenas rannabaaris olime ainsad kliendid.
Peale hommikusööki läksime veel randa aega parajaks tegema. Esialgu oli isegi veits jahe, sest võrreldes Rhodosega olime ikka päris palju põhja poole liikunud, mistüttu ööd ja hommikud olid juba jahedamad. Aga kui päike kõrgemale tõusis, siis läks juba meeldivalt soojaks ning merevesi oli ka sama soe kui Rhodosel, nii et tegime selle aasta viimase Vahemeres ujumise.
Seejärel juba suund kloostritele. Enne oma hotelli sõitmist vaatasime ära juba mõned väga head vaated, siis läksime hotelli basseini äärde vedelema, et teha aega parajaks ühe kloostri õhtuse sessiooni jaoks.
Kõik teised kloostrid plaanisime jätta järgmiseks päevaks. Kokku on seal üldse 6 kloostrit, mida külastada saab, aga me nii suured kloostrifännid pole, et oleks pidanud vajalikuks päris kõik üle vahtida. Paar väiksemat ja raskema ligipääsuga otsustasime vahele jätta.
Tegelikult on kogu see loodus ise seal Meteoras juba nii muljetavaldav, et ei pea tingimata klooster kaadrisse jäämagi. Aga see, kuidas ning veelgi enam - miks - nad need kloostrid kunagi vanasti, kui tornkraanasid veel ei tuntud, sinna kaljude otsa ehitada otsustasid, tundub ikka paras müstika. Vaevalt, et need mungad vanasti nii kommertslikud oma mõttelaadilt olid, et mõtlesid, et teeme turismiatraktsiooni, siis people come and big money. Praegu olid paaris kloostris küll sellised kommertsmungad, et turistid said lisaks ikoonidele igasugust nänni osta, ilmselt osalt made in china. Turiste voorib muidugi kõvasti - teeääred on paksult täis pargitud, nii et alati päris kloostri trepi ette ei pääse. Treppe võtta tuleb ka üksjagu.
Kuigi esimese õhtu nunnaklooster piirdus vaid sillaga parklast. Ega kloostris sees midagi väga rabavat ei näinud - ainult kirikud on suhteliselt äkilise sisekujundusega (sarnased ka teistes kloostrites), aga neid kahjuks pildistada ei lubatud. Kuna teised kloostrid olid selleks õhtuks juba külastajatele suletud, heitsime lähimale vaid väljast pilgu ning sõitsime hotelli tagasi.
Tegime enne õhtusööki veel trenni mõttes väikse jalutuskäigu mäkke, linna- ja mäevaatega vaateplatvormile.
Õhtusöögi võtsime oma hotelli restoranis. Toit oli väga hea, vein nigelapoolne. Ka kolmest maja poolt tasuta degusteerimiseks toodud joogist oli vaid limoncello normaalne jook, teised kaks ikka päris veidrad (A.V. kallas vaikselt vist oma pitsitäie lillepeenrasse - loodetavasti see ei viinud taimestiku hävinguni) Aga toitu tellisime kogemata taas nii palju, et ei jaksanud ise kõik ära süüa, aga sellega olid arvestanud ka agarad hotelli kassid. Lõpuks kui lauast lahkusime, hüppas üks lauale ja hakkas viimaste ülejääkidega maiustama.
Järgisel päeval läksime taas kui suured usuhuvilised kohe peale hommikusööki kloostriturneele. Alustasime piirkonna kõige vanemast ja suuremast (mõistagi mungaklooster), kus oli juba rohkem huviga ringi vaatamist kui eelmise õhtu väikses nunnakloostris.
Kuigi pigem on vaated kaljudele ja kloostritele distantsil siiski atraktiivsemad kui kloostrid ise.
Kuigi järgmine klooster, mida külastasime - oli seest ka väga kena ning sealsed mungad tundusid olevat ka kõige suuremad suveniiriärimehed. Me jätsime siiski suveniirid ostmata, sest kleidid olid ju juba ostetud. Ja nagu ühelt pildilt näha, siis Aivar veits häbenes, et ta kloostris ringi jõlkumas tabati.
Ühte väiksest nunnakloostrit külastasime veel, aga siis tundsime, et kloostritest aitab ning kaunid vaated on ka juba iga nurga alt 100 korda ära pildistatud, seega parim valik tundub hotelli basseini äärde kokteile või õlut jooma minna. Paar tundi vedelesime, siis läksime Kalambaka linnakesega tutvuma. Ma mahitasin meid taas mäkke ronima, et paar olulist kirikut ära vaadata (viimane neist oli 11.sajandist seega hiilgas pigem vanuse kui suurusega)
Seejärel nõudis organism taas jahedaid vedelikke ja mõningaid maitsvaid kreeka suupisteid. Need tehtud, tutvusime veel linnakese kaubandusega ning siis juba läksime õhtusöögile, kus lõpuks proovisime ära ka kohaliku käraka tsipuro, mille joomiseks olime pikalt hoogu võtnud. No ei saanud lemmikuks. Nii et hotelli jõudes võtsime veel oma terrassil mõned meeldivamad dringid, et päeva lõpuks parem maitse suhu jääks. Plaani vara magama minna rikkus veits üks kohalik bussijuht, kes samas hotellis peatus, ning peale mitu päeva india turistidega tuuritamist suurt suhtlemisvajadust tundis.
Peale hommikusööki tuunisime veel poolteist tunnikest jumet ning siis asusime Thessaloniki poole teele, eesmärgiga vaadata ära teele jäävad vaatamisväärsused. Esimene neist oli kohe Kalambaka külje all - kaljuseintes olevatesse koobastesse ehitatud kloostrid. Külastajatele ligipääsmatud, kuid mingi nipiga olid mungad sinna saanud Ja paar sellist on jätkuvalt kloostrina töös. Murdsime veidi pead, et kuidas nad sinna pääsesid ning veelgi enam - midagi ehitada suutsid, ning jätkasime teekonda.
Järgmise vaatamisväärsusena olid kaardile märgitud mingi silla varemed. Koht oli ju looduslikult kena, aga varemete nägemine eeldas pigem head fantaasiat. Ühed teised turistid tulid ka korraks autost välja, kehitasid õlgu ja sõitsid edasi.
Järgmiseks põikasime Verginasse, kus kaardi järgi tundus juba palju erinevaid vaatamisväärsusi. Alustuseks võtsime kesklinna söögikohas õlle ja 2 suurt klaasitäit veini, mis läksid kokku maksma 9 eur. See pani juba veits mõtlema, et väga turistirohke kohaga vist tegemist pole ja sel võib olla mingi põhjus. Aga ronisime ikka mäkke, kus alustuseks jäid teele amfiteatri varemed. Pakun, et need kandideeriks maailma magedaima vaatamisväärsuse tiitlile.
Siiski jätkus meil entusiasmi jätkata teekonda palee varemeteni, mis peale eelnähtud juba väga ägedad tundusid, kuigi kõigi Kreeka kivihunnikute pingereas neil ilmselgelt esisajasse asja poleks.
Et lõpetada positiivse noodiga, ei hakanud enam rohkem küsitava väärtusega objekte üle vaatama, nii et võtsime suuna lennujaama ja tõmbasime seekordsele Kreeka seiklusele joone alla. Seekord on eriti kohane öelda, et hoolimata kõigest oli väga tore. Sailing team oli tasemel, kuigi saime tavapärasest rohkem tuult ja laineid ning korra tuli ankurdada vastu ööd, õnneks mitte söömata. Nägime nii kultuuri kui loodust, merd ja mägesid. Delfiinid olid muidugi kirss tordil.
