Nii uskumatu kui see aasta alguses ka ei tundunud, õnnestus hoolimata paljudest kõhklustest ja kahtlustest ning koroonaga lisandunud bürokraatiakadalipust edukalt teoks teha juba selle aasta kolmas välisreis. Selle peale tahaks kohe Juhhuu!!! hõisata. Ja selles mõttes kulgesid meie rännakud loogilist rada, et iga katsega hüppasime järjest kaugemale. Minu ja Aivari jaoks sattusime osaliselt käidud radadele ehk Mehhikosse Yukatani poolsaarele, aga leidus meiegi jaoks seal käimata teid. Ja Mehhikost olid meil eelmistest kordadest väga head mälestused, nii et tegelikult olime alati mõelnud, et soodsa lennuhinna korral läheks sinna tagasi lihtsalt selleks, et palmi all päikest võtta. See mõte säilis ka peale seekordset reisi, nii et ma ei välistaks, et meid millalgi uuesti sealt leida võib. Tegelikult ongi päris mugav käia aeg-ajalt sellistes kohtades, kus vaatamisväärsused on suuremas osas ära vaadatud, nii et saad päriselt puhata, mitte ei ürita kõiki ägedaid kohti korraga ära näha.
Mehhiko ise oli vähemalt sel hetkel üks liberaalsemate koroonapiirangutega riike - sisuliselt kõik teretulnud, ainult siseruumides maskikandmise kohustus, agar käte desinfitseerimine ning osade hotellide ja poodide uksel ka temperatuuri mõõtmine, aga need andurid olid seal vist osavalt nii timmitud, et keegi uksetaha ei jääks, sest aeg-ajalt viitas näit ekraanil ilmsele alajahtumisele. Mingeid piiranguid corona joomisele ka mõistagi pole. Kuigi corona on Mehhikos vähem populaarne kui nt Sol või 2XX
Ega see reisieelne stress eriti meenutamist ei väärigi, aga ilmselt kõik katsumused ja kogemused tulevad mingi hetk kasuks. Kuna meil lend oli läbi USA, kes alles 2 nädalat varem otsustas vaktsineerituid riiki lubama hakata ja nõudis ka veel negatiivset testi, siis sisuliselt sai minek selgeks alles eelmisel päeval ja olude sunnil osutus minejaks Aivar naistekarjaga. Enne Mehhikos lennukist maha astumist polnud ka veel 100% kindlust, kas kõik vajalikud dokumendid on ikka selles väljaprinditud paksus paberikuhjas. Mehhikosse sisenemisel oli erinevatel andmetel vaja 1-3 ankeeti.. Ühega saime kenasti hakkama, teisega osad paremini, osad halvemini ja kolmas jäi üldse selgusetuks. Päriselt oli vaja õnneks siiski vaid seda esimest, mis meil kenasti olemas. Marju üritas pakkuda ka teist, mis tal ära täita oli õnnestunud, kuid sellega lihtsalt traumeeris veits piirivalvetöötajat, kelle žest oli midagi sellist nagu 'Tagane saatan'. Ka tagasiteel pidi täitma mingi justkui jube olulise ankeedi, mille olemasolu agaralt kontrolliti, aga lõpuks keegi seda ei tahtnud ja selgus, et sai oma lõbuks täidetud.
Cancuni hotelli jõudsime meie jaoks juba suhteliselt hilja õhtul (ca 20.00, mis ajavahe ja pika lennu järel tundus pigem nagu peale südaööd), seega esimesel õhtul enamaks jaksu ei jätkunudki kui rannabaaris paari margariita libistamiseks. Tuleb mainida, et turistipiirkonnas on need kokteilid üldiselt üsna varieeruva kvaliteediga - kõike valatakse umbes ja tuleb nagu tuleb. Mõni baarman on parema käega, mõni vasaku või siis halvemaga...
Muidu meie viietärnikas Presidente Intercontinental oli tasemel - võimalik, et üks parimatest hotellirandadest linnas: lai valge liivarand, perfektselt helesinine ja läbipaistev vesi, õdusad rannabaarid ja -restoranid, kus head toidud nii hommikusöögiks kui õhtusöögiks, suured basseinid neile, kel soolasest mereveest kõrini saab. Kõike neid hüvesid otsustasimegi järgmisel päeval maksimaalselt nautida - ehk et plaan oli päev otsa hotelli rannas vedeleda ja lamamistooli jooke tellida. Peale ülirikkalikku hommikusööki saime Aivariga aga sellise energialaengu sisse, et tormasime Cancuni Zona Hoteleriaga tutvuma ning kammisime ca pool sellest läbi, tulemuseks kella 12 -ks juba 12 km käidud. Ülejäänud päeva suutsime täita esialgset plaani ning liikuda vaid lamamistoolist ujuma.
Üldiselt tundub turism Mehhikos taastunud olevat - hotellidesse ja tuuridele jätkub rahvast, kohalikud turismisektori töötajad on heatujulised, sõbralikud ja viskavad muhedat nalja. Et turist end turvaliselt tunneks, käib turismipiirkonnas politsei- ja sõjaväe-poolne jõudemonstratsioon - pättide peletamiseks tiirutavad pidevalt ringi võimsad maasturid, kast täis kuulivestides ja hiiglaslike automaatidega mehi, näpp juba päästikul valmis. Eesti tingimustes sellist pilti nähes arvaks, et on juba sõda lahti, aga seal peaks see turistile hoopis turvatunnet sisendama. Eriti tihe oli neil patrullidel traffic Playa del Carmeni peotänaval, sest sealsetesse ööklubidesse püüavad vist aeg-ajalt pittu pääseda ka kohalikud kurikaelad, nii et on toimunud juhtumeid, kus peohoos on hakatud klubis püstoleid paugutama või automaate täristama, ning seetõttu on ka mõnel valel ajal vales kohas viibival turistil olnud pidu läbi.
Me esialgu veel Playa del Carmeni ööelust olime eemal ning üldiselt tundus, et ka Cancuni üsnagi tormilisse ööellu meil asja pole, kuna uni kippus peale tunde enne ööklubiaega (ajame ajavahe, mitte vanuse kaela) Otsustasime kolmandal päeval hoopis teha rahuliku meresõidu/paadituuri Isla Mujeres'ele (tõlkes naiste saar, aga lubatakse ka mehi). Kui me ennelõunal sadamas autost välja astusime, tundus, et oleme hoolimata ebatavaliselt varasest ajast siiski ööklubisse sattunud - muusika mürtsus ning DJ ergutas valjuhäälselt rahvast ennast kuumaks kütma vms. Kaile jõudes ilmnes, et kogu see trall toimus paadis, mille pardale meid lahkelt juhatati. Nojah, eks tuuri kirjelduses oli ka öeldud, et unlimited free drinks... Ja selle eest agar meeskond ka pidevalt hoolitses, et kõigi klaas täis oleks, kuigi ees ootamas oli ka üks snorgeldamispeatus ehk siis juurdekallamiskiirust arvestades klassikaline purjusujumine. Samas segasid nad need koksid vist ikka väga lahjad, sest keegi ära ei uppunud, silm seletas isegi mõningaid kalu ja kogu tuuri jooksul ei näinud ka kedagi üle parda kukkumas, kuigi laevalael käis hoogne tants (kuumade eest naiste algatusel; lõpuks õnnestus ka ladina-ameeriklased käima tõmmata. Meeskond oli ka päris tubli). Snorgeldamine oli peale Galapagost muidugi üsna lahja.
Peale snorgeldamist maabusime Isla Mujeres'el. Alustuseks lõuna beach-clubis, seejärel liikusime edasi kesklinna ja kuulsa North Beachi piirkonda. North Beachi kuulsus seisneb selles, et väidetavalt on see üks ilusamaid randu Mehhikos. Kahjuks kõigi turistide soov seda ilu oma silmaga näha on kaasa toonud selle, et ilu kipuvad varjutama kõiksugu putkad, päiksevarjud jne. Lisaks sõidavad mööduvad praamid rannasviibijail peaaegu üle varvaste. Üldse oli väike saareke veidi liiga rahvarohke. Üksildasi kohti ringi uidates küll leiab, aga need on pigem mingid veidi kahtlased nurgatagused liivarannast eemal.
Tagasitee läks samasuguse peo tähe all, lisandus vaid päikseloojang ja siis juba pimedus, nii et tekkiski juba õige ööklubi tunne. Nii et tagasi hotelli jõudes võis juba rahus magama minna, ilma et kripeldaks ööelus mitteosalemine.
Järgmisel päeval panime ranna korraks pausile ja sõitsime sisemaale Valladolidi. Valladolidis oli parajasti tulnud hirmus padukas, nii et tänavad olid osaliselt jõgedeks muutunud. GPS suunas meid ka miskipärast kõige hullematesse mülgastesse kõrvaltänavatesse, mis iluga (ja kahjuks ka teeoludega) just ei hiilanud, nii et tekkis juba küsimus, et mis põhjusel see linn mingisse UNESCO nimekirja on topitud.
Samas kesklinna jõudes leidime eest päris miljööväärtuslikud koloniaalarhitektuuriga tänavad, päris kobeda vanaaegse kloostri ja kloostri tagant mitte metsa ega Siimu, vaid oma hotelli. Hotell oli päris tore ja üsnagi eksootiline - sisehoov kui paradiisiaed (isegi madu nägime aia peal vilksamas), väike basseinikegi ujumiseks.
Meil oli peale õhtusööki huvi veel ka mõnda kohalikku napsu degusteerida ja veeta mõnusalt aega oma hotelli terrassil. Pika otsimise peale leidsime toidupoe, millel oli alkomüügilitsents, nii et saime mingi arusaamatu sisuga pudeli kätte. Vaatamata odavale hinnale - ca 4 EUR kange alkoholi pudeli eest - ei osutunud see just elu parimaks tehinguks. Tuleb tunnistada, et kvaliteet oli seekord hinnaga tasakaalus ehk teisisõnu - maitse oli jube. Proovisime seda erinevate mahladega timmida ning ananassimahalaga lõpuks kannatas ikka klaasikese ära tinistada. Aivar püüdis tõestada, et on tõeline mees, ning pani puhtalt, aga silmanurgast nägin iga lonksu järel vastikusgrimassi.
Õnneks see kahtlane jook tervisele ei hakanud, nii et järgmisel päeval tegime väikese kultuuriprogrammi. Valladolidis asub nimelt üks põnev maja, mis kuulub ühele ameeriklasest kollektsionäärile, kes on oma majja kokku kuhjanud kõikvõimalikku mehhiko, sh maiade kunsti ja käsitööd, nii et kõik see näeb seal väga värvikirev ja eklektiline välja. Sattusime giidiga tuurile, mis pidavat kestma 40-60 min, aga meie värvika tekstiga giid sattus sellisesse jutuhoogu, et meie tuur kestis vähemalt tund ja veerand. Aga oli väga põnev, nii et see aeg läks lennates.
Edasi toimus hargnemine - meie Aivariga olime mõned aastad tagasi Chitzen Itza ja Cenote Ik Kil'i juba üle vahtinud, nii et võtsime juba suuna rannikule, ning ülejäänud kamp jätkas kultuuriprogrammi eelmainitud vaatamisväärsuste juures.
Majutusime Akumali rannaäärses hotellis/villas, mis külakeskusest ja kuulsast kilpkonnarannast mõnevõrra eemal asus, kuid siiski mööda randa kena jalutuskäigu kaugusel. Hotellirannas piisavalt lebotatud ja ujutud, suundusime õhtusööki otsima, sest meie majutusasutus seda ei pakkunud. Kuna lähimast restost panime kogemata hooga mööda ja tagasi lontida tundus ka kuidagi piinlik, siis kõmpisime keskuseni välja ja leidsime meeldiva mereäärse terrassiga resto sealt. Kuna meie villad või korterid tundusid ka täitsa toredad - suurim ka uhke väliterrassiga, siis tundus hea mõte varuda poest mõned kenad joogid, et hilja õhtul kultuuri-tuurilt tulijad lisaks vaimule ka kehale veidi kosutust saaksid. Rannast välja pääseda polnudki nii lihtne - kuidagi segane oli see olukord seal. Lõpuks leidsime mingi paokil värava, kust välja lipsata õnnestus ja pääsesime edukalt poodi. Kuna mingit loogilisemat tagasiteed polnud ning meie õnneks polnud vahepeal väravat suletud, pääsesime oma alkolaadungiga tagasi rannale. Mõni ettenägelik oli ka reisile taskulambi kaasa võtnud, nii et see oli vist ainus kord, kus see kasutusse võtta. Päris romantiline jalutuskäik.
Järgmisel päeval tegime väljasõidu Cenote Dos Ojos juurde (tõlkes 2 silma, st kõrvuti asuvad 2 koopalaadset moodustist, kus ujuda saab). Üks on rohkem avatud, mistõttu päike paistab sisse ja muudab vee kaunilt helesiniseks, teine kinnisem ja tumedama, kuid siiski väga läbipaistva veega, nii et snorgeldamismask pähe tõmmates oli mõlemas väga äge ujuda - näeb nii stalagmiite, stalaktiite, üksikuid kalu ja sukeldujaid, kes kõhu alt läbi ujuvad.
Pool seltskonda otsustas, et selleks päevaks cenotedest aitab ja vaja veidi rannas ka jumet tuunida; teine pool läks veel mõnd ägedat kohta avastama. Me olime selles esimeses pooles. Rannailm kiskus paraku keskpäraseks ja õhtupoolikuks hakkasid juba lausa vihmapilved kogunema. Kuna olud tundusid kahtlased pikemaks jalutuskäiguks, siis õhtusöögiks valisime seekord selle lähima rannarestorani, millest eelmisel päeval olime ummisjalu mööda tormanud. Väga tore koht oli - kaunis merevaade, head toidud-joogid ja teenindus. Rääkimata heast seltskonnast.
Järgmisel hommiku läks kogu ülejäänud kamp varavalges juba Tulumi maiade varemeid vaatama. Kuigi koht on imekaunis, sai see meil eelmisel reisil juba ära vaadatud, nii et ei viitsinud uuesti üle vaatama minna. Jalutasime jälle mööda randa keskuseni ja kilpkonnarannani. Kuna parajasti hakkas jälle sadama, siis mõtlesime teha aega parajaks suveniiripoodides, kuhu pääsemiseks pidi jälle rannast välja murdma. Paraku selgus, et päevasel ajal randa sissemurdmine on viimastel aastatel väga keeruliseks ja ka tasuliseks tehtud - looduskaitseala kilponnade pärast jms. Nii et sisuliselt küsiti meilt selle eest raha, et saaksime mööda randa oma hotelli kõmpida. Me jällegi polnud põhimõtteliselt valmis sellise asja eest raha maksma ja hakkasime otsima võimalust muid tänavaid mööda minna. Olukord päädis sellega, et pidime oluliselt pikema maa läbima ja osa sellest veel mööda kiiretee äärt. Aga eks põhimõtted maksavad ka midagi (antud juhul siis mitte raha, vaid kõvasti kõmpimist, aga kokkuvõttes ega hommikune trenn paha ei teinud arvestades tõhusat toitumist eelnevatel (ja järgnevatel) päevadel.
Päeva põhiprogramm nägi ette pigem ujumist/cenotes vettimist. Nimelt läksime teel Playa del Carmeni läbi Rio Secreto'st. Tegemist on maa-aluse ehk koopas asuva jõega, mis avastati vist alles 2008 või 2009. Pikkust on tal lausa 35km, kuid loomulikult tuuri käigus seda kõike ei läbita, sest muidu peaks seal ligunema lausa mitu päeva. Tuuri käigus läbitav osa on ca 1 km ringis, aga annab siiski suurepärase pildi sellest, milline see koobas ja jõgi seal siis tegelikult ikkagi on. Tavaliselt igapäevaelus ei kasuta sellist sõna nagu 'lummav', aga antud juhul on see üsnagi hea väljend. Eriti sel hetkel, kui jõuad mööda koobast kohani, kus algab vesi, ning esialgu ei saagi aru, kas siledalt veepinnalt paistab perfektne peegeldus või hoopis läbi üliläbipaistva vee vahivad vastu põhjas istuvad stalagmiidid. Õnneks on internetiavarus Rio Secreto pilte täis, sest endal sinna pildistamisseadmeid kaasa võtta ei lubatud. Väideti loomulikult, et turistide ohutuse ja mugavuse huvides, sest kohati on liikumine keeruline, aga tegelikult muidugi tahavad nad need pildid ise teha ja siis hirmkalli hinna eest maha müüa. Meie ei tahtnud osta endast pilti 25 USD tükk, millel taust on küll imeline, aga ise pole just oma parimas vormis - kole kalipso ja päästevest seljas ning kiiver taskulambiga peas, mis ka just kõige elegantsem aksessuaar ei ole. Aga kui hirmsa hinnaga fotod kõrvale jätta, siis oli superäge tuur (tänu ka jälle väga muhedale ja hea huumoriga giidile), kuigi lõpuks tuli ikka külmavärin sisse, sest maa-aluse jõe vesi pole päris sama soe kui ookeanis. Nii et tuuri lõpus oleks ära kulunud paar tekiila-shotti, aga selle asemel anti mingit lahjemat ja magusat veidra maitsega liksi. Aga kahtlemata oli Rio Secreto üks selle reisi highlight'e.
Kui see päev juba vettimise tähe all kulgenud oli, siis paraku ei läinud olukord paremaks ka Playa del Carmeni jõudes. Sadas jälle vihma, nii et meie plaan minna jalakäijatetänavale hängima ja õhtusöögikohta otsima, läks veits vett vedama. Otsustasime, et teeme ilma paranemist oodates dringid meie hotelli rannabaaris, mis õhtul eriti kutsuvalt ja õdusalt valgustatud oli.
Kuna joogid olid head ja vihm jätkas vahelduva eduga sadamist, otsustasime ka õhtusöögi sealsamas võtta, mis oli kahtlemata hea otsus. Õnneks õhtu edenedes jäi ikkagi vihm üle, nii et õnnestus minna peotänavale uurima, kust kõik see lärm tuleb, mis meil hotellitoas lausa voodi värisema paneb. Meie hotell nimelt asus Playa del Carmeni põhilise peotänava paralleeltänavas ja see peotänav on seal selline, et iga baar ja ööklubi üritab muusikaga teised üle trumbata. Vaatamata just äsja lõppenud vihmale, oli tänav juba pidutsevat rahvast (ja politsei- ning sõjaväepatrulle) täis nagu mingit pandeemiat poleks kunagi olnudki. Võrreldes eelmise korraga, kui seal käisime, on tänav lihtsalt veelgi pikemaks veninud ehk poode, baare ja klubisid on juurde tehtud. Nii et tänava ühest otsast teise kõndimine on juba suhteliselt arvestatav matk, mille järgi võtab janutama, nii et tegime ühes veidi vaiksema muusikaga baaris unejoogid, aga ega sealgi eriti omavahel enam rääkida ei õnnestunud. Õnneks aga olid need joogid tõepoolest nii uinutavad, et jäime hotellitoas kõpsti magama, hoolimata sellest, et lärm oli selline, nagu oleks lihtsalt klubi nurga taga ära vajunud.
Järgmine päev Playa del Carmenis oli meil jällegi ambitsioonikalt mittemillegi tegemiseks planeeritud. Nii et läksime oma rannabaarist hommikusöögilt otse ca 2 sammu merele lähemale ja viskusime lamamistoolidesse. Rannabaar on seal küll niimoodi laiutama asunud, et lamamistoolis olles on varbad peaaegu veepiiril. Ja vesi kalda ääres on ka veidi liivaga segunenud, nii et ei paista nii kaunilt sinine ja läbipaistev kui mõnes teises rannas, kuid mõnus vedeleda ja sulistada ikkagi, kui kõik nii käe-jala juures on, sh baarmenid.
Siin ka väike vahepõige kohalike suhtumisse turistidesse või siis üleüldiselt on tegemist ikkagi väga turvalise ja vargustevaba riigiga. Rannas tuli meie juurde üks ehete jms nänni müüja, kellelt hakkasime oma linnufarmile täiendust ostma (meile kõigile väga meeldisid käsitööna tehtud helmestest koolibrid, mida kõik päris mitu tükki kokku ostsid, et kas siis jõulupuu kaunistuseks panna vms). Kuna valik oli üsna piiratud, siis ta lubas lahkelt juurde tuua ja jättis meid ligi pooleks tunniks oma kaubaga omaette - sealt oleks võinud vabalt mitu asja ära nihverdada, nii et keegi poleks arugi saanud, sest neid pudinaid oli seal suur kuhi). Sarnane näide veel ka mõni päev hiljem Cozumelilt, kus Aira saadeti riietuskabiini asemel töötajate tagatuppa, kus kõigi käekotid (rahakottide ja telefonidega) laokil olid. Ei teagi, kas ainult valget turisti peetakse nii üdini usaldusväärseks (no meie puhul oli usaldus muidugi ka põhjendatud), või ongi ka kohalikud ise nii ausad inimesed. Teine asi, mis silma või kõrva jääb on see, et jube tihti tänaval tervitatakse - nende poolt, kes midagi müüa üritavad on Hola, amigos loogiline variant, aga päris tihti tervitasid meid ka lihtsalt niisama tänaval vastutulevad ja meie jaoks võõrad inimesed. Ma kahtlustasin, et Aivar meenutas neile mõnda venna sõpra, keda hiljuti ühisel peol kohatud või kolleegi teisest osakonnast, kes aeg-ajalt samas liftis liikleb vms. Üldiselt ta ju alati igal pool, välja arvatud Eestis, kõigile kohalik tüüp tundub.
Linnud shopatud ja päikesevõtmisest juba oimetud, suundusime vahelduseks ka kohaliku kaubandusvõrguga tutvuma. Peale õhtusööki mõtlesime, et kuluks ära mõni tekiila-shot ning kuna turistitänavatel pidevalt püüti kuskile sisse kutsuda reklaamlausega Free tequila (Aivarile korra lubati ka Free hear-cut'i), siis otsustasime seekord esimese lahke pakkumise vastu võtta. Sattusime mingi kohaliku väiketootja esinduspoodi, kus tehti põhjalik tekiilade ja mescal'i tutvustus ja veel põhjalikum degusteerimine. Kord juba maitse suhu saanuna tundus, et tuleb marki hoides õhtut jätkata, nii et shoppasime kaasa suhteliselt väärtusliku, aga väidetavalt väga kvaliteetse kraami ning kuna selge oli see, et sellist pudelit me käsipagasis koju vedada ei saa, tuleb kohapeal kõik ära tarbida. Istusime siis pudeliga kolmekesi (3 A-d) hotelli rõdule ja hakkasime vaikselt mekkima. Ei teagi, kas kuumas kliimas toimus kiire aurustumine, aga kuidagi märkamatult oli põhi juba paistmas. Suutsime veel surstu säästa, et Marju ja Sirts ka oma väljasõidult tagasi jõudes maitsta saaks. Aga tuleb tunnistada, et kallis kraam oli tõesti nii kvaliteetne, et hoolimata mitte just kõige väiksemast piisast, polnud kellelgi hommikul peavalu ega muid vaevusi.
Hea, et nii läks, sest hommikul ootas meid ees praamisõit Cozumelile. Kuna meil olid rendiautod, mis tundusid ära kuluvat ka Cozumelil, siis läksime autopraamiga. Autopraamidega opereerivad seal 2 erinevat firmat: Trans Caribe, kellega esimese sõidu tegime, ning Ultramar Carga, kellega olime sunnitud tagasi tulema, sest neil oli ainus sobival kellaajal väljuv praam. Trans Caribega polnud eriti mingit muret: ostad netist pileti ette ära nagu meilgi tavaks. Sadamas meiega võrreldes rohkem asjapulki mingeid pabereid jagab ja korjab, aga üldiselt kulges kõik ladusalt ja loogiliselt. Aga vot see Ultramar Carga osutus küll imeasjaks. Ainuke võimalus koht ette broneerida oli läbi Whatsappi chat'i ning sealt tuli vastu ka veel niipalju ebaadekvaatset infot ning kõike pidi 100 korda üle kordama, et lõpuks tekkis kahtlus, et seal töötab ka vaimupuudega inimene või väikelaps. Ja pärast sadamas oli ka kõik oluliselt segasem ja hoomamatum, aga etteruttavalt võib öelda, et kuidagi me selle bronni tehtud saime ja sadamas ka püüdsime vaadata, mida teised teevad ja ise enam-vähem siis sarnast joont ajada. Igaljuhul, ära me sealt pääsesime.
Mitte, et see mingi õudne koht oleks, kust kiirelt põgeneda. Tegelikult oleks võinud seal Cozumelil vabalt ka kauem suvitada. Cozumelil peatusime elus esimest korda all-inclusive hotellis, kuna muid variante seal eriti polnudki võtta. Hotellil oli ilus lai ja heleda liivaga rand, aga merepõhi polnud seal kõige parem, nii et vesi jällegi selline, kus täpselt läbi ei näe, millele või kellele seal peale astud. Võimalus oli muidugi ka basseinides ujuda, aga hoolimata sellest mitte just kõige läbipaistvamast veest tundus meres ikka mõnusam.
Selgus, et lisaks piiramatus koguses tasuta söögile ja joogile pakutakse hotellis õhtuti ka tasuta meelelahutusprogrammi. Esimesel õhtul toimus basseinis/basseini kohal väga efektne akrobaatide show (peaaegu nagu Cirque de Soleil). Tundusid väga heal tasemel tegijad.
Teisel õhtul oli DJ, aga see oli mingil põhjusel siseruumis, nii et sealt uksest korra sisse piiludes tundus, et polnud kõige populaarsem üritus. 3. õhtu live-bänd basseini ääres oli hoopis meeleolukam. Sai tantsugi keerutatud. Eriti tihe tööpäev oli Airal, kelle hotellitöötaja tantsupõrandale vedas (koos teiste turistidega) ja kes siis pidid mingeid hotellitöötajate ettenäidatud tantse järgi vihtuma. Aira eestlasi kui tantsurahvast häbisse ei jätnud, kuid suurem osa ameeriklasi ja kanadalasi tegid küll rohkem nagu karutantsu, mis kuidagi ettenäidatud liigutusi ei meenutanud. Siseturistide jaoks ilmselt oli jällegi tegemist tuttavate tantsusammudega, mis igal peol läbi tehakse.
Kui õhtuse programmi eest hoolitses hotell, siis päevased programmid pidime endale ise planeerima. Kuna Cozumelist räägitakse kui Mehhiko parimast snorgeldamispiirkonnast, siis võtsime snorgeldamistuuri. Seekord polnudki selline peopaat, kus alkot ojadena voolaks, vaid väike grupp ja asjalik giid ning max 2 õlut per nägu ja sedagi anti alles peale snorgeldamist. Esimene snorgeldamispeatus oli mingi riffi juures - kalu oli küll rohkem ja suuremaid kui seal Cancuni ja Isla Mujeres'e vahel, aga jällegi - peale Galapagost ei midagi erilist. Teine peatus oli aga hoopis erilisem: suhteliselt madal (3m) ja üliläbipaistev vesi, valge liivaga põhi, mis kui tähistaevas täis suuri meritähti. Lahesopi nimi oligi El Cielo ehk taevas. Sellist pilti polnud varem kuskil näinud - nii lähedalt, nii palju ja nii suuri meritähti. Väidetavalt meil ka jubedalt vedas, sest alati neid seal päris nii palju pole. Nad küll liiguvad vaevumärgatavalt, aga siiski liiguvad. Nii et meritähe liikumatult lebaja sünonüümina kasutamine on siiski meritähe solvamine.
Ja siis viimane peatus - veelgi madalamas ja heledamas - napilt nabani vees. Muuhulgas ka meie lõunapaus, aga lisaks võimalus näha sealsamas rahva vahel ca meetrise läbimõõduga astelraisid ujumas. Mingid neiud vahepeal kiljusid ja rapsisid, nii et ei teagi, kas mõnda läks rai tagumikust näksima või ujus lihtsalt vastu. Mulle oleks ka üks hooga otsa ujunud, kui ma ise poleks sammukest eest astunud. Nad vist ei näe kõige paremini... Meil aga neid õnnestus näha ja veel nii lähedalt ja hulgi, mida polnud varem kogenud. Päris äge vaatepilt, nii et kokkuvõttes oli see snorgeldamistrip üks reisi eredamaid elamusi.
Järgmise päeva tuur oli allveelaevaga, et näha, mis toimub sügavamal veel all, kui snorgeldades näha õnnestub. Allveelaev nimelt laskub rohkem kui 30m sügavusse. Mõne jaoks tundus see isegi päris õudne (tehnikat ei saa ju 100% usaldada, seda enam, et öeldi, et 22 tegutsemisaasta jooksul pole midagi juhtunud. Aga ükskord ju ikka esimene kord, eriti kui allveelaev tõesti juba 22-aasta vanune ehk sisuliselt vanaraud on. Tegelikkuses ilmselt on allveelaev uuema mudeli vastu vahetatud, sest üsna läikiv nägi välja). Kokkuvõttes oli jällegi üsna põnev kogemus ja näha õnnestus ka mingeid hiiglaslikke praktiliselt ühe koha peal seisvaid kalaparvi, erinevaid suuremaid ja väiksemaid kalu, keda ilmselt ainult sügavustes kohtab, koralle, üksikut kilpkonna ja lõpuks põhja lastud laevavrakki.
Tuurilt tulles põikasime läbi ka Cozumeli nn pealinnast San Miguelis, mis jättis täitsa toreda mulje.
Ja ega siis palju rohkem kui veel veidi päevitada ja ujuda ei jõudnudki, kui oli jälle tasuta õhtusöögi aeg käes, siis see eelmainitud tantsuõhtu ja siis juba magamaminek, et alustada järgmisel hommikul seikluslikku praamisõitu tagasi mandrile. Ega ta peale praamile saamist enam kuigi seikluslik polnud, aga nagu öeldud, see mis eelnes, tekitas pea samasuguseid kõhklusi pardalapääsemise osas kui meil kogu reisi toimumise osas oli eelnevalt olnud. Ahjaa, koroonatesti pidime veel ka hommikul ära tegema. Muidugi mitte praamisõiduks, aga järgmisel päeval USA-sse lendamiseks. Õnneks meie hotell pakkus tasuta testimist lausa kohapeal - täpsemalt oli ööklubi päevaseks ajaks testimispunktiks muudetud. Kõik käis kolmanda maailma riigi kohta üllatavalt ladusalt ja kiirelt. Ca 15 minutiga saime juba vajalikud paberid (ja õnneks negatiivsed tulemused) kätte. Nii et kõik mõtisklused teemal, mis saab positiivse tulemuse korral,osutusid asjatuks ajugümnastikaks.
Pealelõunaks jõudsime Cancuni, kus arvestades vaid piiratud aega, võtsime seekord hotelli kesklinnas, mitte mere ääres hotellitsoonis. Kui ranna puudumine kõrvale jätta, pakuvad kesklinna hotellid märkimisväärselt paremat hinna-kvaliteedi suhet, sh ka margariitade osas. Selles hotellis olid need kogu reisi parimad. Samuti õhtusöögi kõrvale võetud vein oli parem kui seni Mehhikos saadu. Kui algselt võtsime plaaniks peale hotelli basseini ääres pikutamist, kosutavat suplust ja veel kosutavamaid jooke minna shoppama ja seejärel õhtusöögile kuskile ümbruskonnas asuvasse restorani, siis teel kaubanduskeskusse ja sealt tagasi nähtud söögikohad ei jätnud ükski sama õdusat muljet kui oma hotelli vaikses sisehoovis basseini ääres asuv restoranike, nii et lõpuks maandusimegi ikka seal. Kuna toit oli ka väga hea, siis vist pole mõtet otsust kahetseda (kuigi need tänavaäärsed plastlaudadega kohad olnuks ilmselt veelgi odavamad ja väga autentsed)
Järgmisel hommikul hakkaski pikk ja katsumusterohke tagasitee. Katsumustel oli 2 põhjust - vist halb lennuilm, mistõttu tuli pikalt vastikut turbulentsi taluda, ning pudel viskit, mille ma ühe kolleegi tellimusel Cancuni lennujaamast ostsin. Või siis pigem äkki isegi lennujaamapoe töötajate käpardlikkus selle pakkimisel, mis muutis selle teistes läbitud lennujaamades kahtlaseks objektiks. USA-s saatsid mind erinevad lennujaamatöötajad erinevatesse kohtadesse, nii et mul tekkis juba tahtmine nad ka teatud kohta saata. Keegi ei tundunud teadvat, mida sellise objektiga tuleks peale hakata. Lõpus saadeti mind ikka samasse turvakontrolli järjekorda, kuhu kõik teised. Õnneks sealne mees teadis täpselt, mida sellega peale hakata - võttis rahulikult käärid, lõikas kilekotid katki, võttis karbist pudeli ja toppis testimismasinasse. Seejärel ta kahjuks järgis Cancuni lennujaamatöötaja valesid pakkimsvõtteid ja tegi sellest veelgi kahtlasema välimusega käki, mille sees võib tõesti jumalteabmida kahtlustada. Nii et Frankfurdi lennujaamas hakkas jälle tsirkus peale. Muidugi võeti mind kui kahtlase paki omanikku turvakontrollis rajalt maha ning saksa tädi küsis läbi maski ja klaasi midagi arusaamatut. Lennust kõrvad ka veel veidi lukus, küsisin ma vist 3 korda üle, et ma ei saanud aru, mida ta minult küsis. Ja siis ta näitas ilmekalt plahvatust ja karjus *pomm*. No hea, et sellele mingit mastaapset demineerimisoperatsiooni ei järgnenud. Aga pudelikotiga pidin järjekordselt testija poole pöörduma, kes selle siis silmi pööritades lahti harutas, aparaadis testid ära tegi ja siis näitas, kuidas korrektselt pakitakse. Sellega saidki kahjuks või õnneks põnevamad seiklused läbi.
