Kellele meeldib purjetamine, hea seltskond, toit ja vein (mille võib vabalt ka õllega asendada), soe ilm ja merevesi, selle jaoks on Vahemerel purjetamine ilmselt üks aasta highlight'e. Kuna mina ise eelpool toodud definitsioonile igati vastan ning kahetsusväärselt on Vahemere purjeretk mõned aastad erinevate asjaolude tõttu vahele jäänud, siis tundus tagumine aeg taas selline reis ette võtta.
Kui kevadel Vahemere purjereisi plaanima hakkasime, langes valik Itaalia kasuks - ühelt poolt seetõttu, et seal veel purjetamas pole käinud ja kõik need värviliste majakestega kaetud mäenõlvad näevad seal nii ilusad välja, et kuku pikali, teiselt poolt aga tundus jube mugav otselennuga Napolisse saada. Ei teagi, kas süüdistada Ryanairi või Tallinna lennujaama, aga umbes nädal peale seda, kui olime purjeka ära bronninud ja pool raha ära maksnud, otsustas Ryanair meie nörritamiseks otselennud lõpetada. Niisiis kujunes meie reis veidi seikluslikumaks kui loodetud ning igaüks üritas oma tee Napolisse ja sealt minema leida vastavalt oma eelistustele, mis kohtadega oli veel huvi tutvuda. Igaljuhul vooris kogu 10-ne punt 9.septembri hommikuks eri suundadest Napolisse kohale, et siis koos veidi mööda linna hängida, mõni vaatamisväärsus ära vaadata, degusteerida ära kohalikud populaarsemad joogid ning 5 paiku Pozzuoli sadamasse purjekat vastu võtma jõuda. No kui täpne olla, siis esialgu sai siiski kokku 9-ne kamp, sest I.K. oli kuskil tänavaterägastikus kaduma läinud ja lõpuks leiti ta puht juhuslikult kuskilt Pozzuoli tänavalt üles, sest keegi tema kirjeldustes, kus ta parajasti on, eriti aru ei saanud. Just sel hetkel kui ta mulle seda telefonis kirjelda üritas, tabati ta tänu kaunilt kõlavale emakeelele, mis välismaal viibijaid üllatunult kõrvu kikitama sundis.
Aga tulles veel tagasi purjekabronni juurde, siis sellega juhtus selline lugu, et see purjekas, mille bronnisime, müüdi vahepeal maha ning asenduseks saime suurema ja uuema, kui kunagi varem. Kuna selline võimas laev vajas ka võimsamat meeskonda (nagu hiljem selgus, siis purjede heiskamine oligi seal tõhusam kui jõusaalitrenn), siis kaasasime ka kolm täiesti uut meeskonnaliiget M.P. ja perekond L. näol, kes vaatamata vähesele kogemusele andsid suurepärase panuse reisi õnnestumisse.
Perekond T. reis algas Itaalia asemel hoopis päeva ja öö veetmisega Viinis. Kuna olime enne Viinis käinud, siis hängisime rahulikult ja üsna sihitult ringi, leides end siiski aega-ajalt ka sellistest kohtadest, kuhu varem ei olnud sattunudki. Ilm oli ka seal veel südasuviselt soe, nii et kõik oli väga tore ja kaunis.
Üks piinlik äpardus oleks ka peaaegu juhtunud - nimelt oleks jäänud hotellibaaris joomata tasuta joogid. Õnneks baarman küsis mingit vautšerit, mis mu suureks, samas meeldivaks üllatuseks toakaardi vahelt välja tuligi. Igaljuhul heitis Aivar mulle veel tükk aega ette sellist lohakust, et tasuta joogid ise kahe silma vahele jätsin, kuigi tegelikult lõppes ju kõik hästi ja joodud nad said. Ega palju (ja oma raha eest) sel õhtul enam juua ei tasunudki, sest varavalges pidime juba lendu tõusma.
Vaatamata suht varastele hommikutundidele oli Napoli ilm veel kuumem kui Viinis, nii et taas tuli võtta lennujaamas esimese ajana ette retk vetsu riideid ja jalatseid vahetama. Siis juba bussiga lennujaamast kesklinna, kus otsisime alustuseks pagasihoiu (asus veits segadust tekitavalt suveniiripoes ja andis aimu, et liiga heas inglise keeles Itaalias teenindust oodata ei tasu), et mitte oma suuri kotte mööda linna ringi vedada.
Üldiselt erilist glamuuri Napolist otsima minna pole mõtet. Vanalinnatänavad on kahtlemata miljööväärtuslikud, kuigi ilusaks neid nimetada küll ei julgeks ja laulutekstis kõlav 'hurmav' pole ka päris see sõna, mida Napoli iseloomustamiseks kasutaks. Ja mõned tänavad on ikka jube rahvarohked, ning lisaks üritavad sealt rahvamassist läbi trügida mõned autod ja mopeedid. Paras hullumaja ühesõnaga. Rahulikum oli istuda kuskil laua ümber ja jahedaid jooke nautida. Lisaks ronisime vaatama mingit maa-alust linna, aga ega seegi meid päris jalust ei rabanud, pigem olime üldse raskustes, et leida õige tee maa alla (võib-olla eelnevalt tarbitud jahedate jookide süü)
Kuningalossini lõpuks välja ei vedanudki, pidime hoopis rongi peale ronima ja Pozzuoli sadama poole sõitma hakkama. See ka ei läinud nii libedalt nagu loodetud, sest rong viskas enne õiget peatust kõik välja, kuna midagi oli seal remondis ja rong asendatud bussidega, kuigi antud muudatus oli jäänud mõnel raudteetöötajal kahe silma vahele. Aga me usaldasime siiski rohkem tablood kui inimest, kuna viimane oli itaallane. Kuna ajaliselt kiskus juba kiireks, siis me kõik ei jäänud neid busse ootama, vaid võtsime viimaseks lõiguks takso, mis küll mõttetult kallis, ilmselt turistihinnaga oli - 50 eur - aga tundus, et saame seda neljapeale endale lubada. Me oleme ju Tallinnast, me maksame.
Sadamas läks siiski üksjagu aega tüütu passimise peale, sest meie ees vormistas purjekarenti mingi üliaeglane seltskond, kellel küsimused ja mured kuidagi lõppeda ei tahtnud. Me õnneks ise olime leti ees juba efektiivsed ja meie ülejäänud kamp oli samal ajal umbes sama efektiivselt poodlema läinud, nii et õige pea saime juba 'meid ootava lootsikuga' tutvuma asuda. Ei olnud millegi üle kurta - uus, ilus ja ikka selline lahmakas, et kõigis kajutites mugavalt ruumi, v.a ankrumehekajut, kus tulnuks magada vetsupoti kõrval ja ankrukett kaisus (seega meie traditsiooniline ankrumees I.K. magas taas traditsiooniliselt värskes õhus kokpiti diivanil, kuna öösiti puudus vajadus ankruga mingit asja ajada). Varustuses oli ka selliseid aparaate, mida ühelgi eelmisel rendipurjekal ei ole olnud - diiselgeneraator akude laadimiseks, mereveest mageda vee tegija ja isegi konditsioneer. Ka külmutuskappe oli suisa 3. Ning isegi dušikabiin oli suurem kui meil hiljem Veneetsia hotellis.
Kui aga puudustest rääkida, siis selleks oli distants sadama vetsu/dušini ning ainult üks võti, mis meile eraldati, mis tegi duši all käimise logistiliseks väljakutseks. Teine mure oli see, et me jõudsime siiski mitmeid kordi juba vetsu vahet pendeldada ja loobuda pea viimsest tilgast vedelikust organismis, kui lõpuks saabus kuller toidupoest koos soojade õllede ja veinidega. Olimegi sunnitud esimesel õhtul leigeid jooke tarbima, sest külmkappidel võttis hoo ülessaamine mõnevõrra aega. Kuna huvi leigete jookide vastu jäi ka valdavalt leigeks, olime järgmisel hommikul suht varakult valmis Positano poole startima. Kapteni kindlal juhtimisel (tänu sellele, et usaldasin selle rolli siiski Aivarile, kuigi kevadel sai ka minust endast täieõiguslik väikelaevajuht - no aga see ei tundunud kuigi väike laev) sai nn lootsik sadamast välja tüüritud, laevade vahelt läbi laveeritud ja meeskond sai hakata purjedega jahmerdama. Ei teagi, kas vähese heiskamise viga või oli seal midagi veits kehvasti paigaldatud, igaljuhul oli see selline jõutrenn, et mitte öelda eepiline rüselus, et võttis kohe kõiki janutama. Õnneks oli külmkapp juba ootuspärase panuse andnud.
Muidu oli teekond kaunis, soe ja päikseline. Üks mees oli vist ainult eelmiselt õhtul liiga palju küpsist söönud, mis tegi enesetunde suht kehvaks. Õnneks olid Positanosse jõudes kõik juba heas vormis. Raadiosideoperaator sai poirentijatega kenasti ühendust (hoolimata mu esimesest praktikast peale kevadist kursust), kuigi mitte liiga hästi aru, kuhu siis täpselt sõita tuleb. Öeldi mingi segaselt kõlav jahi nimi, aga no kahjuks mere poolt see nimi välja ei paistnud. Lõpuks siiski silm seletas mingeid tüüpe kummipaadiga tiirutamas ja meid viipamas. Kommunikatsioon oli neil küll nigel, nii et ega me eriti aimu ei saanud, kuhu ja kuidas nad meid kinnitada tahavad, nii et lõpuks üks tuli ise rooli, sest roolimine tuli tal veits kergemini kui inglise keel. Igaljuhul paika pandud nad meid lõpuks said ja meie saime teha väikese supluse ja seejärel tellida tasuta shuttle-paadi, millega meid kaldale veeti ehk et ei pidanud oma kummipaadiga ukerdama hakkama.
Positano on nunnu nii merelt vaadates kui turiste täis tänavaid mööda konnates. Õhtusöögiks pidime mäenõlvadelt tagasi rannale laskuma, sest mujal kui rannarestoranides poleks õnnestunud meie kümnepealist kampa mahutada. Resto oli kena, hea toidu, suurepärase vaate ja Positanole omase kalli hinnatasemega. Seetõttu peale väikest õhtust jalutuskäiku suundusime juba purjekale, et veidi odavamat kraami peale võtta.
Hommikul enam tasuta shuttlet ette nähtud ei olnud, seega peale hommikusuplust, mille käigus meduusilt veits kõrvetada sain (mitte nii palju, et kellelgi oma käe peale pissida oleks palunud), võtsime suuna juba Sorrentole. Tuul oli suht olematu, nii et purjetada väga ei õnnestunud. Aga sõitsime õndsas teadmises, et meil on sadamakoht broneeritud. Tegime veel kauni vaatega kohas ujumispeatuse, et mitte liiga vara sadamasse jõuda.
Kui aga raadiosideoperaator sadamaga ühendust võttis, selgus, et need seal ei tea meie bronnist midagi ja on sadama ka juba täis toppinud. Ühesõnaga, oma oskamatu Navily kasutamisega keerasid meile kobarkäki kokku. Kuna tundus, et kuskile järgmisse sadamasse sõitma hakkamiseks on sel päeval juba liiga hilja, samuti oli meil soov Sorrento ära näha ja seal õhtust süüa, sest pardal oli valik kesine, siis püüdsime leida sobiva ankrukoha, kust oleks võimalikult hea kummipaadiga maale tungida. Kuna Sorrento on kõrge kalju otsas, siis tuleb jälgida, et oleks trepp, aga ka kivivaba rannariba, kus paadiga randuda. No paari sellist kohta silm justkui seletas, niisiis kummipaat meeste ühise jõupingutusena vette, mootor peale ja pool seltskonda paati (koos hauskariga, sest paat veits lekkis).
Me ülejäänud jäime purjekalt binokliga silmitsema, kuidas neil kulgeb. Jõudsid kaldale, ronisid välja ja paistis, et laskusid kaldal erinevate inimestega pikemasse vestlusse. Seejärel juba nägime, kuidas kogu kamp taas paati ronis ja kuskile mujale sõitma hakkas. See sõit viis juba nii kaugele, et meil kõike toimuvat enam jälgida ei õnnestunud, küll aga vaatasime me silmi imestusest punnitades, kuidas paat taas purjeka poole liikuma hakkas, ilma et seltskond paadis vahepeal vähenenud oleks. Ühesõnaga esimesed kaks katset maale murda olid ebaõnnestunud - see esimene oli mingi uhke hotelli private beach ja need väitsid, et nad panevad õhtul päris vara juba värava lukku ehk et me ei saaks tagasi. Peale mõningast arupidamist jõudsime selleni, et Sorrentosse õhtust sööma tungida ei õnnestu, aga otsustasime teha uue katse selle uhke private beachiga, et käia kaldal õhtusöögiks toiduaineid ja alkovarusid täiendamas. Et kogu seltskond saaks kummipaadisõiduvõlusid nautida, läks sel korral teele koosseis nr 2.
Ega kaugele sisemaale jalga tõsta ei õnnestunud, kui juba oli tüüp meil risti vastas teatades, et see on private beach ja sealt läbipääsu üldse pole ette nähtud (uus versioon võrreldes eelneva väravasulgemise jutuga). Me omalt poolt püüdsime oma olukorda üledramatiseerida väites, et meil purjekal on kogu toit ja vesi otsas ning enam-vähem hing paelaga kaelas juba. Ilmselt tüüp meie säravat jumet vaadates seda kõike uskuma ei jäänud, kuid teatas siiski murelikku nägu pähe manades, et ta ise ei tohi meid lasta, vaid peab managerilt küsima. Läkski mingi teise tüübi juurde. Kuna meile eemalt vaadates tundus, et ta ei suuda meie traagilist olukorda piisavalt tõetruult edasi anda, siis astusime ise ka ligi, et ikkagi see manager ümber veenda. Mispeale teatas ka see, et ta peab managerilt luba küsima. Aga seekord siis targu helistas (või teeskles helistamist) kuskile . Igaljuhul ütles manageri manager EI ehk sisuliselt 'surge maha'. Ilmselt kartsid rohkem kui meie nälga ja janusse suremist seda, et me oma ebaglamuurse välimusega (plätud, seljakotid jms) ehmatame nende peened hotellikülalised surnuks, sest mis saaks veel hullem olla kui lihtsate vaeste inimeste (kes kõigest 53-jalase purjekaga seilavad) nägemine.
Kui küsisime, et öelge siis vähemalt, kust me maale toidu järgi pääseks,viitasid kõrvalrannakesele, kus suht samasugune asutus paistis. Nii kui paadinina nende poole pöörasime, hakkasid sealsed tüübid meeleheitlikult vehkima ja meid kui saatanaid taganema tõrjuma. Halastasime neile hirmunud tüüpidele ja sõitsime sama ebaedukalt kui eelmine koosseis purjekale tagasi. No vähemalt said kõik meelelahutuslikku kummipaadisõitu nautida. Ja õnneks nipet-näpet oli ikka tegelikult õhtusöögilauale panna ja janusse ka ei jäänud. Küll aga sai selgeks, et järgmise päeva plaan tuleb ringi teha. Nimelt esialgu plaanis olnud Capri kiibitsemine merelt ja sinna ankrusse jäämine enam ei tööta, sest nii kauaks enam varusid ei jätku. See oli juba teada, et Capril mingeid ebaglamuurseid kummipaaditüüpe mingil juhul maale ei lasta.
Õnnestus bronnida ja saada seekord ka päris inimeselt kinnitus ühte sadamasse, mis ka veel mitte liiga kaugel Sorrentost, nii et Sorrento osas me ikkagi alla ei andnud. Kui ei õnnestu paadiga mööda merd sisse imbuda, siis põrutame hooga rongiga sisse ja katsugu nad meid siis takistada. Õhtul kasutasime veel juhust vaadelda Capri kõrvale loojuvat päikest ning sisustasime õhtut mälumänguga ning kaalusime varianti, saata oma vetsupaakide sisu peene private beach'i poole teele. Muidu hiilgava idee teostust segas vaid soov ise ka veel purjeka pealt ujumas käia.
Loksusime (ja mitte vähe) öö ankrus ära, tegime hommikused suplused ja hakkasime vaikselt Castellamare sadama poole seilama. Sai taas purjede heiskamise ja mahavõtmisega füüsist treenitud. Sadam oli küll suht kirve hinnaga, aga seevastu parima teenindusega, mida üldse sadamates nähtud. Kari mehi kummipaadiga tuli kohe sadama sissepääsu juures juba vastu, üks ronis pardale, et oleks parem juhendada, kuhu sõita ja teised olid valmis kummipaadiga turvama, et kuskile vastu ei sõidaks. Kapten oli meil muidugi taas nii kindla käega, et ega seal mingit abi vaja olnudki. No otste kinnitamisel muidugi oli abivägi omal kohal. Tegidki kõik oma äranägemise järgi ära, nii et meil ei jäänud eriti muud teha, kui lihtsalt ilus olla ja mitte segada (õnneks oleme selles tugevad).
Küll aga polnud hinna ja teenindusega kooskõlas sadama facility. Vetsu ja duši alla tuli minna läbi mingi träni täis töökoja. Dušikabiin oli ka päris retro ja sai tihedalt kolmekesi külg külje kõrval seista, sest vaheseinu ei olnud. Suht elamuslik. Ja aknad ilma igasuguste kateteta avanesid otse sadamakaile, kus rahvas ringi vooris, nii et veel enne kui midagi selga panna jõudsin, saavutasin pilkkontakti paari möödujaga. Või noh, ega need papid mulle pikalt silma vaatama ei jäänud, pigem läks pilk veits vilama. Ilmselt oli silma vaatamiseks vaja ebamugavalt kõrgele vaadata - ikkagi 2.korrus ju.
Aga veel enne kui õhtul sinna duši alla jõudsime, sõitsime rongiga Sorrentosse. Nii rong kui rongijaam olid üsna rääbakad, seevastu sadas mingi hetk sisse moosekant, kes pakkus muhedat meeleolumuusikat, nii et mõni sai endal lausa puusad tööle. Linnas leidsime väga kena restorani, mis välimust ja võimalik, et linna parimat vaadet arvestades tundus olevat mingi peen ja kallis koht, aga menüüd vaadates suutsime vaevalt oma silmi uskuda - meeldivalt soodne koht. Sorrento ise meeldis ka vist kõigile väga, nii et pingutus sinna pääsemiseks tasus ära (võib vist öelda, et viies katse osutus edukaks, ja elutarkus, mida olukorrast kaasa võtta on, et ära kunagi anna alla - kui ei saa uksest sisse, roni aknast. Ise tundsime küll, et saavutasime nende private beach'i tüüpide üle väärika võidu)
Järgmine päev oli taas pikema meresõidu päev. Algus oli päris tuulevaikne, nii et tšikkidel ei olnud muud teha, kui päevitada, instapilte teha ja sellises koguses proseccot kulistada, et häälepaelad valla pääsesid ja valel viisil Santa Lucia, Capri saar jms laulud üles võeti. Või noh - ütleme, et tegime lihtsalt need laulud enda omaks (tsiteerides Koit Toomet superstaarisaates)
Päeva peale tekkis aga suht kena tuul, nii et saime päris normaalse tempoga purjetada. See oligi purjetamise mõttes edukaim päev. Teel ei olnudki mahti ujumispeatusi teha, nii et sellega pidi kannatama sadamasse jõudmiseni. Ischia saarel Forio sadamas suutsime taas edukalt kaikoha broneerida, saades vastuse päris inimeselt. Nii et sadamasse sisse sõites sai taas raadio teel kuulda, et 'Aim kooming' (itaaliapärane vaste väljendile I'm coming), nii et taas juhatati kummipaaditüüpide poolt õigele kohale ja aidati otsad kinnitada. Väga mugav niimoodi võõrasse sadamasse sõita.
Peale pikka matka sadamakontorini läksimegi kohe sadama kõrval asuvasse randa merest jahutust otsima. Peale ujumist purjeka peal kohmitsedes silmas keegi vastaskai ääres sinimustvalget, nii et astusime M.S.-ga läbi ka teiste eestlaste juurest (et välja selgitada, kas on ikka eestlased või äkki hoopis tiblad). Olid noored ja üsna algajad eestlased. Sain särada oma teadmistega, kuidas kaldavool ära ühendada (olime sellega ise ka just äsja suht kaua jantinud, enne kui puht juhuslikult õige võtte avastasime, aga neile ilmselt jätsin tõelise guru mulje).
Seejärel suundusime õhtusööki jahtima, mis Itaalias enne kl 19 ei olegi kuigi lihtne. Aga midagi ikka leidsime, eriti joppas veinivalikuga ning ega limoncellolgi viga polnud. Forio linnake on ka täitsa tore ringihängimiseks, nii et tuiasime peale õhtusööki seal ka päris pikalt ja olles juba eelnevalt veits hamba verele saanud, ostsime kokku erinevaid kleepar-jooke (limoncello, limoncello-cream, pistaatsia kreem-liks), nii et ma isegi kergelt hakkasin kahtlema, et nende tarbimine võib osutuda võrdväärseks küpsise söömisega.
Õnneks järgmisel hommikul kellelgi küpsisesöömise sümptomeid polnud, kuid samas kuskile kiiret ka ei olnud, nii et saime veel linna uitama ja shopingutuurile minna. Lõuna paiku hakkasime siiski vaikselt seilama, sest ees ootas Procida, kus tundus ka üksjagu vaatamisväärset. Veel enne Procidale jõudmist möödusime Ischial olevast Aragonese kindlusest, mille puhul piirdusime selle merelt jõllitamise ja pildistamisega, sest ei viitsinud ankurdamise ja kummipaadiga selle pärast jahmerdama hakata. Võib-olla kunagi tulevikus tärkab suurem kultuurihuvi, et seda põhjalikumalt uurima minna.
Procidast ka merelt mõned postikaardivaated pildistatud, suundusime sadamasse, mille bronn oli taas edukalt õnnestunud.
Juba Itaalia sadamatele tuntud headuses tuldi sealgi kummipaadiga vastu ja õigele kohale juhendama ning sildumisel abikätt pakkuma. Sadamateenuse mõttes hindas meie kapten Itaalia Vahemere parimaks sihtkohaks, kus purjetada, nii et üldse ei välista, et mõned Itaalia purjeretked tulevikus veel tulevad.
Procida jällegi osutus sellel tripil minu isiklikuks lemmikuks. Imekaunis oma värviliste majadega ja mäe otsas asuva kindluselaadse asjaga ja samas kõik see kaunidus turistide poolt praktiliselt avastamata. Meie aga suundusime kõike seda grupiviisiliselt läbi kammima. Kogu kamp kõige kõrgemasse tippu ronida ei viitsinud, vaid osad jäid kuskile baaridesse tiksuma, aga tugevamad ronisid ikka kõige kaunemaid vaateid vaatama. No aga siis ka ikkagi baari, sest see oli ju väga ilusa vaatega ja ega janugi peale mäkke ronimist liiga väike polnud. Peale värskendavad jooke tegime väikse jalutuskäigu läbi linna randa, et veidi vees sulistada, sest tundus, et ainult seespidisest jahutusest ei piisa.
Õhtusöögile läksime kalasadama piirkonda, kus olid muhedad lihtsakoelised, kuid ilmselt parimad söögikohad, sest rohkelt oli kohalikke. Meie valitud restoran oli ka selline, kus aknal kuivasid vist kas koka või omaniku uikarid, käterätt jms ja esialgu istusid sadamakail vaatega meie lauale kamp kohalikke pensionäre, kes ilmselt meie isukast matsutamisest inspireerituna mingi hetk siiski ise ka restosse sööma tulid. Tasus tulla, sest toit oli super.
Kogu kambaga koos oligi see viimane ühine õhtusöök, sest järgmisel päeval algas juba tagasisõit Pozzuolisse, kus perekond L. kohe samal päeval lennujaamale suuna võttis. Teistega suundusime veel Pozzuoli amfiteatrit vaatama, mis kahjuks osaliselt suletud oli. Üldse jõudsime sinna suht napilt enne sulgemist ja ainult tänu sellele, et teele ühtegi ahvatlevat dringikohta ei jäänud. Dringitamiseks ja õhtusöögiks leidsime taas päris muheda ja hea toiduga koha, kus ainuke probleem oli õllede puudus, nii et üks tüüp pidi vahepeal kuskilt juurde toomas käima. Õhtu sadamas purjeka pardal oli ka veel tegus - I.K.-le sai tehtud Messengeri konto ning ega Tinder ja Insta'gi kaugel polnud; nädala jooksul sai nende jaoks sobivaid pilte küll piisavalt produtseeritud.
Kuidagi lennates läks see nädal mööda, vaatamata sellele, et iga päev sai tunde justkui mittemidagi teha, kui merevaate jõllitamist ja veinijoomist mitte liiga intensiivseks tegevuseks lugeda. Tagantjärele mõeldes ei tundu isegi see purjede üles-alla punnitamine, raadioside pidamine, roolimehe kohustuste täitmine, minu igahommikune traditsiooniline kohvipaksuheide üle parda või muud meremehekohustused midagi muud kui puhas rõõm ja puhkus. Samas ma julgeks ikkagi väita, et aktiivne puhkus, sest kasvõi nt vöörist päevitamast külmikuni veini järgi liikumine läks purjeka suurusest tulenevalt päris tubli trenni eest kirja.
Laupäeva varahommikul jooksis enamus seltskonnast laiali; viis viimast suundusid lennujaama eriti kahtlase taksoga - mingi tüüp rääkis meid bussipeatuses ära, et viib meid sama hinnaga mis buss. Auto oli pealtnäha üliväike, aga kuidagi mahutati sinna ära 5 reisijat ja nende pagas. Terve tee kahtlustasin, et sõidutab meid kuskile nurga taha, et paljaks röövida, kuigi I.K. oli härga täis ja valmis talle ise vajadusel lõuga andma. Ilmselt tüüp sai sellest sõnumist aru ja viis meid korrektselt kokkulepitud summa eest lennujaama. Minu ja kapteni reis jätkus paari kena päeva veetmisega Veneetsias ja mul veel vanade sõpradega Dolomiitides matkates, aga meie purjereisi need seiklused üle ei trumbanud.
