Dzunglist suurlinna

Mis te arvate, kumba on raskem kätte saada - kas Amazonasest piraajat või laupäevaõhtusest Limast alkohoolset jooki? Osavamate käes on õigupoolest mõlemad võimalikud.

Eilset hommikut alustasime veel Amazonasel ning peale hommikusööki läksime kalastusretkele. Sadas korralikult vihma, kuid kuna paadikesel oli kena palmilehtedest katus peal, siis polnud hullu. Sõitsime meie lodge'st pisut eemale võsa vahele ja piraajapüük algas. Peab tunnistma, et esialgu mitte kõige edukamalt ja nii otsustas giid kohta vahetada. Töristasime pisut eemale ja üritus jätkus tunduvalt edukamalt - algatuseks sain kahel korral kala peaaegu konksu otsa ja kolmandal korral juba ka päriselt - elu esimene kalapüük ja kohe piraaja käes! Peale minu piraaja saadi kätte veel kaks piraajat (giidid), üks suvaline kala (Argentiinas tüdruk) ja üks pisike sägaline (catfish - giid). Ehk siis, meestest polnud suurt tolku, leotasid teised niisama kalatükke Amazonases :-). Kuna kogu seltskond oli äärmiselt loodussõbralik, siis said kalad ka elusalt jõkke tagasi.

Peale lõunasööki pakkisime asjad ja alustasime teekonda Lima poole, kuhu enamvähem planeeritud ajal ka jõudsime. Peale hotelli tsekkinnimist võtsime ette ka pisikese jalutuskäigu, lootuses lõpetada päev mõnes muhedas baaris pisco sour'i seltskonnas... Aga võta näpust, nimelt selgus, et pühapäeval on miskisugused (vist kohalikud) valimised ja sellega seoses on alkoholi müük 3-ks päevaks nii poodides kui söögi/joogikohtades keelatud! Aga nagu selgus, siis reaalselt sellest keelust muidugi väga tõsiselt kinni ei peetud - kui esimeses kohas teatati resoluutselt, et kärkunni ei saa, siis teises tehti ettepanek köögis veini juua ja kolmandas sai juba lihtsalt siseruumis kohvitassist kokteili. Täielik deja-vu, nagu oleks tagasi aastas ca 1986 ja f...ing okupatsiooniaegses Eestis. Novot, erikuradikino!

Pühapäeval tegime algatuseks jälutuskäigu malecon'il ja siis olime paar tundi rannas (nagu juba varem kirjutatud, siis siinne ekvaatorilähedane päike on ikka väga kuri) ja käisime ka ujumas Vaikes ookeanis, või noh, see oli rohkem nagu tõsine füüsiline pingutus, alguses et üldse vette saada ja hiljem et välja saada - nimelt on laine siin tõeliselt suur. Õhtu lõpetasime nagu kohane ceviche mixta ja pisco sour'iga (loomulikult kohvitassist :-)) Selles restos toodi konspiratsiooni mõttes koksidega koos lauale ka suhkrutoos ning lusikad ning kelner teatas kõlaval häälel üle restorani, et palun, siin on teie kohvid.

Paraku tulebki nüüd tõdeda, et meie igati vahva reis hakkab otsa lõppema ja homme hommikul asume teele kodu poole. Tõsi küll, kojujõudmine võtab mõned head päevad aega (täitsa kahju, et Taskila-poiss kinga sai, muidu ehk saaks siit juba otselennuga koju :-)) ja vahepeal saame lisaks cevichele ka fish'n'chips'i Londonis nautida. Igatahes ootame kõiki Londonis elutsevaid talente meiega kohtuma Earl's Court'is asuvas pubis juba teisipäeval, kodueestlasi aga Tallinna lennujaamas kolmapäeval.

Dzungliseiklused jätkuvad

Peale hommikusööki läksime külla dzunglisügavuses elavale indiaanihõimule. Mõistagi taas veidi lekkiva ja tõrkuva mootoriga paadiga. Maitsesime dzunglirahva veidrat jooki, proovisime  märki lasta nende relvast (pikk toru, kust puhutakse välja mürginool) ja tantsisime koos hõimurahvaga nende rahvatantsu, kui seda üldse tantsuks nimetada sobilik on. Nimelt seisnes tants paarkaupa ringis jooksmisest, kus aegajalt tehti  ka mõni pööre, et kogu asi veel kaootilisem tormamine välja näeks. Kahtlustasin, et kohalikud püüavad meid üle 30-kraadises kuumuses maratonijooksuga ära väsitada, et siis meid hea potti toppida oleks. Õnneks osutusid pärismaalased siiski sõbralikeks, nii et lahkumine oli rahumeelne.
Teel tagasi baaslaagrisse lõunale nägime jõe kaldal puu otsas passimas päris pirakat iguaani, kelle nägemist programm polnud ette näinud, mis viitab sellele, et need loomad, delfiinid jms ongi siin ikkagi päriselt elutsemas, mitte pole turistidele näitamiseks väljaõpetatud tsirkuseartistid.

Lõunalauas juhtus ka veits naljakas lugu - magusaks pakuti mangot ja keegi ei olnud justkui huvitatud. Meie lendasime kompleksivabalt peale ja kukkusime "lödistama" nii et käed  tilkusid. Siis hakkasid ka teised tasapisi peale, kasutades erinevaid meetodeid, kuid lõpptulemus oli kõigil suht sarnane - käed ja lõustad magusast tilkumas :-). Aga mango ise oli parim, mis me kunagi saanud oleme; pole vist tahtmist Eestist enam pooltoorest soetada.

Peale lõunat  tõmbasime jalga kummikud, mida kohapealt laenutada sai, ja istusime alustuseks kanuusse. Mõlad anti mõistagi ainult meestele, nii et mina ja argentiina tüdruk istusime kanuus nagu mõttetud tibid. Sõit kulges läbi dzungli. Kuival perioodil  on samas kohas võimalik matkata, aga hetkel on siin käimas vihmaperiood, mis järjekordselt on meie vastu väga külalislahke olnud - sadanud on kas öösel või siis, kui me parajasti rookatuse all sööme või võrkkiikedes siestat peame.
Kanuusõidu eredaimad hetked tundusid esialgu looduses toimetavate ahvipärdikute nägemine ning see, kuidas Aivar nagu Tarzan ise kanuust liaani pidi üles ronis, kuigi ma kahtlen, kas Tarzan sellega kummikutes oleks üldse hakkama saanud. Aga see polnud veel kõik. Mõne aja pärast jõudsime ühe külakeseni, mille juures oli tähelepanuväärne see, et tänu vihmaperioodile saime küla keskväljakul kanuutada ja kummikuid läks vaja tolles külas ringiuitamiseks. Ja selles külakeses saabuski õhtu nael. Meie giid otsustas, et distantsi lühendamiseks on mõistlik sõita kahe aia vahelt. Esialgu oli vahe täpselt kanuulaiune ja tundus lihtsalt  veider koht kanuutamiseks. Aga kui juba piisavalt pikalt sõitnud olime ja vaba vesi peaaegu et käega katsuda oli, kiilus meie paadike kinni. Alustuseks ronisime kõik välja ja mehed hakkasid paati järgi sikutama. Aga ega füüsikaseaduste vastu ei saa ka toore jõuga - paat kitsamaks ei läinud ning aiad püsisid omal kohal. Niisiis oli vaja kanuu külili kallutada. Nii ta lõpuks tõesti läbi mahtus, aga oh häda - oli teine sama vett täis kui Aivari kummikud selleks hetkeks. Kummikute tühjendamine on lihtne, aga katsu sa kanuu tühjaks saada, kui hauskarit pole ning kanuu ise nii raske, et maast lahti tõsta ei jaksa.  Kogu meeleheitlik aktsioon nägi välja selline, et mõni kühveldas aeruga, mõni võttis kummiku hauskariks. Kanuu sai küll tühjaks, aga  kõik see võttis aega nii kaua, et jäime tagasisõiduga pimeda peale, kuigi tempo avaveel oli väga hea.  Aga õige põõsavahe, kust ära keerata leidsime siiski üles. Õhtu lõppes eelmisega sarnaselt, vaid kokteili asemel degusteerisime kohalikku õlut.

Amazonase dzungel

Tänane päev oli täis rohkelt uusi kogemusi ja elamusi. Täna kõik toimis ja õnnestus probleemideta Iquitosesse jõuda. Lennujaamas oli juba vastas  sell, kes meid paadi peale viis ning sõit mööda Amazonast läkski lahti. Amazonase vesi näeb välja umbes nagu enamikule kooliajast tuttav karamellkissell ehk selline pruunikas ja läbipaistmatu. Jätke see kirjeldus edasise lugemise huvides meelde.
Alustuseks viidi meid  meie järgmise kahe päeva baaslaagrisse. See on sügaval dzungli rüpes asuv vaiade otsa ehitatud tarekestest koosnev kompleks. Keset metsikut loodust olemisest annab märku pidev lindude vidin ja kädin ja muud tundmatud dzunglihääled, aga ka söögiruumi põrandale kaperdanud tarantel ning õhtul aiast leitud ülimürgine madu. Viimasest eraldavad meid õnneks ca pooleteisemeetrised vaiad.
Alustuseks pakuti meile maitsev lõuna, mis muude eksootiliste toitude kõrval sisaldas ka paneeritud alligaatoriliha. Kuna tegemist on valge lihaga, siis sarnaneb see kõige rohkem kanaga.
Päevases programmis oli alustuseks miniloomaaia moodi ettevõtmise külastamine, loomaaiaks seda aga siiski nimetada ei saa, kuna aed iseenesest puudus ja kõik asukad toimetasid vabalt ringi. Vaese anakonda vabadust küll piirati, sest see tahtis turistide pilkude alt pidevalt minema tõmmata, aga turist peab ju saama madu jõllitada ja temaga koos pilte klõpsida, seega kui madu põõsani jõudma hakkas, oli kohe jaol üks kohalik, kes ta sabapidi tagasi platsi keskele lohistas. On meilgi olemas pildid  endast suur madu õlal, aga pilte siin me praegu presenteerida ei saa, kuna tehnilistel põhjustel saame blogisse panna ainult telefoniga tehtud pilte, aga telefoni kaasaskandmisel pole siin erilist jumet, kuna levi nagunii pole.
Lisaks anakondale  sai näha ja kätte võtta suurt ja arhailist kilpkonna, papagoisid, pisikest alligaatorit, laisklooma, kes oli tõesti  väga laisk, ning kaputsiiniahve, kes  vastukaaluks olid ülivitaalsed. Üks pisike üritas Aivarile krae vahele pugeda ning üks suurem volask hüppas ühtäkki Aivarile pähe. Ühesõnaga kontakt loodusega muutus väga vahetuks. Edasi suundusime otsima roosasid jõedelfiine, kes elavad ainult  Amazonases. Kuna esialgu delfiine silma ei hakanud, otsustasime ise delfiine teha ja sulpsasime ujuma.  Kuna vesi on täiesti läbipaistmatu, siis seda, kes  seal sinuga koos veel parajasti viibivad, õnneks  ei näe. Igaljuhul keegi varbaid näksima ei tulnud. Muide, kurikuulsad piraajad meie giidi sõnul võivad tülitada ainult siis, kui kuskilt juba eelnevalt veri lahti on.
Üle ootuste,  ilmusid päikeseloojangu paiku välja ka paar delfiini, kes küll üsna häbelikud olid, kuid paaril korral end siiski täies ilus näitasid.
Peale õhtusööki suundusime giidi ja neljaliikmelise grupikesega väikse lekkiva kanuuga pimedasse dzunglisse öise eluviisiga tegelasi otsima. Üsna pea nägimegi taskulambivalgel üht kaimanipoissi peesitamas. Selleks, et turistid teda lähemalt näeksid,  püüdis meie giid ta paljakäsi kinni, ning vinnas kanuusse meile vahtimiseks. Oli teine veel selline nooruke ja väike, Aivar julges ta isegi kätte võtta. Küll aga ei soovinud me lähemaid kontakte puude peal kükitavate mürgiämblikega.  Kokkuvõttes oli see mööda pimedat dzunglit kanuutamine väga  vinge kogemus, nii et tähistasime õnnestunud päeva Peruu rahvuskokteili Pisco sour'iga. Ühe väärt joogi on nad välja mõelnud.  Päeva lõpetasime taskulambivalgel jaheda duši all käimisega, sest elektrit ning sooja vett oleks  siin palju tahta.

Reisitõrge

Alati ei kulge reis täpselt nii nagu plaanitud. Liiga vara kiitsime siinset vihmaperioodi - täna ta siis näitas ennast ka halvemast küljest.  Lennujaama õnnestus küll kuiva nahaga pääseda, aga ükski lennuk ei tahtnud õhku tõusta. Üsna pea sai selgeks, et täna me dzunglilinna Iquitosesse ei jõua ning lend tuleb homme hommikuks lükata. Õnneks on siinsed inimesed väga vastutulelikud ning lennufirma tõstis meid ilma igasuguste lisatasudeta homme varahommikusele lennule. Enamgi veel - lennufirma-tädi otsis meid hiljem veel rahva hulgast üles, et küsida, kas me hilisema Iquitosesse jõudmise tõttu tahame ka tagasilendu hilisemaks muuta.
Seniste muljete põhjal ongi siinsed inimesed sõltumata oma etnilisest päritolust kõik väga sõbralikud ja lahked, kuigi eelnevalt olime kuulnud, et indiaanlased on üsna pahurad. Tegelikult on nad täitsa muhedad pisikesed osavnäpud. Enamik Cusco lennujaamas viibivaid turiste paistis olevat riietatud äsjaostetud alpakavillastesse kampsunitesse, mis on siis eelmainitud osavnäppude käsitöö.
Kuna Cusco lennujaamas tuli pikalt aega veeta, siis ka sellest mõni tähelepanek:
Põhimureks Cusco lennujaamas näib olevat turvalisus ja seda elu ja tervise mõttes. Nägime oma silmaga pealt, kuidas meist kaks toolirida edasi ühele prouale tükk lage kaela kukkus.  Õnneks ta tõsiseid vigastusi ei saanud, kuid intsident ajas rahva mõneks ajaks üsna elevile ning kõik hakkasid kahtlustavalt lage vahtima. Poole tunni pärast ilmus sündmuskohta ka kolmest töömehest koosnev brigaad, kes vaatas lakke märksa osavõtmatuma pilguga, kehitas õlgu ja läks minema.
Teine lennujaama eripära on tabloode puudumine, nii et info lendude väljumise kohta käib peamiselt suust suhu. Nt käib rahva hulgas ringi mõne lennufirma tegelane, kes vaikselt inimestelt küsib, kas need juhtumisi on tema firma lennule, ning kui on, siis sosistab, millisest väravast lend väljub.
Tänu ühele sellisele tegelasele saime lõpuks ka Limasse lennatud.
Õnnestus leida ka lennujaamale üsna lähedal hotell või  õigemini on see väike õdus võõrastemaja, kus meid võtsid vastu kaks väga toredat neiut, nii et kui me ümbruskonna söögikohtade kohta küsisime, siis eskortisid nad meid isiklikult nii sinna kui tagasi. Seekord oleme Lima rahulikus piirkonnas, kus tuututamist praktiliselt ei kuulegi. Söögikoht, kus käisime, oli ka ilmselgelt kohalikele, mitte turistidele orienteeritud, mis väljendus väga tagasihoidlikus hinnatasemes, kuid kaugeltki mitte tagasihoidlikes portsjonites.
Öömajja minek oli ka päris meeleolukas ettevõtmine - lennujaama ukse ees lantivad taksojuhid küsisid teekonna eest 40-45 sol'i (ca €12-13), aga kuna olime nädalake varem jupp maad kaugemalt 20 sol'iga lennujaama saanud, siis otsustasime, et rohkem ei maksa ka seekord - "veinte soles, no mas". Kolmas taksojuht tegigi kannataja näo pähe ja ütles "bueno, vamos". Selleks, et oma sissetulekut maksimeerida, otsustas tegelane kokku hoida parkimistasu pealt - luuras niikaua kui üks auto parkla tõkkepuu avas ja siis kihutas sellele peaaegu tagant  sisse, selleks et enne tõkkepuu sulgumist läbi lipsata. Kuna tõkkepuu juurde oli ka nn. lamav ment paigutatud, siis kaasnes tegevusega ka hüpe ja korraks põhjaga selle takistuse riivamine, aga katse lõppes siiski edukalt. Vaatamata sellele, et taksojuht üdini aus inimene ei paistnud olevat,  toimetas ta meid siiski korrektselt kohale.

Machu Picchu

Alustuseks tahaks teha ühe vigade paranduse eelpool mainitud Puno vaatamisväärsuste puudumise kohta. Üleeile sõitsime bussiga pikalt läbi selle linna ning pidime tunnistama, et see linn oma seninägemata koleduses ongi vaatamisväärsus iseenesest. Teel Punost Cuscosse läbisime ka Juliaca nimelise linna, mille tänavate nägemine Savisaarele kindlasti suurt heameelt teeks - maailmas on vähemalt üks linn, millega võrreldes Tallinna tänavad päris head tunduvad.

Peruu on ikka üks uskumatult mägine maa - kogu 7-tunnise bussisõidu vältel  on mägi mäes kinni, mõned lausa lumiste tippudega.

Cusco asub ca 3400 m kõrgusel, seega oli siin juba mõnusam hingata. Vanalinn oma koloniaalarhitektuuriga on väga kena ning väärib igaljuhul vaatamist. Samas on vist kõigi Cuscosse tulijate põhieesmärgiks Machu Picchu, nii ka meil. Et saada kätte elamus Inca trail'ist, kuid samas mitte kulutada liiga suurt osa puhkusest mägesid mööda müttamisele, broneerisime endale lühiversiooni, ehk 2-päevase retke koos giidi ehk grupijuhiga. Ilmnes, et grupi moodustasime me kahekesi, nii et saime väga mõnusa privaatretke. Kuna praegu on vihmaperioodi tõttu madalhooaeg, siis ongi rahvast suhteliselt vähe. Nimetatud trail'ile tuli peale meie veel vaid 2 inimest, nii et rong tegi peatuse ainult meie pärast. Peatus oli küll selline, et hüppasime rongist välja võpsikusse.

Machu Picchu asub ca 2500 m kõrgusel, mistõttu kliima on siin troopiline ning kõikjal lokkab vihmamets. Matkamiseks on see kõik väga mõnus - erinevalt 4 km kõrgusel turnimisest, ei tunneta sellel kõrgusel mingit erinevust harjumuspärasest. No OK - ilm on soojem ja niiskem.

Meie eilne matk kujutas endast 11 km kuristiku serval, keskmiselt alla meetri laiusel rajal. Kõrgusekartjatele tõenäoliselt väljakutse, kuid vaated on fantastilised. Ja kõik see päädib Machu Picchu nägemisega. Selle kirjeldamiseks ei jätku sõnu ega piisa fotodest. Fotod või telesaated ei anna edasi veeranditki sellest, kui võimas see koht tegelikult on. Siiski paar näidist ka meie poolt, kuigi tegelikult tegime pilte ohjeldamatult:

Õhtuks tulime veelgi madalamale, linnakesse nimega Aguas Calientes, mis peale hotellide, restode ja suveniiripoodide pakub võimalust liguneda termaalveebasseinides.  Seda võimalust kasutasime meiegi ja oli tõesti lõõgastav.

Täna hommikul suundusime tagasi Machu Picchu'le, et kolada pikemalt ringi varemete vahel ja kuulata, mida giid nende kohta teab.

Lõpetuseks ka paar sõna ilma kohta, nimelt on vihmaperiood meid väga lugupidavalt kohelnud, nii et me pole märjaks saanud, pigem oleme päikesest kõrvetatud.

Homme siis lahkume mägedest ja võtame sihiks Amazonase dzungli.

Titicaca

Eile hommikul ärgates oli meil mõlemal niisugune tunne, nagu oleks üleeile õhtul ühe õlle (või klaasi veini) ülearu kummutanud, kuigi olime in corpore olnud mahla peal. Aga hommikusöögi kõrvale joodud kokatee parandas olukorra ja olimegi täis indu suunduma Titicaca järve ja selle saartega tutvuma. Meie giidi sõnul on õige hääldus Titihaha, "ja ei mingit kakat" (huvitaval kombel naersid selle peale ka sakslased, jaapanlased jms tegelased).
Paar tunnikest sõitu 25 reisijat mahutava paadiga ja jõudsimegi esimesele saarele (tegelikult küll on tegemist tehissaarega). Aga üks pilt pidavat ütlema rohkem kui tuhat sõna, seega vaadake:

Tegemist on siis ühega Urose ujuvatest saartest, mis lihtsustatult tähendab suuremat sorti pillirooparve, mis järve põhja kinnitatud. Kui tegemist ei ole tõepoolest meie vabaõhumuuseumilaadse toote ehk turistidele tehtava shouga, vaid see seltskond elabki veel tänapäeval nii oma igapäevaelu, siis on see üks hämmastavamaid asju, mida meie silmad näinud, eriti arvestades suhteliselt karmi kliimat. Kuigi, ega tehnikaareng pole neidki puutumata jätnud - nii mõnedki pilliroo-osmikud on varustatud päikesepaneelidega.

Peale edukat tiiru pilliroopaadiga ümber saare, suundusime avastama järgmist - Amantani nimelist saart. Seal toimus alustuseks rivistus: ühes reas turistid, teises kohalikud indiaanlased. Saime endale kahepeale indiaani mama, kes võttis meid sappa ning seadsime sammud tema koju, kus meile alustuseks lõunasööki pakuti ning hiljem ka ööbisime. Maja ise oli üsna uus ja päris suur, kuid uksed ikkagi sellised, kust me mõlemad enam-vähem roomates  käima pidime.

Tuleb mainida, et Aira eksis, pidades meie 50m sprinti Tartu maratoniks. Tegelikkuses võib seda pidada vaid venituseks enne soojendust :-). Nimelt tegime Amantanil endalegi ootamatult jalgsimatka, mis viis meid ca 3800m merepinnast 4100m-ni. Nagu ütlesid vanad eestlased - tehke järgi või makske kinni.

Mõõtsime sel päeval ka Aivari pulssi - kui kodus on see puhkeolekus ca 60, siis siin vastavalt ca 80, kergel jalutusel tasasel maal ca 110 ja mäkketõusul 140-150 (korraks käis ka 160 peal ära). Pingutuse tasuks oli suurepärane vaade, aga ka õhtune peavalu.

Tänases programmis oli Taiquile saare külastus. Saare eripäraks on kuduvad mehed. No ja mägine on seegi saar, nii et ei pääsenud ka täna mõõdukast turnimisest. Mis on kõigi saarte puhul sarnane, on paljajalu või plätudes käimine, hoolimata asjaolust, et öösiti kipub temperatuur alla 10 kraadi langema. Seetõttu ei leia ka nende kudumite hulgast ühtegi paari sokke.

Ilmastikutingimustest veel niipalju, et meil on siin veedetud päevadel ikka täiega joppand - kuigi peaks olema vihmaperiood, on valdavalt siranud päike ning mõnda vihmapiiska võis täheldada vaid täna varahommikul. Päeval võtsime juba laevalael maikade väel päikest. Aga päike on siin küll kurjem kui kusagil mujal - 20 faktoriga kreemi peale ta ainult irvitab, nii et oleme hetkel nagu ladvaõunad.

Nüüd teeme blogimises jälle väikese pausi, kuna homne päev möödub valdavalt bussis, millest tõenäoliselt pole suurt midagi kirjutada, ning sealt edasi suundume taas internetivabasse tsooni.

Kõrgmäestik

Eilne sissekanne jäi  pisut poolikuks, kuna uni murdis meid ootamatult maha, vaatamata akna tagant kostvale ohjeldamatule tuututamisele.

Limast suur osa näib olevat tüüpiline kaootiline Ladina-Ameerika suurlinn. Samas leiab vanalinnast ka vahvat koloniaalarhitektuuri ning mõnusaid väljakuid. Linna tähsaim väljak siinmail kannab alati Relvade väljaku nime. Militarism neile vist meeldib. Tänavail nägime nii veekahureid kui presidendipaleed valvavat little tank 'i, lisaks hordide kaupa hambuni relvastatud valvureid nii pankade kui muude tähtsamate majade ees.

Külastasime ka ühte kena purskkaevude parki, millest minemasaamisega meil tõsiseid raskusi tekkis. Põhitakistuseks osutus väljapääsuviitade ringkaitse, nii et pendeldasime jupp aega edasi-tagasi.

Proovisime ära ka esimesed kohalikud road (ceviche ja tacutacu kanaga), mis olid maitsvad, kuid hiigelsuured, nii et selleks, et üks portsion ära süüa, oleks meil veel mõnda kaaslast vaja.

Eelneva kirjutas Aive lennul Limast Juliacasse, edasise aga juba Aivar Puno hotellitoas.

Juliaca asub merepinnast >3800 meetri kõrgusel. Kuigi madalamalt sellisele kõrgusele saabujatele soovitatakse hoiduda igasugusest füüsilisest pingutusest esimestel päevadel, pistsime meie kohe lennukist väljudes, seljakotid seljas, nii nagu jalad võtsid, jooksu. Peatusime alles peale ca 50 m sprinti. Nimelt, kohe peale lennuki maandumist algas karm rahesadu ja äike. Teekond Juliacast Puno'sse (ca 50km) kulges ilma vahejuhtumiteta (ka äike ja rahe lõppesid).
Tervis pidas spordile kõrgmäestikus kenasti vastu ja sellest julgustatuna võtsime ka Puno's ette tutvumistiiru linnaga. Peab märkima, et see linn eristub vaatamisväärsuste puudumise ja kolearhitektuuriga.

Pildimaterjali täna rohkem ei olegi, kui üks pilt Titicaca järvest, mis on kuulus eelkõige sellega, et on maailma kõrgeim laevatatav veekogu.

Homme teeme kirjutamises pausi, kuna väljume wifi levialast.

Lõpuks kohal

Kuna  reis algas taksosõiduga, siis alustan ka selleteemalise kasuliku soovitusega kõigile lugejaile: ärge kunagi tellige Amigo taksot! Meie esimest ja viimast korda selle vea tegime - tuli ühe põleva esitulega parsa, vene lipp peegli küljes rippumas. Taksojuht ei vaevunud teregi ütlema, rääkimata siis pagasniku avamisest. Kui poleks lennujaama kiirustanud, oleks selle takso saatnud teadagi kuhu (sinna kuhu päikesevalgus ei paista).

Õnneks on edasi asjad kulgenud paremini. Lennukid on liikununud ajagraafikus ja isegi nii lätlased kui brasileirod ei ole suutnud meie pagasit ära kaotada. Siiamaani ei ole me veel küll kohanud inglise keelt oskavaid kohalikke, kuid meie "spanglish" on osutunud päris tõhusaks.

Mida siis oleme vahepeal näha-teha jõudnud? Kuna lvahemaandumine Milaanos nõudis lennujaama vahetust, jõudsime üle vaadata kõik Milaano vaatamisväärsused. Kuulsusrikast La Scala ooperiteatrit otsisime küll mõnda aega ise lausa seal ees seistes, sest näeb teine üsna tagasihoidlik välja. Suurim (sealjuures negatiivne) üllatus oli õllehind - suht suvalises söögikohas arvati, et 0,2 liitrise pitsi õlle eest on sobilik küsida 6euri, wtf??? Meist jäi see väärtuslik kraam proovimata.

Limas on vähemalt õllerindel olukord hoopis parem. Jõime mõnuga, eriti arvestades 30-kraadist palavust. Lima kohta oleme õppinud juba seda, et liikluses valitseb põhimõtteliselt 1 reegel: anna signaali - pidevalt, igal pool ja olenemata olukorrast.  Tõenäoliselt piisab siin juhilubade saamiseks teadmisest, kus asub signaalinupp. Ja foorituled ning nendega paralleelselt vehkiv reguleerija ei lähe eriti kellelegi korda. Jalakäija on siin ekstreemsportlane. Vaatamata sellele traavisime päris tublisti ringi.

Maynas

Tähelepanu, valmis olla...

Nagu juuresolevatelt piltidelt näha, on kotid pakitud ja matkasaapad juba minekuvalmis. Meie ise nii valmis, kui üldse on võimalik valmis olla, eesootavaks 35-tunniseks teekonnaks, sh 21,5 tunniks lennukis. Teekond siis selline: Tallinn-Riia-Milaano-Sao Paolo-Lima. Loodame, et kõik vajalik sai kottidesse kaasa pakitud; vähemalt juuksehari, mida mul muidu on kalduvus maha jätta, on seekord kaasas.
Ettevalmistuste juures väärib ehk veel tähelepanu minu tervise tuunimine ja seoses sellega pöördumine rahvameditsiini manu. Kuna kurk kippus kipitama ja ninas oli kahtlast kihelust, siis vältimaks lennureisi kinnise nina ja lukus kõrvadega, istusin nädalavahetusel kodus küüslauk ninas ja vohmisin sinepileiba. Mitte just kõige lahedam, aga tundub, et tasus ära, nii et jätke meelde ja tehke järgi, kui olukord nõuab.
Kui lätlased ja brasiillased meid alt ei vea, siis loodame juba järgmise postituse teha Limast, kus meil loodetavasti hotellis lubatud WiFi funkab.