Šveitsi ringreis

Šveits – nii ilus, et kohati lausa klišeelikuks kalduv: kõik need mägede vahel asuvad helesinise ja täiuslikult puhta veega järved on veel tagatipuks luikesid ka täis… Ja piltidelt nähtud rohetavad alpiaasad koos taustal kõrguvate lumiste mäetippudega ei olegi photoshoppi vajanud. Linnad on ilusad, korras ning kui kõrge hinnatase kõrvale jätta, siis väga meeldivad ringi hängimiseks. Justnimelt hängimisele seal tulebki keskenduda, sest chillimiseks pole raha piisavalt palju. Genfi vanalinnas küündis õlle hind 8.5 frangini 0,5 liitri eest, mis teeb enam-vähem sama välja kui Tallinna raekojaplats. Aga käiks siis uuesti mälupildis läbi 8-päevase reisiprogrammi. 

Genfi jõudsime plaanitud ajal, kuigi väike ärevus päev enne reisi tekkis, sest SAS otsustas hommikuse Tallinn-Kopenhaagen lennu ära jätta, mille me puhtjuhuslikult avastasime (ise nad meid ei vaevunud teavitama). Oma äranägemise järgi oleks nad meid Tallinn-Kopenhaagen lennule pannud hiljem kui Kopenhaagen-Genf lennule… Ei kujutagi ette, kuidas selline logistika nende nägemuses oleks võimalikuks saanud. Õnneks saime veel viimasel hetkel jaole ja ennast Nordica lennule pressida, nii et õnnestus ladusalt ilma lennujaamas passimiseta ühest väravast teise kapata. 

Genfi lennujaamast sõitsime otse rongiga Luzerni, kus veel terve pärastlõuna linnaga tutvumiseks jäi. Lutzerni põhiline turismiatraktsioon on see kuulus sild. 

See jäigi meil arusaamatuks, miks sild diagonaalis üle jõe on tehtud, mitte risti, et oleks vähem tegemist. Ju nad siis lihtsalt nautisidki sillaehitamist, sest ühe sarnase olid nad veel teinud käe harjutamiseks.  

Lisaks voorisid kõik linna külastavad turistid kaljusse rajutud lõvi pildistama.  

Tegelikult on kogu see vanalinn väga nunnu ning mu meelest isegi neist reisi jooksul külastatud linnadest kõige idüllilisem, sest lisaks linna läbivale  jõele asub ta ka otse järve ääres, mida ümbritsevad kõrged lumiste tippudega mäed. Linn on nii saksakeelne, et valuutavahetuse tädi ei osanud sõnagi muid keeli.  

Kuna vanalinn väike ja kompaktne on, jõudsime ta esimesel päeval kohe läbi kammida, nii et järgmisel hommikul hüppasime aurulaevale ja sõitsime üle järve, et ronida Rigi mäe otsa. Kogu tõusu 1.8 km km peale õnneks jalgsi ei pidanud läbima, vaid jupikese saime ka köisraudteega edasi. Aga matk ise oli ka väga tore, kuigi aegajalt tuli vaadet varjutama pilvemass. Siiski jätkus kauneid vaateid nii et vähe pole ning reisi alguse esimene vaimustus sundis ka kõik üles pildistama. Mäest alla tulekuks valisime rongi, mis on Šveitsi üks põhihitte.

Siis jälle laevale, et sõita Luzerni raudteejaama ja seal hüppasime juba Interlakeni rongile. Interlaken on kahe järve Brienzi ja Thuni vahel asuv linnake, mis on põhiline stardipunk erinevatele alpimatkadele. Meie hotell oli  tegelikult üks peatus enne Interlakenit, otse helesinise Brienzi järve kaldal Ringgenbergi nimelises külakeses. Külake pakkus kauneid järve- ja mäevaateid, lisaks oli seal üks vana kindlus ja kirik, samas restorani leidmiseks tuli ikkagi Interlakenile panustada.

Ringgenbergi üheks iseärasuseks olid ka ohtlikud kassid. Õnneks meid ükski ei rünnanud, aga raudteejaama hoone ees oli igatahes vastav hoiatusmärk üleval.  

Sama õhtul jõusime sõita veel Interlakenisse,  et sõita funikulööriga Harden Kulm mäetippu, kuhu ehitatud vaateplatvormilt avaneb suurepärane vaade nii Interlakenile kui mõlemale järvele ja ümbruskonna rohelistele või lumistele mäenõlvadele. Mäe otsas on ka restoran, mis pigem osutus kardetust odavamaks, nii et võtsime seal kohe testimiseks juustufondüü ja kohalikud õlled-veinid.  

Järgmisel päeval  sõitsime laevaga järve teise otsa Brienzi, tutvusime pisut sellegi väikelinnaga ning edasi hüppasime Meiringeni suunduvale rongile, et võtta sealt ette matkarada kose juurde, mis on kuulus Sherlock Holmes’i ja Moriaty võitlusstseeni filmimise kohana. Tegelikult isegi on see koht Sherlocki raamatusse sisse kirjutatud, sest autor Arthur Conan Doyle olla  Reichenbach Falls'i külastades sellest kergesse vaimustusse või insiratsioonihoogu sattunud ning otsustanud, et just see võiks olla koht, kus Holmes oma viimse võitluse peab.  Tänu sealkandis toimunud filmivõtetele ja/või tegevustikule kuulsas raamatus on ka Meiringen täis Sherlock Holmes’i temaatikat, alates muuseumist, skulptuurist, kuni Sherlocki pubide  ja hotellideni välja.  

Matk ise võttis ikka higi voolama, sest ilm oli palav, päike küttis ja tee ise vähem või rohkem ülesmäge.  Aga jäime rahule, et ära tegime.  Kosk ise oli nii kõrge, et ei mahtunud kuidagi normaalselt kaadrisse, aga vaade ümbruskonnale oli jällegi imekaunis.

Plaanisime ka alla tagasi matkata, aga kuidagi olid seal need asjad nii korraldatud, et tundus, et kui päris sama teed tagasi minna ei taha, siis pead ikkagi funikulööri ronima ja jalavaeva kergendama. Ehk oli see ka õige valik järgmise päeva ambitsioonikamat matkaprogrammi arvestades. Aga samal päeval jõudime veel tänu heale tempole matkarajal ja Šveitsis üldiselt väga hästi toimivale rongi- ja laevaliiklusele ka veel Thuni järvel väikse laevasõidu teha. Maha tulime Spiez’is, kus olulisem vaatamisväärsus on vana kindlus, aga seal oli parajasti üks pulmapidu, nii et saime teda ainult väljastpoolt vahtida.  

Siis jälle rong Interlakenisse, kus saime kõhu head Mehhiko toitu täis süüa ning mõistagi päeva lõpuks  jällegi rongiga oma hotelli.  

Järgmisel päeval oli plaanis Jungfraujoch’i vallutamine. Tegemist on Top of Europe’iks kutsutava mäega Alpides, kuna seal asub Euroopa kõrgeim raudteejaam – peaaegu 3,5 km-l; kõrgeim punkt, kus asub observatoorium on 3572 m. Jungfraujochi saabki ainult rongiga, sest muid teid peale raudtee sinna ei lähe. Küll aga saab osa teest natuke madalamatel kõrgustel mööda matkaradu läbida ja seda me nii raha kokkuhoiu (sest rongipilet alates Wengenist on suhteliselt kallis) kui ka lihtsalt esteetiliselt nauditava matka huvides tegime. Niisiis tulimegi Wengenis rongist maha ja jätkasime  jalgsi. Kuigi viitadel väideti et Kleine Scheideggi jõuab 2.50-ga, siis me suutsime tõusu (alg- ja lõpp-punkti kõrguste vahe ca 800 m)  vaatamata ohjeldamatule piltide klõpsimisele nii heas tempos võtta, et olime 1.50-ga kohal.

Seal saime kohe rongile, mis viis üles Jungfraujoch’i jaama, kus lisaks eelmainitud observatooriumine on veel mitmeid atraktsioone tehtud, et kalli piletihinna küsimine vähegi põhjendatud tunduks – nt jääpalee. Samas kõige ägedam on ikka vaade ise, mis seal lumistele mägedele avaneb. Õues lume sees sai ka käia. Osad turistid nägid ilmselgelt seal esmakordselt elus lund, sest muidu see sellist elavust ikka ei tekitaks, kuigi ilus oli küll ja kuna meil ka ilmaga joppas – päike säras ja tänu sellele tundus see varjus mõõdetud +3 kraadi vähemalt +15 – siis tõeliselt nauditav isegi minusuguse talvepõlguri jaoks.  

Kleine Scheideggist asusime jälle jalgsi teele. Jällegi ca  10 km, aga seekord siis allamäge ning Grindelwaldi suunas, kus on üsna pikalt võimalik nautida vaadet Eiger’i mäetipule. Õigupoolest plaanisimegi Eiger Traili läbida, mis on rohkem selle Eigeri külje all, aga sinna laviiniohu tõttu ei lastud.  Väiksemapoolset laviini korra eemal mägedes isegi nägime – õigupoolest algul ainult kuulsime ja kohe ei osanud õigesse kohta vaadatagi, aga siis nägime ühest kohast ka kaljult lund n.ö  alla pudenemas.  

Üldiselt võiks arvata, et allakäigutee on lihtsam ja nauditavam kui ülesmäge, aga kui langus piisavalt järsk, siis saab sellest ikka üsna kiiresti kõrini ja väsitab jalad rohkem ära. Lõpuks tuli sellel päeval ära kogu reisi  sammurekord - ligi 39000 sammu, kuigi ca 30000-tuhandesi päevi tuli seal ikka mitu. 

Mägimatkadega saime selleks reisiks ühele poole ning sõitsime järgmisel päeval rongiga Berni. Jällegi kena linn – pühapäeva puhul kuidagi iseäranis vaikne ja rahulik. Suurim turismiatraktsioon näis olevat 3 karu, kellele on jõe äärde suur ja tore aedik ehitatud. Mingi kellafetiš on neil šveitslastel ikka aastasadu olnud, sest igas linnas on ka mitu sellist suurt kellatorni. 

Ühest päevast Bernile täiesti piisas, nii et järgmisel hommikul sõitsime Lausanne’i (ikka rongiga) ja sealt võtsime laevasõidu mööda Genfi järve Chateau de Chillon’i juurde.  Tore kindlus-loss. Järve poolt tulles pigem tagasihoidlik, et varjata vaenlase eest võimalikku rikkust, aga lähemal vaatlusel päris suur ja uhke.   

Kindluse juures tegime mööda järvekalda promenaadi ca 4 km jalutuskäigu Montreux’sse. See kaunis linnake veel kaunimate järvevaadetega on teatavasti olnud inspiratsiooniks Deep Purple’i kuulsale hitile "Smoke on the water".

Jõudsime seal just napilt restorani sööma, kui tuli hull padukas, mis õnneks siiski nii lühikeseks jäi, et me restoranis veinidele-õlledele plaanitus rohkem raha kulutama ei pidanud.  

Õhtul Lausanne’is ringi jalutades tabas meid padukas veidi kehvemas kohas – hüppasime lihtsalt suvalise varikatuse alla, kus pidime ca pool tundu konutama. Aga muidu on ka Lausanne tore linn, kuigi jube künklik, nii et peab pidevalt üles-alla pendeldama. 

Lausanne’ist sõitsime Genfi, mille läbikammimiseks meile peaaegu 2 päeva jäi. Genfi sümboliks võib vist pidada seda üüratult kõrget purskkaevu. 

Lisaks on tore vanalinn, glamuursed shopingutänavad, jahisadamad nii ühel kui teisel pool järve.  Järve äärest leiab mõnusaid piknikukohti, mis võimaldab kalli restoraniõlle pealt kõvasti raha kokku hoida, sest poest võib leida õlle või veini odavamalt kui Eesti kaubandusvõrgust (siinkohal "tänusõnad" Ossinovskile, et saame milleski isegi  muidu Euroopa kalleimaks peetava riigi üle trumbata). Leidsime üles (mitte et oleks otsinud) ka linna n.n punaste laternate tänava – punaseid laternaid küll pole, aga kahtlusi, mis teenuseid seal pakutakse, siiski ei jäänud. Pisut jäi aega ka kaubanduskinnisvaraga tutvumiseks, kuigi kaasa ostmata jäid erinevatel põhjustel nii Rolexi käekellad, šveitsi armeenoad, kui ka kitšist kubisevad käokellad.  

Kokkuvõttes väga positiivsed muljed, vaatamata kõrgele hinnatasemele. Ja jääb väike lootus, et nende hinnatase hakkab muu Euroopaga rohkem ühtlustuma, kui raha enam sama palju pesta ei saa. Sest käokellabisnesiga vist ikka sama palju pappi kokku ei lükka.