Kuna sel aastal jäi soojadel vetel purjetamine vahele, siis otsustasime teha teoks juba mitu aastat plaanis olnud purjeretke Eesti rannikul. Nädal aega enne retke algust jälgisime hoolega ilmaprognoose ja jõudsime vaheldumisi nii rõõmustada kui murelikuks muutuda (nimelt oli vahetevahel prognoos suhteliselt ebameeldivalt tuuline - kohati isegi prognoositi tuule kiiruseks 15-20 m/s). Reedel oli prognoos kolmeks-neljaks päevaks siiski igati positiivne - tuulekiirus vahemikus 3-5 m/s ja valdavalt päikeseline ilm - nii et otsustasime laupäeva hommikul teele asuda. Lahtiseks jäi sellel hetkel veel see, kui kaugele me purjetame - seda otsustasime vaadata jooksvalt, sõltuvalt ilmaoludest.
Esimene päev: Pirita - Kelnase (22 nm)
Laupäeval kell 12 andsime siis kodusadamas otsad lahti ja võtsime suuna Prangli saare Kelnase sadama suunas. Tuul oli otse tagant ja puhus vaevu-vaevu, nii et teekond Piritalt Aegna läänetipu suunas kulges peamiselt spinnakeri jälgimise tähe all - kord oli see uhkelt tuulest punnis ja siis jälle mitte :), nii et selleks, et mitte päris seisma jääda, andsime aeg-ajalt mootoriga hoogu juurde. Aegna tipu juures vaatasime tõtt 4-5 hülgega, kes meid sajakonna meetri kauguselt huviga seirasid. Sellega sai ka enneaegselt täidetud reisi üks eesmärke - nimelt oli meil plaanis ka hülgevaatlusega tegeleda, kuigi selleks oli plaan minna Malusi saarte juurde, kus mõningatel hinnangutel on võimalus neid vahvaid loomi näha 99.9%.
Kuna tuul ei tugevnenud ka peale Aegnast möödumist, jätkasime esimest päeva "veinipurjetamisega" Prangli suunal. Kelnase sadamasse jõudes tabas meid esimene väike ehmatus - sadamas ei olnud ühtegi vaba kohta... Tegime kõne sadama telefonil, aga sealt eriti adekvaatset infot ei saanud - "pange sinna kuhu saate". Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - ühe sadamas seisnud purjeka pealt tuli abivalmis mees ja soovitas meil end ühele suurele kahemastilisele soome purjekale poordi kinnitada. Rääkis, et nemad olid eelmise öö seal veetnud ja vaevalt see ka laupäeva õhtul välja läheb.
Kuna kell oli juba üle viie ja kõht päris tühi, läksime peale otste kinnitamist Prangi Rannarestorani õhtust sööma. Viiest menüüs olnud praest oli tegelikult olemas vaid kolm, nii et õhtusöögiks oli suhteliselt kodune "siga kartuli ja seenesoustiga". Siiski aus ja maitsev roog ning tore oli ka näha, et sellises kõrvalisemas kohas oleval restol kliente jätkub.
Peale purjekale naasmist saabus sadamatasu kasseerima sadama asjapulk, kes oli ilmselgelt kenast suvepäevast viimast võtnud, nii et tema jutust oli suht keeruline aru saada ja tema käsitsi kirjutatud arve oli samuti (vähemalt meie jaoks) loetamatu :). Kuna seljataga oli juba pikk päev vabas õhus ja hämaraks läks juba 10 paiku, siis heitsime ka meie enda jaoks väga vara magama ja külakultuurimajja diskole jäi seekord minemata.
Peale purjekale naasmist saabus sadamatasu kasseerima sadama asjapulk, kes oli ilmselgelt kenast suvepäevast viimast võtnud, nii et tema jutust oli suht keeruline aru saada ja tema käsitsi kirjutatud arve oli samuti (vähemalt meie jaoks) loetamatu :). Kuna seljataga oli juba pikk päev vabas õhus ja hämaraks läks juba 10 paiku, siis heitsime ka meie enda jaoks väga vara magama ja külakultuurimajja diskole jäi seekord minemata.
Teine päev: Kelnase - Malusid - Viinistu (30 nm)
Varasest magamaminekust ja suht askeetlikust asemest tingituna olime hommikul varakult ärkvel ja peale kerget hommikueinet ja varahommikuse sadamaidülli nautimist lahkusime kell 9 sadamast, võttes suuna Malusi saarte suunas. Ilm oli juba hommikul päikeseline ja soe ning tuuleolud olid vaid õige pisut eelmisest päevast paremad. Spinnaker püsis paar tundi kenasti punnis ja saime ka 2-3 sõlmega edasi liigutud ilma mootori abita. Kuna palju muud tegevust polnud, saime võtta nii päikest kui veini/õlut.
Malusite juures selgus, et seal on tõesti hulganisti hülgeid. Kuna 2/3 teekonnast ootas veel ees, siis üle poole tunni me seal ei passinud, aga nägime selle aja jooksul nii kümmekonda hüljest.
Teekond jätkus vaheldumisi purje ja mootori abil, ning kella 5st jõudsime Viinistu sadamasse. Meri oli kogu teekonna vältel päris tühi - nägime üht kaatrit Malusite juures hülgeid passimas ja hiljem tuli üks purjekas vastu - tühja merd arvestades isegi kohatult lähedalt, kuna soolopurjetaja oli roolimise asemel vist kajutisse askeldama jäänud. Viinistu sadam oli võrreldes Kelnasega ... eee ... täiesti võrreldamatu - seal seisis üks pujekas ja üks kaater (mõned kummipaadid ka), nii et seal oli küsimus pigem selles, et millist poid endale valida :). Samas on Viinistu sadamas üsna hea restoran, lisaks võimalus saunatada.
Teekond jätkus vaheldumisi purje ja mootori abil, ning kella 5st jõudsime Viinistu sadamasse. Meri oli kogu teekonna vältel päris tühi - nägime üht kaatrit Malusite juures hülgeid passimas ja hiljem tuli üks purjekas vastu - tühja merd arvestades isegi kohatult lähedalt, kuna soolopurjetaja oli roolimise asemel vist kajutisse askeldama jäänud. Viinistu sadam oli võrreldes Kelnasega ... eee ... täiesti võrreldamatu - seal seisis üks pujekas ja üks kaater (mõned kummipaadid ka), nii et seal oli küsimus pigem selles, et millist poid endale valida :). Samas on Viinistu sadamas üsna hea restoran, lisaks võimalus saunatada.
Kolmas päev: Viinistu - Kaberneeme (23 nm)
Ärkasime enne kaheksat kajutikatusele trummeldava vihma saatel ja seekord võtsime linnupetet hotellis, kus 5eur per nägu sai buffet hommikusööki. Sel hommikul oli ka otsustamishetk - kuna kolmapäevaks lubasid kõik ilmaennustajad nagu ühest suust paduvihma ja rajutuult, siis otsustasime teisipäevaks Tallinna tagasi jõuda (seega jäi sel korral ära Vergi sadama külastus). Teele asumise hetkeks oli vihm otsa lõppenud ja varsti tuli ka päike välja. Teekonda võiks jällegi sobida kirjeldama termin "veinipurjetamine". Kerge vihmasabin tabas meid vaid pisut enne kohalejõudmist. Kaberneeme sadam meenutas meile Horvaatia omi - küll mööndusega, et see on nii kümme-kakskümmend korda väiksem - nimelt on see 2015.a renoveeritud ja näeb kena ja hubane välja. Pisuke jalutuskäik külavahel/rannas ja asusime einestama kuulsas OKO restoranis. Ilmselt sadama kergest sarnasusest Horvaatia omadega valisime üheks söögiks sinimerekarbid, mis maitsesidki samahästi kui lõunamaal :). Ka kõik muud road ning teeninduski olid esmaklassilised, nii et pole ime, et kohta kiidetakse.
Neljas päev: Kaberneeme - Pirita (33 nm)
Seekord ei saanud me nii vara startida kui eelmistel päevadel, kuna WC ja duširuumi võtmed sai ära anda restorani ja kuna avatakse see kell 11, siis töötajad ilmusid välja kuskil 10-st. Samas sai proua kasutada juhust vaikses üksiduses rannal päevitada. Kui Horvaatias saime "päriselt" purjetada nii viimase tunni, siis seekord terve viimase päeva. Nimelt oli tuul oluliselt tugevam kui eelmistel päevadel, nii et see tekitas meil pisikese ehmatuse juba sadamast lahkumisel - kuna meie purjeka manööverdamisvõime on tänu väikesele päramootorile küllaltki kesine, siis see, pluss vähe ruumi, pluss tuul tekitas suht napika (muuli riivamisest jäi vist max paarikümmend sentimeetrit puudu). Aga tuul oli sobivast suunast, nii et peale Kaberneeme poolsaare otsa ja Koipsi saare vahelisest kitsast farvaatrist mootoriga läbitulekut tõmbasime purjed üles ja kiirus tõusis üsna koheselt 5 sõlmeni. Seda pidu jätkus pisut üle tunni - Muuga lahte jõudes kadus tuul praktiliselt hetkega... Kusjuures just sel hetkel kohtusime ühe teise purjekaga ja tõenäoliselt mõlemad püüdsid teisele näidata, kui väledad purjetajad nad on. Näidata õnnestus pigem ühel kohal seismist...
Peale pisukest ootamist tõusis tuul uuesti, aga seda paraku teisest suunast - nüüd puhus ta meie sihti arvestades täpselt vastu... Niisiis läks krüssamiseks ehk maakeeli sik-sakitamiseks - algul suund Muuga sadamale peale, siis Prangli suunas, siis Rohuneeme, jälle Prangli jne. Lühidalt öeldes oleks algse tuule jätkumisel kulunud Muuga lahe läbimiseks ca 3 tundi, aga nüüd läks ca 4.5 tundi (loomulikult tähendas see ka, et tegelikult läbisime selle päevaga kokku tervelt 42 nm). Peale Aegnat oli tuule selline suund aga täiuslik, nii et sealt Piritani tulime napi 2 tunniga. Kogu selle aja aga tuul muudkui tugevnes ja lained kerkisid (silma järgi hinnates olid need nii Muuga kui Tallinna lahes 0.5-1m), nii et purjekas oli kogu aeg kenasti kreenis ja kapten rõõmus (kapteni proua aga pisut murelik, et kas mitte liiga kreenis ei ole).
Kodusadamas ei olnud vastuvõtt just kõige sõbralikum - vahetult peale otste kinnitamist tuli korralik vihmavalang. Päeva kokkuvõttes olid hinnangud päevale erinevad - kapten oli väga rahul, kapteni proua aga arvas, et selliste ilmaoludega oleks teekond pidanud olema vähemalt poole lühem (vist ei saanud piisavalt veini juua - nn veinipurjetamise päevadel ta kuivale maale ei kiirustanud). Kokkuvõttes jäime aga mõlemad väga rahule!
Kodusadamas ei olnud vastuvõtt just kõige sõbralikum - vahetult peale otste kinnitamist tuli korralik vihmavalang. Päeva kokkuvõttes olid hinnangud päevale erinevad - kapten oli väga rahul, kapteni proua aga arvas, et selliste ilmaoludega oleks teekond pidanud olema vähemalt poole lühem (vist ei saanud piisavalt veini juua - nn veinipurjetamise päevadel ta kuivale maale ei kiirustanud). Kokkuvõttes jäime aga mõlemad väga rahule!
