Singapur

Jäime eile õhtul nii kauaks linna peale hängima, et ei jõudnudki enam midagi kirjutada. Ķõigist maailmanurkadest, kus seni käinud oleme, on just Singapur see, kus elaks või ise. Mõned ütlevad, et Singapur on steriilne, aga mulle meeldib, kui kõik on ilus ja puhas ning kuskil mingit läbu või vaesust, häda ja viletsust ei voha. Ning kui ise ei tunne mingit soovi midagi kriminaalset korda saata, prügi maha loopida, tänavale sülitada või omasooihar olla, siis ei tunne, et siin midagi ahistavat või ebademokraatlikku oleks. Eriti mõnus ongi just õhtul ringi liikuda, sest siis on temperatuur just parajaks muutunud. Ja pole vaja karta, et tühjal tänaval vastutulija pätt on. Eile liikusimegi ainult nn tallataksoga ning kammisime seejuures pool linna läbi.

F1 Malaysia GP

Tänane päev tundus tulevat logistiliselt üsnagi väljakutsuv. Alustuseks võtsime oma kompsud ning seiklesime ühistranspordi abil lennujaama. Kuna check-in'i Singapuri lennule nii vara teha veel ei saanud, ning kogu seda kraami vormelietapile ka kaasa vedada ei tahtnud, siis orienteerusime mööda lennujaama pagasihoiu otsingul. See leitud, asusime otsima kohta, kust väljub tasuta shuttle ringrajale. Saime sellega ka hakkama ning seejärel oli vaja leida juba oma sektori sissepääs. Igaljuhul jõudsime oma kohale istuda just siis, kui soojendusring algas.

Tuleb tunnistada, et elamuse pakub sellise võistuse nii lähedalt nägemine isegi minusugusele keskpärasele vormelihuvilisele. Ja see heli, mis nad kambakesi mööda vihisedes tekitavad, on üsna muljetavaldav. Võrreldes telekast vaatamisega on raja ääres infot muidugi vähe - nn suur ekraan oli seal siiski nii väike, et sealt ei näinud eriti midagi. Samuti tabloo oli, viisakalt väljendades, nagu kirbu väljaheide. Nii me siis lihtsalt umbes aimasime, kes mis positsioonil on, ja kes just boksi on läinud jms. Aga samas oli meil selles mõttes väga hea positsioon, et mitmed möödasõidud toimusid just meie nina all. Ja Aivar püüdis aeg-ajalt peaaegu nagu kadunud Toomas Uba mingi varju vms järgi ise aega võtta, mitu sekundit sõitjate vahe on ja kas see suureneb või väheneb. Kokkuvõttes oli väga meeleolukas.

Shuttle tagasi lennujaama läks ka üle ootuste kiiresti, nii et jõudsime siin veel kõhud täis vohmida ning nüüd siis peaks iga hetk hakkama minek lennukisse, et lennata 15 euro eest Kuala Lumpurist Singapuri.

Juba jõudsimegi Singapuri. 15-eurone lend oli igati pädev ja täpne. Küll aga läks üüratu aeg järjekordades, eelkõige passikontrollis, kus meie ees oli terve trobikond hiinlasi, kes olid nagu kuu pealt kukkunud: enamus neist saadeti leti eest tagasi ja siis nad seal jooksid meeltesegaduses ringi, saamata aru, mis paber neil puudu on või miks neid minema saadeti. Need vähesed, kes olid suutnud maale pääseda, tekitasid järgmise järjekorra valuutavahetuses, kus nad ka arusaamatult kaua mingit veelgi arusaamatumat asja ajasid. Ja lõpuks oli veel pikk järjekord takso saamiseks. Aga taksojuht oli küll nagu giidi eest.

Hotellituba on eelmistega võrreldes väga väike, kuigi maksis rohkem. Tõenäoliselt tuleb siin kõige eest rohkem maksma hakata. Airale vastuseks, et Malaisia väga kallis alkohol tähendab seda, et see maksab umbes sama palju kui Tallinnas.

Ahvide huviorbiidis ning esmakordne konnakogemus

Tänast päeva alustasime kultuurihuvist kannustatuna ehk sõitsime Kuala Lumpurist veidi välja Batu koobaste juurde. Koobastes asub hindu tempel ning koopasse jõudmiseks tuleb üüratult kõrgest trepist üles ronida. Aga mu meelest tasus see ronimine ära - hea jalalihastele ning koht ise oli ka huvitav.

Koobastes ja nende ümbruses on ennast mõnusasti sisse seadnud kari ahve. Ühel hetkel olin neist ümber piiratud ning ahvid lustisid mu pika seeliku sabades. "Mis toimub", mõtlesin ma. Õnneks jäi seelik selga ning ahvid leidsid uue atraktsiooni.

Meie ise valisime järgmiseks atraktsiooniks KL-i tõenäoliselt tuntuima objekti - Petronase kaksiktorni. Aga vaadet linnale suundusime nautima hoopis KL-i teletorni, kuna sealne vaateplatvorm on hoopis kõrgemal ning Petronase tornid jäävad siis ise ka pildile.

Täna kasutasime puhkust ka mõne tunni lihtsalt puhkamiseks ning vedelesime oma hotelli basseini ääres. Kusjuures sealt avaneb ka vaade Petronase tornidele - kahe majas vahelt pisut paistab ☺.  Meie hotelli lähedal asub ka KL-i üks kuulsamaid tänavatoidu tänavaid, mis osutus väga popiks ja rahvarohkeks kohaks.  Valik võtab silme ees kirjuks. Igaljuhul lasime endale maha müüa friteeritud konnakoivad. Aga need osutusid väga heaks nagu ka muud toidud. Üldjoontes maitseb konn nagu alligaator või merisiga ehk lihtsamalt öeldes nagu kana.

Veelgi lähemal meie hotellile ehk lausa kõrvaltänavas asub linna baaride ja klubide meka. Sellest saime osa juba eile, kui poole ööni meie tuppa tümakat kostis. Täna läksime siis seda lähemalt kaema. Mõlemad tänavapooled on tihedalt baare täis ning need omakorda rahvast täis. Täiesti uskumatu melu! Ja põnev on jälgida inimesi ja nende tegemisi. Ja kõik baarid, millel telekas oli, näisid näitavat eilset Eesti-Šveitsi jalkamatši, mille Eesti kahetsusväärselt kaotas. Aga igal juhul tähelepanuväärne, et selline mäng siin nii suurt kajastust leidis.

Kuala Lumpur

Peale hommikusööki ja väikest suplust suundusime bussijaama, et sõita Kuala Lumpurisse. Erinevate bussifirmade piletiputkade rohkus võttis silme ees kirjuks, nii et mõtlesime hakata just tasa ja targu vaatama, kust saaksime võimalikult ruttu väljuvale bussile piletid hankida, kui üks mees juba silmist meie sihtkoha ära arvas ja oma firma teenust pakkus. Väljumine 12.00, pilk kellale näitas aga, et see oli paar minutit tagasi. Aga ei - onu jooksis korras välja, viipas bussijuhile ja siis hüüdis meile, et ostke kähku piletid ja jookske peale.

Nii jõudsimegi KL-i ca tund varem kui lootsime. Ja ka bussijaam oli meie hotellile lähemal kui lootsime. Aga paraku osutus see Pyrrhose võiduks... Kui üritasime bussijaama eest taksot saada, siis öeldi meile, et siit minnakse jalgsi. Nii ei jäänudki meil muud üle, kui teha koos kompsudega ligi kilomeetrine matk (millest suurem osa oli ülesmäge) ligi 40-kraadises kuumuses. Aga sellest saime me ainult hoogu juurde ☺ : raskused käest visatud, tegime linnas veel ca 10-kilomeetrise ringi lisaks. Ilus linn on. Aga osutusin ka ise vaatamisväärsuseks: olime just seisatanud ühe järjekordse vaatamisväärsuse juures kui mulle hüppas ligi üks moslemineiu, pea musta rätti mässitud ning kädistas midagi pildi tegemisest. Arvasin, et küllap palub mul temast pilti teha, aga ei - hüppas mu kõrvale ja tegi selfie. Kujutan ette, et ükski teine pilt minust pole facebookis nii palju like saanud ☺

Kui midagi KL-i puhul kritiseerida, siis on see liiklus - jalakäijana peab siin ikka väle olema. Ülekäiguradasid praktiliselt polegi ning kui on, siis üle ei lase seal jalakäijat nagunii keegi, isegi kui jalakäijal roheline tuli on. Ainus lootus üle tee saada, on mõne auto varjus.

Kuumusest uimastatuna ei olnud jälle meeles Aivari telefoniga pilte teha, nii et hetkel üles laadimiseks pole peaaegu midagi.

Melaka

Paar tundi bussisõitu ning jõudsime Melakasse, mis on mitmete ajalooliste vaatamisväärsustega rahulik väikelinn (Tallinnast vaid umbes kaks korda suurem ☺), ning tsiteerides Lonely Planetit, on siin lausa naeruväärselt palju muuseume. Me vaevusime käima ainult ühes, sest linn ise on piisavalt kena vaadata. Samas ka piisavalt väike, et jõuda kõik vaatamisväärne ühe päevaga üle vaadata ning seda isegi vaatamata sellele, et palavuse tõttu tempo pisut soovida jättis. Õnneks on meie hotellil suur bassein, kuhu saime linnaekskursiooni vahepeal sisse plartsatada. Õhtust sööma maandusime ühte Lonely Planeti poolt kiidetud Pakistani restorani. Toit oli tõesti super, aga ei hinnatase ega interjöör võimaldanud seda õigupoolest restoraniks nimetadagi. Kuna seal veini-õlut ei pakutud, võtsime mahlad, mis aga toodi koos jääga. Olles umbusklikud koha hügieenitaseme suhtes, suundusime söögikohast joogikohta ehk Hard Rock Cafesse, et teha igaks juhuks mingi desinfitseeriv kangem naps. Paar õlut-veini ka, ning joogiarve oligi juba peaaegu kolm korda suurem kui õhtusöögi arve.

Kotkas on laskunud ☺

Õnneks meie väljalend ei hilinenud 30 aastat nagu juhtus Arlanda lennujaama infotahvli andmetel Hamburgi lennuga ☺, nii et jõudsime vahejuhtumiteta Malaisiasse.

Mõningase elevuse ja nõrganärvilisemate kiljatused pälvis vaid hetkeline vabalangus maandumise ajal. Qatar Airlines on aga igati viisakas lennufirma - saime hästi süüa-juua (mõistagi halal toitu; kas ka alkohol halal oli, seda ei oska öelda), ning polnudki varem ühegi lennuki pardal enne tasuta toidu serveerimist menüüsid kätte saanud.

Nüüd siis plaanime juba tuttu minna, et homme hommikul kohe hooga siinse maaga tutvuma tormata.