Island on olnud juba aastaid meil nende reisisihtkohtade listis, mille puhul muudkui heietame, et tahaks kindlasti ära käia. Aga seni on alati mõni teine sihtkoht parema kliima tõttu ette trüginud. Nüüd siis lõpuks võtsime julguse kokku, leides, et meil on piisavalt sooje ja veekindlaid riideid, et halba ilma trotsides Islandi loodusimed ära vaadata. Kolleegi soovitusel ostsin küll veel ühe mütsi juurde, kuid vahetult enne reisi ilmaprognoose vaadates jätsin selle ikkagi maha. Küll aga ei tulnud selle peale, et Islandile päevituskreemi peaks kaasa võtma. Seetõttu juhtus nii, et esimese Islandil veedetud päeva lõpuks olid nägu, rind ja õlad punasemad kui keskmisel lõunamaareisil. Nimelt otsustasime kohe lennujaamast sõita Blue Lagooni termaalvette sulistama ning jäime samal ajal veel ka Islandi kuumalaine kätte - päike küttis ning tuult polnud, auto näitas küll vist temperatuuriks kohale jõudes vaid 18 kraadi, aga päeva peale ilmselt see tõusis. Igaljuhul oli juba enne sooja vette ronimist terrassil külmi jooke tarbides isegi T-särgis palav. Ja ca 3 tundi termaalvee võlusid nautida tundus suhteliselt rannapuhkuse moodi. Kokkuvõttes oli Blue Lagoon väga mõnus (maksis muidugi ka vist suhteliselt rohkem kui meie spaad) ja aeg läks seal lennates. Lisaks helesinises läbipaistmatus veel solberdamisele saab ka saunades käia. Ja tuleb tunnistada, et atraktiivne näeb see koht välja ka - vulkaaniline maastik ning tegemist on ka Islandi suurima termaalveejärvega, kus see vesi on ikka ägedalt helesinine. Ühesõnaga, saab sooja soovituse võimalusel külastada. Teine soovitus on võtta kõige odavam pakett (me ise ka võtsime selle) - kallima puhul saab lisaks hommikmantli, aga sellega pole mujal võimalik viibida, kui lühikesel lõigul riietusruumist basseiniala ukseni. Üle ukse õue astuda sellega ei tohi. Ühesõnaga selle mõttekus on pigem küsitav.
Pealelõunal suundusime Reykjavikiga tutvuma. Täitsa tore ja väga rahulik väikelinn. Valdavalt madalad majad, kuigi mereäärne uusarendus oli juba veidi rohkem kõrgustesse pürgiv. Tuntuimaks vaatamisväärsuseks on vist omapärase arhitektuuriga ning mu meelest isegi kohatult suur kirik - nagu oleksid arvestanud, et terve linn peab korraga sinna ära mahtuma. Aga muidu nad on sellised tagasihoidlikud - kulda-karda kuskil ei näe.
Õhtusöögiks proovisin kohe ära nende ühe traditsioonilisema toidu - lambasupi - mida õnneks suvalises pubis pakuti ilma lambasilmata, nii et oli hea kodune toit, ei midagi peent ja keerulist ning ei midagi kahtlast ega kummalist. Aivari valitud kalahautis oli ka vist mingi suht klassikaline roog, mis oma lihtsuses kalasõbra jaoks igati heaks osutus.
Kuna olime hommikul vara ärganud, siis võtsime veel enam-vähem oma hotelli ees väliterrassil õhtupäikest nautides viimased suhteliselt väärtuslikud joogid, ning läksime nii vara magama, et olime järgmisel hommikul juba kõpsti mõned minutit peale 7 ehk hommikusöögi algust hommikusööki noolimas, kuid meie imestuseks leidsime veel napilt vaba laua. Siiski saime piisavalt vara kohalt ära, et jõuda esimese vaatamisväärsuseni esimeste hulgas ehk enne, kui parkla paksusult täis minna jõudis. Päevkavas oli Golden Circle, mis on vist üks kõige turistirohkemaid piirkondi Islandil, kuna on Reykjavikile suhteliselt lähedal ja samas jäävad sinna äärde ka üsna ägedad ja erilised kohad.
Esimene peatus oli Thingvellir rahvuspark, mis on väga eriline koht mitte ainult ilusa looduse tõttu, vaid ka seetõttu, et seal on mandrite kohtumispaik, täpsemalt kohtuvad seal Põhja-Ameerika ja Euraasia tektoonilised plaadid. Nende plaatide vahelises praos on seal isegi snorgeldada võimalik, kui paarikraadine veetemperatuur ei heiduta. Me talisuplushuvilised pole, nii et viskasime niisama pilgu peale (sh snorgeldajatele).
Kenad matkarajad saab seal ka läbi traavida, mõnda Islandi mõttes suht lahjat koske näha, lisaks väikest kirikut külastada. Kiriku kõrval asub ka kunagise peaministri suveresidents (kui see nüüd õigesti meelde jäi), kus vist praegugi kõrgeid väliskülalisi aeg-ajalt võõrustatakse. Sellele võrdlusena meenus samalaadse funktsiooniga hoone Abu Dhabis... Ei saa öelda, et islandlased suured priiskajad oleks.
Järgmine peatus oli geisrite juures. Mõned mulksuvad suhteliselt madalalt ja pidevalt (veetemperatuur 80-100 kraadi, seega liiga lähedalt vaadata ei tasu), üks aga purtsatab ca 5-minutiste vahedega mitme meetri kõrgusele, seetõttu koguneb seal ümber rahvamass ja jahib õiget hetke pildistamiseks. Ise liiga pikalt seal ideaalset pilti jahtida ei viitsinud ja jätkasime teekonda.
Gullfoss kosk oligi vist päeva kõige eredam elamus, kuigi geisrid olid selles mõttes erilisemad, et pole varem kusagil näinud. Aga visuaalselt oli kosk nauditavam, kuna koht on imeilus ja kosk pole ka mingi lahja nire.Vaatasime teda siit ja sealt ning lausa nii lähedalt, et te meid veidi märjaks piserdas. Õnneks oli taas soe ja päikseline ilm, nii et jalutuskäiguga auto juurde kuivas kõik juba ära.
Päeva viimaseks looduslikuks vaatamisväärsuseks oli Kerid vulkaanikraater. Ka päris kena koht, aga neid vulkaanikraatreid on ka varem näha õnnestunud, seega jalust ei niitnud.
Kuna olime vaatamisväärsuste vaatamisel endale omaselt efektiivsed, siis jõudsime Sellfossi linna nii vara, et tegime sealgi veel enne õhtusööki väikse vaatamisväärsuste tiiru. Ega neid nii väikses linnas palju ei leia - kirik ja mõned nunnud majad.
Õhtusöögi tegime sealmail populaarses Food hall'is ehk selline pigem sealses mõistes odavapoolne söögikoht, kus on mitmed erinevad nn tänavatoidu pakkujad ja ühised lauad-toolid, sõltumata sellest, kellelt söögid, kellelt joogid ostad.
No ja siis jälle suht vara magama, et hoida sama graafikut - esimeste hulgas hommikusöögile ja vaatamisväärsuste juurde.
Esimesega taas feilisime - hommikusöögirestoran oli juba kell 7 paksult rahvast täis ja kohtade pärast käis nii tihe rebimine, et kuigi jätsime telefonid, poolikud kohvitassid jms lauale, kui uut taldrikutäit võtma suundusime, hakkasid juba ameerika turistid end meie lauda istuma sättima. Saime napilt veel oma koha tagasi, sedagi tänu Aivari nõudlikule ilmele. Õnneks on meil ameerika turistidest väiksem isu, mistõttu kulutasime hommikusöögile vähem aega ja saime tuuribussidest varem rajale.
Seljalandfossi kose juures olime esimeste hulgas. Kahjuks tuli lisaks kosele vett alla ka taevast. No vähemalt ei tassinud oma veekindlaid pükse ja jopesid niisama kaasa. Ja kosest tuli ka ikka oluliselt rohkem vett, seega tuli taas vaatamisväärsus vaatamisväärseks tunnistada.
Seal neid erinevaid kosekesi, mida vaadata, tuli veel lisaks põhikosele mujaltki, seega tegime kena jalutuskäigu vihmas enne kui autosse istusime ja järgmise - Skogafoss koseni - sõitsime. Kosele polnud taas midagi ette heita, küll aga koseni viivatele teeoludele ja parklale. Arvestades, et kose juurde polnud kena asfalteeritud parkalt ja peent wc-kompleksi rajatud, peavad islandlased ise vist seda koske suht suvaliseks.
Järgmiseks sihiks oli Dyrhólaey rand, kuhu läksime kõrgete ootustega lunne näha. Need on sellised üsnagi nunnu välimusega linnud, kes Islandil vist endeemilised on. Jõllitasime silmad krillis ja meie kõrval jõllitas kari turiste binoklitega. Nende giid viitas kuskile kaugele kaljuseinale, et näete, seal üks on, aga mu meelest küll keegi aru ei saanud, mida seal täpselt nägema pidi. Olime ka lunnides sügavalt pettunud ning vaatasime ära mõned ilusad merevaated ja sõitsime edasi.
Peatuskohaks oli Reynisfjara Black Sand Beach, mis on üks neist kohtadest, kus vist kõik Islandi külastavad turistid ära käia püüavad. Igaljuhul oli vaatamata jätkuvalt tatisele ilmale rahvast murdu ja ilma turistideta pilte saada peaaegu võimatu. Aga üsnagi muljetavaldavad vaated olid hoolimata turistidest.
Kenasid loodusvaateid pakkus ka Fjaðrárgljúfur kanjon, kus järgmisena peatusime.
Svartifoss koseni tuli aga päeva pikim matk ette võtta. Üldiselt kippuski kujunema igapäevaseks sammude arvuks lõpuks ca 20000 või mõni päev rohkemgi, kuigi olin enne reisi Aivarile öelnud, et mingeid pikki matku plaanis pole, vaid käime iga vaatamisväärsuse juures korraks autost väljas.
Svartifoss väikest matka kindlasti vääris, aga nõrgemad võivad ka vahele jätta, sest vaade vs füüsiline pingutus suhe on paljudes kohtades parem.
Samas järgmine vaatamisväärsus vääris nii autoga halval teel ukerdamist ja mõnda sammu jalgsi. Jällegi selline asfalteerimata tee ja parklata koht - Svínafellsjökull liustik - aga ütleks, et selle päeva highlight.
Selleks päevaks vaatamisväärsutest tiine programm läbitud, suundusime hotelli. Päeva otsa vettimist oli siiski väidetavalt veekindlatele jalatsitele oma jälje jätnud, seega need läksid kohe radiaatorile kuivama ja hotelli restorani õhtusöögile läksin plätudes.
Kuna hotell asus üliväikses asulas, siis oligi hotelli restoran ainus valik süüa saada. Õnneks olid toidud väga head, kuigi mitte odavad.
Peale õhtusööki astusime veel korra hotellist välja, et imetleda mäevaateid ja teha kahesammune jalutskäik küla peamist vaatmisväärsust - murukatusega kirikut - vaatama. Õhtuks oli ka vihm lõppenud ning ilm piisavalt hea plätudes ringikõndimises.
Kuna läksime taas vara magama, siis ka ärkasime jälle sama vara kui kõik teised turistid, seega olime ka planeeritust varem valmis teele asuma. Aja peale minek oli meil amfiib-bussiituurile Jökulsárlón Glacier Lagoon´ile. Ühesõnaga kohe sinna minnes oleks liiga vara kohale jõudnud. Kuna liustik oli eelmisel päeval hea mulje jätnud, läksime veel üht teelejäävat üle vaatama ja ei pidanud seegi kord pettuma. Eriti tore oli see, et liustik oli ainult meie päralt, sest ükski teine turist polnud üsnagi halba teed mööda teed sinna leidnud, vähemalt mitte nii vara kui meie.
Aga eelmainitud keerulise nimega liustikulaguunini jõudes jäime ikkagi vaadet suu ammuli vaatama, sest see trumpas kõik eelnevad üle. Tegime alustuseks hunniku pilte juba kaldalt ära, sh amfiib-bussist, mille pardale ise ka õige pea astusime. Oli hästi kulutatud raha. Ilm oli tuulevaikne ning laguun tüüne, täis siniseid jääkamakaid, millest sai mööduda lähedalt. Lisaks liustikust lahtimurdunud jääkamakatele möödusime lähedalt ka jääpangal chillivatest hüljestest. Hülgeid sulistaski seal laguunis päris palju. Aga laguuni ja liustikuga on selline lugu, et tasub vist kiiresti vaatamas käia. Liustik sulavat meeter päevas. Laguun muutub selle tulemusel muidugi järjest suuremaks. Aga vaated võivad varsti lahjemad olla. Neid jäämägesid hulbib seal ookeani suunas suht suurtel kiirustel ja hulgakaupa.
Järgmisena läksimegi Diamond Beach´ile vaatama neid jääkamakaid, mis on juba ookeani jõudnud, kuid laine need rannale tagasi lajatanud. Päiksepaistelise ilmaga pidavad sädelema kui teemandid, aga me sattusime sinna paksus udus. Mis oli ka päris müstiline vaatepilt.
Kohustuslikud vaatamisväärsused saidki selleks päevaks vaadatud ja alustasime sõitu oma järgmise majutuskohani. Teel muidugi ilusaid vaateid, kus pissipeatus või niisama fotopeatus teha, jätkus.
Ühel hetkel nägime tee ääres ka karja põhjapõtru. Sel hetkel peatuda ei saanud ja telefoni välja võtta ei jõudnud, aga polnud hullu - neid tuli veel. Kuigi suvalises kohas peatumine on tegelikult keelatud, siis olematu liiklus võimaldab siiski vahest sellest keelust mööda nihverdada, igaljuhul oma põdrapildid ma ära tehtud sain. Kompensatsiooniks lunnide mittenägemise eest.
Paar koske jäid ka teele, aga eredamat elamust pakkus ootamatult lõppenud asfalt. Ja teatavasti seal, kus lõppeb asfalt, algab kruusatee. Viimane polnud ka parimas konditsioonis, lisaks jäime üle mägede sõites vahepeal pilve, nii et näha polnud suurt midagi.
Siiski jõudsime oma in the middle of nowhere asuvasse hotelli nii vara kohale, et ronisime järve kaldal olevasse termaalveebasseini enne õhtusööki aega parajaks tegema. Õhtusöögile polnud taas peale suht kõrge hinna midagi ette heita.
Hommikusöögiga juhtus aga selline piinlik intsident, et eelnevate hotellide kogemuse pealt eeldasime automaatselt, et juba kell 7 hommikul pakutakse. Läksime omast arust niigi hilja ehk 7.15 ja olime üllatunud, et kedagi peale meie polnudki, kuigi õhtul tundus, et peatujaid jätkub. Paraku teatas personal meile vabandaval ilmel, et nad pole veel päris valmis, sest hommikusöök algab ametlikult 7.30. Ilmselt siis olime check-in´i käigus selle olulise info tähelepanuta jätnud ning nüüd siis jätsime endast eriti apla mulje.
Hoolimata sellest õnnestus rajale tormata piisavalt vara, tänu millele olime taas esimeste hulgas kohal Stuðlagil kanjoni juures, kuigi meie teekonda ei soosinud ei pilvesse või uttu sattumine ega halvad teeolud kruusatee näol, mis vahepeal selliseks muutus, et oli raske otsustada, kas õigem on sõita võimalikult aeglaselt või kiiresti.
Kanjon oli atraktiivne, nagu paljud kohad Islandil.
Tänu sellele otsustasime ühel pool kanjonit vaateplatvormil passides, et äge oleks ka seda jubedat kruusateed mööda kärutades teisele poole sõita ja seal väike matkarada läbida, et veel paremaid vaateid näha. Ilm oli ka igati meie matka soosiv. Päikese käes oli jope igaljuhul liiast. Mul on siiani veits kahju neist pilusilmadest, kes meile kohe parklast matkarajale astudes vastu tulid ja küsisid, et kus nad neid ägedaid internetist leitud vaateid näevad. Me vastasime lihtsalt, et me ka just äsja saabusime ning loodame edasi minnes näha, aga nemad justkui juba tulid sealt, kuhu me teel olime. Sappa nad meile igaljuhul ei võtnud. Ilmselt oli neid heidutanud teele jääv värav, mis oli seal mitte inimeste vaid loomade pärast - st inimesed said selle vabalt avada ja läbi minna, aga ilmselt nende kultuur ei lubanud kinnisest väravast läbi murda. Sealt edasi need vaated, mida nad jahtisid, mõistagi tulid.
Meie asusime järgmiseks aga bensukat jahtima, sest auto hakkas januseks muutuma. Kaardilt ühe leidimegi, kuid objekti nähes tekkis esialgu kahtlus, et kaart vist näitas valesti, sest midagi tanklalaadset silm ei seletanud. Oli hoopis midagi puukuuri-laadset. Kuid lähemal vaatlusel selgus, et see kuur oligi tankla maskeering. Ja kõik see asus keset tühjust.
Järgmine vaatamisväärsus oli Dettifoss kosk, mida peetakse veekoguse põhjal Euroopa võimsaimaks koseks. Lahmas tõesti täiega, lisaks oli sealne maastik taas jälle teistsugune kui mujal.
Teine tagasihoidlikum kosk oli seal veel, aga kui juba sealkandis olime, vahtisime sellegi üle, sest kole ta ka ju polnud.
Nn kohustuslikud vaatamisväärsused oli selleks päevaks vaadatud, seega hakkasin teel meie järgmise majutuskoha suunal kaardilt jälgima, kas teele jääb midagi vaatamisväärset. Esimesena jäi ette mingi mulksuva muda ja väävlihaisuse tossuga koht. Kahtlemata unikaalne nähtus, millele igapäevaselt ei satu.
Sealt edasi kena järvevaade. Pildile ei jäänud üldse nii helesinine kui tegelikult oli.
Seejärel mingi kosk, mille nime isegi ei mäleta ning mis küll üsnagi kena oli, kuid Islandi kontekstis siiski mu meelest keskpärane. Me tegime peatuse esmajoones vetsupeatuse vajadusest. Aga võib-olla siis ongi keskmisel turistil just selles kohas vetsupeatust vaja, sest see oli üks rahvarohkemaid kohti, kus käidud, ning seal oli ka hiiglaslik suveniiripood, kus rahvas ohjeldamatult shoppas.
Sealt sõitsime juba otse Akureyrisse ehk oma järgmisse ööbimiskohta. Seejuures läbisime merealuse 7,5 km pikkuse tunneli, mis oli suhteliselt uudne kogemus, õnneks mitte klaustrofoobiline.
Akureyri ise on Islandi põhjaranniku suurim linn.
Tore rahulik väikelinn, kust leidsime ka kena ja talutava hinnatasemega söögikoha. Peale õhtusööki enam pikemat ringkäiku teha ei tahtnud, sest hakkas vihma piserdama, seega läksime taas vara magama, et olla 7 paiku hommikusöögil.
Kohustuslikke vaatamisväärusi selleks päevaks enam polnudki. Tuvastasime kaardilt mingi kanjoni ja kose, kuhu pidi küll kruusateed mööda kärutama, aga lootuses, et parklas on vetsud, läksime ikkagi vaatama, kuna tundus hea aeg pissipeatuseks. Paraku oli see selline metsikum vaatamisväärsus, samas olid selle leidnud veel paljud teised turistid. Ja koht ise oli keset lagedat välja. Vaatasime kähku üle ja sõitsime edasi, nüüd juba autoaknast potentsiaalseid pissipeatusekohti näha lootes. Metsa või isegi üksiku põõsaga, kuhu varjuda saaks, on neil pigem suht kehvasti.
Õnneks justkui tellimise peale ilmus tee äärde selline bensukas, nagu meie mail harjunud nägema - koos poe ja vetsudega. Edasi saime rahulikult nautida vaateid kaunile mägisele maastikule. Lõunaks jõudsime kenasse rannikulinna Borgarnes´isse. Üsnagi idülliline linn, aga väga rahvavaene. Vist oli enamus rahvast selles restoranis, kuhu meiegi suundusime. Saime siiski vaba laua ja kõhu hea-paremat täis. Kõndisime veel veidi linnas ringi, vaatasime ilusaid merevaateid, väikest kirikut ja imestasime omapärase jalakäijate ülekäiguraja üle, mis lihtsalt keset teed ära lõppes.
Pealelõunal jõudsime Reykjavik´i ning otsustasime alustuseks kasutada hotelli pakutavaid hüvesid ehk nende väikest spaad, ilmselt ka jällegi termaalveega. Ilm oli taas päris soe ja päikseline, nii et välibasseinis oli väga mõnus vedeleda. Enne õhtusööki võtsime isegi jahedad joogid kohe hotelli ees oleval väliterrassil.
Restorani suundusime juba kindla sihiga - nimelt olime välja guugeldanud koha, mis vaalaliha ja muud eksootilisemat kraami pakkus. Kohe avamise ajaks jõudes õnnestus veel viimane vaba laud saada, muidu oli nii popp koht, et kõik lauad bronnitud. Vaal maitses hästi, mädanenud hai jätsime tellimata. Lõpuks õnnestus siiski ka lunn ära näha - oma taldrikul. Sisuliset kättemaksuks elavana meie silme alla mitteilmumise eest pistisime ta nahka.
Peale õhtusööki nautisime veel pisut Reykjaviki väikelinna atmosfääri ja arhitektuuri ning oligi aeg oma seljakotid kokku pakkida, et hommikul esimeste hulgas hommikusöögile ja seejärel õigeks ajaks lennujaama jõuda.
Sellega aga polnud reis veel läbi. Tänu SAS-i lennuplaani muudatusele jäi meil mitu tundi Kopenhaageni avastamiseks. Lennujaamast linna saab metrooga ca veerand tunni ja tagasihoidliku rahakuluga. Otsisime alustuseks üles sadama, et teha laevatuur mööda kanaleid. Ajastus oli küll täistabamus, jõudsime just laeva väljumise ajaks, st jõudsime piletid osta ja pardale hüpata, kui laev kohe liikvele läks, seega mitte mingit mõttetut passimist. Vaated värvilistele ja vähemvärvilistele majadele olid üsnagi idüllilised. Kuulsa Väikse Merineitsi nägime küll ära vaid seljatagant. Tuvastasime ka ära täitsa toreda tänavatoidu ala, kuhu peale laevatuuri lõppu suuna võtsime, sest otse sadamakail olevad restoranid tundusid kuidagi mõttetult kallid. Tänavatoidu koos õllede-veinidega sai kätte täitsa talutava hinnaga.
Vaatamata sellele, et jalakäijana tuleb Kopenhaagenis jalgrataste vahel laveerida, kammisime kesklinna piirkonna ka jalgsi läbi. Kokkuvõttes rõõm, et sai ära käidud - kole ju pole, hoolimata sellest, et jalgrattaid on veits tüütult palju.
Island muidugi vaimustas rohkem oma unikaalselt ilusate loodusvaadetega. Eriti positiivse mulje jättis ta meile ilmselt ka tänu sellel, et ilm meid ikkagi täiega hellitas. Sellist tuult, mis külili puhuda tahab ja mida vist paljud seal kogeda saavad, ei kohanud me kordagi. Ilmselt ka päikest ja sooja oli tavapärasest mõnevõrra rohkem. Ning islandlased ise olid ka igati normaalsed inimesed. Väga hea meel, et ära käisime.
