Videomeenutusi reisist

Alljärgnevalt veel mõned videolõigud meenutamaks Lõuna-Aafrika reisi. 

Esimesel pingviinide paraad ehk presidendi vastuvõtt :) Tüübid sebivad tähtsate nägudega :) Asukoht kusagil Hermanuse ja Cape Town'i vahel Betty's Bay nimelisel rannal.

Järgnev video ei ole aeglustatud vms, see kameeleon just täpselt nii liigubki. Muusika on talle ka hiljem juurde pandud, aga võimalik, et kõrvus see tal helises, kui ta niimoodi seal Pilanesbergi rahvuspargis teed ületas. Pilanesberg oli siis see koht, kus me safaril käisime.

Safaril Pilanesbergis esimene elevus elevantide nägemisest. Hiljem nägime neid nii lähedalt, et ei taibanudki enam filmida.

Sellel videol on näha, kuidas näljased metsloomad blonde ründasid. Ise nad muidugi nende juurde ronisid.

Sellel videol on hõimude tantsud (õigemini küll fragmendid - tegelik programm oli üksjagu pikem) Lesedi kultuurikülas. Video lõpus on näha ka kuidas üks blond seal keerutamas käis :)

Viimane päev Kaplinnas

Laupäeva veetsime rahulikult ja mõnusalt - käisime jalutamas CT botaanikaaias, mis on kohalike seas väga populaarne nädalavahetuse piknikukoht, seejärel päevitasime veidi hotelli basseini ääres ja sulistastasime basseinis ning siis panime paremad riided selga ja läksime patseerima sadamaalale. Ka seal oli laupäeva õhtupoolikul palju melu - sadamapiirkonnas on mitmeid, sh ka hiigelsuuri kaubanduskeskusi, restorane, käsitööturge jms. 

Teinud veel viimased ostud, suundusime restorani, kus juba mitu päeva tagasi laua olime broneerinud. Restoran on väga populaarne, kuna on loetud käesoleval aastal LAV-i 10 parima restorani hulka, mis tähendab seega ülikõrget kvaliteeti ning mõistagi ka oluliselt kallimat hinnataset kui teistes restoranides, kus reisi jooksul söömas oleme käinud. Aga hind oli toiduelamust väärt, pealegi Eesti paremate restoranide hindadele jäi see kõvasti alla, eelkõige muidugi veinide hinnad, mis Eestis ikka häbitult kallid on. LAV on suurepärane sihtkoht nii veini- kui õllesõbrale - mõlemad head ja odavad, samuti on siin lihahimulistel tõeline pidu, sest lihatoidud, olgu siis tegemist veise, sea, mõne uluki, jaanalinnu, krokodilli või millegi muuga, on kõik väga hästi valmistatud. Isegi kanamaks, mida ma muidu kõrgelt ei hinda, oli niivõrd hästi maitsestatud, et tahaks lausa kodus ise samasugust proovida teha.

Kokkuvõttes oli väga mõnus reis, mis pakkus mitmeid uusi ja huvitavaid elamusi, samas on riik siiski niivõrd euroopalik, et kultuurišokki tõenäoliselt ei saa isegi need, kel Aasia ja Ladina-Ameerika veel avastamata on. 

Päev veiniuimas

Eilne päev kujunes eelmisest õhtust oluliselt rahulikumaks. Juba kella 11-ks hommikul oli meil broneeritud veinikeldri külastamine. Enne linnast välja sõitmist jõudsime veel väikse linnatuuri teha. Põhiliseks vastamisväärsuseks oli Bo-Kaap'i nime kandev linnaosa, mis oli kunagi orjade linnak, kuid tänaseks on värvikirevate majadega unikaalne osa linnast, kus väidetavalt ka turistil turvaline ringiliigelda on.

Veinituur toimus Durbanville Hills'i veinimõisas. Peale väikest ringkäiku, tootmisprotsesside jms tutvustamist järgnes degusteerimine - 8 erinevat veini ehk mitte just vähe, nii et olime juba keset päeva kergelt švipsis.

Veinimõisast sõitsime edasi Stellenboschi, mis on ka eelkõige just veinilinnana tuntud. Tegelikult on ta lisaks ka ülikoolilinn ning üleüldse kena ja korras valgete majadega linnake, kus hulga õdusaid kohvikuid, restorane, kunsti- ja suveniiripoode. 

Õhtupoole pidi Kris ühel üritusel esinejana üles astuma, niisiis sattusime meiegi ühele kohalike üritusele, mille peategelasteks olid vein, mida joodi, ning seks, millest siiski vaid räägiti ja sedagi LAV-le omaselt käsikäes usuteemaga. Räägiti paraku afrikaani keeles, nii et me sisust arusaamata tegime lihtsalt mõningaid tähelepanekuid:
Siinsed inimesed on eestlastega üsna sarnased - keegi ei taha esimesse ritta istuda, vaid muude kohtade puudumisel vinnatakse esirea tool lihtsalt kuhugi tahapoole.
Samas on inimesed väga aktiivsed sõna võtma (võib-olla küll tänu tarbitud veinile); seks on huvitav teema, millest tahetakse palju rääkida. Inimestele on oluline, mida usk lubab ja mida mitte.

Pingviinide paraad ja õhtu Cape Town'is

Neljapäeval sõitsime Hermanusest Cape Town'i. Teel tegime peatuse pingviinidega asustatud rannikul - oleks justkui presidendi vastuvõtule sattunud - kõik kohad paksult täis nina püsti ajanud tegelasi. Aafrikas elav pingviiniliik on tegelikult  väga väike, nii et nunna või presidendi vastuvõtul osalejaga päris sassi ajada teda ei saa :) Aga inimesi on nad nii palju näinud, et nad passivad külma rahuga omal kohal, kui neid mõnekümne sentimeetri kauguselt jõllitada.

Edasine teekond mööda LAV-i ilusaimaks peetavat rannikuosa viis meid randa, kus vesi oli kutsuvalt helesinine, kuid siiski vaid napilt 19-kraadine. Aga me Airaga panime seekord kogu oma vapruse mängu, ning ujusime mõlemad lausa 5-10 meetrit.

CT-s otsisime kõigepealt üles oma hotelli, mis ületas kõvasti meie ootuseid - tegemist on luksusliku kodumajutusvillaga, kus ainuüksi voodi ise on sama suur, kui mõnes nigelamas hotellis terve tuba. Ja bassein mereveest oluliselt soojema veega on ka hoovis olemas. Selle mõnusid alustuseks nautisimegi, ning siis sõitsime Table mountain'i otsa päikeseloojangut vaatama. Õigupoolest on ka ilma päikeseloojanguta mägi ise ja sealt avanevad vaated fantastilised, aga sedakorda joppas meil ka päikeseloojanguga.

Peale mäe otsast tagasipöördumist saime veidi aimu ka LAV-is valitsevatest ohtudest ning nagu ikka on kurjadest loomadest halvem variant kurjade kavatsustega inimesed. Sattusime mitte just kõige glamuursemast piirkonnast läbi sõitma. Meie rahulikust väikelinnast pärit inimestena ei osanud muidugi midagi märgata ega karta, kuid Kris sattus ühel hetkel ärevusse ja rammis gaasipedaali. Siis märkasime meiegi, et meie taga sõitev auto sõidab meil ebanormaalselt lähedal sabas ning püsib kannul ka siis, kui me ilmselgelt kiirust ületame. Ühesõnaga kiskus juba actionfilmi stseeniks. Õnneks jõudsime tihedama liiklusega rahvarohkemasse piirkonda, kus õnnestus saba maha raputada. Siiski tegime hilise õhtusöögi kõrvale kõik pitsi brändit.

Hermanus

Eile hommikul alustasime sõitu Hermanuse poole. Õnneks olid poisid täitsa heas vormis, kuigi õhtu hotellibaaris läks neil ka veel päris lõbusalt edasi - samal ajal kui mina blogi toksisin, käristas hotelliomanik neile viskit välja.
Tee Hermanusesse on täis kauneid vaateid, kuid ühtäkki võeti meil pilt eest - olime nagu siilid udus, nähtavus vist vaid ca 10 m. Eestis pole ma nii paksu udu veel näinud, nii et tuleb välja, et välismaa värk on ikka vingem :))

Õnneks siiski väga pikalt udus kobama ei pidanud, nii et enamus teekonnast oli siiski võimalik loodust imetleda. Hermanus ise on ka armas väikelinn kaljusel ookeanirannikul. Linn tõmbab ligi massiliselt vaalahuvilisi, seetõttu on linnas ka peaaegu igas teises majas kas majutusasutus või restoran. Eile õhtul peale jalutuskäiku mööda tuulist rannikut ning ebaedu vaalade nägemisel maandusime superheas restoranis. Nautisime suurepäraselt valmistatud krokodilli, kohalikku rahvuslooma springboki, mille eestikeelset vastet ei teagi, aga tegemist on teatud liiki antiloobiga, lisaks mingit võsasiga.

Täna oli kena rannailm, nii et läksime alustuseks randa ning mul õnnestus päevitamisega veits ülegi pingutada. Rannas jõllitasime küll ka pidevalt ookeani, et ega mõni vaal saba või pead välja ei pista, aga ei vedanud meil seekord. Ütleme nii, et oleme vaalades kergelt pettunud. Kuna ühtegi vaala ujumas ei näinud, siis proovisime ise selle tühimiku täita - perekond Tooming in corpore sulpsas korraks max 18-kraadisesse vette. Ahjaa, mõnda merelooma siiski nägime - üks kilpkonn tormas otse meie nina all ummisjalu üle tee.

Nüüd aga käivad ettevalmistused grilliõhtuks.

Knysna

Peale hommikusööki võtsime suuna linnast välja Noetzie-nimelisse asulasse. Teel sinna möödusime asulast, mida siinkandi nimetatakse 'Township".Selliseid leidub siin tegelikult iga linna ääremail, kuid siin sõitsime sellest läbi ning nägime lähemalt ning see tundus ka seninähtuist üks hullemaid. Tegemist on siis mustade või hindude elamurajoonidega, mis on kokku klopsitud käepärasest materjalist ning mille asukad ilmselgelt valdavalt pigem vaesed on. Knysna külje all on tegemist miljonidollari vaate ning kümnedollari majadega.

Noetzie on imeilusa ranna ja uhkete vanaaegsete kindluste või lossidega ehitud asula. Kahjuks on imeilusas rannas suht jäine vesi - muidu poleks aga paha sellises kohas elada või suvitada.

Randa ja lossideni jõudmiseks peab ka veidi vaeva nägema ja treppe mööda traavima, aga väike sport kulus meile kahtlemata jälle ära, sest ülejäänud päev möödus üsna rahulikult ja lõõgastavalt. Käisime kauneid vaateid nautimas ning veidi rannas vedelemas, seejärel kohalikul käsitööturul bisnest tegemas ning siis laevaga lahel sõitmas ning kauneid vaateid teise nurga alt nautimas.

Õhtust sööma sattusime superhea toidu ja teenindusega kohta (seltskond oli juba tuntud headuses) ning saime joodud veinidest-õlledest hamba nii verele, et läksime veel kohalikku kuulsusrikkasse baari kohalikku tuntud brändit tinistama; õnnestus nibin-nabin veel sulgemise eel ennast sisse pressida. Loodetavasti see tervisele kehvasti ei mõju, sest homme on jälle mõned tunnid autosõitu ees.

Veespordipäev

Eile vajusime enne magama, kui midagi kirja panna jõudsime, kuna mõningane sport värskes õhus tekitas eriti hea une. Plaanis oli sõit Jeffreys Bayst Knysnasse, kuid vahepeal põikasime läbi Tsitsikamma rahvuspargist, kus lisaks suurepäraste vaadete nautimisele saab tegeleda ka erinevate sportlike harrastustega. Me valisime kajakisõidu Storm River kanjonis. Alustuseks rüselesime kalipsode selgapanekuga, seejärel kena matk läbi metsa jõe suudmesse ning seal natuke mööda kaljusid turnimist, mis kõrgusekartjail veidi jalagi vist värisema pani. Seejärel siis paarikaupa kajakidesse, ning läks sõudmiseks kõrgete kaljuseinte vahel. Kust kajakiga enam edasi ei saanud, sealt jätkasime justkui lapsepõlve meenutades ehk kummimadratsitel sumamist. See oli ikka hullult naljakas - kümmekond täiskasvanud inimest niimoodi sulistamas. Giidide mahitusel üritasime ka madratsil püsti seista, mis muidugi peamiselt ürituseks ehk luhtunud katseks jäigi, aga nagu ühelt juuresolevalt pildilt näha, saatis mind ka korraks edu ning pälvisin nii mõnegi tunnustava pilgu. Vapramatel oli võimalik teha ka kaljult vettehüppeid. Meie pere au päästis Aivar, kes hüppas minu eest ka.

Kokkuvõttes oli väga meeleolukalt veedetud 3 tundi ning mõõdukas sport ehk aitas natukegi tasakaalustada rikkaliku söömingut, mis meil siin iga päev aset leiab.

Õhtupoole jõudsime Knysnasse, kus peatume kaks ööd sellises väikses tarekeses nagu pildilt paistab.

Tegemist on rahuliku väikelinnaga, kus on päris uhke jahisadam ning palju häid söögikohti. Linn on tuntud ka lahesopist püütavate austrite poolest, mille Aivar ja Kris ka õhtusöögil ära degusteerisid ning väga rahule jäid.

Lisame siia paar pilti ka ühes varasemas postituses kirjeldatud jaaguari- ja lõvipoistest, sest paitab, et tehniline probleem piltide üleslaadimisega õnnestus seljatada.

Jeffreys Bay

Täna hommikul oli taevas pilvitu, nii et vaade meie ukselt veel parem kui eile (vt pilti allpool, see on tehtud küll juba õhtupäikesega). Nautisime hommikusööki sama vaatega terrassil ning peale seda suundusime randa. Vaatamata päiksepaistelisele ilmale palav just ei hakanud,  kuna puhus tugev meretuul. Seetõttu ei tundnud ka mingi soovi ennast vette jahutama minna ning õigupoolest on siinne merevesi liigagi jahutav. Ilmnes, et lõuna-aafriklastel on meist üsna erinev arusaam soojast veest, sest nende arvates on siin tegemist läbi aasta sooja veega. No meie arvates ca16-17 kraadi on pigem jäine.... Aga kohalikud ujusid nagu vanad mehed ning ühel hetkel tundis Aivar, et on vaja ka ikka Eesti meeste au kaitsta ja kiire supluse ta meie hämminguks tegi. Kris kohaliku külmapõlgurina muidugi oli juba ette jõudnud. 

Punasetooniline päevitus kätte saadud, said Aivar ja Kris nautida siinset parimat fish&chips'i ja meie Airaga muid maitsvaid ja üliodavaid toite. Nüüd on plaanis teha terrassil rahulik õhtu veinide ja snäkkidega.

Päev ratastel

Äratus oli peaaegu sama varane kui eile, sest ees ootas veelgi rohkem kilomeetreid. Kokkuvõttes võib tänase päeva kohta öelda, et see oli peaaegu nagu tavaline päev kontoris, st ca 8 tundi istumist. Vahepeal küll ronisime autost välja ja tegime väikse jalutuskäigu looduses, et vaadelda Valley of Desolation'i nimelises looduspargis looduse suurepärast kätetööd.

Õhtu eel jõudsime Jeffrey's  Baysse, kus veedame ka terve homse päeva. Meil on siin kena ookeaniäärne majake, kuid meie pettumuseks oli siin täna pilvine ja ujumaminekuks liiga jahe ilm, nii et piirdusime ainult jalutuskäiguga rannas.

P.S. Seoses tehniliste probleemidega ei ole hetkel võimalik ühtki pilti lisada, aga loodetavasti saame need probleemid lahendatud ja juba lähipäevil avaldame ka uut pildimaterjali.

Bloemfontein

Eile hommikul tegime ärkamises isikliku rekordi - 4.15, kuna tahtsime ilma ummikus passimiseta Bloemfonteini jõuda. B. asub veidi vähem kui poolel teel Johannesburgist lõunarannikule. Linna kuulsamad vaatamisväärsused on maailmas väidetavalt ainuke ainult naistele pühendatud monument ning maailma suurim Mandela monument. Kuigi viimane on 8 meetri kõrgune, polnud seda sugugi lihtne üles leida. See asub linna sees oleva suure mäe otsas, kuid mingit viita kusagil ei ole ning seal mäe otsas on palju teid, mille vahel valida. Nii et eilse päeva esimeseks katsumuseks oli hiid-Mandela leidmine. Pilt näitab, et leida ta siiski õnnestus.

Sama mäe otsas on ka ca kuu aega tagasi valminud väga modernne observatoorium, mida meil õnnestus vaatama minna vaatamata sellele, et see tegelikult külastajatele avatud polnud. Mingil põhjusel saime privaattuuri, nagu oleksime mingid VIP-id ning pärast veel meile tuuri teinud noormees tänas meid ette-taha, nagu oleksime hoopis meie temale teene teinud. 

Kohe sealsamas observatootiumi lähedal nägime ka paari kaelkirjakut üle tee marssimas.

Päeva teine katsumus oli õhtusöögi hankimine. Tundub, et väljas söömine on siinkandis päris popp, sest parematesse restoranidesse, mida Kris teadis soovitada, ilma reserveeringuta ennast sööma pressida ei õnnestunud. Lõpuks ikka üks täitsa hea koht meid vastu võtma nõustus, nii et kõht sai täis ja tuju heaks (viimane eelkõige tänu suurepärasele kokteilivalikule).

Lõvide küüsist pärismaalaste meelevalda

Tänase päeva progamm algas inimkonna hälli külastusega. Nimelt arvatakse, et just Lõuna-Aafrikast on inimkond alguse saanud, kuna kulla otsingutel satuti hoopis ühe kadunukese otsa, kelle kohta teadlastel tekkis kahtlus, et see oligi kõige esimene inimene. Inimkonna hälliks peetakse ühte suurt koobast, kus me saime ka vahelduseks väikese trenni teha, treppidest üles alla kapates ning vahepeal peaaegu roomates. Häid pilte kahjuks koopast polegi, kuna pildile jäid ainult fragmendid, mille põhjal koopa suurusest erilist aimu ei saa.
Peale koopas käimist läksime lõviparki, kuna eilsel safaril jäid lõvid nägemata. Tegemist oli suurel maa-alal asuva looduspargiga, kus lõvidel, geparditel ja paljudel muudel loomadel on ringi liikumiseks küll vabalt ruumi, kuid üksteist ära sööma nad ei pääse vaid igapäevane toitlustus on korraldatud inimeste poolt. Kuna loomad on hästi toidetud, siis suhtusid nad ka lõunasööki üsna passiivselt ja lähtusid sööma minnes põhimõttest "tark ei torma".

Loomapargis kasvatatakse üles ka väiksena hüljatud või orvuks jäänud loomi. Kuna need on inimestega harjunud, siis lastakse ka turistidel lõvikutsikaid näppida. Me Airaga pidime neid ikka tingimata nunnutama minema ning sattusime silmitsi kahe valge lõvi ja ühe jaaguaripoisiga. Kombed on neil samasugused nagu kassipoegadel - küüned ja hambad lastakse kohe käiku. Seetõttu on mul tänast päeva meenutamas käel olevad jaaguari küünejäljed. Pilti neist nupsikutest praegu siia blogisse panna pole, aga kunagi hiljem on huvilistel võimalik videot näha.

Päeva viimaseks turistiatraktsiooniks oli Lesedi kultuuriküla külastamine. Põhimõtteliselt midagi sarnast nagu meil vabaõhumuuseum - näidatakse siinsete hõimude  traditsioonilist elustiili, kantakse rahvariideid ja esitatakse rahvatantse. Kuigi siinses külas pidavatki see seltskond kohspeal elama ning pakutakse lisaks ka majutusteenust. Aga kõik oli palju ägedam kui Rocca al Mares: erinevate hõimude asulaid ja kombeid tutvustas väga energiline, sarmikas ja hea huumoriga Zuulu neiu, kes paistis  meile ekskursiooni tegemist nautivat isegi rohkem kui meie, kuigi ka meil oli väga lõbus ja huvitav. Nagu juuresolevatelt piltidelt näha pressisime me Airaga ennast igal võimalikul juhul igasugustele sõna otseses mõttes karvastele ja sulelistele tüüpidele külje alla.

Peale ekskursiooni toimus kultuuriprogramm. Kusjuures ka seda tehti sellise energia ja entusiasmiga, et jäi mulje, et nad tõest naudivad tantsides enda välja elamist, mitte ei tee seda nagu tüütut rutiinset tööd.  Lõpuks rebiti meid ennast ka väikesele tantsule, kuid siis piirduti õnneks lihtsama koreograafiaga. Kokkuvõttes pakkus tänane päev palju erilisi elamusi. Homme aga ootab ees pikem autosõit, kuna võtame suuna rannikule.

Safari

LAV-i sattudes ei tohiks safarit küll vahele jätta, sest loomi vabas looduses näha on hoopis teine elamus kui loomaaias. Ning nt kaelkirjakut Tallinna loomaaias ei näegi, samas safaril nägime neid, võiks öelda, et massiliselt, ning ka väga lähedalt. Sama kehtib sebrade, pühvlite, igasuguste kitsekeste ja elevantide kohta. Elevantidele tee andmiseks pidime autoga lausa aupaklikult tagurdama. Nägemata ei jäänud ka krokodillid, jõehobud ja veel mitmed muud loomad. Samas leopard hea varjujana jäi tõenäoliselt kahe silma vahele ning ka lõvide ja ninasarvikuga ei sattunud kahjuks samal ajal samasse kohta. Tegelikul polegi safarist mõtet pikemalt kirjutada, sest pildid räägivad seekord rohkem!

Pretoria ja Cullinan

Alustan eilse päeva ülevaatest, kuna eile peale õhtusööki hotelli jõudes läks üsna kohe elekter ära ning enne uneaega tagasi ei tulnudki. Niisiis jäi ka blogimine soiku.

Mõned tähelepanekud Pretoria kohta:
* pidevalt on liiklusummik. Samas ei aja see kedagi nii närvi, et tuututama hakata.
* nagu ka Johannesburgis on Pretorias palju individuaalelamuid, mida ümbritsevad kindlust meenutavad müürid.
* Palju on rohealasid, mistõttu pole vaja mõne looma nägemiseks safarile minnagi. Ühel aasal nägime antiloope, sebrasid ja pühvleid lõunastamas.
* Pretorias asub võimalik, et kõigi maailma monumentide ema - Voortrekkeri monument. Suurusega pole selle monumendi juures tagasi hoitud ning tegelikult ongi ta nagu hoone ja monument käsikäes. Monumendi sees asub muuseum, mis annab ülevaate  ühest perioodist riigi ajaloos. Kuna Lõuna-Aafrika on väga kirju ajalooga riik, siis blogis ma sellest kirjutama parem ei hakkagi, sest jutt läheks väga pikale.

* LAV-i valitsushoone on mitu korda suurem kui Eesti valitsusel, mis on ka loogiline võrreldes kahe riigi rahvaarvu. Valitsushoone ees on ilus lilleaed ja haljasala, kus aegajalt protestimas käiakse, mis pole ka ime, sest kenas kohas on ikka tore viibida.

Pretoriast suundusime Cullinani, mis on tuntud teemandikaevandamise poolest ja on ks muidu armas väikelinn. Seal tegimegi tuuri hetkel täiesti töötavasse kaevandusse, kahjuks ei õnnestunud ühtegi väärtuslikku kivikest välja smuugeldada ☺ Aga muidu oli täitsa põnev.

Õhtust sõime ühes Pretoria tuntud headuses steik house'dest. Kuigi kelner soovitas mul tungivalt kasutada sooduspakkumist ja võtta kilo ribisid, siis õnneks siiski sai terve mõistus ahnusest võitu ning piirdusin tagasihoidliku poolekilose ribihunnikuga. Kusjuures Aivari väiksel kaasabil suutsin ma selle kõik sisse vitsutada, sest see oli niivõrd hea. Loodetavasti on teadlased välja töötanud dieedi, mille kohaselt on igal õhtul meeletus koguses liha vohmimine äärmiselt kasulik, sest täna on meil barbeque õhtu kohe algamas.

Hello Africa

Maailma suurim reisilennuk tõi meid kenasti Johannesburgi kohale, kuigi tundub, et Saksamaale pole sooline võrdsus veel jõudnud - iga kord sööke-jooke pakkudes rõhutati, et ikka "ladies first".
Lennujaamas oli meil Kris juba autoga ootamas, nii et saime kõigepealt sõita oma esimeste ööde peatuspaika ja kotid nurka visata. Ning siis kohe Johannesburgi vaatamisväärsustega tutvuma. Meie jaoks ebatavaline on juba Johannesburg kui suurlinn iseenesest - nimelt on linn väga suur eelkõige pindalalt, mistõttu on linn pigem nagu hajaasustus: mitmel korral heinamaal lehmi söömas nähes täpsustasime, et kas oleme ikka veel linnas. Tuli välja, et olime...

Kõigepealt külastasime Nelson Mandela kunagist kodumaja, kuhu tänaseks on muuseum tehtud. Nagu teisedki ümbruskonna majad, on seegi väga tagasihoidlik ühekordne majake. Tagasihoidlikud olid ka piirkonna õlle- ja veinihinnad, mis tegi nende nautimisest igati meeldiva elamuse.

Järgmisena võtsime ette Apartheidi muuseumi, mis oli väga hariv kogemus ning andis ülevaate Lõuna-Aafrika ajaloo ühest häbiväärsest perioodist. Õnneks on tänaseks mustade ja valgete omavaheline suhtlemine oluliselt paranenud; vähemalt pealtnäha tunduvad kõik väga sõbralikud.

  

Muuseumist sõitsime linna kõige tähtsamale ja glamuursemale väljakule, mis, üllatus-üllatus, kannab nime Mandela väljak. Väljakul on kohustuslik teha foto hiigelsuure pronks-Mandelaga, mida Krisi sõnul riigist väljuda soovivail turistidel tuleb piirivalvele ette näidata (see on muidugi nali, aga sellele vaatamata pildistajaid jätkub).

Õhtusöögi tegime ka ühes väljakuäärses söögikohas, mis kohalikus mõistes üsna kallis koht on, kuid meiesuguste põhjamaalaste jaoks ikkagi päris soodne. Kelner oli ülevoolavalt sõbralik must poiss; tänada jõudis ta meid küll vähemalt paarkümmend korda. Ja Airale lubas terve prae ärasöömise korral teise samasuguse tasuta tuua. Praed olid nimelt sellises suuruses, millest jätkuks mõnele nälgivale suguharule terveks nädalaks. Ausalt öelda mulle jäigi piiratud keeleoskuse tõttu arusaamatuks, mis uluki liha Aira praad sisaldas. Minul oli igaljuhul jaanalind. Liha ongi siinmail põhihitt ning seetõttu osatakse seda ka väga hästi valmistada. 

Peale õhtusööki alustasime autootsinguid - nimelt sai auto pargitud ühe hiigelsuure kaubanduskeskuse hiigelsuurde parkimismajja, nii et polegi ime, et me selle ära kaotasime. Lõpuks eskortiski meid üks parkimismaja töötaja enam-vähem õigesse kohta (päris täpselt ei teadnud tema ka).
Nüüd peaks aga juba hea uni tulema, kuna öö lennukis ei ole just kõige sügavama unega.