Viimasel ajal on saanud tavaks oma reisidest ikka väike ülevaade kas siis jooksvalt anda või hiljem kokkuvõte teha, mida nähtud, mida tehtud. Hispaania ei kõla just üleliia eksootiliselt, olles vist eestlaste hulgas üks populaarsemaid reisisihtkohti, ning eks oleme me ka ise seal rohkem kui korra juba käinud. Seekordne nädalane reis viis meid Andaluusiasse, kus mina aastaid tagasi juba rannapuhkust veetmas käinud, aga Aivari jaoks oli see veel läbikäimata piirkond. Seekord siis aastaajast tulenevalt mitte rannapuhkus vaid pigem nagu kultuurireis. Mis siis olid reisi highlight’id sellises väheeksootilises sihtkohas? Esimesena tuleb selle reisiga muidugi meelde snorgeldamine hotellitoa vannis… Võimalik, et olen ainus inimene, kes sealses vannis on snorgeldanud… Kalu oli mõistagi ootuspäraselt vähevõitu – õigupoolest ei näinud ühtegi. Aga mingit veinikärbest uppumas õnnestus isegi läbi maski näha. Veidra loo tagamaa on see, et kuna mulle sellise tavapärase snorgeldamismaskiga sulistamine kuidagi ei sobi, siis otsustasin Hispaania suurest spordipoest osta endale special memmekate maski, millega oleks hea mugav edaspidi kalu vaatamas käia. Aga et mitte seda ilma asjata mööda maailma ringi vedama hakata, üritasin kohe samal õhtul ära testida, kui hästi see toimib. Ainus võimalus veekindluse testiks hotellitoa vann. Fototõestust ei esita, sest ma sel pildil muud riietust peale maski ei kanna.
Ülejäänud puhkus oli pigem tavapärane – iga päev vähemalt 20 km mööda linnatänavaid või loodust ringi traavimist ja vaatamisväärsuste (mille hulgas prevaleerisid mõistagi igasugused kirikud, aga ka mõned härjavõitlusareenid jms) vaatamist. Tegelikult oli minu esmane huvi Andaluusias käia läbi El Caminito del Rey matkarada. Aastaid tagasi, kui Andaluusias käisin, siis sinna kedagi ei lubatud, ainult ekstreemsportlased käisid salaja kuristiku kohal ukerdamas. Aga nüüdseks on kuristiku kohal kulgev matkarada ära renoveeritud ning turvaliselt läbitavaks muudetud. Ühesõnaga see koht oli minu „Kohad, kus kord elus tuleb kindlasti ära käia“ nimekirjas ning nüüd siis õnnestus linnuke kirja saada. Oli sama äge kui piltide/videote järgi ette kujutasin. Kõigile antakse seal ka kiiver pähe, kuna kaljude küljest võib midagi pähe pudeneda, aga me millegagi pihta siiski ei saanud. Tegime mõne kaevuri-endli ka.
Looduse suurepärase kätetöö parimad näited olid veel Nerja koobas ning Gibraltari mäe otsas asuv St Thomas’e koobas. Esimesele neist kuulub au majutada väidetavalt maailma kõrgeimat stalagmiitidest ja stalaktiitidest moodustunud sammast ning koobas ise oli ka suurim ja kõrgeim, mida külastanud oleme.
Gibraltari koobas seevastu säras edeva diskoteegiliku valgustusega, sest koobas ongi võetud kasutusele kontserdisaalina.
Looduse ja inimese koostöös on sündinud ka väga vaatamisväärne linn Ronda. Ehitatud vanal ajal, kui vaenlased kõikjal varitsesid, kõrge kalju otsa, et vaenlastel võimalikult raske ligi pääseda oleks. Tänaseks on ligipääsu niipalju lihtsustatud, et turiste voolab sellisesse Pärnu-suurusesse linnakesse hordide kaupa. Aga tasub käia – nunnu vanalinn ning põhiatraktsiooniks olev meeletult kõrge vana sild kaljulõhe kohal. Juhtusime kas kaunil kevadisel ajal, kui õuna- ja/või kirsipuud õitemeres ilutsesid. Ei saanud jätte nn silla-endlit tegemata.
Toredad vanalinnad olid ka teistes linnades, mida külastasime: Sevilla, Granada, Malaga, Gibraltar. Granadas oli põhieesmärk üle vaadata kuulus Alhambra, mis jällegi ei petnud ootusi.
Sevillas tegime lisaks pikale ja põhjalikule linnaekskursioonile ka ekskursiooni (giidiga) härjavõitlusareenile. Võitlust parajasti ei toimunud, nii et saime härgade ja toreadooride asemel ise areenil ringi tatsata ja rahulikult endleid teha.
Üüratu suure peakatedraali juurde jõudsime aga nii hilja, et järjekorra pikkust vaadates tundus, et enne sulgemist me sisse ei pääse. Seega tegime ainult ringi ümber maja ja arutlesime, et miks nad küll kunagi sellist suurushullust põdesid.
Väga hea mulje jäi Malagast, kus on jalakäijatele palju meeldivaid jalutamiskohti loodud nii vanalinna kui ranna äärde ja sadamapiirkonda.
Päris rannailma veel polnud, aga mõnus oli siiski juba välikohvikustes/restoranides aega veeta (kuigi üks tõenäoliselt põhjamaa turist juba ka päevitas rannas). Kuigi 2 päeva enne meie saabumist oli linna tabanud tromb, mis linna täielikult üle ujutas ning isegi mõne tänava minema uhtus, olid meie saabumise ajaks kenasti kõik tagajärjed likvideeritud. Samas, kui paar päeva varem oleks meie rendiauto saanud hotelli maa-alusesse garaaži ära uputada. See garaaž oli aga ka kuiva ilmaga paras väljakutse – see oli nii väike ja kitsas, et sõita tuli nii, et auto ja seina vahele jäid mõned millimeetrid mitte mõned sentimeetrid. Aivaril on õnneks täpne silm ja kindel käsi.
Aivari kindlat kätt ja täpset silma läks ka vaja, et Juzcari nimelisse linnakesse sõita, kuna sinna viis päris kitsas ja kurvine mägitee. Linn on kuulus selle poolest, et Smurfide filmi jaoks värvis Disney filmikompanii kogu linna seni valged olnud majad helesiniseks, ning seejärel sai seni aastas mõnda üksikut turisti näinud linnast popp vaatamisväärsus, mistõttu lasid kohalikud majadel siniseks jäädagi.
Ühel päeval lipsasime ka Schengenist välja ning käisime Gibraltaril. Põhiatraktsioon on seal see mägi koos oma ahvide, juba varem mainitud koopa ja erinevate sõdade aegsete tunnelisüsteemidega mäe sees. Mäe otsa saamiseks on mitmeid võimalusi – köisraudtee, minibuss, takso… Meile tundus kõige lihtsam jalgsi kapata (päeva kilometraažinorm oli ka nagunii vaja täis saada).
Kokkuvõtteks on Hispaanias ikka tore käia: hea kliima, ilus loodus ja õdusad linnad, mis aga iga veinisõpra kõnetab – odav vein tundub justkui inimõigus olevat: kaas veini 1.8-2.5 EUR. Ja kui oleks võib-olla veel nädala kauem olnud, siis oleks igas hotellis hommikusöögiks pakutavat suurepärast saiakestevalikut jäänud mõneks ajaks meenutama ka kasvanud kehakaal.
