Tagasi Floridas

Miamisse jõudsime ligi 3 tundi loodetust hiljem, kuna ainus lend, mis sel reisil hilines, oli Bogota-Miami  - võimalik, et Bogotas ei saanud lennukipersonal lihtsalt 6-ks hommikul lennujaama, kuna teatavasti kehtestati seal just rahutuste tõttu öine liikumiskeeld. Lennujaamas olid õnneks kõik rahulikud. 

Kuna tundus, et valget aega Fort Lauderdale'is ringi tuiamiseks jääb sel päeval liiga napilt, tegime plaani lennult ümber ning sõitsime lennujaamast Sawgrass Millsi shoppama - 5 tundi sulgemiseni pani küll pinged peale, aga üht-teist jõudsime hoo pealt ikka kaasa krabada. Siiski läksime järgmisel hommikul veel ka Fort Lauderdale'i kaubandust kammima, sest ilm oli hommikul pilves ning rannas olla polnud jumet. Eks mul oli ka väike professionaalne huvi USA kaubanduskinnisvara käekäigu vastu. Ostud tehtud, läksid tugevamad jalakäijad linnatuurile, tugevamad ujujad aga olla pendeldanud ca 3 tundi hotelli basseini ja mere vahet. Rannal olla nähtud vedelemas hiiglaslikku kalapead, vees aga elusat raid ning ka krabi olevat Biancale näpu otsa haakunud (lasi siiski lahti, sest me nägime teda juba ilma krabita näpu otsas)

Linnatuuritajad aga nägid kui mõnus elu on Fort Lauderdale'i kanalite ääres - maja ees pargib auto, maja taga jaht/kaater. Väga äge linn, ela või ise. Rand pole ka paha. Vesi mõnusalt soe, nii et tegime selle aasta viimase ujumise.

Viimane õhtu möödus pakkimise tähe all - kuidas toppida käsipagasisse kõik ostud. Käsipagas jäi küll kohatult suur ja raske, aga õnneks seda ei kaalutud/mõõdetud. Tegime õigesti, et enne lennujaama veel ühest kaubanduskeskusest läbi astusime ja mõne asja juurde ostsime, muidu oleks äkki kripeldama jäänud, et kõiki võimalusi ära ei kasutanud. Suurim väljakutse oli hoopis autole õige kütus leida, kuna kusagil polnud märget, kas tahab diislit või bensiini. Kogunesime nagu kamp bensiininuusutajad ninapidi bensupaagi luugi ümber, et lõhna järgi tuvastada. Pigem tundus bensiin, aga ega tegelikult ju kogenud nuusutajad pole. Õnneks lahenes tanklas olukord lihtsalt - sealt lihtsalt muud kui bensiini polnud võtta.
Ja saigi selleks korraks seiklus välismaal läbi. Aga varsti jälle ja peaaegu sama kambaga.

Galapagosel, Isabela saarel

Isabela saarel elab kokku vaid ca 4000 inimest, neist ca 3000 Puerto Villamil'i nimelises asulas (linnaks vist palju nimetada seda). Seetõttu on ka sealsesse sadamasse jõudmine nagu looduse rüppe sattumine - ühesõnaga eriti idülliline. Laevalt toovad sadamakaile väikesed veetaksod, kuna kalda ääres on vesi laeva jaoks liiga madal. Aga selles madalas läbipaistvas vees on eriti hea jälgida raisid ja väikeseid haisid ujumas. Kai peal liikudes tuleb aga laveerida iguaanide ja merilõvide vahel, keda paistis olevat Isabelal veel rohkem kui Santa Cruzil. Lisaks ronis ühel hetkel sadama kõrval olevale rannale mingi hiigelmorsk (vist tegelikult lonthüljes, kuigi eemalt vaadates meenutas kõige rohkem hiiglaslikku nälkjat), keda asusid ka agaralt pildistama kohalikud, sest tegemist ei ole Galapagose kohaliku elanikuga.

Sadamas pikalt ringi vaatamiseks jäi meil aega seetõttu, et laevameeskond suutis  Aira kohvri laeva ära kaotada (kusjuures polnud üldse mingi suur laev, võttis peale kuni 30 inimest) Kõigi teiste kotid veeti kai peale, aga tema omast ei kippu ega kõppu. Lõpuks sõitis meile sadamasse vastu tulnud hotelliperemees ise laeva läbi otsima ning osutuski edukamaks kui laevameeskond, sest kohvriga koos ta meie rõõmuks naasiski.

Õhtu jäi Puerto Villamiliga tutvumiseks. Linnake või alevik on väga muhe - pika ja laia rannaribaga, veidra kiriku ning paljude toredate baaride ja restoranidega, vaatamata asula väiksusele. Mõnusalt vaikne ja rahulik ka. Ei ühtegi pätti, nii et võib kõik pimedamad nurgatagused ka läbi kolada. 

Järgmisel hommikul läks jälle tuuriprogramm lahti. Alustuseks flamingode laht, kus üksikuid flamingosid ka nägime.

Galapagosel nad suurte hordidena ei elagi, sest jällegi - kuna vaenlasi neil seal pole, siis pole vaja suurde kampa hoida. Galapagos tundub ikka tõeline maapealne paradiis - ei ühtegi mürgist ega muul moel ohtlikku liiki (isegi sealsed haid pidavat väga sõbralikud olema) ning nagu varem mainitud, isegi kuritegevust pole, kuigi paljud saare elanikud peaks olema pättide järeltulijad, sest kunagi asustati Galapagos just mandrilt minema saadetud kurjategijatega (esialgu olid nad Isabela saarel lihtsalt vabalt ringi käia saanud, hiljem tehti vangilaager). Ja see ei ole veel kõik - isegi vulkaanid (mida seal on mitu - sellest ka sellised erilised pinnavormid, maastikud, laavatunnelid jne) purskavad nii pieteeditundeliselt, et inimasustusele ohtu ei kujuta (laava voolab sobivalt teises suunas ja tuul puhub mürgised gaasid ka mujale)

Edasi jätkus matk kaunis ookeaniäärses looduses, kus jällegi nägime suurtes kogustes erivärvilisi iguaane. Ühest roosa-mustakirjust pidime lausa üle ronima, et näha laavakoobast, sest see oli ühe koopasse viiva trepiastme täielikult hõivanud ning ei näidanud üles mingit huvi sealt lahkuda.

Lisaks tulid teel vastu paar suurt kilpkonna (nende mõistes lausa jooksujalu).

Pealelõunal pandi meid paati ja veeti vaatama väikeseid vulkaanilisi saari. Ühel kaldal istusid pingviinid, aga head pilti neist ei saanud, sest jäid just vastu päikest ning nad ise on päris pisikesed. Galapagos on ainuke koht maailmas, kus pingviinid üldse nii troopilises kliimas elavad. Ühel saarekesel tegime kena matka. Väga sürr loodus, vulkaani kätetöö.  Iguaane ja merilõvisid näeb mõistagi ka.  Olles neist juba 100 pilti teinud, jätad seekord tegemata. No ühe paadi hõivanud merilõvi ikka jäädvustasime. Huvitava faktina saime teada, et neil pole mingi probleem paati hüpata, kuna nad hüppavad kuni 2m kõrgusele, kuigi tunduvad hullult ludrid olevat. Lisaks nägime haisid (ikka neid sõbralikke), sest sellel saarel on kitsas ookeaniga ühendatud kanal, kuhu haid magama tulevad. Ja väga suur kilpkonn ujus ka vahepeal paadi kõrval.

Järgmisel päeval nägime hoopis teistsugust loodust, sest meid sõidutati rannikult sisemaa poole, kus loodus järjest lopsakamaks läheb. Käisime vaatamas veel üht laavakoobast, mis nägi välja nagu kullast, sest aja jooksul on tekkinud koopaseintele mingi mineraalikiht, mis väga kulla moodi välja näeb. Luurasime taskulampidega mööda koobast ringi ja uurisime, kuidas seal see laava ikkagi ringi voolanud on. Jäime uskuma, et kuld on tegelikult mingi suvakas mineraal ja seda koopaseintest kaasa kraapima ei hakanud. Loodame, et petta ei saanud. Samas giid tundus nii tore ja siiras noormees.

Lisaks viidi meid vaatama ka üht kohalikku farmi, kus mitmeid erinevaid vilju kasvatatakse. Hooaeg oli parajasti banaanil ja apelsinil, mida saime degusteerida (olid väga head). Veel saime teada, et passion fruit ehk maakeeli kirevili on nagu umbrohi, mis muid liike lämmatada püüab. Muidu oli see farm küll väga kaunilt klanitud ja korras, võib-olla seetõttu et sinna turiste tassitakse.

Päeva teises pooles läksime kajakkidega merele. Rannas, kust väljasõit oli, pidime jälle iguaanide ja merilõvide vahelt läbi laveerima. Randa paigutud pingid olid ka kõik merilõvide poolt ära hõivatud, lisaks nägime, kuidas üks suurem isend parajasti just ühe pingi katki istus. Pidime seega seistes oma väljasõitu ootama ja leppima sellega, et kohalike loomade jaoks turist kuningas ei ole. Kajakisõit oli  aga tore. Airal ilmselt veel meeleolukam kui teistel, sest ta sai oma partneriks giidi, kes talle vahepeal lausa serenaade laulma kippus.  Üldse oli suht värvika tekstiga vend.  Õnnestus ka jälle pingviine näha - seekord nii kaldal kui kajakkide vahel ujumas ja kalu jahtimas. Snorgeldada saime ka - jällegi väga suurte kalaparvede ja kilpkonnade vahel. Kuna vesi supersoe sel aastajal pole, siis pikalt sulistades tuleb külm naha vahele, nii et leidsime endale nii mõnelgi õhtul kaaslaseks kohaliku  ja soodsa hinnaga teravama dringi - caña. 

Järgmine päev oli jälle järjekordse paadituuri+pikema snorgeldamisretke päralt. Paadisõit pakkus kauneid vaateid ja päris suuri laineid.

Meie sihtmärgiks olnud lahesoppi sissesõiduks tuligi jahtida võimalikult suurt lainet, mille harjal paadiga surfates oli ainus moodus üle kaljude lahte sisse pääseda. Läkski õnneks ning karidele ei kihutanud. Giid oli meid ka eelnevalt maha rahustanud, et muretsemiseks pole põhjust, kuna meil on ülikogenud kapten - juba 23-aastane...
Tänu kaljudele on aga lahesopis eriti kaunis sile helesinine vesi. Veest väljaulatuvatest saartest või kaljudest on moodustunud äge labürint, mille vahel paat meie hämminguks sõitma hakkas. Nõuab ikka eriti täpselt ja osavat juhtimist, et sealt igalt poolt läbi mahtuda - paadiomanikuna oleks igal juhul mitu südarit saanud. Me Airaga saime ka parimad kohad - laevalael kapteni kõrval; sealt oli hea ilupilte klõpsida.

Ühes kohas ronisime ka maale, kus ühes kanalis käis eriti tihe kilpkonna-traffic ning ühe lageda kivi peale oli endale pesa teinud sinijalg-suulade kahelapseline perekond. Jällegi võis kogu 10-liikmeline paadi-seltskond ronida neile praktiliselt nina alla pilte klõpsima, ilma et lapsevanemaid see vähimatki häirinud oleks. Siuke tunne, nagu oleks kõik Galapagose linnud-loomad kurdid ja pimedad, et kellesti end häirida ei lase

Edasi sõitsime snorgeldamiskohta, mis oli üsna sarnaselt sopiline madala veega laht. Paar minutit enne kohalejõudmist nägime paarkümmend meetrit sellest kohast, kus meid paadist välja aeti, üht tiigerhaid ujumas, kelle inimsõbralikkuses ei saa kuigi kindel olla, aga meie giidi väitel ta lihtsalt taktitundeliselt sinna ei tule, kus me snorgeldama pidime. Ju nad siis tunnevad oma kalu, sest tõesti kedagi näksima ei tuldud.

Snorgeldamine oli jälle väga põnev. Madalas veel (selline, et peaaegu kõht jääb põhja kinni) õnnestus isegi merihobud ära näha, lisaks palju muid põnevaid kalu, sh raid. Ja siis  lähedalt tervet karja neid väiksemaid sõbralikke haisid.

Õhtust sööma läksime samasse restorani, kus juba ühel õhtul olime käinud, sest tahtsime veel saada neid elu parimaid krevette, mida seal pakuti. Ei teagi, kas tänu meie korduvkülastusele või mingil muul põhjusel jooksis ettekandja meile veel lahkumisel järele, et anda Biancale kingituseks väike kilpkonna-suveniir. Inimesed Galapagosel kui ka Ecuadoris üldiselt tundvad olevat maailma sõbralikemad.

Järgmisel hommikul juba varavalges viidi meid laeva peale. Seekord oli meri rahulikum ning oksendajaid polnud, samuti jõudsime Puerto Ayorasse kõigest 2 tunniga. Nii et peale hommikusööki jäi veel aega suveniiripoode läbi töötada, endeemilist õlut juua ning veelkord tagasi minna sellesse käsitööšokolaadipoodi, et endale sealt karbike kaasa osta. Sadamas, kust laevad lennujaamasaarele veavad, ilmnes, et me saime lausa privaatpaadi, lisaks ka privaatbussi lennujaama - madalhooaja võlud. Kahjuks polnud privaatlennuk.

Kuna Quito lennujaamas oleksime pidanud vastu ööd 8 tundi passima, siis otsustasime võtta mõnetunnise uinaku tegemiseks toa lennujaama lähedal hotellis, mis pakkus ka tasuta shuttle'it. Mees autoga oligi kokkulepitud ajal kohal ning jällegi ülisõbralik ja lahke, kuigi ilma ingisekeeleoskuseta. Pakkus lahkelt, et kui tahame endale süüa-juua kaasa osta, siis ta teeb teel peatuse. Ja hotellis hoolitses, et me ikka kaasaostetud veini lahti saaksime. Ja keset ööd lennujaama viimiseks oli ka juba valmis mõned minutid varemgi kui kokku lepitud. Aja kokkuhoiu mõttes sõitis tee äärt mööda vastassunavööndis tagurpidi selle kohani, kust tagasipöörde teha sai. Tundub, et Ecuadoris on meile tavatud liikluseeskirjad.

Väga sõbralikud olid ka kõik lennujaamatöötajad, alates turvakontrollist kuni passikontrollini. Kui mind tänati lihtsalt külastuse eest ja öeldi, et come back soon, siis Airaga hakkas onu lausa flirtima, jõudes ära kiita ta ilusad silmad ja väljendada hämmingut, et ta veel vallaline on. Ime et passi oma allkirja juurde telefoninumbrit ei kirjutanud. 

Galapagosel, Santa Cruzi saarel

Esimene vahemaandumine oli Bogotas, kus libastusime sellega, et ei osanud arvata, et samal ajal lendab Avianca kahe lennukiga Ecuadori, Guayaquil'i, nii et ootasime õndsas rahus vales väravas pardaleminekut. Kuna sellel lennul see veidi hilines, siis lõpuks kui meie boarding passe kontrollima hakati ning avastati, et me oleme hoopis teisel lennul, kästi ummisjalu teise lennujaama otsa joosta.  Viimasel hetkel saime ikka jala veel lennuki ukse vahele, süda peksmas sees - kas siis närveerimisest või pikamaajooksust koos kottidega. Edasi läks asi üldiselt libedalt, kuigi Ecuadori saabudes oli lennujaamas vähe pigem neid, kes meie passe näha ei tahtnud (passid näitavad juba ilmseid kulumismärke).

Üks Galapagose kahest lennujaamast asub Baltra saarel, kus peale lennujaama muud polegi. Nii et seal topitakse rahvas bussidesse, mis sõidutab sadamasse, seal omakorda päevinäinud paatidesse, mis teisele saarele veavad. Pagas lajatatakse laevalaele, nii et pidevalt närveerid, et ega see poolel teel vette ei pudene. Õnneks oli suht sile vesi, nii et jõudsime kohale koos pagasiga.

Sealt sõidutati meid kohe alustuseks hiidkilpkonni vahtima. Meie giidil oli nende hulgas mitmeid vanu sõpru, nii et ta lubas meid lähemale, kui üldreegel 2 meetrit ja mahitas kilpkonni fotode jaoks paremini poseerima.

Neid suuri kilpkonni on seal ikka meeletus koguses, mõned koperdavad lausa sõiduteel, nii et pead autoga seisma ja ootama, kuni härra vaevub ennast eest liigutama. Kiireid liigutusi nad üldiselt teha ei viitsi, nii et aeg-ajalt juhtubki nii, et üks sõidurida on kilpkonna tõttu suletud. Giidionu näitas meile ka tühja kilpi ning sundis mind sinna sisse pugema ning ninja-kilpkonna kehastama. Ei mäletagi, millal midagi nii totrat teinud oleks, aga ülejäänud kambal oli muidugi lõbu laialt. Pilte vaadates ei usu ise ka, et 42-aastane olen. Hea, et puusad kinni ei kiilunud ning sain ikka välja; suht nõme oleks olnud edaspidi niimoodi ringi käia.

Peale kilpkonnavaatlust ja kilbist vabanemist kappasime veel läbi ca 400 m pikkuse laavatunneli ning käisime kahte vulkaanikraatrit vaatamas. Laavatunnel oli alguses muljetavaldavalt kõrge, aga siis muutus nii madalaks, et  pidime ühes kohas lausa kõhuli maas roomama. Jällegi mõtlesin, et meie  eas see soliidne küll ei paistnud.  Hea, et olime välismaal, kus keegi meid ei tundnud. 

3 ööd peatusime Santa  Cruzi saarel Puerto Ayoras, mis on Galapagose suurim linn, kuid siiski nii meie giidi väitel kui ka oma kogemuse põhjal üdini turvaline. Turvaliselt tunnevad siin end ka merilõvid, iguaanid, pelikanid, krabid jms, kelle nägemiseks pole vaja kesklinnast välja minnagi.

Looduses näeb neid siiski hulgakaupa, nii et käisime ikkagi ka tuuritamas.

Teise päeva programmis oli mõõduka pikkusega matk randa, kus nägime alustuseks laavaiguaane ja siis meeletus koguses mereiguaane. Rannas kõndides peab vaatama, et neile otsa ei koperda, sest neid vedeleb seal igal sammul ning inimestest nad end häirida ei lase.

Lähedalt õnnestus näha ka sinijalg-suulasid - nagu nimigi ütleb, on tegemist ägedate siniste jalgadega lindudega, kes ka üheks ainult Galapagosel elavaks liigiks on. Punaseid krabisid näeb peaaegu igal pool.

Põnevaid puid-taimi on muidugi ka. Kõigi endeemiliste liikide üle on nad ise väga uhked. Seetõttu panime ka õllede valikul rõhku ikka endeemilistele.

Pealelõunal viidi meid paadiga vaatlusretkele. Kui meile tundusid šefimad sinijalg-suulad, siis meeskonnas tekitasid elevust hoopis paar valget lindu, kes meile pigem suvalisi kajakaid meenutasid, aga tegemist oli mingi haruldase liigiga (Nazca booby), millega siis paadimeeskond end koos pildile jäädvustada üritas. Üks krabas vahepeal ka Airalt telefoni käest ja klõpsutas tema eest. Õnneks tegi head pildid. Mu meelest üritas ta Airaga ka liini ajada (sinnani pole 'me too' kampaania ilmselt veel ulatunud), aga hiljem pälvis ta meie kõigi imetluse. Nimelt siis kui snorgeldamispeatus tehti, sulpsasid Bianca tutikad Key Westist shopatud päikseprillid kogemata üle parda ookeanisügavustesse. Kui esmalt hindasime seda, et ta Bianca elu esimesel snorgeldamisel oma hoole alla võttis, siis hiljem selgus, et ta oli ka kangelaslikult ookeanisügavustesse sukeldunud ning Bianca päiksekad põhjast ära toonud. Ühesõnaga, mees kes päästis päeva. Eks teda jätkus ka teisi abistama, ühel saksa proual pesi ta peale väikest matka liivaseks saanud jalgu. Matka käigus nägime Armastuse tunnelit ja haide lahte, kus kõrgelt kaljult on hea näha, kuidas kari haisid sileda veega lahesopis oma puhkeaega veedavad. Iguaanide nägemine ei ületanud enam uudiskünnist.

Aga snorgeldamine Galapagosel on minu seniste kogemuste põhjal parim võimalik. Kalu oli meeletult palju ning isegi sellised, mida varem ka mujal nähtud, olid vähemalt 3 korda suuremad. Ja lisaks kaladele on uskumatult palju suuri merikilpkonni, keda saab rahus lähedalt jälgida (peab pingutama, et kokku ei põrkaks), sest need on inimeste suhtes sama ükskõiksed, kui iguaanid, merilõvid või muud liigid. Mind laine lükkas paar korda peaaegu kilpkonnale otsa, aga sel oli mõistagi savi. Vist teavad isegi, et on kaitsealune liik. 

Mõningaid liike on siiski kalameestel püüda lubatud, nii et kalasõpradele on see ikka päris hea sihtkoht. Kuigi ka nt kana oskavad nad tavapärasest parema küpsetada (või siis on metsikult ringi jooksvad kanad lihtsalt mahlakamad). Aga sel õhtul proovisime ära homaari. Minu oma kookoskastmes oli päris hea leid.

Järgmisel päeval oli meil veidi pikem meresõit ning seejuures täiesti privaatne tuur meile viiele Santa Fe saare juurde, kus oli jällegi superilus erinevate kalade rohke snorgeldamine ning paadist kaldal olevate lindude ja loomade vaatlus.

Aivarile hakkas ujudes ka üks merilõvi konkurentsi pakkuma - jõudis järgi, heitis üleoleva pilgu ja pani vuhinal mööda.
Õhtul jäi linnas hängimiseks ka veidi aega, nii et leidsime ühe väga ägeda keraamikaaia ning hipsterlinnaosa (jah, see trend on  isegi Galapagosele jõudnud), kus oli ka üks väga head käsitöö-šokolaadi pakkuv töökoda/kauplus, mille kilponnakujulised šokolaadid jäid kuidagi kripeldama.

Järgmisel hommikul käisime Darwini keskuses, kus kilponnade populatsiooni suurenemise nimel neid väiksest peale üles kasvatatakse. Kui täiskasvanud kilpkonnadele looduses vaenlasi pole, siis nii munadele kui pisikestele konnapoegadele siiski mõni lind või ka nt mitte-endeemilised rotid ja metssead hammast ihuvad. Seetõttu toimetataksegi Darwini keskuses kasvavad kilpkonnad loodusesse tagasi alles siis, kui neid enam teised liigid ei ohusta. Lisaks õnnestus Darwini keskuses ära näha ka kollase-pruunikirju maaiguaan, kes muidu sel saarel ei ela.

Pealelõunal sõitsime ca 2,5 tundi lainetel hüppava paadiga Isabela saarele. Meie hulgast õnneks keegi oksekotti ei vajanud, aga kõigil sama hästi ei läinud.