Galapagosel, Santa Cruzi saarel

Esimene vahemaandumine oli Bogotas, kus libastusime sellega, et ei osanud arvata, et samal ajal lendab Avianca kahe lennukiga Ecuadori, Guayaquil'i, nii et ootasime õndsas rahus vales väravas pardaleminekut. Kuna sellel lennul see veidi hilines, siis lõpuks kui meie boarding passe kontrollima hakati ning avastati, et me oleme hoopis teisel lennul, kästi ummisjalu teise lennujaama otsa joosta.  Viimasel hetkel saime ikka jala veel lennuki ukse vahele, süda peksmas sees - kas siis närveerimisest või pikamaajooksust koos kottidega. Edasi läks asi üldiselt libedalt, kuigi Ecuadori saabudes oli lennujaamas vähe pigem neid, kes meie passe näha ei tahtnud (passid näitavad juba ilmseid kulumismärke).

Üks Galapagose kahest lennujaamast asub Baltra saarel, kus peale lennujaama muud polegi. Nii et seal topitakse rahvas bussidesse, mis sõidutab sadamasse, seal omakorda päevinäinud paatidesse, mis teisele saarele veavad. Pagas lajatatakse laevalaele, nii et pidevalt närveerid, et ega see poolel teel vette ei pudene. Õnneks oli suht sile vesi, nii et jõudsime kohale koos pagasiga.

Sealt sõidutati meid kohe alustuseks hiidkilpkonni vahtima. Meie giidil oli nende hulgas mitmeid vanu sõpru, nii et ta lubas meid lähemale, kui üldreegel 2 meetrit ja mahitas kilpkonni fotode jaoks paremini poseerima.

Neid suuri kilpkonni on seal ikka meeletus koguses, mõned koperdavad lausa sõiduteel, nii et pead autoga seisma ja ootama, kuni härra vaevub ennast eest liigutama. Kiireid liigutusi nad üldiselt teha ei viitsi, nii et aeg-ajalt juhtubki nii, et üks sõidurida on kilpkonna tõttu suletud. Giidionu näitas meile ka tühja kilpi ning sundis mind sinna sisse pugema ning ninja-kilpkonna kehastama. Ei mäletagi, millal midagi nii totrat teinud oleks, aga ülejäänud kambal oli muidugi lõbu laialt. Pilte vaadates ei usu ise ka, et 42-aastane olen. Hea, et puusad kinni ei kiilunud ning sain ikka välja; suht nõme oleks olnud edaspidi niimoodi ringi käia.

Peale kilpkonnavaatlust ja kilbist vabanemist kappasime veel läbi ca 400 m pikkuse laavatunneli ning käisime kahte vulkaanikraatrit vaatamas. Laavatunnel oli alguses muljetavaldavalt kõrge, aga siis muutus nii madalaks, et  pidime ühes kohas lausa kõhuli maas roomama. Jällegi mõtlesin, et meie  eas see soliidne küll ei paistnud.  Hea, et olime välismaal, kus keegi meid ei tundnud. 

3 ööd peatusime Santa  Cruzi saarel Puerto Ayoras, mis on Galapagose suurim linn, kuid siiski nii meie giidi väitel kui ka oma kogemuse põhjal üdini turvaline. Turvaliselt tunnevad siin end ka merilõvid, iguaanid, pelikanid, krabid jms, kelle nägemiseks pole vaja kesklinnast välja minnagi.

Looduses näeb neid siiski hulgakaupa, nii et käisime ikkagi ka tuuritamas.

Teise päeva programmis oli mõõduka pikkusega matk randa, kus nägime alustuseks laavaiguaane ja siis meeletus koguses mereiguaane. Rannas kõndides peab vaatama, et neile otsa ei koperda, sest neid vedeleb seal igal sammul ning inimestest nad end häirida ei lase.

Lähedalt õnnestus näha ka sinijalg-suulasid - nagu nimigi ütleb, on tegemist ägedate siniste jalgadega lindudega, kes ka üheks ainult Galapagosel elavaks liigiks on. Punaseid krabisid näeb peaaegu igal pool.

Põnevaid puid-taimi on muidugi ka. Kõigi endeemiliste liikide üle on nad ise väga uhked. Seetõttu panime ka õllede valikul rõhku ikka endeemilistele.

Pealelõunal viidi meid paadiga vaatlusretkele. Kui meile tundusid šefimad sinijalg-suulad, siis meeskonnas tekitasid elevust hoopis paar valget lindu, kes meile pigem suvalisi kajakaid meenutasid, aga tegemist oli mingi haruldase liigiga (Nazca booby), millega siis paadimeeskond end koos pildile jäädvustada üritas. Üks krabas vahepeal ka Airalt telefoni käest ja klõpsutas tema eest. Õnneks tegi head pildid. Mu meelest üritas ta Airaga ka liini ajada (sinnani pole 'me too' kampaania ilmselt veel ulatunud), aga hiljem pälvis ta meie kõigi imetluse. Nimelt siis kui snorgeldamispeatus tehti, sulpsasid Bianca tutikad Key Westist shopatud päikseprillid kogemata üle parda ookeanisügavustesse. Kui esmalt hindasime seda, et ta Bianca elu esimesel snorgeldamisel oma hoole alla võttis, siis hiljem selgus, et ta oli ka kangelaslikult ookeanisügavustesse sukeldunud ning Bianca päiksekad põhjast ära toonud. Ühesõnaga, mees kes päästis päeva. Eks teda jätkus ka teisi abistama, ühel saksa proual pesi ta peale väikest matka liivaseks saanud jalgu. Matka käigus nägime Armastuse tunnelit ja haide lahte, kus kõrgelt kaljult on hea näha, kuidas kari haisid sileda veega lahesopis oma puhkeaega veedavad. Iguaanide nägemine ei ületanud enam uudiskünnist.

Aga snorgeldamine Galapagosel on minu seniste kogemuste põhjal parim võimalik. Kalu oli meeletult palju ning isegi sellised, mida varem ka mujal nähtud, olid vähemalt 3 korda suuremad. Ja lisaks kaladele on uskumatult palju suuri merikilpkonni, keda saab rahus lähedalt jälgida (peab pingutama, et kokku ei põrkaks), sest need on inimeste suhtes sama ükskõiksed, kui iguaanid, merilõvid või muud liigid. Mind laine lükkas paar korda peaaegu kilpkonnale otsa, aga sel oli mõistagi savi. Vist teavad isegi, et on kaitsealune liik. 

Mõningaid liike on siiski kalameestel püüda lubatud, nii et kalasõpradele on see ikka päris hea sihtkoht. Kuigi ka nt kana oskavad nad tavapärasest parema küpsetada (või siis on metsikult ringi jooksvad kanad lihtsalt mahlakamad). Aga sel õhtul proovisime ära homaari. Minu oma kookoskastmes oli päris hea leid.

Järgmisel päeval oli meil veidi pikem meresõit ning seejuures täiesti privaatne tuur meile viiele Santa Fe saare juurde, kus oli jällegi superilus erinevate kalade rohke snorgeldamine ning paadist kaldal olevate lindude ja loomade vaatlus.

Aivarile hakkas ujudes ka üks merilõvi konkurentsi pakkuma - jõudis järgi, heitis üleoleva pilgu ja pani vuhinal mööda.
Õhtul jäi linnas hängimiseks ka veidi aega, nii et leidsime ühe väga ägeda keraamikaaia ning hipsterlinnaosa (jah, see trend on  isegi Galapagosele jõudnud), kus oli ka üks väga head käsitöö-šokolaadi pakkuv töökoda/kauplus, mille kilponnakujulised šokolaadid jäid kuidagi kripeldama.

Järgmisel hommikul käisime Darwini keskuses, kus kilponnade populatsiooni suurenemise nimel neid väiksest peale üles kasvatatakse. Kui täiskasvanud kilpkonnadele looduses vaenlasi pole, siis nii munadele kui pisikestele konnapoegadele siiski mõni lind või ka nt mitte-endeemilised rotid ja metssead hammast ihuvad. Seetõttu toimetataksegi Darwini keskuses kasvavad kilpkonnad loodusesse tagasi alles siis, kui neid enam teised liigid ei ohusta. Lisaks õnnestus Darwini keskuses ära näha ka kollase-pruunikirju maaiguaan, kes muidu sel saarel ei ela.

Pealelõunal sõitsime ca 2,5 tundi lainetel hüppava paadiga Isabela saarele. Meie hulgast õnneks keegi oksekotti ei vajanud, aga kõigil sama hästi ei läinud.