Sellel aastal juba kolmas uus riik, mida avastada. Malta jäigi sõelale ühelt poolt seetõttu, et ei olnud varem seal käinud, teiselt poolt mängis selle kasuks väike territoorium, mis tundus piisavalt läbikammitav 4-5 päevaga. Tegelikkuses leiab seal kindlasti tegevust ka oluliselt pikemaks ajaks, seega ei välistaks tagasiminekut. Kolmandaks oluliseks plussiks on oktoobrikuine kliima - sooja oli neil päevil 26-30 kraadi ning isegi õhtud olid veel nii soojad, et polnud vaja mingi üleriidega jahmerdada.
Jõudsime kohale reede lõuna paiku (mis tähendas mitte just kõige nauditavamat kl 4.30 ärkamist), lennujaamast Vallettasse õnnestus sellisel ajal ummikuvabalt ca 15-20 minutiga jõuda ning vedas ka sellega, et saime kohe hotellitoa kätte.
Seega jõudsime suurema osa Vallettast juba esimese päevaga ära näha. Äge ajaloohõnguline linn, kõik mahedas liivakarva värvigammas. Mõned tänavad on turistidest üsna ummistunud, mõned vaiksed ja rahulikud.
Ning mõnes tänavas võib juhtuda, et turistirong sõidab restoranilauast ca 5 cm kauguselt mööda (meenutades veidi Hanoi kuulsat rongitänavat, kuigi seal polnud mingi nunnu turistirong vaid kolakas kaubarong)
Õhtusöögiks oli eesmärk ära proovida kohalik kuulsaim roog - jänesehautis. Osutus väga kenaks kõhutäieks. Kuna kell oli magamaminekuks veel kohatult varane, sõitsime praamiga üle lahe Silemasse, et nautida vaateid õhtusele Vallettale.
Teel nn koju tegime veel mingis baaris unejoogid ja läksime siiski suhteliselt vara magama, et tasakaalustada 4.30 ärkamist.
Hommikul äratas meid koos äratuskellaga ka kahtlane veekohin. Peale 100 vihmavaba päeva oli Vallettat tabanud hull padukas. Kuna meie hotellituba ei asunud päris hotellis, pidi meile ukse taha toodama hommikusöögikorv. Vaadates padukat ja lageda taeva alla jäävat uksetagust, tundus kogu ettevõtmine küsitav. Ukse vahelt piiludes nägingi mingit tüüpi seal seiklemas ja küsisin, et kuidas on seis meie korvikesega. Selgus, et oli mingi error tekkinud ning meid korvisaajate nimekirjas üldse polnudki. Küll aga pakkus mees, et viib meid taksoga sama keti hotelli hommikusöögile. Silkasime siis läbi paduka ja tänaval voolava jõe taksosse ja saimegi mugavalt (kuigi märgade jalgadega) hotellis hommikust süüa. Leppisime kokku, et korvisaamise asemel tuleme ka järgmistel hommikutel mõneminutise jalutuskäigu kaugusele hommikust sööma. Hommikusöögilt pidime edasi suunduma paadituurile, mille toimumise osas meid küll väike pessimismi tabada jõudis, kuid hotellist väljudes oli ilm juba kannapöörde teinud, nii et päike paistis ning jõgedest polnud ka enam jälgegi. Sõitsime taksoga sadamasse ja ronisime laevale, kus kari turiste juba ees ootas. Tore tuur oli. Põhisihtkohad Gozo ja Comino saared ning Blue Lagoon. Teel näidati lähemalt ka erinevaid koopaid, kuhu me oma suhteliselt suure laevaga vööripidi sisse pressisime.
Blue Lagoonis tehti ujumispeatus. Vesi 26 kraadi ehk et polnud paha idee. Gozol vedasid minibussid rahva sadamast saare pealinna Victoriasse (tuntud ka kui Rabat), kus suurimaks vaatamisväärsuseks on Citatella ehk kindlus, mis üllatuslikult oli täitsa tasuta külastatav, kuigi palju vaatamisväärsem kui nii mõnigi tasuline objekt mõnes teises riigis.
Õigupoolest üllataski Malta meid odavapoolse hinnatasemega. Kadestama pani nt 1.3 EUR/l maksev kütus või 4-5 EUR maksvad kokteilid. Poes hakkas ka silma, et nii mõnedki esmatarbekaubad on pea poole odavamad kui meil. Tundub, et väikse turu kaela ei saa küll meie kalleid hindu ajada, sest Malta elanike arv on alla 600 000.
Tagasi Gozosse, kus oli lisaks vahvale kindlusele ka väga armas vanalinn.
Degusteerisime ära 40 senti maksvad traditsioonilised lehttaignapirukad (mida tehakse nii juustu- kui hernemöga täidisega), mille hinna-kvaliteedisuhe tuleb väga heaks tunnistada. Tagasiteel Gozolt põikasime veel mõnda koopasse ning jätkasime pardal viie-euroste kokteilide joomist.
Sadamast Vallettasse otsustasime bussiga sõita ehk nagu väike saareekskursioon või nii. Loksus teine tunnikese, kuna peaaegu pidevalt on mingi asula, kus iga teise maja juures bussipeatus on.
Õhtusöögile läksime hotelli soovitatud restorani, kus jänesehautis veel parem oli kui eelmisel õhtul ning ka muud toidud superhead.
Järgmisel hommikul suundusime Vallettast lõuna poole jääva lahe äärde, võtsime sealt nn Viljandi paadimehe ehk väikse ajaloohõngulise paadi, mis küll suurema osa teest päramootori abil liigub, kuid sildumisel ja kai äärest lahkumisel siiski aerutamist nõuab. Ning millega meid sõidutati vaatama kolme ajaloolist kindluslinna. Sildusime kolmest selles, kus asub fancy jahisadam. Sadamas on valdavalt laevamõõtu superjahid, aga mingil määral ka selliseid tavapärasemaid, millega ise harjutud sõitma. Sadamalinnake oligi kõige nunnum, paljude tänavate kohal rippumas küünaldega laternad.
Järgmiseks võtsime vale suuna, eeldades automaatselt, et kolm vana kindluslinna asuvad kolmel poolsaarekesel. Sattusime hoopis kohalike elupiirkonda, kus suurt midagi vaadata polnud, küll aga saime mingist restoranist 6.50 eest suure klaasi veini+pool liitrit õlut.
Viimases linnakeses võtsime taas odavad ja kosutavad joogid ning peale seda Bolti, et sõita randa ujuma. Linnakese nime ei mäletagi, aga seal oli kena helesinise veega liivarand, kuigi ühele poole vaadates paistis kaubasadam.
Kuna sel päeval oli juba niigi meeletult palju jalgsi kõmbitud, siis otsustasime rannast veel ca 3km Marsaxlokki kalurikülla minna tallataksoga. Vahepeal juhtis Google maps meid ka valele teele ehk mingi ehitusaia taha, kust üleronimine ei tundunud meie füüsilistele võimetele või eneseväärikusele vastav, kuid peale seiklemist kuskil põlluvaheteedel, kuhu ilmselt ühegi turisti jalg seni astunud polnud, jõudsime lõpuks sihile. Marsaxlokk tõmbab turiste oma värvilisi paate täis sadama-alaga. Kogu elu ja melu ongi sinna koondunud.
Istusime ka ühte restosse söögiks-joogiks maha ning peale seda plaanisime bussiga Vallettasse tagasi sõita. Enne liinbussi peatus rahvast täis bussipeatuses mingi mikrobuss, kus onu pakkus, et 2 eur per nägu viib rahva Vallettasse (bussipilet oli 2,5 eur). Mingil arusaamatul põhjusel keegi peale meie vedu ei võtnud, mistõttu sõit jäi rahva puudusel tegemata. Selle asemel üritas rahvas ennast veidi aega hiljem saabunud bussi pressida, kuid edutult. Me tagasihoidlike trügijatena enam peale ei mahtunud ning tellisime ikkagi Bolti. Vallettasse jõudes tundus, et ca 20000 sammu päevas on veel vähevõitu ning tegime linnas jalutuskäigu, et näha ilusaid vaateid valgustatud linnast (päeva skoor lõpuks 27000 sammu)
Hotellitoas degusteerimiseks soetasime ka kohaliku rahvuslikööri, mis polnud üldse paha.
Ei mõjunud ka tervisele kehvasti, mistõttu suundusime järgmisel päeval kultuuriprogrammi läbima. Alustuseks sõitsime Boltiga (kuna buss olnuks poole aeglasem) iidseid kivihunnikuid ehk arheoloogilist parki vaatama (Hagar Qim ja Mnajdra - templid, mis on mingi imenipiga suudetud püsti panna üle 5000 aasta tagasi).
Vaatasime ja imestasime ning kui penskarite gruppide tagant liikuma pääsesime, sõitsime Boltiga Mdina-nimelisse kindluslinna, mis oli Malta pealinn antiikajast keskajani. Kogu linn on üdini vaatamisväärsus ja tänapäeva mõistes ilmselt päris linna mõõtu välja ei annaks (viimase rahvaloenduse andmetel 242 elanikku; turiste muidugi paksult, samuti hobuvankreid, millega turiste ringi veetakse ning mistõttu mõnest tänavast jalakäijana läbi murda ei õnnestunudki, sest tänav oli umbes kaariku laiune ja neid hobuseid sealt muudkui tuli ja tuli) .
Väljaspool linnamüüri on teine ja suurem linn Ir-Rabat, kus ka miljööväärtuslik arhitektuur, kirikud ja nende alused katakombid. Kuna Pariisi katakombides ongi seni megajärjekorra tõttu käimata jäänud, otsustasime üle vaadata Ir-Rabatis asuvad St Pauli katakombid, kus mingit järjekorda polnud. Aga koht oli äge, võimalik, et isegi reisi highlight.
Kolasime pisut veel ka mööda muusemi ning siis võtsime taas Bolti, et sõita kuhugi, kus saaks väikse jahutava supluse teha. Valisime nn kodust lühikese paadisõidu kaugusel asuva Silema ranna, mis meie mõistes päris rannaks ei kvalifitseeru, kuid vesi on super puhas ja läbipaistev ning ujuda saab. Kalju pealt viivad vette redelid, päevitamiseks on küljealune kõva. Selliseid randu ongi Vallettas ja selle läheduses mitu.
Kuna praamist polnud veel jälgegi, võtsime taas 3 euro eest (per nägu) nn Viljandi paadimehe, et üle lahe Vallettasse pääseda. Õhtul hängisime taas mööda Valletta tänavaid mööda ringi, et mingi õdus söögikoht leida, kuid lõpuks tundus parim valik see, kus juba paar päeva tagasi käidud sai. Ei valmistanud seegi kord pettumust. Ka baar, kus hiljem maandusime, polnud paha. Pidevalt kestva happy hour-i tulemusena sai koksid taas ca 4-5 euroga kätte.
Hommikul ärgates oligi käes viimane poolik päev välismaal. Seetõttu ei hakanud enam kuskile kaugemale sõitma, vaid tegime valiku Vallettas asuva sõjamuuseumi kasuks. Tegemist on pika ajalooga bastioniga, mis on aastasadu täitnud kaitserajatise funktsiooni ning seda üsnagi edukalt. Ma pole küll maailma suurim muuseumifänn, kuid see oli tõesti põnev ning ägedalt eksponeeritud.
Jõudsime veidi veel kaubandusega tutvuda ning nautida viimast võimalust väliterrassil külmi jooke manustada, kui tuligi juba ennast lennujaama sõidutada lasta. Hea meelega oleks pikemaltki seal aega veetnud - hea kliima (vähemalt oktoobris), mõnus atmosfäär, omanäoline arhitektuur, palju ilusaid kohti, turvaline mööda hämaraid tänavaid kolada, meeldivalt soodne hinnatase (v.a majutus), sõbralikud, kuid mitte liiga joviaalsed kohalikud. Selline mõnusa pingevaba puhkuse koht.
