Imekaunid Seišellid

Seišellid seostuvad paljudel minuealistel ilmselt tänu ajakirjandusklassikale eelkõige seksimisega, aga tegelikult on lisaks sellele seal muudki toredat tegemist. Eelkõige on see tõeline puhkus nii meelele kui silmale. Võimalik, et Seišellid ongi olnud müütilise paradiisi prototüübiks, kuid erinevalt paradiisist ei pea sinna saamiseks maha surema, vaid piisab ca 11-12 lennutunnist ja oledki kogu selle ilu keskel kohal. Lennukist välja astudes satud muidugi kohe sauna eesruumi. Ja loota, et õhtul oluliselt jahedamaks läheb on veits naiivne. Riigi absoluutne külmarekord on väidetavalt 25,6 kraadi ja seegi juhtus juba 1939. Kahjuks ei vaevunud me selle faktiga enne tutvuma, nii et vedasin täiesti mõttetult mingi kampsuni kaasa. Teine halb idee vaatamata sellele, et valge liiv ja ülihelesinine vesi pimestavad täielikult ära,  on minna päikeseprillidega ujuma, vaadates, et laine on väga väike ja rahulik. See ei ole mingi väike lombike ,vaid India ookean ja mingi hetk ikkagi tuleb laine, mis pikali lajatab ja prillid ookeanipõhja viib. Siin siis räägib kogemus.

Randu on siiski ka selliseid, kus see murdlaine kusagil kaugel juba rifi taha kinni jääb ja saab rahulikult sulistada ja snorgeldada. Super palju ilusaid ja värvilisi kalu võib näha põhimõtteliselt juba põlvini vees. Ja kuna vesi on ka üliläbipaistev, siis on see kõik imekaunis. Ma ütleks lausa, et minu jaoks oli Seišellid snorgeldamiselamuse mõttes nr 2 peale Galapagost. Põhimõtteliselt ongi lisaks veealusele maailmale põhiliseks vaatamisväärsuseks loodus ise, eriti muidugi rannad, millest on raske ise ilusam olla. 

Samuti on vaatamisväärsed suured kilpkonnad, kelle nägemiseks me Victoria botaanikaaeda külastasime, aga nagu hiljem selgus, jõlgub neid igal pool vabalt ringi - La Digue'l jalgratastega ringi sõites võid näha pilti, kus pool teest oli kilpkonna poolt hõivatud, või siis oli rannabaari külastajate hulgas ka janune kilpkonn. La Digue'l Union Estate Farmis (mis on vaja nagunii läbida, et pääseda maailma ilusaimaks rannaks peetavale Anse Source d'Argent rannale) võis lausa kilpkonnade aktiivse suguelu tunnistajaks sattuda (võib ju delikaatselt pilgu ära keerata, aga hääli kuuled ikka mitmesaja meetri kaugusele)

Ühesõnaga, Victoria botaanikaaia külastus ca 15 euro eest oli pigem veits mõttetu - mu meelest oli see loodus ka seal igalpool mujal samasugune, nii et tundus, et nad on lihtsalt suvalisele metsatukale aia ümber tõmmanud, botaanikaaiaks nimetanud ning piletiraha küsima hakanud.

Raha küsida oskavad nad üldse päris hästi - alates hotellidest, taksodest või praamidest kuni restoranide või ka toidupoodideni - hinnad on pigem isegi Eestist kallimad. Aga ilmselt on see isegi hea - tänu sellele polnud vähemalt detsembri keskel suuri turistidehorde ja paljusid neid imekauneid randu oli võimalik lausa inimtühjana nautida. Samuti olid hotellid väga hõredalt asustatud, nt La Digue'l, kus meil oli ka õhtusöök hotellis, vaaritati  neljast õhtust kolmel ainult meile ning iga õhtu oli justkui romantiline kohting. Kusjuures meile vaaritati veel mitu erinevat rooga, sest kalatoidud on sealkandis 'must have', aga ma ju teavitasin neid, et kala ei söö. Õnneks oskavad nad seal ka mittekalatoite väga hästi teha, nii et lisaks imekaunile loodusele on ka sealne kreooli köök asi, mille pärast tagasi igatseme. 

Kuna tegemist pole mingi odava riigiga, siis tore on ka see, et kuskil ei näe mingit lokkavat vaesust ja viletsust (tänu sellele  või siis riigi väiksusele - ehk et jääks vist kohe vahele - pole ka kuritegevus probleemiks); inimesed elavad normaalsetes majades, mitte mingites käepärastest materjalidest kokku klopsitud osmikutes. Supermarketid või mõnel juhul veelgi ambitsioonikamalt nimetatud commercial center'id muidugi meile harjumuspärast mõõtu kaugeltki välja ei anna ning kaubavalik on ka üsna piiratud. Ega nad seal kohapeal ise üldse suurt midagi ei tooda - üks rummitehas, õlletehas ning ohjeldamatu seebitootmine. Kui vaadata, mis suveniire lisaks erikujulistele seepidele veel tehtud, saab teada riigi olulisemad vaatamisväärsused. Lisaks kilpkonnade ja kaladele on vist kõige tähtsam objekt riigis pealinnas asuv kellatorn. No ja see on umbes sama suur kui keskmine vanalinna laternapost (tavalised tänavavalgustuse postid on kõvasti kõrgemad)

Pangahoone on ka mõnevõrra tagasihoidlikum kui SEB-l või COOP pangal, rääkimata Arterist, kuhu Swed kolida kavatseb. 

Niisiis kultuuriväärtusi  või arhitektuuriimesid sinna jahtima minna ei tasu, tuleb lihtsalt nautida imelist loodust, päevitamist, ujumist, snorgeldamist, rannabaare, kilpkonni jms.

Kui ei taha iga päev ühte randa vahtida, siis Mahel - suurimal riigi 115-st saarest - tuleb auto rentida. Meid aitas selle bronniga hotell (ilmselt hotelli omaniku sõber rentis meile enda auto), nii et lennujaamas ootas meid meie nimesildiga tüüp, kes lennujaama eest piirdeaia ääres pop-up autorendileti püsti pani ja mingi paberi vormistas. Ei mingit bronni krediitkaardile ning ei mingit lisatasu selle eest, et võtsime auto lennujaamas ja tahtsime ära anda sadamas. Äraandmine toimuski nii, et sai tüübiga kokku lepitud, mis kell 3 päeva pärast ta kuskil ringtee juures bussipeatuses peale võtame. Eriti üllatas see, et kui 15 minutit kokkulepitust varem kohale jõudsime, oli tüüp ise ka juba ootel. Lõunamaalaste puhul miskipärast see ikka üllatab. Eriti, kui see tundubki olevat pigem sealse rahva üldisem tava - kui viimasel päeval sadamast lennujaama transferi tellisime, siis ka see tuli igaks juhuks vähemalt veerand tundi varem kohale. Ühesõnaga kogu reis kulges ladusalt ja stressivabalt. Kui siis ehk suurim challenge oli autojuhi jaoks esmalt vasakpoolses liikluses orienteerumine (eriti kui hõreda liikluse tõttu ühtegi eeskuju ees ei ole) + päris kitsad ja kurvised mägiteed ning üks hullemaid kohti mäkketõus meie hotelli jõudmiseks. Õnneks oli normaalne neliveoga auto, nii et kuidagi punnis sealt üles. Ühel päeval läksime nii uljaks, et proovisime selle tõusu ära ka jalgsi, kuigi nii järsust mäest laskumine oli isegi veel koormavam kui üles ronimine. Me üles tulime  üldse ilmselt kepseldes, sest olime eelnevalt ca 3 tundi vihma eest varjudes rannabaaris tiksunud.

Meie hotell asus sellesama järsu mäe kaugusel Anse Royale rannast. Ujumiseks ja Mahel snorgeldamiseks meie mulje põhjal vist kogu saare parim variant. Võib-olla isegi kõige ilusam ka, kuigi seda pingreida on ikka päris raske teha. Anse Royale pool võtab riff kaugemal eemal rannast laine kinni, nii et on põhimõtteliselt sile vesi.

Kui tahta laines hullata (ja ilus on mõistagi ka), siis Anse Intendance, Anse Takamaka ja Baie Lazare olid ka kõik väga toredad ja ilusad türkiissinine veega rannad. 

Beau Vallon on linn või asula, kus asub kõige rohkem hotelle, nii et võib jääda ekslik mulje, et saare parim rand on just seal, aga me veendusime, et seal on pigem suurem avamerelaine, mis keerutab põhjast liiva üles, nii et me seal rannas ujumas ei käinudki, sest juba eemalt peale vaadates oli näha, et see lõppeks ohtra liivaga püksis. Üldse oli see linnake vaiksem kui oleks arvanud - ilmselt kõik turistid tiksuvad oma all-inclusive hotellides, nii et mingit tüüpilist rannakuurorti-atmosfääri sealt ei leia. 

La Digue ainus külake oli kuidagi muhedam ning üldse on La Digue ikka eriti mõnus pingevaba puhkusekoht. Pole vaja mingi autorendiga jahmerdada, sest distantsid on nii väiksed, et piisab jalgrattast või tallataksost.   Anse Source d'Argent'i rannas käisime lausa kahel päeval, sest see oli meie hotellist jalgsikäigu kaugusel ning loomulikult ka väga ilus. Vesi nii soe, et vahepeal pidi jahutuseks veest välja tulema.

Samas ei jäänud talle iluga alla ka nt Anse Cocos, kus suurte kivide vahele moodustunud nn tidal pool oli parim snorgeldamiskoht kogu reisil. Anse Cocos'eni jõudmiseks väntasime jalgratastel Grand Anse'ni ning seal edasi kena matk vahepeatusega Anse Petite rannal. Grand Anse ja Anse Petite on  pigem laines hüppamise rannad, kus ujuda hoovuse tõttu ei soovitata.

Väga kena rannikuäärne jalgrattatee koos võimalusega pea igal hetkel randa suunduda (ja mõnes kohas ka snorgeldada) jääb ka La Reunion'ist (La Digue ainsast asulast) põhja poole suundudes.

Nagu öeldud, tuleb jalgrattasõidul jälgida, et mõni suur kilpkonn teed blokeerinud poleks.

Milleks veel valmis olla Seišellidele minnes? Nt selleks, et restoranis istudes tuleb ühel hetkel üle põranda sõrgade klõbinal suur krabi. Krabisid näeb seal üldse igas suuruses ja väga palju. Korra olime tunnistajaks põnevale vastasseisule kassi ja krabi vahel, mis päädis kassi täieliku ükskõiksuse ning krabi nõutu taganemisega, kuna kassist mööda saada ei õnnestunud.

Jõulueelsel ajal minnes tuleb ka panna vaim valmis jõululaulude talumiseks. Nt 1.45 kestval praamisõidul Mahelt La Digue'le mängis terve tee plaat 5 jõululauluga, mis õigupoolest tunduski olevat justkui valitsuse määrusega ettenähtud plaat, sest sama repertuaari saime "nautida" ka nii oma hotellis kui suvalises rannabaaris. Jõulumeeleoluga nad üldse eriti tagasi ei hoidnud.

Aga kokkuvõtteks tuleb ikkagi öelda, et hoolimata kõigest oli väga tore ja Seišellid osutus kohaks, kuhu kindlasti tagasi minna tahaks. Seekord sai seal  ühes toredas rannabaaris väärikalt ära tähistatud isegi pulma-aastapäev: eelmisel õhtul tegime eelluuret, jõime mõned kokteilid ja vaatasime päikeseloojangut, aastapäevahommikul suundusime šampat jooma ja kalamehi jälgima.

Tagasiteel tegime veel Turkish Airlinesi  kulul väikse linnaekskursiooni Istanbulis, aga päris äranähtuks Istanbuli sellise tuuri põhjal ei loeks. Samas selleks, et Turkish Airlines'ilt see tuur võtta, peab olema päris kõva orienteeruja, sest ega lennujaamas mingeid viitasid sellele ei leia ja kui infoletist küsida, siis viibatakse käega kuskile umbmääraselt, et sa lihtsalt letist eemalduma hakkaksid.