teisipäev, 15. aprill 2025

Värvikas Vietnam

Vietnamlased on huvitav rahvas. Muidu tunduvad toredad ja sõbralikud, aga nii kui oma rollerite selga või autodesse istuvad, saavad neist hoopis teised inimesed, kellel puudub igasugune viisakus ja teistega arvestamine. Igaljuhul jääb Vietnami eredalt meenutama täiesti käsitlematu liiklus ning igasuguse liikluskultuuri puudumine. Esmapilgul tundub jalakäijana tee ületamine nagu ekstreemsport, hiljem muidugi muutud tuimaks (kuidagi peab see tee ju ületatud saama)  ja laveerid sealt rollerite vahelt läbi lihtsalt kirudes, et millised tropid nad on, et sulle teed ei anna, kuigi sul on roheline ja neil punane tuli. Ja lõpuks muidugi lihtsalt naerad selle kõige üle. 

Me saimegi oma karastuse kohe reisi algul kätte, sest alustasime oma seiklusi Vietnamis Hanoist, kus erinevatel andmetel on 8, 9 või 10 miljonit elanikku ja sellest veel paar miljonit rollerit rohkem, sest mõnel on 2. Jõudsime kohale õhtu eel ning üllatuslikult oli ilm selline, et ei tahtnudki kohe hotelli basseini tormata, vaid piirdusime paari dringiga katuseterrassil ja suundusime vanalinna ja selle liikluse eripärasid avastama. Üldiselt oli linnapilt kabedam, kui ma arvasin - palju pariisilikku arhitektuuri, selle vahega, et need edevate fassaadidega majad on naljakalt kitsad. Hiljem giidiga tuuril käies saime ka põhjuse teada - maamaksu arvestatakse hoone laiuselt - kõrgusesse või sügavusse ehita palju tahad. Tulemuseks suht tavatute proportsioonide ja ilmselt ka kummalise ruumiplaaniga majad. Kokkuvõttes on Hanoi vanalinn üsnagi miljööväärtuslik, eriti õhtul, kui ohtrad laternad õdusust lisavad. Aga selle kõige nautimiseks palju mahti ei jää, sest pead rollerite vahel laveerima. Kõnniteed on ju olemas, aga nende otstarbest on veits teisiti aru saadud kui meil. Kuna kohalikud jalgsi sammukesti ei astu, sest roller on ju nagunii olemas, siis kõnniteed on valdavalt rollereid täis pargitud, mõnes kohas laiab kõnniteel ka kaubandus või restorani väliterrass (vahel sellega koos ka avatud köök, kus suvalises pesukausis nõud korra üle loputatakse ja siis järgmistele ette antakse)






Kuna esimesel õhtul tundus tänavatasandil toimuv liiga ekstreemne, leidsime õhtusöögiks kena restorani rõduga teisel korrusel, kust oli hea kogu seda kaost distantsilt jälgida ning samal ajal ise head-paremat näost alla ajada. 

Toit on küll Vietnamis väga hea. Ja ka väga odav. Samuti tundub, et piisavalt kvaliteetne - vähemalt sellistes viisakamates kohtades, kus me käisime (madalad plastmasstoolid põlgasime ära, sest kartsime, et meie eas ei saa neilt enam püsti ja hügieeni osas on ka parem jääda teadmatusse, mitte näha, kuidas kõike keset tänavat tehakse)

Esimese õhtu kõrghetk oli miljonäriks saamine. Käisime nimelt pangaautomaadi kallal ja võtsime alustuseks välja 5 milli (ca 180 eurot) per nägu.


Siin veel mõned pildid Hanoist õhtuhämaruses.





Teise päeva veetsime ka Hanois ja üritasime üle vaadata linna olulisemad vaatamisväärtused. Enamusega läks hästi - kindlus, erinevad templid, kirik, rongitänav, presidendipalee, punalipud... 









Ühte pagodasse ei pääsenud, kuna see asus Ho Chi Minh-i mausoleumiga samal territooriumil ning miskipärast tahtsid suured massid kadunukest oma silmaga näha ja olid moodustanud sellise järjekorra, mille peale me silmi pööritasime ja järgmist vaatamisväärsust jahtima suundusime.

Päeva highlight meie jaoks oli kahtlemata rongitänav, mitte ekspresidendi mumifitseerunud surnukeha. Sattusime sinna isegi ootamatult, sest plaanisime minna sellisel ajal, kui rong ka peaks tulema ning mingi info kohaselt oleks see alles pealelõunal pidanud juhtuma. Aga juhuslikult juba ennelõunal sinna sattudes saime restoranipidajatelt info, et rong tuleb 20 minuti pärast, seega võtsime esirea kohad, joogid lauale ja jäime ootama. Kohalike ajataju on mõistagi mõnevõrra ebatäpne, nii et 20 minutit osutus ca 40-ks , aga rong tulemata ka ei jäänud. Veidi enne rongi tulekut korjati meil nina alt laud ära, sest see oleks muidu rongi alla jäänud. Istusime siis selg vastu seina ja keerasime põlved ka viltu, et rong mööda mahuks. No see ei olnud mingi nunnu ja aeglane auruvedur, vaid pikk ja igavene kolakas kaubarong, mis suure hooga rahva vahelt läbi küttis. Üsna ekstreemne, aga natuke ikka naljakas ka.







Templite puhul hakkas ka kelmikas nüanss silma - muuhulgas viiakse altarile andamiks õlut ja viskit, nii et üks tempel meenutas rohkem alkopoodi.

Õhtul läbi vanalinna hotelli suundudes tundus kõige otsem tee üks jalakäijate tänav, mis - oh imet - oli isegi nii auto- kui mopeediliiklusele suletud. Mitte et nad üldse oleks sinna liiklema mahtunud. Tänava otsas seisatasime ise ka nõutult ning saime aru, et seal me läbi ei murra. Kõik linnas viibivad turistid tundusid olevat just sinna õhtusöögile läinud.

Järgmisel hommikul ootas ees tuur Ninh Binh-i. Giid oligi korrektselt õigel ajal hotellis kohal, nii et paaritunnine sõit võis alata. Giidiga tuurid välismaal on selles mõttes väärtuslikud ja huvitavad, et saad infot, mida ise oma peaga välja ei mõtleks. Nt riigi uhkeimat katedraali maantee ääres nähes ei oleks ise selle peale tulnud, et see kellegi eramu on. Kröösus palee, mis ei jäänud alla Püha Peetruse katedraalile Vatikanis, osutus aga kohaliku tsemenditöösturi koduks. Kohe mugavalt kodu kõrval oli ka bensukas, lisaks great access kiirteele. No ma ei tea - tundub, et kogu ressurss läks ehitusse, krunti paremas asukohas enam lubada ei saanud.


Hiljem nägime sarnaseid kiriku-laadseid hooneid veel, ilmselt samuti rikkurite eramud. No ja nii palju siis kommunismist. Kõik väga võrdsed ei tundu, aga eks kommunismi idee oli vist ka, et kõigile vastavalt vajadustele ja ju siis neil isikutel olid keskmisest suuremad vajadused.

Meie tuuri esimene peatuskoht oli rikkuri villa asemel siiski Hang Mua. Järjekordne tempel, mis kõrgele kalju otsa ehitatud, nii et turistid on seal nagu palverändurid treppidest üles rühkimas või alla ukerdamas. Pingutuse eest tasuks on kaunid vaated ümbruskonna mägisele maastikule.




Järgmine aktiviteet oli paadisõit taas vägagi looduskaunis kohas, sh kolistasime  koobastes (Trang An). Ei jäänud templidki nägemata. 







Sellest kohast oli turismiatraktsioon alles üsna hiljuti saanud - peale seda kui seal filmiti King Kong - Pealuusaar vms. Filmivõtetest on ka veel üht teist säilinud. Meil oli võimalik seda filmiküla lähemalt silmitseda, kuna meil tekkisid süümekad, et mingi vanamutt üksi sõuab ning me neljakesi paadis käed rüpes istume. Seetõttu haarasime ka aerud ja aitasime kaasa. Muidu ilmselt loksuks seal jõe peal siiani, sest mutt üksi oli ikka üsna jõuetu. 


Edasi suundusime Bai Dinh pagodat vaatama, mis väidetavalt on Aasia suurim (siinkohal tuletaks muidugi meelde seda rongi tulekut 20 minuti pärast, mis oli üsna meelevaldne ümardus). Aga suur oli ta tegelikult küll. Kulda-karda mitte vähe, päris kõrge torn ning kui mul õigesti meeles on, siis ca 2 km jagu koridori, mis ääristatud pühade meeste kujudega, mille näppimine keelatud, kuid ometi olid neil mõned kehaosad läikima nühitud.








Õhtusöögi ajaks olime taas tagasi Hanois, aga tuli üsna vara magama minna, sest järgmisel hommikul kolisime hotellist välja ja lasime sõidutada ennast Halong Bay kaldale ning sealt juba alustasime kahepäevast laevatuuri. Halong Bay asemel sõitsime veidi kauemasse lahte Bai Tu Long Bay-sse, kus pidavat turistilaevu mõnevõrra hõredamalt olema, nii et laevade vaelt paistab isegi vett. 

Esimese päeval olime suure osa teekonnast kui siilid udus - kaljusid võis nii mõnigi kord pigem aimata ning aeg-ajalt ilmus udust nähtavale mõni kummituslaev.






Meie laev ise oli küll superluks. Mingil saladuslikul põhjusel saime ka upgrade-i sviitidesse. Ja toitlustus oli ka ülihea. Ühesõnaga, vaatamata esimese päeva piiratud nähtavusele, väga hästi veedetud aeg. 






Päevakavas oli ka merre rajatud ujuvast kalurikülast läbi kajakitamine. Oli võimalik võtta ka lisatasu eest paat koos sõudjaga, aga me olime ise täis  kuraasi sõudma ja raha kokku hoidma, kuigi  kokkuhoid oli marginaalne. Õnneks selleks hetkeks hakkas ka udu hajuma, seega saime nautida ägedaid vaateid. Kaluriküla visiidist jäi meelde, et seal nad põhiliselt tegelevad napsu võtmisega ning aeg-ajalt püüavad mingi punutisega ka mõne väikse kala, kelle siis suureks kasvatavad, et kallimalt müüa. Ja lapsed lükkavad üle paadi serva vette, et need ujuma õpiks või loodus oma valiku teeks.





Peale õhtusööki oli võimalik ise ka proovida kalmaaripüüki, aga sellega mul sama hästi ei läinud, kui kunagi Peruus piraajadega. Ühesõnaga leotasime pisut aega mõttetult õnge ning siis kaotasime kannatuse ja suundusime baari, kus meie võimekus parem oli. 

Äratus laeval oli vara, sest vaja oli väiksema paadiga ühele saarele sõita ja seal ühes koopas kolada. No tegelikult oli täitsa ilus, nii et päris ilmaasjata vaev ei olnud. Lõunani saime veel kauneid vaateid nautida ning seekord juba ilma uduta ning siis sõidutati meid taas bussiga Hanoisse. 





Hängisime seal pool päeva prantsuse kvartalis, põigates läbi ka ühest üsnagi peenest kaubanduskeskusest, ning läksime vara magama, sest järgmise hommiku tuur hakkas eriti vara, kuna oli vaja sõita Hiina piiri äärde.


Hiina ja Vietnami piiril asub Ban Gioc kosk, mis pidavat olemas maailmas suuruselt neljas. Hetkel polnud just kõige veerohkem hooaeg, nii et vaatepilt jalust ei rabanud, aga kole ka polnud. No ja Hiina saime ka üle vaadatud. Mitte just üllatuslikult oli kose külje all ka järjekordne pagoda, aga vaated sealt olid väärikad. No ja Hiina piiri pildistasime ka mitte just vähe - hea, et keegi meid arreteerima ei sööstnud. Ei teagi, kas Hiinasse edaspidi reisida riskime. 







Sellega oligi päev juba õhtusse jõudnud ning meid veeti meie ööbimispaika üsnagi nunnusse vanaaegsesse külakesse, kus öömaja küll mõnevõrra askeetlikum oli kui me ülejäänud reisiks ise välja valinud olime. Aga ühe öö kannatas ära. Aira ja Helen elasid praktiliselt koopas. Koopas asus ka hotelli restoran. 




Giid tõi meile lauda ka plastpudeliga kohalikku samakat, mis kannatas täitsa ära mekutada ilma, et järgmisel hommikul seda kahetseks. Hommikul läksime vaatama Nguom Ngao koobast, mis oli muljetavaldavalt suur, mistõttu hoolimata elu jooksul mitme koopa külastamisest, ei saanud seekordset elamust igavaks pidada.




Igav elamus polnud ka lõunasöök mingi kohaliku väikelinna sööklas. Nõrganärvilisematel läks isu üle, sest hügieeniga koht ei hiilanud. Aga maitses tegelikult hästi, kuigi ainult pulkadega suuri  koos kondiga lihakäntsakaid supi seest süüa ei tundu loogiline lahendus. Õnneks selline julge valik tervisele ei hakanud. Hanoisse jõudes tegime taas tiiru rongitänavale, et seda ka õhtuses tuledesäras näha (rongi seekord ei tulnud) ning järgmisel hommikul sõitsime juba varavalges lennujaama ning lendasime ca tunnikese Hue-sse. 


Hue näol on tegemist iidse pealinnaga, kus kunagine valitseja on oma eluaseme rajamisega kuidagi kohatult hoogu läinud, mistõttu tulemuseks on hullult suur kompeks (Imperial City) hullult nikerdatud hooneid. Sisuliselt oli pool päeva läinud, kui selle läbi käidud saime.











Kuna templitest oli selleks päevaks kopp ees (Hues oleks võimalik neid veel ohjeldamatult vaadata), siis käisime veel mingit kunagi keisriperele kuulunud paleed vaatamas, mis nüüdseks tasapisi tondilossistumas on, aga kohalikud influencerid käivad seal siiski massiliselt fotosessioone korraldamas (kõik puha valgetes kleitides).




Järgmiseks päevaks olime endale palganud autojuhi, kes meid Hue-st Hoi An-i sõidutas ning teel vaatamisväärsuste juures peatusi tegi. Kõige esimene peatus oligi vist selle reisi kõige äkilisem koht, mida suurte silmadega vaatasime. Juba varem teel jäänud surnuaedu nähes olime ohkinud nende värvikirevuse ja hauamonumentide suuruse üle, aga see rikkurite surnuaed - An Bang -  trumpas kõik seninähtu mitmekordselt üle. Pildid räägivad iseenda eest. Autojuhilt saadud info põhjal maksab sellise hauaplatsi rajamine paarsada tuhat dollarit. Ainus mõte, mis tekib, on, et miks kuradi pärast sellisele asjale selline raha kulutada. Aga vaatamisväärsuse mõttes muidugi hea, et nad selle kulutanud on.











Imekombel hakkasime tasapisi ka kohalike inglise keelest juba aru saama. Mõned näited: *Are you fini?* tähendab  *are you finished?*; Bali on Bailey's, *sik people* ei tähenda mitte sick people ehk haiged inimesed vaid six ehk kuus inimest. Olles kuulanud giide ja autojuhte omavahel kohalikus keeles rääkimas, omandasime ka vietnami keele. Nt väljendid nämm-nämm, mjäu-mjäu ja la-la-laa. 

Järgmine peatus tuuri käigus oli Lap An laguun. Eelkõige oli see peatus mõeldud vetsupeatuseks, kuid pakkus siiski kena vaadet. 



Edasi suundusime mägesid ületama. Hai Van oli vist selle kõige tipus oleva peatuskoha ja vaateplatvormi nimi. Midagi kindluselaadset oli ka sinna rajatud. 


Mäe otsast läbi udu juba Da Nangi linna kõrghooned paistsid. Seal oligi meie järgime peatus - täpsemalt Marble Mountain, kuhu otsa jällegi ohjeldamatult templeid ja pagodasid rajatud, sh koobastesse, mida seal ka vähe polnud. Üldiselt superilus koht, isegi kui templeid olime sel reisil juba ebanormaalselt palju näinud. Kolistasime seal vähemalt tunnikese ringi ja treenisime treppidel jalalihaseid.







Seejärel jätkasime sõitu iidse My Son templikompleksi varemete juurde. Seda olime enne reisi pikalt kaalunud, kas väärib külastamist või ei, sest piltide põhjal tundus väga väike objekt olema. Tegelikkus oli seekord palju suurem ja ägedam - ühesõnaga, ei kahetse, et läksime. Ajastus oli ka hea, sest sattusime kohe peale mingile kostümeeritud ja rahvapillidega seltskonnale. Loogika ütles, et tasub sappa võtta, ning saimegi osa rahvatantsu etteastest, kuigi ütleks, et Eesti rahvatantsud on veits särtsakamad. 







Õhtuks jõudsime Hoi An-i, mida nimetatakse Vietnami laternapealinnaks. Seal on tõesti nende laternatega hullatud, aga tänu sellele on linnapilt väga nunnu. Üldse on sealne vanalinn UNESCO maailmapärandi nimekirjas, seega võimalik, et ongi Vietnami ilusaim linn, mis aga tähendab seda, et kõik turistid tahavad seda oma silmaga näha, mistõttu on neid seal rohkem, kui kusagil mujal. Tänu sellele on aga paljud vanalinna tänavad ainult jalakäijatele eraldatud, nii et ei peagi päris igal pool mopeedide vahel laveerima. 






Õhtune jalutuskäik oli igal juhul täitsa tore ning järgmisel hommikul läksime seda ilu ka päevavalges vaatama. Üks olulisemaid vaatamisväärsusi on mingi vana sild, mis on sama samal ajal ka hoone. Lisaks mõistagi üksjagu templeid.











Kuna päike hakkas juba kuumemalt kütma, siis võtsime takso ja sõitsime mõne km kaugusele randa. Sellisel aastaajal on veetemperatuur Vietnami keskosas veel üsnagi jahutav, kuid ujutav, st siiski soojem kui tavapärane suvine Tallinna laht.


Õhtusöögile õnnestus pääseda linna kõrgeima reitinguga söögikohta, kusjuures ilma järjekorras seismata. Joppas, et saime viimase vaba laua, kust hiljem saime looklevat järjekorda jälgida. Peale õhtusööki tegime ka kohustusliku kavana laternapaadisõidu - ülipopulaarne turismiatraktsioon Hoi An-is. Kuna neid laternatega paate on seal jõe peal hordides, siis on vaade päris äge.








Kuna eelmisel päeval olin feilinud kolleegile postkaardi saatmisega (postkontor oli keset päeva kinni), siis uut päeva alustasin taas plaaniga see postkaart ära saata. Enne ettearvamatute lahtiolekuaegadega postkontorisse traavimist otsustasin õnne proovida lähemal asuva postkaardipoega. No ma ei kujuta ette, kas see postkaart kunagi ka kohale jõuab. Seal istus papi, kes esmapilgul ei osanud inglise keelt ning ei saanud üldse mitte millestki aru. Kuidagi sain talle selgeks tehtud, et mind huvitab, kas ta marke ka müüb. Vastas jaatavalt, aga istus rahulikult edasi. Lõpuks jõudis talle siiski kohale, et ma ei tee mitte uuringut markide müügi osas, vaid tahan neid osta. Loodan, et talle jõudis kohale, et tahan Euroopasse kaarti saata. Väitis, et see maksab 40000 kohalikku raha, aga marke andis 30000 vääringus. Küsimusele, kuhu ma saaks kaardi postitada, viitas oma poekese terrassil olevale punasele postkastile. Heas usus toppisin kaardi sinna, aga üldse ei välista, et ta seda postkasti kord aastas (või mitte kunagi) tühjendab ja päris postiteenusele edastab. 

Seiklus ettearvamatu postiteenusega seljataga, suundusime taas randa; seekord valisime vahelduse mõttes erineva kui eelmisel päeval. Oli isegi kenam rand, kuigi rannabaaris töötasid umbkeelsed inimesed ja vets oli pisut eksootiline. Nägime ära ka mehed merel pesukaussides sõitmas ning saime sellest inspiratsiooni.






Niisiis, rannast võtsime takso, et sõita samas lähedal olevasse Coconut Village-isse, kust turistidele neid  paadituure tehakse - kui neid saab üldse paatideks nimetada, pigem ikka nagu sõit pesukausis. Aga väga meeleolukas ja ilmselgelt ka ülipopulaarne turistide hulgas. Koht ise on ka looduskaunis. Mõnele meist jäi muidugi tavalisest vaikselt sõudmisest ja oma paadijuhile piltide tegemiseks poseerimiseks väheks ning prouad ronisid teise paati, kus noorem ja tugevam mees aeruga möllama kukkus ja sellise vahva karuselli meile tegi nagu videost näha. No ei tundu nagu soliidsete inimeste meelelahutus, aga päris naljakas oli ja õnneks ei ajanud ka südant pahaks ning paadist välja ka ei plärtsatanud. 










Tagasiteel demonstreeris meie sõudja-tädi, kuidas rohukõrrega krabi kinni püüda ja Aivar demonstreeris, kuidas selle ära süüa võiks. 

Õhtusöögi osas jäime siiski restoranidele lootma. Proovisime küll eelmisest õhtust teisel pool jõge söögikoha leida, aga see pool oli pigem baaridele keskendunud, kes üksteist muusikaga üle trumbata püüdsid, mistõttu peale väikest tiiru jõudsime selleni, et see eelmise õhtu restoran oli niivõrd hea ja odav, et läksime sinna teist õhtut järjest. Ja taaskord saime imekombel vaba laua (kuigi nii väikse, et söögid napilt peale mahtusid) ning kohe peale seda moodustus restorani looklev järjekord, mis veel kummalisel kombel hakkas järjest rohkem restorani sisse moodustuma, nii et lõpuks seisis meil kamp rahvast laua ääres  peaaegu meile õlale naaldudes.

Kui Airal ja Helenil oli huvi veel ühe peene hotelli katusebaar üle vaadata, siis me Aivari mahitusel hakkasime hoopis tutvuma kohaliku alkoholitoodanguga. Ostsime paar kohalikku liksi ja läksime neid oma hotelli rõdule degusteerima. Polnudki üldse halvad.



Järgmisel hommikul võtsime peale pikki kaalutlusi ja arvutusi hotellist transfeeri (mitte takso või kohaliku tähtsusega Bolti) - kuna arvutus näitas lõpuks seda, et hoolimata suurtest numbritest tuleb tegelikult hinnavahe paar eurot per nägu. Sõit toimus Da Nangi, mis on Vietnami suuruselt kolmas linn, aga rannakuurortina üldse mitte paha. Alustuseks olimegi sunnitud randa vedelema minema, sest hotellituba veel kätte ei saanud. Kuigi saabumisel lajatati pärjad ikkagi kaela.  Rand oli hotellist otse üle tee ning õnneks olime selleks ajaks juba omandanud suurepärased kogemused autode ja mopeedide vahel laveerimises. 




Kui selleks päevaks lainetes hullamisest aitas, tegime jahutavad joogid hotelli katusterrassil, kus mõni veel ka bassinis sulistamas käis, ning seejärel väikse jalutuskäigu rannapromenaadil ja tutvusime veidi ka kohaliku kaubandusega. Nii laia (elus)valikuga kalaturg/restorani pole veel oma silmaga näinud. 








Õhuks oli meil plaan juba ammu paigas. Mõni päev tagasi oli autojuht, kellega Huest läbi Da Nangi Hoi Ani sõitsime, kiitnud meie roppu vedamist, et satume Da Nangi pühapäeval, sest laupäeva ja pühapäeva õhtuti pidavat seal toimuma enneolematult vaatemänguline vee- ja tuleshow linna kuulsal nn draakonisillal. Guugeldamine kinnitas, et see kõik saab väga vaatamisväärne olema ning internetiavarustest saime ka soovituse vähemalt tund enne show algust võtta sisse positsioon kuskilt hea vaatega kohast, sest muidu on kõik paremad kohad läinud. Tuvastasime ühe sobivas asukohas rooftop baari ning hakkasime varakult silla suunas liikuma. Teel tegime õhtusöögi ühes kohalike seas ülipopulaarses, kuid siiski mitte plasttoolidega restoranis. Kõik oli superhea ja odavam, kui meil ükski senine õhtusöök. Edasi liikusime juba kõige otsemat, kuid mitte kõige ilusamat teed (pigem pimedaid ja kõnniteeta tänavaid mööda) draakonisilla, või täpsemalt siis silla lähedalasuva baari suunas. Baar ise oli pentsik urgas, aga normaalse hinnaga jooke sai ning sild paistis ka sobivalt kätte. Rahvas kogunes ootusärevalt. Ja siis see algas. Silla otsas olev draakonipea purtsatas paar korda tuld ja paar korda vett välja. Ja oligi kõik. Kui lõpuks naeru enam-vähem pidama saime, läksime laiali. Ikka üks mastaapsemaid showsid mida nähtud. Vääris tund aega ootamist + edasi-tagasi üle 6 km kõndimist. Samas vaated tuledes linnale polnud ju pahad. Juba tuttav rannapromenaad oli ka õhtul täitsa tore, rääkimata hotelli katusebaarist. 







Silda kõndisime ka veel järgmisel päeval päevavalges vaatama. Pigem küll sellepärast, et rannas vedelemist sai peale mitut tundi kõrini ja tahtsime pisut liikuda ka. Üldiselt ikka on Da Nangi ilusaim osa rannaäär, aga mujalt leiab kindlasti autentsemaid ja odavamaid restorane. Sel õhtul lõime uue odavusrekordi, kui nelja inimese arve tuli kokku ca 27 eur. Natuke kindlasti ka tänu sellele, et selles söögikohas polnud normaalset veini saadaval. Mingi kohalik kange aprikoosivein ei maksnud eriti midagi, aga oli täitsa hea ära mekutada üliterava toidu kõrvale. 





Järgmisel päeval jäid veel mõned tunnid rannas vedelemiseks ja siis algaski kodutee. Kõigepealt siselend, seejärel mõned tunnid Hanoi lennujaamas, mille kasutasime Aivariga veel viimase Pho suppi söömiseks business lounge-s ja siis juba pikk lend Istanbuli. Ma keerasin seal kohe peale õhtusööki magama, aga Aivar oli viski tellimisega nii hoogu läinud, et polnud hommikul Istanbuli jõudes veel päris kaineks saanudki (see on muidugi proua arvamus). Õnneks siiski piisavalt, et jätkulendu mitte maha magada. 

Kokkuvõttes väga äge reis, suurepärane töö peakorraldaja poolt, sest programm oli väga mitmekülgne ning nägime ära suure osa riigi põnevamatest vaatamisväärsustest, ning hea seltskond, kellega koos kõiki neid kenasid kohti ja humoorikaid seiku nautida.