Grand Budapest Hotel

Kes on näinud filmi “Grand Budapest Hotell”, see võib enam-vähem ette kujutada, millises hotellis me Miamis peatume. Kunagi oma hiilgeaegadel (ei kujutagi ette mitu või mitukümmend aastat tagasi) oli see tõenäoliselt viietärnihotell. Tänaseks on päevinäinud ja allakäinud hotellile jäänud vist ametlikult 2 tärni. Glamuursete lühtrite ja peeglitega fuajees konutab valvalauas üksik noormees, luksushotellidele omased kuldraamidega pagasikärud seisavad tõenäoliselt juba aastaid jõude, kuna nendega opereerinud töötajad on ilmselt ära koondatud. Sama saatus on tabanud ka lobby-baari töötajaid, sest uhke baarilett seisab nukras tühjuses. Kunagises peenes restoranis pakutakse täna vaid pappnõudelt kesist hommikusööki. Tuba on hiigelsuur kahetoaline sviit, kuldraamides peeglitega ning nt vannitoas on olemas eraldi meikimisnurgake peeglilaua ja valge toolikesega. Kõik see glamuur näeb aga väsinud välja ning tundub, et värskuse vältimine on lausa hotelli teadlik valik - nt neid saiu, mida täna hommikul pakuti, oleks võinud juba eile pakkuda, aga oodati vist, et läheks kõvemaks, nii et hotell tervikuna ei kalduks stiilipuhtusest kõrvale.

Eile tegelesime siin terve päev ainult shopinguga. Täna tegime alustuseks tuuri Everglades’i. Ei oskagi öelda, kas tegu on soo või mingi muu märgalaga. Igaljuhul saab seal sõita pisut ebatavalise paadiga ning vees solberdavad ringi alligaatorid. Kohati tundub nagu sõidaks paadiga mööda heinamaad. Ja alligaatoreid muidugi nägime ka. Lubatud suurejooneline show oli küll lahjavõitu - üks mees käis lihtsalt üht uimast ja täissöönud alligaatorit patsutamas ja toppis talle mingi puutüki hammaste vahele, mille alligaator siis instinktiivselt lühemaks hammustas. Korra käis sama mees ka rahva ees mingi madu õlal ning seejärel üks väike alligaatoripoeg käes ja pakkus raha eest võimalust ka alligaatoriga pilti teha. See meile enam uus ja huvitav kogemus ei tundunud, sest mina olen aastaid tagasi, st noorema ja ilusamana sellise väike krokuga pildi juba teinud ning Aivar tegi paar aastat tagasi Peruu Amazonases täiesti tasuta pildi lihtsalt loodusest hetkeks kinninabitud ning juba mõnevõrra suuremat kaimanit käes hoides.

Pealelõunal tegime veel ka laevasõidu Miami lahesopis, mis pakkus päris kenasid vaateid.

Giid midagi rääkis ka, kuid palju me sellest ei kuulnud, sest selgus, et sajast venelasest veel kõvemat kisa suudavad teha viis musta mutti. Täpsemalt olid need suuremõõdulised neiud küll minust tõenäoliselt oluliselt nooremad, aga ei see ega ka need mitmed kokteilid, mis nad alla kulistada jõudsid, ei vabanda seda, et nad 90 minuti jooksul kordagi vait ei jäänud. Kahjuks olin ma ära visanud ka Everglades’i tuuril antud kõrvatropid, kuigi see paadimootori müra oli suht mahe võrreldes neegrinaiste kriiskamisega, eriti siis kui ühe rikkurite villade saarekese peal näidati David Beckhami maja. See laevasõit kujuneski eelkõige nn property-tour’iks. Lisaks Beckhami villale sõideti aeglaselt mööda ka teiste rikaste ja kuulsate villadest. Kõige kallim oli muide mitte ühegi kuulsa näitleja, laulja või sportlase maja, vaid Viagra leiutaja häärber.

Täna siis nägime mingil määral ära ka Miami kesklinna (eelmisel reisil piirdusime Miami beachiga). Homme ja pool päeva ülehomme plaanime siin veel ringi kõmpida, sest rannailma hetkel eriti pole. Nagu ka meie eelmise visiidi ajal, on Miamit tabanud külmalaine, nii et päeval päikese käes on veidi üle 20 kraadi (nt. tänagi jahtide peal inimesed päevitasid, aga meie peale Mehhikot hoidsime valdavalt jopet seljas), aga hommikul ja õhtul langeb pigem 15 peale.

Ega ma nüüd rohkem midagi ei plaanigi kirjutada, sest wifi on siin täiesti uskumatult halb, nii et blogi postitamine võtab arvatavasti tunde.

Kohtumine mereloomade ning paljude turistidega

Eile sõitsime Tulumist Playa del Carmenisse. Alustuseks tegime teel peatuse Akumalis, mis on väike kohake, kuid tuntud selle poolest, et sealses rannas saab koos suurte merikilpkonnadega ujuda. Enamus rahvast püüdis neid snorgeldades näha, aga kuna ma nigel snorgeldaja olen, siis läksin lihtsalt ujudes õnne proovima, sest nagu eelmise päeva tuur näitas, tulevad nad aeg-ajalt pinnale hingama. Hoidsin snorgeldajate massidest pisut eemale ning lühikese aja jooksul õnnestus mul paarikümne senimeetri kuni meetri kauguselt kokku tervelt viie suure kilpkonnaga tõtt vaadata. Täiesti enneolematu elamus! Näis, et minusugune üksik solberdaja neid üldse ei häirinud, sest ma ei pidanud neid mootorpaadi tempos jälitama, selleks et näha neid pead veest välja pistmas. Fototõestust mõistagi pole, sest fotokas käes ma ujumas ei käinud.

Jätkasime päeva mereloomade vaatlemisega - sõitsime läbi ühest paljudest siinse piirkonna delfinaariumitest. Jällegi uus kogemus näha delfiini nii lähedalt ning talle ka käed külge ajada ja musigi anda. Lisaks lükkas delfiin meid mingil väiksel penoplast-lauakesel ja seda uskumatu kiirusega, nii et tundus peaaegu nagu ekstreemsport. Ning samuti sai delfiinist kinni hoides tema kõhul ujuda või õigemini jällegi suurel kiirusel kaasa lohiseda. Kiirus oli nii suur, et mul tulid ujukad peaaegu jalast - ühesõnaga üsna pingeline olukord. Tegelikult oli kõik muidugi väga tore. Fototõestust jällegi pole, sest delfiinibasseini ei lubatud mingit träni kaasa võtta.

Õhtuks jõudime Playa del Carmenisse ning läksime kohe linnamelu nautima. Siinne peamine jalakäijatetänav (paralleelne rannaga) on küll täielik turistikas, kuid siiski uskumatult mõnus ning on täiesti nauditav koos teiste turistidega seal ringi loivata ning aegajalt mõnda muhedasse baari või restorani maanduda. Päevasel ajal, kui on hullult palav, on tänuväärsed ka suured suveniiripoed, mis on pisut jahedamaks konditsioneeritud, kuid samas pole külmaga ka üle pingutatud. Rannas nagu ikka soe ja helesinine vesi.

Täna me tervet päeva siiski linnas ei veetnud, vaid tegime väljasõidu ka Cenote Chaak Tun’i juurde. Seal tehti meile ca paaritunnine tuur, mis sisaldas valdavalt koobastes ujumist. Koopad ise on atraktiivsed - ohtrate stalakmiitide ja stalaktiitidega ning väga puhta ja läbipaistva veega. Ja paljude nahkhiirtega. Ühesõnaga väärt väljasõit oli. 

Ahjaa, Playa del Carmenis vedas meil ka sellega, et hotellitoa konditsioneerist hakkas peale sisselülitamist vett tilkuma ning tänu sellele anti meile asemele sviit - suur ja kolme rõduga. Aga interneti kasutamiseks pean ikkagi ukse juures seisma. Hotelli rõdult on aga võimalik jälgida ehitust Mehhiko moodi - objektil viibib enam-vähem mustmiljon ehitajat, kuid enamus passib lihtsalt niisama ning mõni käib mingi detailiga edasi-tagasi.

Homme lendame juba Miamisse. Mehhikost on küll vaid positiivsed muljed.

Vesine tuur

Täna saime ohtralt vees solberdada - niisama helesinises laguunis ujuda, snorgeldada ja tuuri lõpuks veel ka vihma kaela. Aga tuur Sian Ka'ani rahvusparki oli tore - kõike mida lubati, ka näidati. Mangoovide vahelises kanalis nägime alligaatorit (õnneks olime samal ajal paadis, mitte ujumas), seejärel ühel linnurikkal saarel palju roosasid flamingosid + mitmeid muid linde, järgmisena otse paadi kõrval delfiine ujumas.

Kilpkonna näitamiseks käis pühendunud jaht. Giid ja kapten ei andnud enne alla, kui kilpkonn paadiga jälitades piisavalt ära väsitatud, nii et ta lõpuks ka otse meie silme all veepinnale hingama tuli. Need suured merikilpkonnad pidavatki nii kiired olema, et mootorpaat püsib napilt kannul. Ja see kilpkonn oli ikka tõesti suurem, kui kõik need, mis varasemalt nähtud. Kuigi kolmandal korral, kui ta pinnale tuli, õnnestus ta ka pilti saada, siis praegu siia seda pilti panna ei saa, sest pilt on tehud nö mitteühilduva seadmega. Nagu öeldud, saime tagasiteel paadis korraliku paduka kaela, nii et olime seal keepides ja päästevestides lahtises paadis konutades nagu pagulased Vahemerel.

Tulum

Eile sõitsime Mahahualist Tulum'i ning võtsime ette jalutuskäigu oma korterist maiade varemete juurde, sealt randa ja siis ringiga tagasi, nii et lõpuks kujunes jalutuskäik umbes 16 km pikkuseks. Aga nii Tulumi varemed kui rand ongi täpselt nii ilusad, nagu piltidelt paistab (juhul, kui keegi on kunagi guugeldanud või mõnd reklaamfotot näinud).

Piltidelt paistab ilm jälle juskui pilvine, aga kuidagi paiknevad need pilved nii, et päike ikka paistab. Varemete juures molutas jällegi hulgaliselt iguaane ning lisaks kappas rahva vahel ringi üks veider ning meie jaoks tundmatu loom.

Täna võtsime hipsterite jalgrattad (sellised vanakooli rattad ilma käikudeta ning eest korvikesega), pakkisime korvikesse kilekoti jääkuubikute ja õlledega ja sõitsime randa. Imekombel õnnestus mul püsti püsida, kuigi pole ca 20 aastat jalgratta seljas istunud. Välismaal muutub inimene ikka uljaks...  Rannas jätkasime hipsterite stiilis ning ei võtnud raha eest lamamistooli vaid läksime palmi varju pikutama. Ei osanud aga arvata, et selline viltune palm nii populaarseks pildistamiskohaks kujuneb. Põhimõttelisel seisis rahvas pidevas järjekorras, et siis palmitüvele ronida ja seal igasuguseid poose võtta. Näis, et mõned neiud randa ainult ennast palmiga pildistama olidki tulnud - kui ca pooletunnine fotosessioon läbi, siis lahkuti vist vees käimata, kuigi vesi on siin supersoe ja lausa ideaalselt türkiissinine. Ei kijutagi ette, kust need inimesed pärit olid, aga paistis, et palmi nägid esmakordselt elus. Püüdsime ise ka selle popi palmi pildile jäädvustada, koos järjekorraga. Ise ei hakanud ahvi kombel puu otsa ronima.

Homme lähme varavalges tuuritama, nii et peamegi täna vara magama minema. Huvitaval kombel on meil siin hoolimata ajavahest väga hea uni, nii et kell 7 ärgata tundub juba katsumus.

Kummituslinn

Mahahual on selline omapärane kahest osast koosnev linn: meie peatume selles osas, kus on valdavalt rannahotellid, restoranid ja rannapromenaad ning rannaga paralleelselt ongi vaid kaks tänavat. Teises linnosas asub kruiisilaevade sadam ning kohalike elamised. Võtsimegi hommikul ette mõnekilomeetrise jalutuskäigu, et kogu linn ikka läbi kammida. Tasus minna, sest linn on midagi täiesti seninägematut. Rajatud on võimas infrastruktuur - peatänav on üleni plaaditud, kahe suuna vahel on kaunilt haljastatud, pinkide ja katusealustega varustatud kõnnitee. Ülejäänud tänavatevõrk on laiade asfaltteedega. Aga kõik see on nagu kummituslinn - majad on vaid väikses osas ning enamus neid laiu asfalteeritud tänavaid on lihtsalt metsas  ning ei viigi kuhugi. Tänavatel haigutab vaikus ja tühjus ning vaid peatänaval vuravad aeg-ajalt kruiisituriste sadamast randa sõidutavad taksod ja bussid. Seevastu rannapromenaadil keeb keset päeva elu. Õhtul kui laevad lahkunud, on ka siin väga rahulik.

Üks meeleolukas seik ka tänasest rannapäevast. Rannatoolide vahel käivad ringi kelnerid, nii et on võimalik rannast lahkumata endale süüa-juua tellida. Meie lähedalt üks mees tahtis Coca-cola tellida, mispeale kelner mõistmatult küsis, et miks ta õlut ei võta. Õnneks meie tellimused olid siinsete standardite järgi korrektsemad.

Uxmalist Mahahuali

Varaste ärkajatena jõudsime hotellist mõne kilomeetri kaugusel asuvate Uxmali püramiidide juurde enam-vähem esimeste külastajatena. Uxmalis käibki kordades vähem turiste kui Chichen Itzas, kuigi see on meie meelest palju ägedam.

Ja erinevalt Chichen Itzast saab seal igal pool varemete vahel ja mööda treppe ringi ronida. Viimast tõenäoliselt tänu selllele, et rahvamass on oluliselt väiksem ning seetõttu ei tekita püramiidide säilimise seisukohalt olulist kahju. Rohkem kui inimesi, liikus seal ringi iguaane. Selliste massidena polegi neid varem kusagil näinud.

Uxmalist võtsime ette teekonna risti läbi Yucatani poolsaare ehk ca 5 tundi autosõitu. Sõit oleks kahtlemata kiiremini läinud kui gps oleks suutnud meid paremini teelejäävatest väikelinnadest välja juhatada, aga see suunas meid järjekindlalt ühesuunalistele tänavatele vastassuunda sõitma. Ime, et me siiani veel mõne linna tänavaterägastikus ei seikle. Hoolimata kõigest jõudsime Mahahual’i Kariibi mere rannikul veel sellisel ajal, et jõudsime randa ja ujumagi. Peale õhtusööki võtsime ette jalutuskäigu rannapromenaadil ja linnas. Kuigi rannapromenaad oli võrdlemisi pime, tundub, et tegemist on turvalise väikelinnaga. Ja rand on täpselt selline nagu olema peab - helesinise vee ja valge liivaga. Täna hommikul tegime väikse snorgeldamistuuri ning ülejäänud päeva oleme lihtsalt hotelli rannas lebotanud, sest siin on nii mõnus,et muud teha ei viitsigi. Homme on plaanis sama intensiivselt puhata.

Chitzen Itza

Teel Cancunist Chichen Itzasse jäime sellise paduka kätte, et sõitsime põhimõtteliselt ainult näidikute järgi. Õnneks oli tegemist sirgelt kulgeva ja ühesuunalise kiirteega, nii et olukord püsis kontrolli all. Chichen Itzasse jõudes polnud vihmast enam jälgegi, nii et saime mõnuga nn kivihunnikute vahel ringi jõlkuda. Tegelikult on need objektid osaliselt väga hästi säilinud ja imestama paneb see, et miks inimesed ammusel ajal sellist vaeva nägid, et ehitada üüratult suured ja vähemalt osaliselt ka täiesti mõttetud objektid.

Aga vähemalt on nüüd ära nähtud ka põdramaja, mis tõepoolest oligi metsa sees, nii et laulusalm ei valeta.

Kohalejõudmine õnnestus meil ajastada nii, et alustuseks avaldasime lausa imestust, et kus siis need meeletud rahvamassid on, kes seal pidevalt pidavat voorima. Aga siis nad ikka valgusid kohale. Kuna turiste käib palju, siis pole puudust ka suveniirimüüjatest. Aga kokkuvõttes on muljed ikkagi väga head. Asi oli mastaapsem, kui ma ette kujutanud olin.

Kohe Chichen Itza külje all asub Cenote Ik'il. Tegemist on 50m sügavuse veeauguga, kusjuures täiesti looduslikuga. Lisaks 50 meetrile vee all, on see nn järveke ka ise veel mitmekümne meetri sügavuses augus. Cenoted ongi Yucatani poolsaarel väga levinud  - tegemist on maa all asuvate jõgedega ning mõnes kohas, nagu ka nt Ik il'i puhul, on maapind  auku kukkunud. Peale varemete vahel higistamist on värskendav suplus nii erilises kohas täiesti ideaalne.

Kui ujutud saime, sõitsime Uxmal'i, kus homme hommikul plaanime minna vaatama järjekordseid maiade varemeid. Hotell on mõnus ning kuigi esmapilgul tundus, et oleme siin peaaegu ainsad külastajad, siis tegelikult näib siin olevat palju januseid inimesi - baarmenil olid käed-jalad tööd täis ja blender ei saanud hetkekski puhkust.

Kohalejõudmise vaevad

Üllatuslikult kujunes kõige ladusamaks Air Balticuga Tallinnast Pariisi lendamine, kus meid ootamatult ka tasuta toitlustati (erinevalt kaasreisijaist), kuna olime lennu ostnud KLM-ilt. Air France enam sama hästi hakkama ei saanud ning putitas alustuseks tunnikese lennukit. Niisiis jõudsime ka Miamisse tunnikese hiljem ning veel ligi tunnike kulus lennujaamas bussi oodates. Arvasime, et tegemist on arenenud riigiga, aga bussigraafikud osutusid veel hullemaks kui Tallinnas. Tagatipuks kütsime veel bussiga ühe peatuse enda omast mööda. Õnneks olid peatusevahed nii väiksed, et see suurem kaotus polnud ning õigupoolest kuluski peale pikka lennukis istumist väike jalutuskäik ära. Kõik see aeg, mis meie bussisõitu ja -ootamist nautisime, ootas meid kannatamatult meie korteri lähedal baaris Aivari sõber oma perega, kes ka parajasti Floridas puhkamas on. No baari me lõpuks ikka jõudsime, aga kaua ei kannatanud seal istuda. Mitte et seltskond piisavalt hea poleks olnud või ise lennusõidust liiga väsinud - lihtsalt baar oli nii külmaks konditsioneeritud, et meie mahedast Eesti talvest tulnuna seda kaua ei talunud.

Hommikul lennujaama sõites enam bussile ei riskinud panustada ja proovisime ära Uber'i teenuse, millega jäime väga rahule. Lennujaama jõudsime õnneks korraliku varuga, sest seal valitses paras kaos - meeletud järjekorrad ning ebapädevad töötajad, kes korduvalt valesse järjekorda seisma suunasid.

Mehhikos läks kõik juba libedamalt. Ja mis põhiline - ilm on siin mõnusalt soe. Auto, mille rentisime, osutus küll arhailiseks - nt aknad on manuaalselt allakeritavad ja uksed tuleb ka seest nuppu vajutades ükshaaval lukustada - aga kõik see tundub täiesti ebaoluline, kui saad soojas õhtus basseini ääres maasikamargariitat nautida.

Homme siis võtame ette kivihunnikute vaatamise.

Muide, pilte täna ei teinudki. Cancun on üsna uus linn, mistõttu siin erilisi vaatamisväärsusi silma ei jää. Samas tundub meeldivalt turvaline - pimedas hotelli tulles ei kohanud ühtegi pätti.