Viimased muljed Marokost

Meie tuuri viimase päeva hommikul sadas Sahara kõrbes vihma. Meile see erilist rahulolu ei pakkunud, aga kohatu oli kaevelda, nähes, millist rõõmu see kohalikele valmistas. Viimati nähti seal vihma augustis. Palusime oma giidil teha valitsusele ettepanek, eraldada meile tasuta lennupiletid, alati kui jälle vihma hädasti vaja on. Igaljuhul tundus, et meie kohalviibimine on vihma väljameelitamiseks tõhusam kui palvetamine. Ega see hommikune vihm meid ka eriti ei seganud, sest ees ootas valdavalt sõidupäev. Peatusi tegime ainult ilusate vaadete pildistamiseks. Neid seal muidugi jätkub. Mägesid on igasuguste erinevate vormide ja värvidega, üks koht meenutas isegi Grand Canyon'it USA-s.

Väga mitmekesine on ka ilm. Kui ma siin eelmistes postitustest olen päevitamist maininud, tuuri eelmisel päeval nägime kõrbes liivatormi, isegi vihm oli programmis, siis tagatipuks sattusime üle Kõrg-Atlase mägede (üle 2 km kõrgusel) sõites ka lumesaju sisse. Temperatuur 0 kraadi, maa täitsa valge. Kohalikele jälle selge rõõm.

Marrakeshi jõudsime alles õhtul ning suundusime õhtusöögile sellisesse restorani, kus kõhutantsuetendust näidatakse. Päris tore oli. Ja ka päris naljakas, sest üks etteaste oli matsakas mutt mingi küünaldega alus peas, vihjena veel sajased rinnahoidja vahele topitud. Ja vahepeal lajatas oma tinaraske aluse Helenile pealaele. No selliste kannatuste eest küll peale maksma ei kipu.

Viimase päeva veetsime Marrakeshis erinevaid muuseume/paleesid külastades. Osad olid ikka eriti šefid oma udupeente nikerduste ja maalitud lagedega. 

Ühes palees hüppas meile ligi valvur või turvamees vms ning kukkus meile lahkesti giidi mängima (inglise-prantsuse segakeeles). Lõpuks kui lahkuma hakkasime, püüdis taskus münte kolistades jällegi delikaatselt vihjata, et me talle selle loengu eest maksta võiksime, aga me ei saanud vihjest aru. Seda müntide kolinaga vihjamist kasutataksegi Marokos vist laiemalt - isegi Marrakeshi ülikaasaegses lennujaamas seisis koristajamutt uksel ja kõlistas paljutähenduslikult. 

Kahtlemata on ka päriselt sõbralikke ja abivalmeid marokolasi, kes ei jää iga liigutuse, teejuhatamise vms peale raha ootama, aga päris palju esineb n.ö tasulist sõbralikkust. Teine asi, mida marokolaste juures kritiseerida võiks, on see, et nad ei ole seni avastanud küttesüsteemide võlusid, mistõttu paljud siseruumid, sh hotellid ja restoranid on väga külmad. Aga üldkokkuvõttes on emotsioonid positiivsed, ning nagu vist juba eelnevalt kommenteerisin, on Maroko väga erinev kõigist riikidest, kus seni käinud olen - nii kultuur, inimesed, arhitektuur, loodus. Ühesõnaga, väga põnev vaheldus oli.

Mööda Marokot tuuritamas

Pühapäeval oli meil eriti varane äratus. Kuigi tuurile pidime startima kell 8, ärkasime juba 5.40, kuna peaaegu meie hotelli kõrval asuva mošee valjuhääldi pistis niimoodi pröökama, et isegi surnud oleks võpatanud. Ja see undamine kestis seal üle 10 minuti. No ei tekita sellised usutavad poolehoidu…

Aga tuur on küll väga tore olnud. Sõitsime üle Kõrg-Atlase mäestiku, kus kaunitest vaadetest puudust ei olnud.

Seejärel läksime vaatama unesco kultuuripärandisse kuuluvat kasbah’i ehk siis midagi meiemail esinevate ordulinnuste sarnast. See oli nii äge, et klõpsisime iga nurga alt ohjeldamatult pilte. See kasbah on muljet avaldanud ka mitmetele Hollywoodi filmitegijatele, kuna seal on filmitud terve hunnik filme ( nt Gladiaator)

Edasi kulgesime juba kõrbemaastikku mööda, mis meenutas kohati Arizonat. Kus mingi hoonestus on, seal on muidugi kõik väga teistsugune. Neid kindluselaadseid asju on selles piirkonnas ohjeldamatult, kuna nad ehitavad ka uued villad, hotellid jne samas stiilis, nii et alati ei saagi aru, kas tegemist on mingi vana vaatamisväärsuse või hiljuti ehitatud hotelliga. Sõitsime läbi ka kohalike filmistuudiote linnakust, suurima juures tegime ka väikse fotostopi.

Kui üldjoontes on nagunii kõik üsna punakates toonides ( nii mäed kui hooned), siis päeva lõpuks jõudsime iseäranis punasesse orgu, kus eriti huvitavate vormidega kaljusid  ning väga muljetavaldavat kanjonit näha saime. Kuna juba hämarduma hakkas, siis pildid enam kuigi hästi tegelikkust edasi ei anna.

Hotell oli ka päris tore, aga restoran oli lausa tipptasemel gurmee, mida sellises pisikeses asulas poleks küll oodata osanud.

Teine päev tuuril ning esimene päev Marokos pilves taevaga. Käisime veel üht kanjonit vaatamas, kuid päeva tipphetk oli siiski kõrbeliivas kaamelite seljas loksumine. Minu põhihirm oli, et nii kui ma selga ronin, pistab kaamel tuhatnelja silmapiiri poole kappama, kuid õnneks seoti nad omavahel kolonni ning tempo oli päris rahulik. Kõige kahtlasem hetk on, see kui nad püsti tõusevad või kõhuli laskuvad - siis on mahasadamise oht kõige suurem. Õnneks läks meil kõik libedalt ning oli päris vahva kogemus. Mulle sattus küll kõige rahutum loom, kes üritas kas eesliikuvast mööduda või siis lihtsalt sümpaatiast Aira vastu talle kintsu vastu liibuda. Saime ka omal jalal liivadüüne mööda turnida ning sealt sandboardiga (sisuliselt lumelaud, millega lihtsalt liivamäest alla lastakse) alla lasta. Proovisime nii püstiseistes kui kahekelguna. Päris meeleolukas, kuigi lõpuks isegi hamba all juba midagi ragises. Kuna oli pilves ilm, siis kahjuks päikeseloojang kõrbes jäi seekord nägemata.

Tagasi hullumajas

Agadirist sõitsime mööda rannikut põhja poole Essaouirasse. Ca 2,5 tundi vallatuid kurve, aga vaated olid ilusad, niipalju kui ma neid kurvide vahel näha jõudsin. Aeg-ajalt tundub, nagu oleks keskaega sattunud - nii mõnigi künnab põldu eeslitega, samuti näeb teedel liiklemas igasuguseid eesli- või hobuveokeid, ning isegi kaamel pole haruldus. Tee ääres võib mitmel pool näha ka puude otsas olevat kitsekarja, mis tegelikult tundubki täitsa loogiline valik, arvestades, et puu all pole midagi rohelist näksida. Kui neid pildistada tahad, jookseb kuskilt puu tagant välja ka karjus, kes mõistagi raha tahab.

Essaouira on Agadirist väiksem rannikulinn, kus on samuti väga avar ja päris kabe rannapromenaad, lisaks ka vanalinn, mis ikka päriselt ka vana on. Glamuuri on seal pigem vähevõitu, aga oma sarm neil kitsastel tänavakestel kindlasti on. Põhiline ja positiivne erinevus Marrakeshi medinaga on see, et seal ei sõideta autode ja mootorratastega.

Täna sõitsime tagasi Marrakeshi, kus jõudsime külastada Yves Saint Laurent'i muuseumi ning berberi muuseumi ja seda ümbritsevat aeda. Need ise asuvad täitsa tsiviliseeritud piirkonnas ja olid muidu ka toredad, kuid sinna jõudmiseks pidime jälle üksjagu medina tänavaid läbima, mis vaimsele tervisele kuigi hästi ei mõju. Paraku on ka meie hotell eriti kummalises tänavaterägastikus, nii et pidime selle leidmiseks jällegi lahke kohaliku abi vastu võtma, mis mõistagi ei olnud tasuta..

Õhtusöögile sattusime restorani, kus veini ei pakutud, aga lubati lahkesti salaja lauajala tagant oma veini valada. Targu olime eelnevalt just ühes veinipoes shoppamas käinud ja sealt anti meile ka korgitser kaasa ( mõned inimesed on siin ka mõistlikud ja vastutulelikud)

Paradiis nähtud

Või siis nähtud marokolaste ettekujutus paradiisist. Nimelt tegime täna ennelõunal väljasõidu Paradise valley'sse. Eelnevalt olime just arutanud, et huvitav, kuidas marokolased kirjeldaks nt Eestit (kevadel või suvel) või mõnda muud lopsakama loodusega maad. Et muidu oli täitsa tore, aga kuidagi rõvedalt roheline oli kõikjal... Igaljuhul kuidagi harjumatu värv nende jaoks. Selgus, et Paradise valley on neil ka üks tõenäoliselt vähestest rohelistest kohtadest, kus isegi veidi vett leidub. Gps juhatas meid kohale esialgu ikka väga kitsast, nigelas seisus ja kurvist mägiteed. Õnneks oli seal ka liiklust väga vähe. Hiljem selguski, et see oli mingi alternatiivne tee, nii et tagasi saime normaalsemat teed mööda. Kuigi seal jäi ette mingi asula, mille liiklus oli nii käsitlematu, et eelmainitud mägiteel sõitmine tundus mõnusa rahuliku kulgemisena. Mulle tundub, et liikluseeskirju siin küll kellelegi ei õpetata, nii et see linnaliiklus meenutas seal browni liikumist. Mõni sõitis lausa vastassuunavööndis. Püüdsin lihtsalt vooluga kaasa minna. Õnneks oli üsna väike linn.

Aga nüüd siis vaatamisväärsuse juurde.  Jõudsime juba kahtlema hakata, kas edasi sõita on ikka mõistlik, kuid siis leidsime teeäärest sildi ning mingi parklat meenutava ala, kus karjakaupa kohalikke onusid askeldamas. Kinnitasid meile, et just see ongi õige koht ning kõhkluste saatel suundusime matkarajale. Üks vend tahtis ennast giidiks sokutada ning kuigi me püüdsime keelduda, võttis ta meile ikkagi sappa. Selgus, et teejuhti läks seal tõesti vaja, sest siltide või viitadega polnud just priisatud... Nii me siis temaga koos seal kulgesime. Õnneks oli ta väga tagasihoidlik tüüp, nii et ei hakanud meid kuidagi tüütama, vaid viis vaatamisväärsete kohtade juurde kohale ja lasi seal rahus ringi vaadata ja pilte klõpsida. Koht oli väga ilus ja kuna startisime suhteliselt vara, jõudsime enne turistihorde. Soojal ajal saaks järvekestes ka ujuda, aga praegu nagu ei kutsunud, kuigi mõnda vaprat suplejat siiski nägime.

Meie giid osutus nii tagasihoidlikuks tüübiks, et kui tagasijõudes küsisime, palju võlgneme, siis saime segase vastuse, et kui me just tahame midagi maksta, aga kohustust ei ole. Kuna sellises kolkas elavatel inimestel võib see olla enam-vähem ainus sissetulek, siis tundsime, et ta midagi ikka väärib meie peale kulutatud aja eest.

Tagasi Agadiris püüdsime jälle hotelli basseini ääres oma jumet tuunida ning hiljem suundusime jahisadamasse, mis linna kõige peenem piirkond näis olevat.

Õhtusöögiks valisime eilsele vahelduseks jälle kallima ja glamuursema restorani, mis minusugusele peenutsejale ikka sobilikum tundub kui mingi odav söökla.

Agadiris päikest püüdmas

Oleme teist päeva Agadiris. Sõit Marrakeshist Agadiri võttis ca 3 tundi, kuid oli väga sündmustevaene, kuna kiirteel liiklemine osutus üsna üksildaseks. Ilmselt on ca 6-eurone kiirteemaks kohalike jaoks üüratult kallis.

Eile õnnestus pisut hotelli basseini ääres päevitada, kuid mere ääres oli tuuline ja külmavõitu. Nii et hiljem rannapromenaadile jalutama minnes tuli juba joped selga ajada.

Agadir on Marrakeshiga võrreldes kaasaegsem ja klanitum, aga ka üsna karakterivaba kuurort. Täna vaatasime vähesed olemasolevad vaatamisväärsused üle. Alustuseks sõitsime mäe otsas asuva kindluse juurde, millest midagi väga märkimiväärset säilinud polnud.

Kuna medina ehk vanalinn oli millalgi maavärina käigus täielikult hävinud, siis on vanalinn tuliuus. Kui täpselt ta kunagisele medinale vastab, ei oska öelda, aga igaljuhul on ta oma vanaaegse arhitektuuri ja traditsiooniliste nikerdistega väga äge.

Kuna enamik turiste pole sinna vist teed leidnud ( see oli vahepeal ikka rohkem off-road'i meenutav), siis oli seal väga mõnus rahulik käia. Sama ei saa öelda ranna kohta, kuhu me naisteseltskonnaga täna päeval maandusime. Seal hakkas meie juurde voorima ikka igasuguseid müügimehi. Ei teagi, kas asi on nende piiratud keeleoskuses, aga enamik tunduvad kuidagi ullikesed. Kuna tuul kiskus ka jälle jahedamaks, siis kolisime mõne aja pärast jälle hotelli basseini äärde.

Hiljem kõmpisime tutvuma siinse turuga, mis Aira hangitud andmetel pidavat olema Põhja-Aafrika suurim. No oli ikka üsna kirju see pilt seal, aga õigupoolest kartsime suuremat kisa-kära ja agressiivsemat müüki.

Kui eile käisime õhtust söömas peenes rannapromenaadi äärses restoranis, kus hinnatase üsna euroopalik oli (toit oli ka ülihea ja peenelt serveeritud ning teenindus superluks - naised said lahkudes isegi roosid kaasa), siis täna valisime tavapärase kohalike söögikoha, kus arve tuli alla 4 euro per nägu. Alkot seal küll ei pakutud, nii et veiniringi tegemiseks valisime rannapromenaadil ühe rahvarohke ja kutsuvalt vilkuvate tuledega koha, mis veidi ümberringi toimuvat vaadeldes osutus kohalikuks porduelumekaks. Igal juhul saime jälgida, kes keda ostab, müüb või vahendab. Aga muidu oli väga tore.