Viimane päev Argentiinas + põige New Yorki

Reisi lõpuks leidsime üles koha, kus kõik turistid Argentiinas käivad. Selleks on Caminito värviliste majadega tänav (tegelikult veel paar sellega ristuva tänava jupikest, mis on ka üles vuntsitud) Buenos Aireses. Eilsest linnatuurist jäi tegelikult üldse sellest linnast meeldivam mulje kui seni. Teel Caminitosse jalutasime läbi ka muid linnaosi ning San Telmo oma koloniaalajastu majade ning paljude kunstipoodide, söögikohtade, turu ja käsitöömüütajaid hipisid koondava väljakuga oli kuidagi muhe ja atraktiivne.

Vahepeal tuli läbida ka kolemajade piirkond (ma ei julgenud elanike nina all nende putkadest pilte teha), aga Caminito ise on nunnu vaatamata turistide sagimisele.

Pakub ka häid võimalusi shopata ning süüa saada. Paljudel söögikohtadel on turistide silmarõõmuks ka tangopaarid tantsimas. No ja mis te arvate, kas ma osutusin ainsaks külastajaks, kes tantsima lohistati? Püüdsin küll vetsust tulles märkamatuks jäädes väliterrassile imbuda, aga ei pääsenud, sest tangomees tundus olevat napsi-, nalja- ja naistemees.

Tangod-veinid tehtud, alustasime tagasiteed. Põikasime korraks New Yorki, kuna eelmisel korral oli meil Metropolitan muuseum külastamata jäänud ning kuna tegemist on ühe maailma kuulsama muuseumiga, siis kannustas mõõdukas kultuurihuvi selle üle vaatama. Oli tõesti üsna muljetavaldav.

Kõike seal lähemalt vaadata ei jõuaks vist ka mitme päevaga, meie aga piirdusime vaid paari tunniga, sest tahtsime jõuda ka NY parimat juustukooki sööma, mida peale mitut aastat ikka veel heldimusega meenutasime. Leidsimegi koha vaevata üles ning ajastasime sisenemise nii hästi, et saime järjekorrata ning meie taha tekkis looklev järjekord. Koogid alt ei vedanud, nii et tasus vaatamata nullilähedasele temperatuurile ja sellele päriselt mittevastavale riietusele linna seiklema minna.

Väga palju jääd ja liiga palju inimesi

Eilse päeva veetsime veel Patagoonias. Pooleteisetunnise bussisõidu kaugusel El Calafatest asub Perito Moreno liustik, mis on ehk isegi Argentiina muljetavaldavaim looduslik vaatamisväärsus ja maailma liustike top kümnes kindlal esikohal. Pildilt ei suudagi selle tegelikku suurust tajuda, aga otse sellega nö silm silma vastu seistes jääb keel peaaegu ripakile. See sinetav jäämassiiv, mis vaatamata kliima soojenemisele hoopis järjest suureneb, on kuni 70 meetrit kõrge alates järvepinnast. 

Järv ise on ka kena ja tüüne (eile oli ilus päikseline ja tuulevaikne päev, nii et vaatamata meeletule jäähunnikule mõne jaoks lausa lühkari ja T- särgi ilm). Kuna õhk on suveperioodil üsnagi soe, siis on ka ümbritsev loodus ilus - lilled-põõsad õitsevad, seejuures domineerib ka eelpool pildilt paistev punaste õitega põõsas.

Liustik elab aktiivselt oma elu - pidevalt murdub ragina saatel jääpanku, mis järve sulpsatavad ja seal siis paarikraadises vees ringi hulpima jäävad.

Peale nauditavat päeva looduses lendasime õhtul Buenos Aires'esse, kus mõistagi nägime jälle taksoaknast üht meeleavaldust.

Täna käisimegi mööda linna ringi. Ma vist olen hingelt ikka rohkem looduslaps, sest kõik muud kohad Argentiinas, mida külastasime, meeldisid mulle oluliselt rohkem. Buenos Aires oma meeletus rahvamassis tunglemisega mõjub väsitavalt. Enamus tänavaid olid sellised, kus polnud võimalik pildistamispeatustki teha, vaid pidid massiga ühtlast tempot hoidma. No ja jälle nägime ikka meeleavaldust ka.

Nagu vist juba esmamulje põhjal kirjutasin, on linn selline imelik - kohati üsna kabe, aga siis viskab jälle kolemajad vahele. Pildil siiski üks uhkemaid  - Kongress vms.

Aga linna uhkemad ehitised on vist siiski Recoleta surnuaias, mida täna külastasime. Nii see on, et käisime surnuaias -  see surnuaed on üks linna põhilisi atraktsioone. Ja tõesti koht, kus vaatad ja imestad, miks pagana päralt on neil vaja sellised lossid hauakambriteks ehitada. Tundub, et käib veel üksteise ületrumpamine - kes teeb kõrgema torni ja nikerdab rohkem kujukesi.  Seda vaadates mõtled paratamatult, et need argentiinlased on ikka ühed naljavennad.

Tervet päeva surnuaias siiski ei veetnud. Käisime ka glamuurses kaubanduskeskuses (väga rahvarohke, vakansus 0%) ning popis ja klanitud sadamapiirkonnas, kus kontorirotid paistsid lõunal käivat. Päevapakkumiste osas on meie söögikohtadel neilt küll õppida - vein ikka ka on paketis.

Teine spordipäev

Tänane matkarada oli õigupoolest poisike eilsega võrreldes - ainult tühised 20 km ning oluliselt lihtsama profiiliga. Ja tuult ka täna polnud. Kõige rohkem põnevust pakkusid esimesed kilomeetrid, kuna valisime mingi alternatiivse trassi, mis hiljem põhirajale pidi viima. Kuna aga ühtegi viita polnud ning ka teisi matkajaid mitte, siis marssisime pikalt sügavates kõhklustes, kas ikka oleme õigel teel ja jõuame lõpuks Cerro Torre ja Laguna Torre'ni. Kui siis lõpuks põõsaste vahelt inimesi nägema hakkasime, oli rõõm suur, kuigi need inimesed vaatasid meid väga hämmingus nägudega, kui ootamatult kuskilt suvalisest võpsikust välja hüppasime. Muidu oli matkarada jälle keset kena loodust, kus vaheldusid puisniidud, metsad, mäed ja jõed.

Cerro Torre on Fitz Roy'st mõnevõrra madalam ja üleüldiselt lahjem, kuigi kole vaade ka just pole.

Ahjaa, eile saime lõpuks 30 km täis, sest läksime veel küla peale hängima. GT maksis alla 4 euro - ei mäletagi, millal Eestis viimati sellist hinda makstud sai. Kusjuures El Chalteni hinnatase tundub pigem kallim kui mujal Argentiinas, sest  see on ainult matkaturistidele orienteeritud. Muide, väga paljud matkajad on siin veel vanemad kui meie, nii et seetõttu pole ka ime, et tänagi jälle rajal pidevalt nagu Tallinn-Tartu maanteel möödasõite jahtisime. 

Nüüdseks oleme jõudnud juba 2,5-tunnise bussisõidu kaugusele El Calafatesse ja ootame põnevusega, mis homne päev toob.

Ekstreem-matk

Oleme jõudnud Patagooniasse, El Chalten'i, mida nimetatakse Argentiina matkapealinnaks. Peale hommikusööki tormasimegi kohe Fitz Roy matkarajale, vaatamata sellele, et raja alguses olev skaala näitas, et tänased olud on ekstreemsed. 

Tuul oli tõepoolest juba öösel niimoodi vuhistama kukkunud, et ärkasime öösel mitmel korral üles, tundes mõõdukat muret katuse pealpüsimise pärast, kuna tuba on meil kõige ülemisel korrusel.  Lisaks piserdas hommikul ka olematust pilvest peenikest vihma, kuigi ka päike paistis samal ajal. Esialgu suundus matkarada kenasse metsaalusesse, nii et puud võtsid kinni nii tuule kui vihmapiisad. 

Vihm lõppeski üsna pea täielikult, nii et enamus matkast kulges selge taeva all. Aga lagedamatel kohtadel vihistas tuul küll päris arvestatavalt. Kohati oli isegi keeruline pilte teha, sest tuul tahtis telefoni käest puhuda ja ennast võttis ka kõikuma. Samas midagi ekstreemset selles matkas ka nagu ei tundunud, sest vahelduva eduga sai ka puude vahel tuulevarju nautida ning rada ise oli ka vaid mõõdukate tõusude ja langustega. 

Aga siis - ehk ca kilomeeter või poolteist enne Lagunas de los tres'i, kust avaneb Fitz Roy mäetipule parim vaade, läks asi veits käest ära. Ma palju ei liialda, öeldes, et tuli üles ronida praktiliselt püstloodis kaljuseinast. Kohalejõudmise ajaks näitas allolev viit 1 tund. Me saime poole tunniga hakkama, põrutades enamusest selg ees vastutulijaist mööda. Aga suht hingetud ja higised olime küll. Ja seal üleval muutusid tuuleiilid nii ekstreemseks, et tuli kivi taga jahtida, millal sealt välja tormata, sest korra valesti ajastades me lihtsalt ei saanud edasi ning tuul lükkas meid oma soovitud suunas. Nägime pealt, kuidas tuul ühe mehe pikali lükkas.  Ei kujutagi ette, mis see tuule kiirus võis puhanguti olla, aga sellist tuult pole ma varem kogenud. Aga raskuste talumine tasus end kuhjaga ära fantastiliste vaadete näol. Nagu pildilt näha ronisime kõrgemale kui lumi ja jää.

Kuna allakäigutee on alati lihtsam, siis tagasitee oli juba mõnusam ning tuul oli ka peamiselt tagant tõukamas. Kokku sai tehtud 38500 sammu ja väidetavalt 27 km. Homseks on pea sama ambitsioonikas plaan, aga näis kas jalad veel sama kabedalt liiguvad.

El Chalten ise on muhe väike külake, kus peale hotellide, restoranide ja supermarketite, ehk objektide, mida matkaturist vajab, midagi muud nagu polegi. Mäe nõlvalt paistab ta selline:

Laupäevaõhtune meelelahutus

Peale siestat hotellis läksime õhtul veel Cordoba linna peale chillima, eesmärgiga pisut dringitada ja midagi peale haugata. Lõpuks tundus parim valik ikka oma hotelli baar, nii et võtsime peale jalutuskäiku linnas taas suuna oma hotellile. Juba eemalt kostus hotelliesiselt väljakult mingi kõnet, nii et jõudsime korraks meeleavaldust kahtlustada, kuid siis hakkas keegi laulma, nii et tundus hoopis kontsert olevat. Ma veel viskasin nalja, et äkki on sõnad valitsuse vahetusest ning kui kuuleme sõna revolucion, siis on vist ikka meeleavaldus. Revolucion'i kõrv ei eraldanud, küll aga cambio, nii et ma sain käsi kokku hõõruda ja öelda, et laulabki valitsuse vahetusest.  Ja mis me näeme lähedale jõudes - ongi vasakpoolsete sotside meeleavaldus koos punalippude ja plakatitega, politsei ka vaikselt ümberringi imbumas.  Võtsime kohad sisse hotelli baari väliterrassil, et nautida suurepärast vaadet meeleavaldusele. Esmalt tuligi trumme tagudes ja skandeerides mingi järgmine seltskond, kes tundus meelt avaldavat teise meeleavalduse vastu. Peeti kõnesid, räusati, taoti trumme ning lasti rohelist tossu, mis haises piisavalt halvasti, et olime sunnitud siseruumi tõmbuma ning täpsemalt enam edasisi arenguid ei näinud. Hiljem baarist väljudes käis show siiski edasi, olles võtnud toreda tänavafestivali mõõtmed, sest keegi oli juba seadnud grilli üles, et meeleavaldajad  nälga kannatama ei peaks. Tundub, et paljudel polegi laupäevaõhtuti midagi meeleolukamat peale hakata kui meelt avaldada, sest ka Buenos Aireses oli meeleavaldus just laupäeval. Teine popp koht on kirik - sinna jutlusele tormasid ka nii noored kui vanad hulgakaupa ja suurtel kiirustel. Ma  läksin ka koos massiga, et näha, milline üks siinne kirik seest välja näeb, kuid ei osanud uksel õiget kniksu teha, nii et ilmselt paistsin ikka turist välja. Muidu dress-code'i ei tundu siinsetes kirikutes olema. Mõni kohalik läks küll õlapaeltega minis.

Linn, kuhu polnud plaanis tulla

Alustuseks veel eilsest. Jätkasime mäevaadete nautimist, sõites autoga Saltast lõuna poole Las Conchas'e kanjonisse. Domineerib punane kalju, aga viskab ka muid värve sisse. Samuti on kaljud võtnud väga eripalgelisi vorme. Kokkuvõttes ei oskagi öelda, kus ilusamad vaated olid - kas põhja pool kõrgemates mägedes või tolles kanjonis.

Väljasõidult tagasi jõudes vedelesime peaaegu õhtul seismeni hotelli basseini ääres, lootes parandada šansse õhtusööki saada. Jõudsimegi veidi peale 7 lähedal asuvasse restorani ning rõõmustasime nähes, et seal ka rahvast juba istumas oli. Vara rõõmustasime - San Lorenzos õhusöögi saamine ei läinud jätkuvalt kuigi libedalt, sest selgus, et köök avatakse alles kell 8, nii et pidime seni jookidega läbi ajama. Tund aega tühja kõhu peale trimbata võtab tuju sisse küll. Aga söök oli väga hea, kui lõpuks kohale jõudis. Muide, argentiinlased tunduvad olevat suured maiasmokad - isegi lihale panevad nad peale üsna magusaid kastmeid, rääkimata sellest, et igal pool on hommikusöögilauas meeletu valik magusaid saiu-kooke, soolast aga üsna kasinalt. Ja nende au ja uhkus (lisaks malbec'ile)  - dulce de leche, mida pooled koogid ka sisaldavad, on ka ikka jube magus ollus ( väikses koguses väga hea).

Täna hommikul lendasime Saltast ära. Jälle läks rendiauto tagastamisega üsna napilt. Tüüpe tuli ikka telefonikõnega tagant utsitada, sest muidu nad laupäeva hommikul tööpostile ei kiirustanud. Saltast sattusime lennugraafiku muudatuse tõttu üheks päevaks Cordobasse, mis on Argentiina suuruselt teine linn, kus väidetavalt asub ka riigi vanim ülikool. Peamised vaatamisväärsused on mõned kirikud, samuti on kesklinnas palju jalakäijatetänavaid, mis laupäeval olid väga rahvarohked, aga muidu toredad - leiab nii kaubandust kui toitlustust. 

Professionaalsest huvist käisin tutvumas ka oma hotellist otse üle tee oleva suure ja keerulise arhitektuuriga kaubanduskeskusega. Kaubanduskinnisvaraturg tundub hetkel paremas seisus kui Tallinnas - vakantseid pindu polnud ning rahvast tungles märksa rohkem, kui meil viimasel ajal näha. Aga kino kaubanduskeskusesse tegemise trend on siiagi jõudnud.  Kaubamärgid olid aga peale Adidase, Nike'i ja veel paari tuntud keti kõik meile tundmatud.

Sattusime ringi jõlkudes ka ühe pargi juurde, kus oli alloleval pildil näha olev rõngaste väljak. Aivar võitis läbi rõngaste jooksmise võistuse ilma rajale minemata, kuna ma andsin loobumisvõidu.

Argentiina ralli

Jätkasime mägiteedel rallitamist. Esmalt kogusime kõrgust ja jõudsime 4,35 km kõrgusele, kust saab vaadelda 14-värvilisi mägesid. 

Vältimaks peavalu teket, kauaks nii kõrgele peatuma ei jäänud, sest ilusaid mitmevärvilisi mägesid on ka madalamal, nt Purmamarcas on fantastiline vaade seitsmevärvilisele mäele.

Sealt võtsime suuna juba San Lorenzole, kus meil hotell bronnitud on. Aga kõigepealt oli vaja veel ca 2,5 tundi mägiteel kihutada. Ja see oli kuidagi eriti kitsas tee, kuigi kenasti asfalteeritud. Mäed ise juba madalamad kui eelnähtud, nii et juba lokkava rohelise loodusega. Tee läks läbi idüllilise maapiirkonna, kus teel töllerdamas võis näha nii kitsesid, hobuseid, sigu kui lehma. Hoolimata kõigest me oma hotelli kohale jõudsime ning linnakeses selgus, et suuremaks väljakutseks kui mägiteedel rallitamine on selles linnas õhtusöögi leidmine. Lõpuks mingi söökla-moodi koha ikka leidsime, nii et nälga ei jäänud. Aga tagatipuks jäime ka veel vihma kätte ja nägime vaeva, et enam-vähem puhaste jalgadega hotelli tagasi jõuda, sest siinsete väikelinnade eripära on see, et ainult peatänav on asfalteeritud, kõrvaltänavad aga sõltuvalt ilmaoludest ka sopased või tolmused. Nii ka siin linnas, kuigi meie hotelliga sama tänava ääres on valdavalt uhked basseinide ja suurte aedadega villad.

Veel üks tähelepanek autosõidupäevadest: teedel on mitmeid politsei kontrollpunkte, aga meie vastu ei tunne nad vähimatki huvi. Ei teagi, mis järeldus sellest teha - kas näeme välja pigem nagu kohalikud või pigem nagu turistid. Igaljuhul kahtlased me ei tundu.