Ca 30-kraadine temperatuuripööre

Alustuseks veel paar Page’is tehtud pilti: see motell, mille sisu osutus paremaks kui välimus ning meie rendiauto. Ning mehhiko söögikohas tellisin margarita ning sain siis sellise….

Eile käisime vaatamas Suurt kanjonit. Kahjuks oli temperatuur nullilähedane ning varjus olevates kohtades jää ja lumi laokil. Seetõttu olime sunnitud loobuma plaanist matkata kanjoni põhja, sest kuristiku serval jäärajal liuglemine ei tundunud elu parim idee. Aga ka vaated ülalt alla olid võimsad.

Siiski ei tekitanud Grand Canyon sellist emotsiooni nagu Antelope ja Bryce kanjon. Ning rohkem kui kanjon ise tekitas imestust ameeriklaste riietumine: mitmed inimesed olid T-särkides, lühikestes pükstes, paljaste varvastega vms, mõni sõi isegi jäätist. Tuletan veelkord meelde, et seejuures ei olnud palju üle nulli, lisaks mõnes lagedas kohas ka tugev tuul…. Eestlased on vist kõige külmavaresem rahvas.

Õhtul sõitsime hotelli Grand Canyon’i lähedal (see sisaldus isegi hotelli nimes) ehk ca 100 km Grand Canyon’ist. Hotell asus otse legendaarse Route 66 ääres Williamsi linnas. Väga stiilne ning lausa filmilik Ameerika väikelinn, kus jõulukaunistuste ja plinkivate tuledega polnud tagasi hoitud. Lisaks mitmed vahvad söögikohad ja suveniiripoed.

Hommikul hakkasime sõitma Ontario poole. Autosse istudes oli temperatuur ka vist mitte oluliselt üle nulli. Aga 6 tundi hiljem Ontarios ligi 30 kraadi, nii et tormasime ummisjalu hotelli basseini äärde. Õhtupoolikul kammisime lähedalasuvat kaubanduskeskust, kus on juba Black Friday allahindlustega algust tehtud. Ja Aivar sai lõpuks ometi rahuldatud oma huvi KFC vastu, kus toit osutus isegi üllatavalt heaks. Valgeid inimesi seal küll peale meie eriti polnud. Homme plaanime veel päevitada ja võib-olla ka shopata.

3 osariiki päevas

Üleeile nautisime veel Vegast - jalutasime nii Pariisi tänavatel kui Veneetsia kanalite ääres (kanalid koos motoriseeritud gondlitega on hoone teisel korrusel), samuti nägime ära vulkaanipurske.

Eile sõitsime läbi kolm osariiki: alustuseks Nevada ning Las Vegasest mitte väga kaugel asuv Valley of Fire State Park. Tuleoruks kutsumine on õigustatud - fantastilised punetavad kaljud ning on oht jääda liiga kauaks kauneid vaateid nautima. 

Nii juhtus ka meiega - gps arvas, et oma järgmisse sihtpunki Utah osariigis asuvasse Bryce kanjonisse jõuame alles pimedas. Kuna pimedas kohalejõudmisel poleks jumet olnud, siis oli vaja hakata paremat tempot tegema, kui gps eeldas. Niisiis rooli kõige raskema jalaga inimene, kes eestlaslikult ilma piinlikustundeta lubatud sõidukiirusele 10% otsa lisab. Kusjuures USA teedel olin ma niimoodi kiireim autojuht. Eriti maakohtades hakkab siin silma, et kellelgi pole kuhugi kiiret ja uimerdatakse aeglasemaltki kui märk lubab.

Tegime teedel head tööd ja jõudsime valges kohale. Valge oli ka maa, nii et nägime vist esimese lume enne ära kui kodumaal viibijad. Aga vaated olid küll sellised, et nende nimel poleks olnud kahju isegi mõnd kiiruseületamise trahvi maksta. Ja külma ilma ei pannud ka eriti tähelegi.

Õhtupimeduses sõitsime Arizonasse, Page’i-nimelisse väikelinna. Motell osutus isegi viisakamaks, kui ma ette kujutasin.

Täna hommikul läksime alustuseks päris linna külje all asuvat Horseshoe Bendi vaatama. Jälle supervaated:

Ning seejärel tuur Antelope kanjonisse. Minu jaoks selle reisi highlight. Valisime Lower Antelope’i, mis on kitsam ja väidetavalt ägedam, samas käib seal vähem turiste kui Upper Antelope kanjonis, kuna see on eakatele  või paksudele lihtsalt füüsiliselt sobimatu. Aga mis ma siin üldse pikalt jahun sellest - pildid räägivad enda eest.

Hiljem käisime kauneid vaateid nautimas veel siin Page’i lähiümbruses: Lake Powell, Glen kanjoni tamm jms.

Väljasõit Surmaorgu

Eile päeval tegime väljasõidu Surmaorgu. Kuna seal on väga palju põnevaid kohti, mida vaadata, siis ühe päevaga palju ei jõuagi, aga Ameerika madalaima punkti - 88,5m alla merepinna - vaatasime ikka üle. 

USA-s ikka jätkub kohti, mis ei sarnane millegagi, mida varem näinud oleme. Üks selliseid on ka Vegas, millega tutvumist eile õhtul jätkasime. Muidugi oleme enne Eiffeli torni, New Yorgi vabadussammast jne näinud, aga mitte võltsituid ning kõike koos ühel tänaval. Igaljuhul on siin põnev ja täna plaanime siinsete ilmaimede avastamist jätkata. 

Las Vegas

Nagu piltidelt paistab oleme jõudnud LasVegasesse. Seni on raha alles ning keegi pole Elvisega abiellunud (kuigi Aira peale poolt gin-toonikut paistab juba üsna kuraasi täis)

Päev jalgadel + päev ratastel

Programm on jätkuvalt nii tihe, et valdavalt tuleb enne uni peale, kui päevasündmuste kajastamiseni jõuan. Eile traavisime üles-alla San Francisco mägistel tänavatel. Tegime ka laevasõidu Alcatrazi vanglasaarele. Õnneks võtsime kaheotsapileti, nii et ei pidanud neisse pisikestesse jubedatesse boksidesse pikemalt peatuma jääma. Saarelt tulles käisime jahisadama külje all vaatamas merilõvisid, kes tavatsevad seal turistide rõõmuks molutamas käia. Tahtsime minna sõitma ka iidse trammiga, mis on üks SF-i põhilisi turistiatraktsioone, aga paraku jäi trammisõiduiha rahuldamata, sest järjekorda olid jõudnud enne meid võtta vist kõik parajasti linna külastavad turistid. Niisiis tundus, et tallataksoga jõuame tõhusamalt oma järgmisesse sihtkohta. Nimelt oli meil kindel soov minna sööma kuulsasse Cheesecake Factory’sse. Ka siin püüdis saatus meile kaikaid kodarasse loopida: kesklinnas oli juhtunud mingi tõsisem bussiõnnetus, mistõttu oli keskväljaku ümbrus suletud ja pidime minema suure ringiga. Ja restoran ise on nii popp, et tuleb paarkümmend minutit järjekorras seista. Aga kõik oli seda väärt.

Täna tegime pigem istumispäeva ehk sõitsime peaaegu terve päeva mööda rannikut lõuna poole Santa Barbarasse. Kuna vaated olid fantastilised, siis esialgu olid fotopeatused ikka päris tihedad.

Pikema peatuse tegime Hearst Castle juures, et vaadata ja imestada, miks üks rikkur endale suvilaks kiriku ehitas.

Ja veel saime teel näha karjade kaupa lonthülgeid ookeanirannikul vedelemas.