Peopealinnas

Et mitte kogu rannapuhkust samas kohas tiksuda, sõitsime eile hommikul Montanitasse, mis on Puerto Lopez'ist mõnevõrra suurem rannalinn, ning nii enda mulje kui internetist leitud info põhjal Ecuadori peopealinn. Hotell on meil suurest melust mõõdukas kauguses, selline kena, klanitud ja privaatrannakesega. Veetsimegi mitu tundi lamamistooli jooke tellides ja ookeanilainetes hullamas käies. 

Peale õhtusööki tegime tiiru ka peokeskuses, kus mõned tänavad on vallutanud ainult baarid ja ööklubid ( need tunduvat olevat juba õhtul kl 18 lahti), nii et neis tänavates omavahel väga rääkida ei kuule. Aga üldiselt on päris meeleolukas ja ägeda atmosfääriga linn. 20 aastat tagasi oleks võinud seal baaride ja klubide rägastikus nädalaid veeta, aga nüüd tundus mõnusam peale korra ära vaatamist tõmbuda hotellirõdule veini lürpima ja valju mussi asemel lainete kohinat nautima.

Kuna reis hakkab lõpule jõudma, siis oleme ka natuke mõtisklenud, et mis siis ikkagi üllatusi on pakkunud ja millised on üldmuljed. Suurimad üllatajad on vist 

1. Cuenca - nii üdini viisakat, korras ja ilusat linna poleks Ladina-Ameerikas oodanud, tavaliselt vähemalt äärelinnades on igasugust läbu ja suvalisi putkasid. 

2. Ecuadorlaste  täpsus - meil oli mitmel hommikul tuurile minek kokku lepitud ja kõik tüübid tulid alati pigem mõned minutid varem. Ükskord, kui üks hilines, siis saatis 5 min enne kokkulepitud aega sõnumi, et jääb 10 min hiljaks ning vabandas ette-taha. Sellega seoses tekkis mõte, et kui seni on teada, et natsid põgenesid teise maailmasõja järel Argentiinasse, siis tundub, et nad võisid otsapidi ka Ecuadori jõuda, sest kuidas muidu sellisel lõunamaa rahval selline saksa täpsus on tekkinud...

3. Ilmaennustuse ebatäpsus Ecuadori linnade kohta. Igaks juhuks ennustatakse miskipärast palju halvemat. Eriti veider koht oli Banos de Agua Santa, mis on sisuliselt troopilises vihmametsas, kõrgust oli seal vist isegi alla 2 km. Ja ilmaprognoosid näitasid, et seal võib lund sadada ... tegelikult oli päeval ikka üle 20 kraadi sooja ja ega ööselgi väga palju alla 20 ei läinud. Lund pole seal keegi kunagi näinud (kui siis vaid need, kes on otsustanud ronida nende kõrgete vulkaanide otsa või käinud reisil külmemates maades) Kohalikud ka ei osanud seda ilmaprognooside müsteeriumi seletada.

Kokkuvõttes on muljed väga head. Kuidagi jube chill koht ja niivõrd mitmekülgne vaatamata sellele, et vahemaad polegi kuigi suured. Pole justkui ühtegi maailmakuulsat vaatamisväärsust (Galapagos välja arvatud ning Quito nagu mainitud on ka Unesco maailmapärandi nimistus), aga kuidagi tore ja äge on olnud - palju ilusaid kohti ning rannas on siin ka ikka jube mõnus. Ja väga häid kokteile tehakse rannabaarides ka - kasutatakse päris värskeid puuvilju, mitte mahlu või siirupeid. Hotellide hommikusöökidel  on puuviljavalikud ka paremad kui kusagil mujal. Eks neil on siin selline kliima erinevates piirkondades, et on võimalik praktiliselt kõike kasvatada. 

Ja jõudsime oma mõtisklustes ka selleni, et ei peaks oma mägedevallutusi alahindama - tabasime end mõttelt, et see 4,9 km, kus ära käisime, on kõrgem, kui Euroopas üldse võimalik ronida on (Mont Blanc 4810m - ilmselt on inimesi, kes ka selle vallutamist üsna suureks saavutuseks peavad), nii et teatud mõttes on just see selle reisi kõige erilisem asi - ilmselt nii esimest kui viimast korda nii kõrgel käia.

Mägedest randa

Üleeile meil ilmaga ikka hullult joppas - võimalik, et see oli Quitos esimene päikseline, ilma vihmata päev viimase paari kuu jooksul. Just sobivalt siis, kui me linnaga tutvuma tahtsime minna. Vanalinn on Quitos ikka ilus, suur ja uhke - pole asjata Unesco maailmapärandi nimekirja sattunud. Läksime alustuseks otse sihikindlalt läbi vanalinna, eesmärgiga ronida El Panecillo mäe otsa, et nautida vaateid pea tervele linnale. Tegelikult on võimalik Teleferico'ga veel kõrgema mäe otsa sõita, aga see tipp paistis pilvega kaetud olema, nii et poleks vist väga selget pilti näinud. Seega tunduski Panecillo parem variant, seda enam et seal mäe otsas on ka mingi hiiglaslik tiibadega tädi kuju - no midagi Russalka laadset, aga suurem ja mingi religioosse väärtusega.

Olime juba peaaegu mäe jalamile jõudmas, silm juba hiidtreppi seletamas, kui meie tee tõkestas turismipolitsei ( huvitav, miks ta küll arvas, et me turistid oleme...) ja peaaegu nõudis, et peame sinna minekuks takso võtma, sest trepp pidavat viima läbi kahtlase ja ebaturvalise piirkonna. Eks ta veits Rio favela't meenutas küll. 

Loobusime siis tema meelerahuks sportlikest ja võimalikest lähivõitluslikest väljakutsetest ja sõitsimegi mäkke taksoga. Vaated päris ägedad, eelkõige tänu mägedele, ning linn on ikka megasuur. 

Samas vanalinn siiski jalgsi päeva jooksul risti-põiki läbitraavitav. Mäe otsas asuv nn Russalka ka läbi käidud (sinna sai sisse ja üles vaateplatvormile ronida), sõitsime alla ja hakkasime turistikaardi põhjal nagu orienteerujad olulisemaid punkte ära võtma. Põhilised on muidugi kirikud ja nende ees olevad väljakud. Samas on suvalised majad ja tänavad ka väga kenad. 

Au ja uhkus on muidugi Ecuadori suurim kirik - Basilica del Voto Nacional. Väidetavalt kogu Lõuna-ja Põhja-Ameerika suurim ning ega mujalgi ilmselt väga palju suuremaid pole, sest see oli ikka nii üüratu, et ei mahtunud mingi nipiga normaalselt kaadrisse. Korra sain üle ukse piiluda ja uhkeid vitraazhe näha, aga siis hakkas sealt matuserongkäik väljuma, nii et ei hakanud nende hulka ennast nihverdama.

Õhtul lendasime juba Guayaquili ja rentisime hommikul auto, et sõita rannikule rannapuhkust nautima. Linnaliiklus on kohati ikka suht käsitlematu - nt pole laial teel ühtegi joont maha märgitud ja kõik moodustavad ridu sinna, kuhu ise heaks  arvavad. Ja kui ei taha turist välja paista, siis ei tasu mingil juhul suunda näidata või ülekäigurajal jalakäijaid üle lasta.

Viskasime kotid Puerto Lopez'is hotelli ning kimasime linnast ca 13 km välja Playa de los frailes randa, mida peetakse üheks Ecuadori ilusamatest. Kena kaljude vahel olev lahesopp, lai liivarand, ning kuna asub looduskaitsealal, siis inimasustusest ja igasugusest putkamajandusest täiesti puutumata. Ühesõnaga ilus, kuigi Kariibi mere äärest leiab kahtlemata ilusamaid. Aga vesi oli supermõnus - puhas, helesinine ning ca 30 kraadi.

Õhtupooliku veetsime Puerto Lopez'i melu nautides. Rannapromenaadi äär on täis meeleolukaid rannabaare, igaüks üritamas teisi muusikaga üle trumbata. 

Sattusime sellisesse, kus põhirõhk oli sisseviskamisel. Sellega tegeles tänaval aktiivselt mitu tüüpi ning erinevalt teenindajatest ja kokteilisegajast  olid nemad pidevalt korrektselt tööpostil. Nii kippuski juhtuma, et kui tellida tahtsid, pidid meeleheitlikult nagu uppuja kätega vehkima, et keegi sind üldse tähele paneks ning kui tellimus edastada õnnestus, siis selgus kahetsusväärselt, et baariletitagune oli täiesti tühi ja baarmen teadmata kadunud. Teised tüübid hakkasid siis meeleheitlikult telefonikõnesid tegema, sest piinlik ikka ka kui valge turist jannu jääb. Mingi vend, kes koksi retsepti teadis, õnnestus siis kuskilt kohale meelitada. Aga kogu see nende toimetamine oli seal üks paras huumor, nii et peale paari klaasi valdavalt naersime kõhud kõveras.

Liiga palju trimbata ei julgenud, sest täna hommikul ootas eest paadituur Isla de la Plata'le. Seda väikest saart ca 40 km kaugusel Puerto Lopez'ist nimetatakse siin ka vaese mehe Galapogoseks. Erinevalt Galapagosest ei ole ta küll vulkaanilist päritolu, aga loodus siiski on kohati mõnevõrra sarnane. Iguaane pole, aga seevastu sinijalg-suulasid ja eelkõige just Nazca suulasid on isegi rohkem kui Galapagosel nägime. Ja nad passivad väga kenasti just matkaraja ääres, et turistid neid ikka näeks ja pilti teeks. Kui oled juba mitut pildistanud ja mõnest tuimalt pildistamata mööda astuda plaanid, siis vaatab sind nõudliku ja etteheitva näoga. Üks tuli paterdades lausa ringi keskele, kui me giidi kuulates korra ringis seisma jäime. Edevad linnud ühesõnaga. Suuri merikilpkonni õnnestus ka karjakaupa näha. Kui paadiga seisma jäime, viskas meeskond neile kapsalehti ja siis nad tulid suure karjaga ümber paadi rüseledes neid sööma. On ju neid varem nähtud, aga nii palju kambakesi koos oli ikka lahe vaadata. Ja snorgeldamine oli ka tore - Galapagosele jäi alla, aga siiski päris palju erinevaid kalu, sh päris pirakaid.

Hetkel hotelli rõdul päikeseloojangule kaasa elamas.

Linde ja koski vaatamas

Täna võtsime tuuri Mindosse, mis on üks linnurikkamaid orge maailmas. Kuna aga professionaalide eestvedamisel toimuvad linnuvaatlustuurid algavad praktiliselt keset ööd, siis sellist linnuhuvi endas siiski ei tundnud, et nii vara ärgata, vaid võtsime normaalsel ajal startiva tuuri ja otsustasime leppida sellega, mida sel ajal näha õnnestub.  Ecuadoris on väidetavalt kõige rohkem erinevaid koolibri liike maailmas ning seda loetakse siinmail rahvuslinnuks. Ning neid õnnestus tõesti näha suurel hulgal ja erineva välimusega. Head pilti on üldiselt keeruline saada, sest nad sahmivad tiibadega pidevalt nii kiiresti (väidetavalt  kuni 100 lööki sekundis), et pilt jääb udune ning kui kõrva äärest mööda lendavad, siis on heli sarnane nagu porikärbsel, kuigi tegelikult on see tiibade vibratsioon. 

Lisaks nägime muid värvilisi linde, aga tuukaneid minu pettumuseks mitte (no ilmselt oleks ikka pidanud kell 5 hommikul metsa minema). Ei jää vist muud üle kui järgmine reis Costa Rica'sse teha, kus ehk parem šanss neid näha. Muidu oli tõhus matk troopilises vihmametsas, kus palju koski ning põnevat taimestikku. 

Ja paari väga ilusat liblikat õnnestus ka näha, aga need sahmivad ka nii palju, et pildile saada ei õnnestu. Ahjaa, vahepeal sõitsime jälle sellise kipaka cable car'iga, mis Euroopas ilmselt küll tegevusluba ei saaks. Jälle mingi vend putkas majandas mingite kangidega ja see korvike nägi ikka üsna retro välja. Kusjuures sõitis veel üle eriti sügava oru. 

Tagasiteel tegime peatuse ekvaatori peal, kuhu on lausa monument püsti pandud.  Me ei viitsinud piletijärjekorras seista, nii et tegime pildi aia tagant. Ekvaator sai tänase väljasõiduga nagunii paaril korral ületatud

Mägironijad jõudsid Quitosse

Ronisime hommikul hotelli katuseterrassile, et vaadata kirikutornide vahelt üle Cotopaxi vulkaani tipp ja mõtiskleda, kas tasub ikka giidi soovitust järgida ja ca 5 km kõrgusele ronida.

Vulkaan ise on tegelikult ca 5,9 km kõrge, aga 5 km on see koht, kust tavaliselt lumi hakkab. Nagu me poleks lund enne näinud. 

Vulkaan oli rahvusparki jõudes üsnagi udu sees, korraks saime enam-vähem aru, mis võiks ees oodata. Kahjuks ei märganud sel hetkel fotopeatust tellida, lootes, et tagasiteel on ehk pilt selgem. Paraku oli tagasiteeks vulkaan sootuks uttu mattunud, nii et jalamilt jäigi pilt tegemata. Aga internetist leiab neid palju, nii et võimalik vaadata, kus siis turnimas käisime. Astusime autost välja ca 4,5-4,6 km peal ning just äsja oli sadanud värsket sulalund ka nii madalal kõrgusel. Aga ilm oli vaatamata lumele üllatavalt soe. Kellel iganes peaks tekkima soov vallutada kõrgusi (5-6 km), siis Ecuador on ilmselt selleks parim koht, sest võib vabalt paljapäi ja paljakäsi käia, ilma, et midagi külmununa küljest kukuks. Nii kui päike natukegi pilvedest läbi pääseb, hakkab kohe kuumutama.

Niisiis autost välja astudes jättis lumi meid üsna ükskõikseks, aga kuna temperatuur kuidagi ebameeldiv polnud ning hing kohe kinni ei jäänud, otsustasime, et proovime ikka ülespoole rühkida, vaatamata sellele, et enne reisi olime kokku leppinud, et üle 4 km kõrgusel ühtegi sammu ei astu. Tundub, et aklimatiseerumine on olnud hea, nii et ronisime ilma suurema vaevata 4,9 km peale, ning oleks võinud veidi jätkatagi, aga sealt edasi ei lubatud samal päeval minna (seal asus tõsiste mägironijate baaslaager, kuhu tuleb aklimatiseeruma jääda).  Aga igaljuhul püstitasime isikliku rekordi kõrguste vallutamisel ja oleme rahul endaga. Vaade oli tänu valdavalt pilve sees möllamisele üsnagi rehepapilik ja must-valge.

Pealelõunal jõudsime Quitosse, kus ilm on olnud üsna tatine, nii et väiksel linnatiirul ei teinud isegi ühtegi pilti. Muidu linna sisse sõites tundus päris lahe, kuna linn on täis mägesid, mis osalt rohelised, osalt täis värvilisi maju. Autoaknast polnud mahti pilti teha, nii et loodame, et õnnestub leida mõni selgema taevaga hetk, et kuskile mäe otsa vaateplatvormile pildistama sõita.  

Kuna tundus, et vihm täna üle ei jää ostsime endale lohutuseks ja hotellitoas degusteerimiseks paar kohalikku jooki - Aivar ühe kange napsu - äkki sama Cana, mida ma Galapagose reisil raviotstarbel trimpasin ( võttis nohu ära ühe päevaga), ja ma seiklushimulise inimesena võtsin huvi pärast Ecuadori veini. Pole just kuulus veinimaa, ning põhjuseid  selleks pole kaugelt otsida - vino tinto osutus pigem koduveini sarnaseks, aga õnneks pigem nagu hea koduvein, nii et lugupidamisest kohalike tootjate vastu kraanikausist alla ei kallanud.

Ikka Andides tiirutamas

Sõitsime Ida-Andidest Lääne-Andidesse. Ecuadoris on 2 üsna paralleelselt kulgevat ahelikku, kus mitmed mäed pole lihtsalt mäed, vaid vulkaanid. Mõni aktiivsem, mõni passiivsem. Kahe aheliku vahele jäävat orgu nimetatakse mõlemale poole jäävate vulkaanide tõttu vulkaanide avenüüks. Org ja isegi vulkaanide nõlvad on täis asulaid. Meie giidi sõnul sealsetel elanikel kas pole piisavalt informatsiooni, kui ohtlikus kohas nad elavad, või neid lihtsalt ei huvita. 

Meie siht oli minna vaatama vulkaanikraatrit, mis pole juba 1000 aastat elumärki näidanud, seega üpris ohutu ning aja jooksul on kraatrisse järv tekkinud. Nii et kord nimetatakse seda kohta Quilotoa kraatriks, kord jälle Quilotoa järveks. Super ilus koht. Järve värv muutub pidevalt vastavalt sellele kui palju ja mis nurga alt päike peale paistab. Ja mööda kallast on imekaunis jalutada, sest kallas on täis erinevaid värvilisi lilli vaatamata sellele, et kõrgust on ligi 4 km. Euroopas on samal kõrgusel juba igilumi ja -jää, ning ei kasva eriti midagi. Quilotoa kraatri ääres aga päikese käes päris soe ja mõnus 20 kraadi ringis temperatuur. 

Korra pilk kraatrilt teisele poole pöörata ei tee ka paha, sest ega seegi vaade kole pole.

Teise peatuse tegime päris suure ja uhke kanjoni juures.

Ecuadorlased paistavad olevat maailma suurimad kiikumisentusiastid, sest olid ka kanjoni kohale kiige orgunninud, aga see ei tundunud kõige usaldusväärsem konstruktsioon, nii et seekord tundus mõistlik kiikumine vahele jätta.

Õhtuks jõudsime Latacungasse, kus plaanisime minna linnaga tutvuma, aga tuli selline padukas ning äike, et vaatasime seda huviga aknast. Peale vihma väikse tiiru jõudsime teha, kui hakkas jälle tibutama, nii et põgenesime taas hotelli ja otsustasime edasistest katsetest loobuda.