Üleeile meil ilmaga ikka hullult joppas - võimalik, et see oli Quitos esimene päikseline, ilma vihmata päev viimase paari kuu jooksul. Just sobivalt siis, kui me linnaga tutvuma tahtsime minna. Vanalinn on Quitos ikka ilus, suur ja uhke - pole asjata Unesco maailmapärandi nimekirja sattunud. Läksime alustuseks otse sihikindlalt läbi vanalinna, eesmärgiga ronida El Panecillo mäe otsa, et nautida vaateid pea tervele linnale. Tegelikult on võimalik Teleferico'ga veel kõrgema mäe otsa sõita, aga see tipp paistis pilvega kaetud olema, nii et poleks vist väga selget pilti näinud. Seega tunduski Panecillo parem variant, seda enam et seal mäe otsas on ka mingi hiiglaslik tiibadega tädi kuju - no midagi Russalka laadset, aga suurem ja mingi religioosse väärtusega.
Olime juba peaaegu mäe jalamile jõudmas, silm juba hiidtreppi seletamas, kui meie tee tõkestas turismipolitsei ( huvitav, miks ta küll arvas, et me turistid oleme...) ja peaaegu nõudis, et peame sinna minekuks takso võtma, sest trepp pidavat viima läbi kahtlase ja ebaturvalise piirkonna. Eks ta veits Rio favela't meenutas küll.
Loobusime siis tema meelerahuks sportlikest ja võimalikest lähivõitluslikest väljakutsetest ja sõitsimegi mäkke taksoga. Vaated päris ägedad, eelkõige tänu mägedele, ning linn on ikka megasuur.
Samas vanalinn siiski jalgsi päeva jooksul risti-põiki läbitraavitav. Mäe otsas asuv nn Russalka ka läbi käidud (sinna sai sisse ja üles vaateplatvormile ronida), sõitsime alla ja hakkasime turistikaardi põhjal nagu orienteerujad olulisemaid punkte ära võtma. Põhilised on muidugi kirikud ja nende ees olevad väljakud. Samas on suvalised majad ja tänavad ka väga kenad.
Au ja uhkus on muidugi Ecuadori suurim kirik - Basilica del Voto Nacional. Väidetavalt kogu Lõuna-ja Põhja-Ameerika suurim ning ega mujalgi ilmselt väga palju suuremaid pole, sest see oli ikka nii üüratu, et ei mahtunud mingi nipiga normaalselt kaadrisse. Korra sain üle ukse piiluda ja uhkeid vitraazhe näha, aga siis hakkas sealt matuserongkäik väljuma, nii et ei hakanud nende hulka ennast nihverdama.
Õhtul lendasime juba Guayaquili ja rentisime hommikul auto, et sõita rannikule rannapuhkust nautima. Linnaliiklus on kohati ikka suht käsitlematu - nt pole laial teel ühtegi joont maha märgitud ja kõik moodustavad ridu sinna, kuhu ise heaks arvavad. Ja kui ei taha turist välja paista, siis ei tasu mingil juhul suunda näidata või ülekäigurajal jalakäijaid üle lasta.
Viskasime kotid Puerto Lopez'is hotelli ning kimasime linnast ca 13 km välja Playa de los frailes randa, mida peetakse üheks Ecuadori ilusamatest. Kena kaljude vahel olev lahesopp, lai liivarand, ning kuna asub looduskaitsealal, siis inimasustusest ja igasugusest putkamajandusest täiesti puutumata. Ühesõnaga ilus, kuigi Kariibi mere äärest leiab kahtlemata ilusamaid. Aga vesi oli supermõnus - puhas, helesinine ning ca 30 kraadi.
Õhtupooliku veetsime Puerto Lopez'i melu nautides. Rannapromenaadi äär on täis meeleolukaid rannabaare, igaüks üritamas teisi muusikaga üle trumbata.
Sattusime sellisesse, kus põhirõhk oli sisseviskamisel. Sellega tegeles tänaval aktiivselt mitu tüüpi ning erinevalt teenindajatest ja kokteilisegajast olid nemad pidevalt korrektselt tööpostil. Nii kippuski juhtuma, et kui tellida tahtsid, pidid meeleheitlikult nagu uppuja kätega vehkima, et keegi sind üldse tähele paneks ning kui tellimus edastada õnnestus, siis selgus kahetsusväärselt, et baariletitagune oli täiesti tühi ja baarmen teadmata kadunud. Teised tüübid hakkasid siis meeleheitlikult telefonikõnesid tegema, sest piinlik ikka ka kui valge turist jannu jääb. Mingi vend, kes koksi retsepti teadis, õnnestus siis kuskilt kohale meelitada. Aga kogu see nende toimetamine oli seal üks paras huumor, nii et peale paari klaasi valdavalt naersime kõhud kõveras.
Liiga palju trimbata ei julgenud, sest täna hommikul ootas eest paadituur Isla de la Plata'le. Seda väikest saart ca 40 km kaugusel Puerto Lopez'ist nimetatakse siin ka vaese mehe Galapogoseks. Erinevalt Galapagosest ei ole ta küll vulkaanilist päritolu, aga loodus siiski on kohati mõnevõrra sarnane. Iguaane pole, aga seevastu sinijalg-suulasid ja eelkõige just Nazca suulasid on isegi rohkem kui Galapagosel nägime. Ja nad passivad väga kenasti just matkaraja ääres, et turistid neid ikka näeks ja pilti teeks. Kui oled juba mitut pildistanud ja mõnest tuimalt pildistamata mööda astuda plaanid, siis vaatab sind nõudliku ja etteheitva näoga. Üks tuli paterdades lausa ringi keskele, kui me giidi kuulates korra ringis seisma jäime. Edevad linnud ühesõnaga. Suuri merikilpkonni õnnestus ka karjakaupa näha. Kui paadiga seisma jäime, viskas meeskond neile kapsalehti ja siis nad tulid suure karjaga ümber paadi rüseledes neid sööma. On ju neid varem nähtud, aga nii palju kambakesi koos oli ikka lahe vaadata. Ja snorgeldamine oli ka tore - Galapagosele jäi alla, aga siiski päris palju erinevaid kalu, sh päris pirakaid.
Hetkel hotelli rõdul päikeseloojangule kaasa elamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar