Eelviimane päev

Täna siis sõitsime ringi Cameron Highlandsis. Teeistandustega kaetud mäenõlvad pakuvad imelisi vaateid.

Ühte teevabrikut käisime ka külastamas, nii et nüüd teame tee tootmisest kõike ☺  Veel oli meil programmis maasikaistanduse külastus, mis oli päris huvitav ja hariv - nimelt on neil siin hoopis parem nipp maasikakasvatuseks. Käisime ka liblikafarmis, mis oli täitsa tore. Lisaks liblikatele presenteeriti seal ka muid toredaid ja mittetoredaid elukaid.

Samuti saime käia vaadet nautimas Cameron Higlandsi kõrgeimas punktis, aga enne luges meie giid-autojuht meile sõnad peale, et me liiga kaugele matkarajale seiklema ei läheks, kuna kunagi aastakümneid tahgasi kadus seal üks inimene ära ja teda ei leitudki kunagi.

Me ära ei eksinud, nii et õhtuks jõudsime tagasi Kuala Lumpurisse. Käisime hotelli basseinis sulistamas ja siis läksime juba tuttavat teed ehk kõrvaltänava baari dringile. Igaks juhuks kauaks ei jäänud, sest homme hilisõhtul peame juba lennujaama suunduma.

Saarelt vihmametsa kaudu mägedesse

Jube raske on kirjutamiseks aega leida. Nt eile tegelesime me hommikust kuni poole viieni õhtul täiesti intensiivselt mittemillegi tegemisega ehk pendeldasime lamamistooli ja mere vahet. Siis korjas paat meid hotelli juurest peale ning rannikul olevast sadamast oli vaja lennujaama sõiduks takso hankida. Kui sul pole õrna aimugi, kust seda otsima hakata, on kõige tõhusam manada pähe segaduses turisti nägu ning kohe tulebki keegi sulle soovitud teenust pakkuma. Väikestviisi segadus oli vaid lennujaamas, kust ühest väravast väljus täpselt samal kellaajal ühe ja sama lennufirma kolm erinevat lendu Kuala Lumpurisse. Ja nii oligi, et kõik tõusid väikeste vahedega järjest õhku ja lendasid tõenäoliselt kolonnis. Ma kahtlustasin, et kohalikele oli välja reklaamitud enneolematu sünkroonlennushow reisilennukitega. Vahepeal igaljuhul mingeid kahtlaseid manöövreid üritati.

Üleeilsest veel niipalju, et plaanitud matka tegime teoks. Ei oskagi öelda kui pikk see distants oli. Kuna matkarada tuleb aegajalt mõne ranna peale välja, siis on raske vastu panna sooja helesinise vee kutsele. Aga matk oli ise ka täitsa tore - nägime lähedalt mitut väiksemat ja suuremat iguaani või varaani, rääkimata neist sabaga vehkivatest oravatest. Lisaks võis näga ka mitmeid huvitavaid majutusasutusi, mõni ikka täiesti uskumatu sara. Peale õhtusööki hotellis, kust avanes selline vaade:

võtsime taskulambi ja läksime mööda rannaäärt lähedal asuvasse baari

Täna oli meil organiseeritud tuuri päev. Peale üsna lühikeseks jäänud ööd Kuala Lumpuris alustasime juba varahommikul sõitu Taman Negara rahvusparki. Tuuri programmis oli alustuseks viisakas jalutuskäik vihmametsas (selles mõttes viisakas, et matkarada kulgeb laudteed mööda, et kaanid ei saaks varbasse hüpata) Ja seejärel rahvuspargi põhiatraktsioon - vihmametsa kohale rajatud mitmed rippsillad - kitsad, kõikuvad ja kääksuvad. Ma ei saa ikka aru sellest kõrgusekartuse teemast - kui on aastasadu püsti püsinud Oleviste torn, siis kibeleb Aivar sealt kähku alla tulema, aga selline kipakas tundub talle lõbus nagu seikluspark. Oligi muidugi väga tore; mulle meeldis ka.

Pealelõunal istusime kanuusse (motoriseeritud, olugi, et see mootor kippus välja surema. Aga mõlasid meile ka ei antud), ning sõitsime külla looduslähedast eluviisi viljelevale hõimule. Ka nende relvaarsenalis sarnadelt Amazonase hõimudega on pikk toru mürginoolte puhumiseks, nii et saime ka jälle oma kopsumahu proovile panna. Aivar oli vaieldamatult parim puhuja meie grupist.

Õhuks jõudsime Cameron Highlandsi, mis on mägedepiirkond ca 2 km kõrgusel ning üks põhilisi põllumajanduspiirkondi, eelkõige tuntud oma tee- ja maasikaistanduste poolest. Homme siis tutvume kõige sellega siin lähemalt.

Puhkus jätkub

Kuigi meie plaan siin oli mitte midagi teha, olime eile hommikuks juba sellist tegutsemisindu täis, et peale hommikusööki võtsime kohe paaritunnise snorgeldamistuuri. Näha võis värvilisi koralle ja kalu ning suuri merikilpkonni. Tuurilt tulles ei olnud meie hoog raugenud, nii et võtsime ette jalutuskäigu läbi metsa lähedalasuvasse külakesse. Külas elavad kohalikud, ning tundus, et vist kogu külake on moslemiusuline - igaljuhul ei müünud ükski pood ega söögikoht isegi õlut mitte, kangemast kraamist rääkimata. Ja mošee olid nad ka küla suurust arvestades ebaproportsionaalselt suure ehitanud. Aga muidu oli täitsa muhe külake. Siinsete moslemite puhul on positiivne see, et nad on napis riides turisti suhtes tegelikult ülisõbralikud, kuigi naised käivad ise isegi snorgeldamas rätid peas.

Tiir külas tehtud, loivasime hotelli juurde tagasi, et minna peale ca 35-kraadises kuumuses kõmpimist taas vette sulistama. See oli paraku päikese käes umbes sama soojaks muutunud, nii et palju jahutust ei pakkunud. Niisiis uimerdasime mõned tunnid vaheldumisi vees ja lamamistoolil varjualuses lesides. Siis aga tärkas taas huvi maailma avastada, nii et jalutasime randa mööda paarsada meetrit edasi, et tutvuda sealse asustusega. Tasus minna,sest lisaks mõnede putkadega majutusasutusele ning restoranikesele leidsime eest ka rannabaari, mis erinevalt meie hotellist pakkus ka värskendavaid kokteile.

Täna on meil veelgi ambitsioonikam päevaplaan - matkata ligi kahetunnise teekonna kaugusel asuvasse randa/külakesse, et vaadata üle, mis asja seal aetakse. 

Puhkus algas ☺

Täna siis algas lõpuks puhkus. Suurlinnades seiklemine asendus tõeliselt rahuliku rannaidülliga. Nimelt sõitsime ühele kahest Perhentiani saarest Malaisia idarannikul. Saartel on asustust vähe, ka meiegi hotell on muust asustusest eraldatud ja oma privaatse rannalõiguga. Paat tõi meid otse hotelli ette (mingi liinipaat sõidabki siin nii, et küsitakse, kes millisesse hotelli tahab saada) Paadisõidu juures väärib mainimist see, et vaatamata suurele kirjale "40 passangers only", topiti peale ligi 50 inimest, sest lisaks turistidele tuli peale ka kohalike kooliõpilaste grupp. Tundus, et tegemist oli moslemikogukonna noortega, sest tüdrukud olid kõik pearättidesse mässitud. Noormehed aga võõra valge naise suhtes nii distantsihoidvad, et vaatamata sellele, et osa rahvast istekohta ei leidnud, jäi minu kõrvale vaba koht. Kui kapten poisse koomale võtma utsitas, siis vähenes vahe umbes poole inimese laiuseks. Aga varmad nn endleid tegema ollakse noorte hulgas vaatamata usule.

Aga hotellist oleme vaimustuses - siin on sama hinna eest ainuüksi rõdu suurem kui Singapuris terve tuba. Ja rõdul saab kiiges lebades otse merevaadet nautida ning puude tagant paistab osaliselt päikeseloojangki kätte. 

Ühesõnaga tundub, et me siin eriti muud teha ei viitsigi, kui rannal või rõdul pikutada ja tundide kaupa ca 30-kraadises merevees liguneda. Ainus kahtlane element kogu selle idülli juures on kuidagi agressiivsed tunduvad oravad. Jooksevad mööda puid ringi ning vahepeal vibutavad iseeränis ähvardavalt sabaga. 

Veel Singapuri muljeid

Oleme siin nii hiliste õhtutundideni ringi traavinud, et pole aega blogi kirjutadagi. Hilisõhtul linnas uidata on turvaline ning ilm on just hilja õhtul ideaalne. Baariskäimine on küll veidi kulukam kui Tallinnas, aga siiski odavam kui New Yorgis või Miamis. Ja söögi pealt oleme kulusid optimeerinud, sest avastasime enda jaoks tänavatoidu võlud - see on siin tõesti maitsev ja odav. Näiteks eile julgesime tellida toidud, mille nimedest me midagi aru ei saanud. Ja ega süüeski kogu tõde avaldunud - ainult mõned komponendid suutsime tuvastada, aga kuna maitses hästi, siis mõtlesime, et vahet pole, mida sisse sööme.

Loodetavasti nägime nende kolme päevaga olulisema ära. Käisime läbi eriilmelised linnaosad: lisaks glamuursele klaasist pilvelõhkujate piirkonnale on päris vahva nt Chinatown, samuti on ilus nii päeval kui õhtupimeduses Gardens by the Bay - eriti meeldis mulle sealne õhtune valgusshow, mida üsna tabavalt vist Tigerairi pardaajakirjas Avatari filmiga oli võrreldud.

Sentosa saar oli päris vahva, kuigi avastasime, et sealses rannas olid nii saarekesed kui kivid võltsingud. 

Little India aga ei jätnud erilist muljet- see oli juba liiga kolmandat maailma meenutav. Täna käisime läbi ka botaanikaaia, kus on eraldi veel ka orhideede aed - see oli küll imeilus.

Ja ega vaade kuulsa Marina Bay Sandsi hotelli katuseltki paha polnud.

Ahjaa, eile tegime veel täiega turisti ning võtsime linna/jõetuuri amfiibbussiga. See oli ka täitsa meeleolukas ning lisaks vaatamisväärsuste nägemisele saime ka igasugust huvitavat infi. Nt BMW tähendab siin hoopis buss, metroo, jalutamine (walking). Ning 17 m2 korteri eest tuleb siin heades asukohtades miljon eurot välja käia. Auto omamine on samuti väga kallis lõbu, sest autoostuluba on kallimgi kui auto ise. Mistõttu pole ka ime, et selline kallis asi peetakse vajalikuks kuskil templis sisse õnnistada - nägime üht sellist riitust oma silmaga pealt. Kuna paljud peavad siiski BMW-ga leppima, on aga liiklus siin väga mõistlik. Ning erinevalt Kuala Lumpurist teatakse siin mida punane tuli tähendab, ning jalakäijaid lastakse üle ka foorita ülekäiguradadel. Üldse on inimesed siin üliviisakad - nt metroos rivistuvad kõik sisenemiseks kahele poole ust järjekordadesse, mitte troppi ukse ette trügima, ning kannatlikult oodatakse, kuni rongist väljujad on maha astunud. Pole vist mõtet mainidagi, et ka metroo ja rongid on puhtad ja korras. Hakkasime siinset metrood lausa nii hindama, et kavatseme homme lennujaamagi minna metrooga, mitte taksoga.