Täna siis algas lõpuks puhkus. Suurlinnades seiklemine asendus tõeliselt rahuliku rannaidülliga. Nimelt sõitsime ühele kahest Perhentiani saarest Malaisia idarannikul. Saartel on asustust vähe, ka meiegi hotell on muust asustusest eraldatud ja oma privaatse rannalõiguga. Paat tõi meid otse hotelli ette (mingi liinipaat sõidabki siin nii, et küsitakse, kes millisesse hotelli tahab saada) Paadisõidu juures väärib mainimist see, et vaatamata suurele kirjale "40 passangers only", topiti peale ligi 50 inimest, sest lisaks turistidele tuli peale ka kohalike kooliõpilaste grupp. Tundus, et tegemist oli moslemikogukonna noortega, sest tüdrukud olid kõik pearättidesse mässitud. Noormehed aga võõra valge naise suhtes nii distantsihoidvad, et vaatamata sellele, et osa rahvast istekohta ei leidnud, jäi minu kõrvale vaba koht. Kui kapten poisse koomale võtma utsitas, siis vähenes vahe umbes poole inimese laiuseks. Aga varmad nn endleid tegema ollakse noorte hulgas vaatamata usule.
Aga hotellist oleme vaimustuses - siin on sama hinna eest ainuüksi rõdu suurem kui Singapuris terve tuba. Ja rõdul saab kiiges lebades otse merevaadet nautida ning puude tagant paistab osaliselt päikeseloojangki kätte.
Ühesõnaga tundub, et me siin eriti muud teha ei viitsigi, kui rannal või rõdul pikutada ja tundide kaupa ca 30-kraadises merevees liguneda. Ainus kahtlane element kogu selle idülli juures on kuidagi agressiivsed tunduvad oravad. Jooksevad mööda puid ringi ning vahepeal vibutavad iseeränis ähvardavalt sabaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar