1.päev: 8 zombiet (ei ole meist keegi enam 18, et üks magamata öö jälge ei jätaks) valgus varahommikusse Ateenasse ning suundus peale kohvitasside taga tiksumist jalgu järel lohistades vaatamisväärsustega tutvuma. Siiski jätkus enamusel ambitsioonikust alustuseks kohe mäkke turnima hakata, et näha ära kuulsaim objekt Akropolis. Selline entusiasm tasus enda ära, sest varahommikul olid järtsid veel lühikesed ning rüselust tagasihoidlikult. Oli päris kena kivihunnik.
Mäest alla laskudes jõlkusime vanalinnatänavail seniks, kuni energiat jätkus, ja siis läksime restorani jõudu koguma.
Siis veel natuke suveniiripoodide kammimist, et saaks uuele meeskonnaliikmele, kes meiega alles sadamasse tuleku ajaks ühines, sünnipäevakingi shopata. Sai oma arvates päris praktiline valik tehtud, nii et loodame, et ka muu peale ouzo sama intensiivset kasutust leiab.
Õhtul seiklesime ühistranspordiga sadamasse ning saime sel õhtul kaela ka reisi ainsa vihmasahmaka. Ateena Kalamaki (Alimou) sadamas valitseb kreekapärane kaos – vetsud ja pesemis-võimalused on üsna jubedad. Nt vetsude puhul pead tegema valiku, kas eelistad prill-laua, paberi või lukustatava ukse olemasolu. Ja dušist sooja vee kättesaamine osutus tõeliseks loteriiks, kus vaid üks võitja (mitte mina). Samas oli neil mugavalt korraldatud söögi-joogi varumine purjekatele. Autotäis rahvast sõidutati algul alkopoodi (pigem isegi nagu hulgiladu), kus grupid oma joogivarud kokku komplekteerisid ja need siis hiljem kõigile purjeka peale ära toodi. Seejärel samasugune supermarketisse sõidutamine. Kuna ma ise õhtul esimene ärakukkuja olin, siis jäi mulle mulje, et sel õhtul meil suuremaks peoks ei läinud, kuigi mõned lähedal sadamakõrtsis jauramas ikka käisid.
2.päev ehk 1.purjetamisetapp. Esialgu oli plaanis Ateenast Aegina saarele Agia Marina juurde sõita ja sinna ööseks ankrusse jääda. Aga kuna erinevalt prognoosist oli väga soodne tuul ja saime jube hea hoo üles, nii et tundus mõttetu lasta see raisku minna, siis tegime Agia Marinas ainult ujumispeatuse ning kütsime edasi Perdika linna külje alla ankrualale. Seal viisime läbi ka esimese pagulaste päästeoperatsiooni – kummipaadiga linna külje all maale imbumise. Seekord oli meil õnneks vähemalt paadil mootor, nii et ei pidanud ennast oimetuks sõudma. Aga üritasime ikka nii palju rahvast korraga paati toppida, kui vähegi kannatas (pigem vist 2-le mõeldud paati 5 inimest, aga eks selline asi lähendabki).
Perdika on väike linnake, kus kaldaäär on palistatud hunniku muhedate restoranide-baaridega ja hiljem ringi käies tuvastasime veel ka kena promenaadi koos päikseloojanguvaatega (pildile jäänud kena mees oli kodust kaasa võetud).
Sellega ka kõik kaunis lõppes, sest purjekale naastes tõmbas kapten korraliku hoo üles ning jauras oma püüdlikemate madrustega ca poole viieni hommikul. Tundus, et madrused ei julgenud vist kapteni seltskonnas ka kuigi palju napsu võtta ning lasid kaptenil kogu õlle, rummi ja metaxa enda eest ära juua. Mu meelest palju ei puudunud, et kaptenist oleks saanud üks neist paljudest üle parda kukkunud meremeestest, kes leitakse uppunult avatud püksilukuga. Lõpuks ei jäänud kapteniproual muud üle, kui endast fuuria valla päästa ja see pidu laiali lüüa. Aga sellega unetu öö veel ei piirunud. Kuna kasutasime igaks juhuks ankruäppi, et see annaks märku, kui ankur ei pea ja purjekas kas siis kaldale või teistele purjekatele kohatult lähenema hakkab, siis ronisin öösel korduvalt undamise peale välja kontrollima, kas olukord on ikka kontrolli all ja distants teistega sünnis. Õnneks oli, nii et ei teagi, miks see äpp undama kukkus.
3.päev. Perdika-Hydra etapp. Raske päev – räme uni. 1.kapten oli juba öösel valjuhäälselt oma kohustused teisele kaptenile delegeerinud, nii et asusime teele siis, kui esimene kapten alles norskas ja kainusest sama kaugel kui Maa Kuust oli. Eks teisedki üritasid leida mugavamat kohta, kus silm kinni lasta.
Ilm oli ka sama rahulik kui unine seltskond, nii et pidime vahepeal mootoriga töristama, sest muidu oleks alles õhtupimeduses kohale jõudnud. Läksime alustukseks vaatama Mandraki lahe ankruala, aga natukese pusimise järel (parkijaid oli juba tihedalt ja tuul kippus meid valesse kohta lükkama) otsustasime minna vaatama, kas saab kuskil parema positsiooni. Ei saanud, nii et pidime ikka tagasi pöörduma. Aga nägime teel kauneid vaateid Hydra linnale.
Ja oleksime purjekaga peaaegu kindlustusjuhtumi tekitanud. Või noh - tegelikult mingid sakslased oleks tekitanud, sest mereliikluseeskirjade järgi oleks nemad meile teed andma pidanud, aga kuna nad pidasid meid konkurendiks sadamakoha pärast, siis ilmselt mõtlesid, et suruvad täiega ja lipsavad läbi. Meie kapten näis jälle mõtlevat, et sitta sa lipsad ja pani samuti punni põhja. Lõpuks andis ikka targem järele ning need ei olnud sakslased… Igaljuhul oli neil vist endal ka oma oportunistliku manöövri ning liikluseeskirjade rikkumise pärast piinlik, nii et nad istusid oma purjekal tikksirgelt nagu oleks puuhalu alla neelanud ning ei julgenud häbi täis silmadega meie suunas pilkugi heita.
Meie aga läksime uuesti Mandraki lahte purjekat ankurdama. Õnneks oli vahepeal tuul vaiksemaks jäänud ning kaineks saanud ka kapten nr 1, nii et kõigi ühisel jõupingutusel saime hakkama. Kes aerutas kummipaadiga, kes käis tennised jalas ujumas, et otsi kaldale kinnitada, kes hoidis purjekat teiste vastu põkkumast, rääkimata roolikeeramisest ja ankruketiga möllamisest. Aga kogu protseduur võttis aega siiski nii palju, et Hydrasse matkata ja vaatamisväärsusi vaadata näis olevat juba mõttetu, nii et läksime hoopis lähedalasuvasse restosse sööma-jooma. Samas saime sellest kõigest niipalju energiat ammutatud, et läksime taskulambivalgel ikkagi kallasrada mööda Hydrasse, kus pisut ringi hängisime, veits hommikuks tavaari juurde varusime ning sealt siis veetaksol ennast oma purjekale visata lasime.
4.päev. Hydra-Poros. Kuna tahtsime kaunist Hydra linna siiski ka päeval näha ning Hydra-Poros oli lühike etapp, siis läksime peale hommikusööki uuesti Hydrasse (mõned varased ärkajad olid jõudnud isegi juba ees ära minna) ja kõmpisime seal mööda treppe üles-alla ja klõpsisime ilupilte. Oli ka suplemist ja dringitamist ning siis tagasi purjekale. Õnneks jõudsime tagasi alles siis, kui meie purjeka kõrval parkivad poolakad olid oma jõududega lahti harutanud meie puseriti läinud ankruketid - muidu oleks pidanud viisakusest ise ka käe külge panema, aga see oleks tõenäoliselt päris tüütu möllamine olnud.
Poroses oli meil kindel soov ja vajadus kai äärde saada, et vee- ja elektrivarusid täiendada. Möödusime parajasti rahulikult sadamakai sellest osast, mida teadsime olevat kohalike pärusmaa, kui ühelt purjekalt hõikas meile joviaalne onu ”Welcome Estonians” vms ja kamandas meid mingite sommide purjekale poordi ning aitas meid sinna üsnagi professionaalsete liigutustega kinni haakida. Selgus, et tal oli üks eestlasest tuttav, kes osutus nime järgi samaks isikuks, kellelt me Airaga kunagi Õismäe korteri ostsime. Sellise imetabase kokkusattumuse ning praktiliselt ühise sõbra tõttu oli ta juba hoobilt meie suurim sõber ning tõi meile tervitusjoogiks poolteiseliitrise plastmasspudeli oma vanaisa tehtud veini. Pidime andma lubaduse tal veel keegi meile poordi orgunnida. Eks see abivalmidus ja sõbralikkus oli tal tegelikult osa bisnesplannist, sest kohe kaldapeal oli tal restoran, kuhu siis südametunnistus ei luba enam jätta sööma minemata. Aga restoran pakkus õnneks ka väga head toitu. Enne õhtusööki jõudsime veel ka Porose linna läbi kammida. Olulisem vaatamisväärsus oli seal vana kellatorn, aga muidu ka toredad treppe täis tänavad. Ja turiste oluliselt hõredamalt kui Hydras.
Vee ja elektri saamine osutus aga loodetust keerulisemaks, sest väidetavalt pidi ca 10 minuti jooksul mingi tädi välja ilmuma, kes kraanid lahti keerab, aga peale 30-40 min ootamist polnud temast ikka ei kippu ega kõppu. Sakslased, kes meie poordi orgunniti, mingi ime läbi said vee jooksma ning püüdes vist rahvuskaaslaste eelnevat käkki heaks teha, andsid meile lahkelt oma vooliku, nii et vee saimegi täitsa tasuta. Elektrit aga üldse mitte, sest kuigi korraks tädi lõpuks välja ilmus, olevat ta natuke aega segaduses ringi jooksnud ja siis haihtunud (kaptenite kirjeldus, ise ei näinud)
Kuna selleks hetkeks oli purjekalt 10l veini ka juba ära aurustunud, varuti 10l jälle juurde (kuigi mina toetasin 5 l ideed, aga kogenumad teadsid öelda, et ei piisa sellest. Eks kuumas kliimas on aurustumine kiire)
5.päev. Poros-Palaia Epidauros. Viimane asub mandril, mitte saarel. Oli kogu reisi kõige tuulisem etapp. Lained möllasid, mast murdumise äärel (vähemalt mõne arvates), laev kreenis, nii et jalgu üle parda kõlgutades said jalad märjaks. Vaatasime, et kui meri juba põlvini peaks olema, siis on vist suht jama käes. Isegi paar päästevesti topiti selga. Aga tegelikkuses oli vahva vaheldus vaiksele lainetel liuglemisele ja oli vabalt võimalik siiski ka veinijoomist ja laevalael päevitamist jätkata. Ankurdamiseks jälle oli veits raske head kohta leida, sest paremad olid ära võetud ja lahesopp oli ka jube sügav, nii et ankrukett kippus lühikeseks jääma. Saime lõpuks ikka paika, kuigi kaldast üsna kaugele. Vähendamaks pagulaspaadi koormust, otsustasid osad kaldale ujuda.
Epidaurose põhiline vaatamisväärsus on antiikne amfiteater, mis asub ca 16-18 km mereäärsest asulast eemal mägedes. Matkaks nagu paljuvõitu, nii et võtsime paar taksot. Päris äge oli, nii et tasus sõita.
Õhtust sööma sattusime väga õdusesse apelsinipuude all aias asuvasse pererestorani. Kelner vedas kogu meie üheksase pundi endaga siseruumi sööke üle vaatama, et oskaksime paremini meelepärased road tellida. Oli kogu reisi parim maitseelamus. Õhtul matkasime nagu jaaniussikesed (taskulambi valgel) oma kummipaadi juurde, sest rannaäärne kallasrada oli valgustamata. Ja siis otsisime pimeduses oma purjekat, sest neid oli sinna peale meie saabumist veel juurde kogunenud.
6.päev. Palaia Epidauros - Aegina Town. Peale hommiku-ujumist hiivasime ankru ja saime jälle kena tempoga Aegina suunas liigutud. Kuna tahtsime teel veel ühe ujumispeatuse teha, siis Aeginasse jõudsime siiski nii hilja, et linnast väljas olevaid objekte vaatama ei jõudnud. Eriti palju aega kulus seekord ankurdamisele, sest kuigi vesi oli ankurdamiseks meeldivalt madal, kukkus kohe keegi karjuma, et panime talle liiga lähedale oma purjeka, sest tal on 30 või 35 m ankruketti sisse lastud. Selliseid pika ketis otsas olijaid oli seal mitu, valdavalt penskarid. Ei teagi, kust neil selline väärarusaam nii pika ankruketi vajadusest pärines. Võhikutele selgituseks, et pikk ankrukett tähendab sama, mis panna koer pika keti otsa ringi jooksma - st kui tuul pöördub, liigub ka purjekas keti otsas suures kaares. Lõpuks pidime jälle kaldast üsna kaugele jääma ja pagulaspaati korralikult koormama. Kaldal trügisid rahvamassid, sest parajasti oli pistaatsiafestival (Aegina on tuntud kui pistaatsiapähklisaar). Linn tundus üldse üsna kaootiline ja glamuuri oli pigem vähevõitu. Olulisemad vaatamisväärsused üks vana torn keset tühermaad ning uhke kirik, kuhu sisenemiseks enamusel meist sobivat dress-code polnud. Aga üle ukse piiludes tundus, et sinna oligi kogu linna glamuur koondunud. Peale õhtusööki kebisime oma purjekale kontserti kuulama (festivalilavalt kostus bänd ka meieni ning kui see lõpetas, võttis sellest ilmselt inspiratsiooni saanud rahvas kuskil lähedal asuval purjekal lauluviisi üles, vaatamata pigem mõõdukale viisipidamisele)
7.päev. Viimane etapp: Aegina-Ateena. Juba varavalges imbusime jällegi Aeginas kaldale, et teha liinibussiekskursioon saare olulisemate vaatamisväärsuste juurde. Kõigepealt ronisime bussist maha nunnakloostri juures, mida enamus küll ebasündsa kostüümi tõttu ainult väljast kiibitseda sai, aga suuremad kiriku- ja kloostrihuvilised tõmbasid käterätid seelikuteks ja käisid vist nunnadega teedki joomas. Kirik kloostri kõrval oli lausa kröösus.
Edasi kõmpis väiksemate kirikuhuviliste grupp vaatama mäe otsas asuvat igivana küla, mis tegelikult koosnes ka peaasjalikult kirikutest või nende varemetest – kokku vist olla seal külakeses olnud 65 kirikut.
Järgmine peatus: Aphaia tempel Agia Marina külje all. Väga kaunis koht.
Ateena suunas kulgesime üsna ladusalt, sest tuul oli päris korralik, samas lainet mitte eriti. Ladus kulgemine lõppes alles Ateena sadama sissesõidu lähedale jõudes, sest seal jäime liiklusummikusse – tipp-tund, mil kõik purjekarentijad peavad kodusadamasse kebima. Ummiku tõttu oli keeruline ka ennast kai äärde saada, seda enam, et seal, kust me purjeka olime võtnud, enam vaba kohta polnud. Korraks läks isegi üsna pingeliseks kui sattusime juba kai ääres seisvatele purjekatele ohtlikult lähedale, aga sealt hüppas meile pardale mingi sadamakorraldaja vms tüüp, kes meid siis sobivalt ära paigutas (nii, et pidime jälle üle teiste purjekate ronima).
Hiljem tuli kohale ka purjeka omanik, kes meid teisele kohale toimetas, kus juba märksa mõnusam jaurata oli. Nii mõnus, et läks jälle peaaegu 4-ni hommikul, sest oli palju põnevaid teemasid, mida lahata (nt anonüümse sõbra sukatuvastamise mure), tuletada meelde olulisemaid soomekeelseid fraase, mida reisi jooksul omandasime ning likvideerida alkoholi ülejäägid.
8.päev. Omanik tuli hommikul purjekat vastu võtma ja oli nii jutukas, et enne minema ei hakanud, kui keegi meist ta facebookis sõbraks pani. Seejärel sadamast linna. Trammis jänest sõites, sest piletiautomaat ei töötanud. Viskasime kotid hotelli ja sööstsime vaatamata võitlusele unega turisti tegema, sest oli veel mitmeid ülevaatamata kivihunnikuid jäänud. Ja ägedaid kitsaid vanalinnatänavaid. Ja lõpuks üks mägi, mille otsast sai vaadata nii päikeseloojangut, tuledes linna, kui turistide vahel toimuvat ristimispidu. Lootsime ka mäe otsas restoranis süüa saada, aga peale vee nad meile seal midagi ei toonud, nii et veini ja toidu pidime ikka kuskilt oma hotelli lähedalt hankima. Vapramad (kelle hulka ma kahjuks ennast lugeda ei saa) käisid parlamendihoone ees veel ka vahtkonnavahetust vaatamas, mis video põhjal jättis mulje, et kreeklased on ikka ühed naljavennad.
Ja kahjuks oligi selleks korraks reis juba läbi. Tundub, et tuleb järgmiseks aastaks jälle midagi samalaadset plaani võtta, sest meeskond on juba tasemel ja purjetamispisik läheb oluliselt raskemini verest välja kui ärakulistatud 20 liitrit veini
