Tagasi Lõuna-Aafrikas

Meeldetuletuseks, et eelmine visiit LAV-i oli ca 9a tagasi. Aga programm oli siis sootuks teine. Seltskond kattus osaliselt. Ühesõnaga ikkagi jälle uus ja huvitav reis; igav ei hakanud küll kordagi, pigem oli hetki, kus oli isegi liiga põnev :)

Kuna Istanbulis tundus, et lennuki käivitamisega on raskusi, siis lend mõnevõrra hilines (hea, et ikka üldse välja vedas), aga rohkem aega kulus igasugustes järjekordades Johannesburgi lennujaamas: piirikontroll venis kui tatt ning ka valuutavahetuses käis paarisaja euro vahetamiseks mingi megaaeglane kohmitsemine. Õnneks siiski meie shuttle-poiss oli meid kannatlikult oodanud, nii et saime mõistlikul ajal Krisi kindlusse kohale (hiigelsuur maja hiigelkõrge müüriga nagu seal maal kombeks, või pigem vajalik, sest turvalisus või pigem siis selle puudumine ning kuritegevuse meeletult kõrge tase on LAV-i probleem nr 1. Probleem nr 2 on elektrikatkestused). 

Jagasime toad ära, õppisime majas orienteeruma, panime suvisemad riided selga ja jõudsime käia õhtuseks grill-peoks tavaari varumas. Toidud tulid head, seltskond – lisaks meile kogunesid Krisi poeg ja mõned sõbrad – oli samuti tore, nii et sai kohe reisile mõnus avalöök antud.

Järgmisel hommikul pidi Kris ise tööle minema, nii et naised Euroopast suundusid iseseisvalt Pilanesbergi safarile  (no tegelikult muidugi organiseeritud tuuriga koos autojuht-giidiga). Safari oli ootuspäraselt vahva - nägime palju loomi, kuid kahjuks mitte lõvisid ja leoparde. Lõpuks hakkasid silmad valutama sellest, et üritasime pingsalt iga põõsast jõllitada – lootusega , et mõnes põõsas molutab mõni suur kass. Elevante seevastu nägime nii lähedalt, et kiskus juba kergelt seisuks: Elevandid olid meil silla peal  teel risti  jalus ning nende grupijuhile hakkasime me piisavalt närvidele käima, et ta hakkas ähvardavalt kõrvadega vehkides meie auto poole astuma. Targem andis järele ja rallitas tagurpidikäiguga minema. Vahva oli seejuures ühe noore vene neiu küsimus – et kas ta võib meile midagi teha?  Eks ta on ju jah selline väike nunnu loom - mis tast karta 😊 Vist seesama instatšikk (põhitähelepanu läks endast piltide tegemisele, mitte loomavaatlusele) teatas ka korra, et ma vist nägin tiigrit…  Ja keegi neist noortest kaasturistidest küsis, kas me kängurut ka näha saame. Ühesõnaga, nalja sai palju.

Järgmisel hommikul alustasime oma plaanitud ringreisi – esimeseks sihtmärgiks Blyde River Canyon. Aega kulus kauem kui loodetud, sest mingi hetk läks tee suht nigelaks – alustuseks auk augus kinni ning seejärel teeremont, nii et sisuliselt tuli off-road’i sõita. Meie madala autoga tähendas see sellist tempot, et rekkad kihutasid pidevalt mööda. Vaatamata mõnedele väga kahtlastele helidele põhja alt, jäi auto õnneks siiski terveks, nii et jõudsime sihile, sinna kuhu plaanitud: esimene vaade Blyde River Canyonile oli kohe nii rabavalt ilus, et jäime suht pikalt pilte klõpsutama. Käisime läbi kõik teele jäävad vaatenautimise kohad, nii et oma majakesse Graskopis jõudsime napilt enne pimedat. 

Grillisime ka sel õhtul ise tagaaias liha, jõime veini ja üritasime tulutult internetti pääseda. Seekord polnud isegi interneti puudumises süüdi elektrikatkestus, vaid mingi muu probleem ruuteriga. Elektrikatkestus takistas nettipääsu järgmisel hommikul pannikoogirestoranis. Graskopis oli ka palju vahvaid kunsti- ja suveniiripoode, lisaks siiditehas koos poega, nii et tegime hoogsalt algust suveniiride jms shoppamisega. Muuhulgas osutusid populaarseks kohalikud jõuluehted – mulle tundus küll, et oleme justkui Ku Klux Klan, kes kavatseb jõuluks mustad mutid kuuse otsa üles puua. Aga müüjatel vist sellist seost ei tekkinud, nii et saime takistusteta neid endale osta.

Jätkasime ka ägedate kohtade ülevaatamist Blyde River Canyonis. Mitu koske olid täitsa kabedad ning eriti äge oli Bourke’s Luck Potholes – koht, kus jõgi on tekitanud eriti omanäolised ja ägedad pinnavormid. Seal oli ka mõnus istuda ja varbad voolavasse vette jahtuma pista. Samas käisid seal vett võtmas kohalikud mustad prouad – ei teagi, kas neil on mingi uskumus, et siis saad ise ka rikkaks, kui jood või pesed end veega, kus valge inimese varbad just on ligunenud – igaljuhul valisid nad veevõtuks minu meelest eriti kummalise koha. Muidu nägid väga väärikad välja.

Õhtuks jõudsime Mbombela’sse, kus meil oli igati kena hotell. Baari olid küll pensionärid nii ära ummistunud, et baarileti ette me ei pääsenud , aga saime siiski joogid tellitud ja need basseini ääres seistes ja linnavaadet nautides ära luristada. 

Küsisime hotellist ka soovitust õhtusöögikoha osas. Soovitati ca 700 m kaugusel asuvat Mosambiigi restorani. Kui avaldasime lootust, et sinna on Ok jalgsi minna, siis peeti meid ikka vist täitsa ullikesteks ja rõhutati mitu korda, et peame tingimata autoga minema. Ausalt öelda, auto aknast küll ühtegi pätti neil kenadel rahulikel äärelinnatänavatel ei paistnud, aga võib-olla siis passisid põõsas, et jalakäijatele vaikselt ligi hiilida. Restoran oli ülipopulaarne ning põhjus sai süües ka kohe selgeks.

Järgmisel hommikul käisime vaatamas Sudwala koobast – oli äge, aga mitte midagi nii erakordset, mida varem näinud poleks – kuidagi on elu koobastesse viinud päris mitmeid kordi.

Seejärel võtsime suuna eSwatinisse, endise nimega Svaasimaa, aga muudeti mõned aastad tagasi ära, sest pidevalt aeti neid segi Shveitsiga – mu meelest oleks pidanud  küll pigem shveitslased end häirituna tundma ja Svaasimaa rõõmustama, et neid tegelikust oluliselt paremaks peetakse, aga mis seal ikka. Ei tasu ka arvata, et eSwatini nimi mingile kõvale e-riigile viitaks.

Piiriületus läks üldiselt ladusalt, kuigi piiripunkt oli paras sara ja näiliselt seal mingit mõistlikku süsteemi või organiseeritust ei esinenud. Aga liiga palju rahvast sinna tungimas pole ja ega nendelt ka, kes siseneda tahavad, eriti ei küsita, et mis asjus tuled.

Kohe piiripunkti lähedal asus kuulus  klaasitehas.  Giidiga tuuri saamiseks jõudsime liiga hilja, aga lahkesti lubati iseseisvalt ringi vaadata. Väga ilusaid asju toodavad seal. Ja hoovipeal poosetasid uhked paabulinnud.

Eswatinis oli meil bronnitud airBnB maja, mille aadress oli meie jaoks mõnevõrra krüptiline, nii et sõitsime alustuseks õigest kohast mööda, nn kesklinna. Linnake tundus ikka päris õudne urgas. Üldse tundub eSwatinis  vaesust veel rohkem kui LAV-is,  nii et suurem osa inimestest elavad mingites suvalistest kättejuhtunud materjalidest kokkuklopsitud uberikes. Seda enam tundsime end oma villat nähes (olime sunnitud omanikule kõne tõmbama, kes meid siis linnast mõned kilomeetrid välja juhatas) tõeliste kolonialistidena.  Villa oli megasuur, imekaunis, privaatse basseiniga ja supervaatega mägedele.  Lisaks kõrge müüriga piiratud territooriumil, nii et lõpuks ometi oli turvaline restorani sööma läbi kena pargi jalutada. See oli ka ainus kord ja koht reisi jooksul, kui õnnestus lõvi näha, aga see passis suht kivistunult lillepeenras.

Nagu öeldud, paistavad eSwatinis kontrastid ja sotsiaalne ebavõrdsus veelgi sügavamad kui LAV-is.  Ja ilmselt ongi, arvestades seda, et kunn, kellel on kari naisi, on endale kokku kraapinud meeletu varanduse (sh hiljuti soetatud 19 Rolls Royce’i), samas kui suurem osa rahvast teenib väidetavalt ca dollari päevas.  Tahtsime oma silmaga ka kuningapalee üle vaadata, aga see paistis vähemalt aia tagant vaadates üsna mage maja ja kuskilt talle vist lähemale ei pääsenudki. Me loksusime sinna väravani mingit auklikku külavaheteed mööda, nii et teatud mõttes isegi tundus põhjendatud, miks nii mitu Rolls Royce’i oli osta vaja – sellistel teedel sõites need ilmselt kuigi kaua vastu ei pea.

Kuna kuningat näha ei õnnestunud, läksime kohaliku kultuuriga tutvuma Cultural Village’isse – ehk siis sealne Rocca al Mare vabaõhumuuseum vms. Nende rahvatantsud olid muidugi äkilisemad kui meie kaerajaan. Ühesõnaga, päris meeleolukas oli ning traditsioonilise külaelu tutvustus oli ka üsna värvikas ning oleks feministid ilmselt mõnevõrra närvi ajanud.  No ega endalgi selline elustiil esimene eelistus poleks.

Järgmine peatus oli kaubanduskeskuse juures, kust tahtsime mõned veinid ja snäkid õhtul villas tarbimiseks kaasa rebida.  No vot see kaubanduskeskus küll kuidagi ei viidanud sellele, et tegemist oleks mingi puruvaese riigiga – ei erinenud ta kuidagi Euroopa ega USA samasugustest keskustest; supermarketi toiduvalik ka sama lai kui meil tavaks.  Parkla samuti autosid täis, nii et tundub, et vaatamata laialt lokkavale vaesusele on siiski ka üksjagu neid (lisaks kuningale ja ta naistekarjale), kellel on õnnestunud endale piisavalt pappi kokku kraapida (mitte siis sellist pappi, millest mõned endale osmikud on ehitanud).

Programm jätkus maailma suuruselt teise kivi vaatamisega (suurim on väidetavalt Austraalias).  Oleks tahtnud mägedes veel veidi kaugemale sõita, et kivi ka teise nurga alt näha, aga kahjuks muutusid teeolud meie autole sobimatuks.  Aga mingi pildi sealse piirkonna omanäoliselt kivirikkast loodusest saime. 

Tagasiteel tegemine peatuse pealinnas turu kõrval, et värskeid puuvilju osta.  

Kuidagi sattusime korraks ka sellisesse ossa, kus müüdi muud pudi-padi ja mis jube urgas välja nägi (palju hullem, kui pildil olevad puuviljaletid). Eks meid vaadati seal osalt üllatunud, osalt ka kriitiliste pilkudega. Pildistama poleks seda läbu küll julgenud hakata – siis oleks ilmselt kohalikud päris kurjaks saanud – ega nad oma vaesuse üle liiga uhked pole. Kuskil külavahel kogesime ka kerget vimma kas valgete või Mercedese autotehase vms vastu – mingi purjakil noortejõuk tuli ähvardavalt auto suunas, üritas ilmselt meid peatuma sundida ja üks virutas autole käega obaduse kapotile.  Teised autod neid sarnaselt ei häirinud, nii et ilmselt see mingi purjus inimeste poliitiline avaldus ikkagi oli.  Vältimaks edasisi intsidente, tõmbusime õhtuks tagasi oma kolonialistide villasse, grillisime ja chillisime. Ilmselt mõtlesime peale kolmandat klaasi veini ka korraks, et apartheidil olid omad plussid...

Järgmisel päeval kulgesime läbi eSwatini taas LAV-i piiri poole. Tegime maailma ladusaima riigipiiriületuse – piiripunktis ei olnud peale töötajate ühtegi inimest, nii et saime templid passi  peaaegu käigu pealt.

Järgmine peatuspaik – St Lucia – väga armas väikelinn India ookeani rannikul, kohe ühe rahvuspargi kõrval. Saime hotellist teada, et linnake on üldiselt väga turvaline, nii et restorani jalgsi minna oleks üldiselt OK, ainuke asi, et õhtuti kipuvad linnatänavatele jõehobud (ja vahest on ka leopardi nähtud), ning neist on ka kasulik suure kaarega mööda käia; aga kahjuks pimedas nad ei paista kuigi hästi silma. Igaljuhul pidasime jälle paremaks õhtul restosse autoga minna. Päeval ringi hängida oli aga igati OK – tegime jalutuskäigu randa, mis on megasuur, kõrgete liivadüünidega. Kahjuks oli liiga suur ka laine, nii et ookeani ujuma ei tõmmanudki, vaid eelistasime oma sulistamise ära teha hotelli basseinis. Päevase jalutuskäigu raames astusime ka läbi ühest turismibüroost, nii et bronnisime endale juba samaks õhtuks öösafari ning järgmiseks päevaks laevatuuri jõehobuvaatluseks.

Öösafari oli väga äge, kuigi ikka ei õnnestunud lõvi ega leopardi näha. Muid loomi oli jalaga segada. Mingi hetk aeti kõik keset pimedat metsa autost välja ja tehti kohvipaus. Vaatasime küll pidevalt ärevalt ringi, aga ikka ei tulnud ükski lõvi ega leopard meid lähemalt nuuskima, nii et tuleb leppida teadmisega, et huvi pole vastastikkune.

Järgmisel päeval tegime taas pikema jalutuskäigu kõige populaarsemasse randa, kus oli laine veidi tagasihoidlikum kui eelmisel päeval nähtu, nii et sai ikka vees sulistamas ka käia. Ega kaugele seal ujuda ei julgeks nagunii – pidevalt jõllitad, et ega kuskil mingit haid lõugu lõksutamas ei paista. Jõehobu-tuur oli ka tore – neid nägi seal ikka meeletult palju - jõgi nägi välja nagu tummine supp. Lisaks jõehobudele elavad samas jões ka krokodillid, aga neid lähemalt näha ei õnnestunud. Giid mingil hetkel viitas mingile kogule vees, et näete, seal on krokodill, aga sellest arusaamine nõudis ikka head fantaasiat. 

Niisiis selleks, et krokodille näha, käisime järgmisel päeval krokodillipargis, kus neid erinevates aedikutes ja tiikides üsna ohjeldamatult näha võis. Aga veel enne, kui krokodilliparki jõudsime, sõitsime hommikul läbi rahvuspargi territooriumi snorgeldama. Snorgeldamine oli pigem keskpärane, kuid sõit sinna osutus seni parimaks safarikogemuseks. Tee ääred olid täis erinevaid loomi – mõned lausa tee peal, sh suur ninasarvik, kes sundis meid lausa seisma jääma ja juurdlema, kas on ikka turvaline tal nii lähedalt külje alt mööda sõita või äkki peab meie autot oma vaenlaseks nr 1. Õnneks jäi ninasarvik rahulikuks ja meil auto terveks.

Järgmine peatuspaik oli Ballito – mõnevõrra suurem rannikulinn kui St Lucia. Linn ja selle lähiümbrus pakub mõnusaid haivabu snorgeldamisvõimalusi, nn tidal pool’ide näol. Ühes enne hotelli sissesaamist juba käisimegi. Mõnus madala ja läbipaistva veega bassein, kuhu ookenilaine veidi sisse lajatab. Nähtavus superhea ja täiesti üllatavalt palju igasuguseid kalu; lisaks ilusad värvilised korallid. 

Hotell oli ka muidu igati kabe, eriti mõnus oli bassiniala, aga kahjuks ilma oma generaatorita, nii et elektrikatkestuste ajal pidi pimedas vetsus käima ja netti ka ei olnud sel ajal. Ballitos on ka väga kena rand, väidetavalt kaitstud ka haivõrguga, lisaks on olemas rannavalve, kes ohjab inimesi õiges kohas sulistama: ehk siis seal, kus pole ohtlikku hoovust. Välja näeb see nii, et suures rannas on kogu seltskond vees troppis ühel suht kitsal ribal ja seal siis hüppab laines üles-alla. Kuna rahvast on seal päris tihedalt, siis on hea julge sulistada, isegi kui 100% seda haivõrku ei usalda (väidetavalt ei tasu ka) – keegi jääks igal juhul haile varem hambusse.

Ballitos piirdusimegi rohkem rannapuhkuse ja veidi snorgeldamisega. Ühel õhtul käisime ka baar/ööklubis ja tegime isegi mõned tantsud. Kusjuures ka selles linnas saime hotellist loa minna jalgsi, tingimusel, et liigume grupis. Ainuke probleem selle jalgsi restosse või baari minekuga oli elektrikatkestus – sel ajal olid tänavad peaaegu kottpimedad. Baaridel ja restodel on valdavalt oma genekad olemas, nii et seal on valgus ja süüa saab.

Ballitost tegime ühel päeval ka väljasõidu Durbanisse: Aira ja Kris läksid tutvuma Krisi lapsepõlveradadega, naisteseltskond otsustas veidi omapäi hängida. Alustuseks patseerisime rannapromenaadil, mis tundus igati kena ja  meeldiv koht. Sellest uinutatuna otsustasime, et lähme vaatame ka kesklinna üle. Saime vaid paar sammu promenaadist eemale - seejuures valisime ühe kahest suuremast tänavast -, ja ma jõudsin kommenteerida, et seltskond tänavate ääres tundub küll nii kahtlane, et pimedas sellisel tänaval liikuda ei julgeks – kui juba kerkis mingi tüüp justkui seen Marju külje alla ja rebis tal keti kaelast. Mingi tüüp üritas veel teiselt poolt teed meil suuna võtta, aga seda hakkasid teised sõimama ja ajasid tagasi. Hea mulje jättiski see, et tegelikult on paljud need tüübid  - kes pealtnäha näevad täpselt sama kahtlased välja kui pätid  - hoopis abivalmid inimesed, kes valgeid daame kaitsta üritavad. Mõni hoiatas, et selles piirkonnas pole meil turvaline viibida ning üks mootorrattur asus meid lausa eskortima – soovitas kõnniteelt ära tulla ja tema lähedusse hoida, ning sõitis aeglaselt koos meiega kuni bussipeatuseni, kus näitas kätte bussi, millega on turvaline edasi liigelda.  Aga ärevaks muutis selline intsident küll – kui mu seljataga mingi proua mu kleiti kiitis, siis ka juba hakkasin kahtlustama, et ei tea, kas tahab selle mul seljast ära krabada. Kuigi kohalikega võrreldes näen ma üsna nälginud välja ning ilmselt sama rõivanumbrit ei kanna.  Ega tänavale seal linnas enam minna ei julgenudki: bussist hüppasime ühe hotelli fuajeesse ja tellisime Krisi autoga järgi. Ega hotellist ka meid tänavale astuma ei julgustatud, öeldi hoopis, et ärge minge, liiga ohtlik on. Kusjuures hotell oli linnavalituse hoone kõrval. Ühe jalaga hotelli fuajees olles tegin valitsushoonest kiire klõpsu ära.

Järgmisel hommikul alustasime sõitu Drakensbergi suunal.  Jälle jäi mingi kosk teele (nimeks vist Howick) ja õigupoolest oli plaanis ka mingi matkarada seal kose juures läbi käia, kuid selgus, et see on halvas konditsioonis, nii et polegi lubatud rajale minna. Paar tundi kohe ajavõitu, mistõttu jõusime vabalt tutvuma ühe veinimõisaga. Antud piirkond pole üldiselt tuntud veinipiirkonnana, nii et tegemist on suht uue asjaga ja tuleb tunnistada, et ega nad LAV-i parimat veini teha ei oska. Maitsesime 4 erinevat veini ära ja ainult üks neist oli selline, mille võis enam-vähem heaks tunnistada, aga pudeleid kaasa ostma ikka ei kippunud. Muidu koht ise oli väga kena.

Mida kõrgemale mägedesse ja lähemale oma hotellile jõudsime, seda rohkem hakkasid pilved meie pea kohale kogunema; nii et hotelli jõudsime jube kerge tibutamise saatel. Hoolimata sellest tegime ikka jahutava supluse basseinis, sest päev oli megapalav olnud. Õhtusöögi ajaks hakkas juba korralikult vihma kallama, nii et esmakordselt reisi jooksul olime sunnitud õhtust sööma siseruumis.

Kahjuks oli ka hommik hall ja udune, kuid  otsustasime siiski rahvusparki matkama minna. Algne plaan oli ambitsioonikas - ca 17 km matk. Aga kahjuks ilm seda teoks teha ei võimaldanud, nii et meil soovitati võtta mõnevõrra lühem matkarada. Ilus oli muidugi ikka. Kohe raja ääres oli mingi järjekordne Bämbi, kes meist ennast üldse häirida ei lasknud.

Peale matka algas sisuliselt kodutee: õhtuks sõitsime juba Pretoriasse, kus saime korraks ka jõulumeeleolu üledoosi - nimelt on seal ühes jõukamas linnaosas üks selline tänav, mis on kuulus selle poolest, et iga maja üritab teisi  oma jõulukaunistustega üle trumbata. Mõni ongi siis vist üles riputanud kõik, mis poes saada oli.

Järgmine päev Pretorias jäi veel shopinguks: Kris viis meid Aafrika suurimasse kaubanduskeskusse – ei oskagi öelda, palju meil sellest läbi käia õnnestus  - tundus üsna keerulise arhitektuuriga ning kahjuks keskuse kaarti ka ei jagatud. Aga väga põnev oli – lisaks paljudele maailmakuulsatele kaubamärkidele oli palju meie jaoks tundmatuid, kuid põnevaid poode. Valik ikka oluliselt laiem kui Eestis.

Ja õhtul käisime söömas väga afrikaanipärases restoranis. Muuhulgas on seinal silt, et seaduslikud tulirelvad on teretulnud... Tundus selline ekreliku õhkkonnaga koht - a la kui on must, näita ust. Igaljuhul olid kõik kliendid ja töötajad valged justkui oleks ikka veel apartheid. 

Aga tulles tagasi eduka shopingupäeva juurde, võikski kokkuvõtteks jätkata sellega, mis on riigis hästi lisaks suurepärasele shopinguvõimalustele (seejuures väga meeldivate hindadega), niisiis juhuslikus järjekorras:

Fantastiline loodus ja loomad

Suured-suured rannad ja soe vesi, samas väikseks tõrvatilgaks on seal risk haidega kokku sattuda

Väga head toidud (sh kohalikud puuviljad, mida kulus kilode kaupa) ja veinid  (kulus liitrite kaupa) ning seda kõike väga odava hinna eest. Varjuküljeks on muidugi risk kaalus juurde võtta, seda enam, et valdavalt tuleb ju igal pool ainult autoga käia.

Siit jõuamegi miinusteni: nagu öeldud, see turvalisuse teema, millest tulenevalt jalgsi käimist praktiliselt pole, v.a kaubanduskeskus, rahvuspargid ja mõned üksikud väikelinnad, sh siis nt see St Lucia, kus ilmselt õhtustel tänavatel patrullivad jõehobud kuritegevust piirata aitavad.

Igapäevased elektrikatkestused – mõneti tüütu, eriti kui on oluline tihemini internetti kasutada.

Kokkuvõttes, ei saa öelda, et oleks riik, kus elaks või ise, aga reisil käimiseks väga põnev sihtkoht.