Isabela saarel elab kokku vaid ca 4000 inimest, neist ca 3000 Puerto Villamil'i nimelises asulas (linnaks vist palju nimetada seda). Seetõttu on ka sealsesse sadamasse jõudmine nagu looduse rüppe sattumine - ühesõnaga eriti idülliline. Laevalt toovad sadamakaile väikesed veetaksod, kuna kalda ääres on vesi laeva jaoks liiga madal. Aga selles madalas läbipaistvas vees on eriti hea jälgida raisid ja väikeseid haisid ujumas. Kai peal liikudes tuleb aga laveerida iguaanide ja merilõvide vahel, keda paistis olevat Isabelal veel rohkem kui Santa Cruzil. Lisaks ronis ühel hetkel sadama kõrval olevale rannale mingi hiigelmorsk (vist tegelikult lonthüljes, kuigi eemalt vaadates meenutas kõige rohkem hiiglaslikku nälkjat), keda asusid ka agaralt pildistama kohalikud, sest tegemist ei ole Galapagose kohaliku elanikuga.
Sadamas pikalt ringi vaatamiseks jäi meil aega seetõttu, et laevameeskond suutis Aira kohvri laeva ära kaotada (kusjuures polnud üldse mingi suur laev, võttis peale kuni 30 inimest) Kõigi teiste kotid veeti kai peale, aga tema omast ei kippu ega kõppu. Lõpuks sõitis meile sadamasse vastu tulnud hotelliperemees ise laeva läbi otsima ning osutuski edukamaks kui laevameeskond, sest kohvriga koos ta meie rõõmuks naasiski.
Õhtu jäi Puerto Villamiliga tutvumiseks. Linnake või alevik on väga muhe - pika ja laia rannaribaga, veidra kiriku ning paljude toredate baaride ja restoranidega, vaatamata asula väiksusele. Mõnusalt vaikne ja rahulik ka. Ei ühtegi pätti, nii et võib kõik pimedamad nurgatagused ka läbi kolada.
Järgmisel hommikul läks jälle tuuriprogramm lahti. Alustuseks flamingode laht, kus üksikuid flamingosid ka nägime.
Galapagosel nad suurte hordidena ei elagi, sest jällegi - kuna vaenlasi neil seal pole, siis pole vaja suurde kampa hoida. Galapagos tundub ikka tõeline maapealne paradiis - ei ühtegi mürgist ega muul moel ohtlikku liiki (isegi sealsed haid pidavat väga sõbralikud olema) ning nagu varem mainitud, isegi kuritegevust pole, kuigi paljud saare elanikud peaks olema pättide järeltulijad, sest kunagi asustati Galapagos just mandrilt minema saadetud kurjategijatega (esialgu olid nad Isabela saarel lihtsalt vabalt ringi käia saanud, hiljem tehti vangilaager). Ja see ei ole veel kõik - isegi vulkaanid (mida seal on mitu - sellest ka sellised erilised pinnavormid, maastikud, laavatunnelid jne) purskavad nii pieteeditundeliselt, et inimasustusele ohtu ei kujuta (laava voolab sobivalt teises suunas ja tuul puhub mürgised gaasid ka mujale)
Edasi jätkus matk kaunis ookeaniäärses looduses, kus jällegi nägime suurtes kogustes erivärvilisi iguaane. Ühest roosa-mustakirjust pidime lausa üle ronima, et näha laavakoobast, sest see oli ühe koopasse viiva trepiastme täielikult hõivanud ning ei näidanud üles mingit huvi sealt lahkuda.
Lisaks tulid teel vastu paar suurt kilpkonna (nende mõistes lausa jooksujalu).
Pealelõunal pandi meid paati ja veeti vaatama väikeseid vulkaanilisi saari. Ühel kaldal istusid pingviinid, aga head pilti neist ei saanud, sest jäid just vastu päikest ning nad ise on päris pisikesed. Galapagos on ainuke koht maailmas, kus pingviinid üldse nii troopilises kliimas elavad. Ühel saarekesel tegime kena matka. Väga sürr loodus, vulkaani kätetöö. Iguaane ja merilõvisid näeb mõistagi ka. Olles neist juba 100 pilti teinud, jätad seekord tegemata. No ühe paadi hõivanud merilõvi ikka jäädvustasime. Huvitava faktina saime teada, et neil pole mingi probleem paati hüpata, kuna nad hüppavad kuni 2m kõrgusele, kuigi tunduvad hullult ludrid olevat. Lisaks nägime haisid (ikka neid sõbralikke), sest sellel saarel on kitsas ookeaniga ühendatud kanal, kuhu haid magama tulevad. Ja väga suur kilpkonn ujus ka vahepeal paadi kõrval.
Järgmisel päeval nägime hoopis teistsugust loodust, sest meid sõidutati rannikult sisemaa poole, kus loodus järjest lopsakamaks läheb. Käisime vaatamas veel üht laavakoobast, mis nägi välja nagu kullast, sest aja jooksul on tekkinud koopaseintele mingi mineraalikiht, mis väga kulla moodi välja näeb. Luurasime taskulampidega mööda koobast ringi ja uurisime, kuidas seal see laava ikkagi ringi voolanud on. Jäime uskuma, et kuld on tegelikult mingi suvakas mineraal ja seda koopaseintest kaasa kraapima ei hakanud. Loodame, et petta ei saanud. Samas giid tundus nii tore ja siiras noormees.
Lisaks viidi meid vaatama ka üht kohalikku farmi, kus mitmeid erinevaid vilju kasvatatakse. Hooaeg oli parajasti banaanil ja apelsinil, mida saime degusteerida (olid väga head). Veel saime teada, et passion fruit ehk maakeeli kirevili on nagu umbrohi, mis muid liike lämmatada püüab. Muidu oli see farm küll väga kaunilt klanitud ja korras, võib-olla seetõttu et sinna turiste tassitakse.
Päeva teises pooles läksime kajakkidega merele. Rannas, kust väljasõit oli, pidime jälle iguaanide ja merilõvide vahelt läbi laveerima. Randa paigutud pingid olid ka kõik merilõvide poolt ära hõivatud, lisaks nägime, kuidas üks suurem isend parajasti just ühe pingi katki istus. Pidime seega seistes oma väljasõitu ootama ja leppima sellega, et kohalike loomade jaoks turist kuningas ei ole. Kajakisõit oli aga tore. Airal ilmselt veel meeleolukam kui teistel, sest ta sai oma partneriks giidi, kes talle vahepeal lausa serenaade laulma kippus. Üldse oli suht värvika tekstiga vend. Õnnestus ka jälle pingviine näha - seekord nii kaldal kui kajakkide vahel ujumas ja kalu jahtimas. Snorgeldada saime ka - jällegi väga suurte kalaparvede ja kilpkonnade vahel. Kuna vesi supersoe sel aastajal pole, siis pikalt sulistades tuleb külm naha vahele, nii et leidsime endale nii mõnelgi õhtul kaaslaseks kohaliku ja soodsa hinnaga teravama dringi - caña.
Järgmine päev oli jälle järjekordse paadituuri+pikema snorgeldamisretke päralt. Paadisõit pakkus kauneid vaateid ja päris suuri laineid.
Meie sihtmärgiks olnud lahesoppi sissesõiduks tuligi jahtida võimalikult suurt lainet, mille harjal paadiga surfates oli ainus moodus üle kaljude lahte sisse pääseda. Läkski õnneks ning karidele ei kihutanud. Giid oli meid ka eelnevalt maha rahustanud, et muretsemiseks pole põhjust, kuna meil on ülikogenud kapten - juba 23-aastane...
Tänu kaljudele on aga lahesopis eriti kaunis sile helesinine vesi. Veest väljaulatuvatest saartest või kaljudest on moodustunud äge labürint, mille vahel paat meie hämminguks sõitma hakkas. Nõuab ikka eriti täpselt ja osavat juhtimist, et sealt igalt poolt läbi mahtuda - paadiomanikuna oleks igal juhul mitu südarit saanud. Me Airaga saime ka parimad kohad - laevalael kapteni kõrval; sealt oli hea ilupilte klõpsida.
Ühes kohas ronisime ka maale, kus ühes kanalis käis eriti tihe kilpkonna-traffic ning ühe lageda kivi peale oli endale pesa teinud sinijalg-suulade kahelapseline perekond. Jällegi võis kogu 10-liikmeline paadi-seltskond ronida neile praktiliselt nina alla pilte klõpsima, ilma et lapsevanemaid see vähimatki häirinud oleks. Siuke tunne, nagu oleks kõik Galapagose linnud-loomad kurdid ja pimedad, et kellesti end häirida ei lase
Edasi sõitsime snorgeldamiskohta, mis oli üsna sarnaselt sopiline madala veega laht. Paar minutit enne kohalejõudmist nägime paarkümmend meetrit sellest kohast, kus meid paadist välja aeti, üht tiigerhaid ujumas, kelle inimsõbralikkuses ei saa kuigi kindel olla, aga meie giidi väitel ta lihtsalt taktitundeliselt sinna ei tule, kus me snorgeldama pidime. Ju nad siis tunnevad oma kalu, sest tõesti kedagi näksima ei tuldud.
Snorgeldamine oli jälle väga põnev. Madalas veel (selline, et peaaegu kõht jääb põhja kinni) õnnestus isegi merihobud ära näha, lisaks palju muid põnevaid kalu, sh raid. Ja siis lähedalt tervet karja neid väiksemaid sõbralikke haisid.
Õhtust sööma läksime samasse restorani, kus juba ühel õhtul olime käinud, sest tahtsime veel saada neid elu parimaid krevette, mida seal pakuti. Ei teagi, kas tänu meie korduvkülastusele või mingil muul põhjusel jooksis ettekandja meile veel lahkumisel järele, et anda Biancale kingituseks väike kilpkonna-suveniir. Inimesed Galapagosel kui ka Ecuadoris üldiselt tundvad olevat maailma sõbralikemad.
Järgmisel hommikul juba varavalges viidi meid laeva peale. Seekord oli meri rahulikum ning oksendajaid polnud, samuti jõudsime Puerto Ayorasse kõigest 2 tunniga. Nii et peale hommikusööki jäi veel aega suveniiripoode läbi töötada, endeemilist õlut juua ning veelkord tagasi minna sellesse käsitööšokolaadipoodi, et endale sealt karbike kaasa osta. Sadamas, kust laevad lennujaamasaarele veavad, ilmnes, et me saime lausa privaatpaadi, lisaks ka privaatbussi lennujaama - madalhooaja võlud. Kahjuks polnud privaatlennuk.
Kuna Quito lennujaamas oleksime pidanud vastu ööd 8 tundi passima, siis otsustasime võtta mõnetunnise uinaku tegemiseks toa lennujaama lähedal hotellis, mis pakkus ka tasuta shuttle'it. Mees autoga oligi kokkulepitud ajal kohal ning jällegi ülisõbralik ja lahke, kuigi ilma ingisekeeleoskuseta. Pakkus lahkelt, et kui tahame endale süüa-juua kaasa osta, siis ta teeb teel peatuse. Ja hotellis hoolitses, et me ikka kaasaostetud veini lahti saaksime. Ja keset ööd lennujaama viimiseks oli ka juba valmis mõned minutid varemgi kui kokku lepitud. Aja kokkuhoiu mõttes sõitis tee äärt mööda vastassunavööndis tagurpidi selle kohani, kust tagasipöörde teha sai. Tundub, et Ecuadoris on meile tavatud liikluseeskirjad.
Väga sõbralikud olid ka kõik lennujaamatöötajad, alates turvakontrollist kuni passikontrollini. Kui mind tänati lihtsalt külastuse eest ja öeldi, et come back soon, siis Airaga hakkas onu lausa flirtima, jõudes ära kiita ta ilusad silmad ja väljendada hämmingut, et ta veel vallaline on. Ime et passi oma allkirja juurde telefoninumbrit ei kirjutanud.