Kui millalgi talvel otsustasime, et teeme üle aastate taas ühise reisi naistepundiga (õed blondid + õed brünetid), oli esimene idee minna Omaani. Sisuliselt sõjatandrile sattumast päästis meid seekord Aira litsakas garderoob, sest kui ta asus uurima, kui range on Omaani dresscode, jõudis ta järeldusele, et tal poleks midagi piisavalt sündsat selga panna. Ega mul endalgi kapp burkade kollektsioonist pungil pole. Ja eks pisut pani mõtlema ka see, kui keeruliseks võib puhkusel napsuvõtmine osutuda. Seega otsustasime mõnevõrra vabameelsema Sri Lanka kasuks, kus me Airaga viimati ca 20 aastat tagasi (ehk siis väikeste lastena 😜) käisime.
Peale üsnagi pikka lendu otsustasime esimesel päeval lihtsalt oma valged kehad rahulikult Colombo hotelli basseini äärde laotada. Hotell oli väga kena ning eriti tore oli see, et saime juba vara hommikul saabudes kohe toad kätte ning ei pidanud kuskil vetsus ennast bikiinidesse rüselema. Bassein oli meeldivalt suur ning lamamistoole sai valida nii varjus kui päikese käes. Täielikku idülli rikkus vaid kõrvale kerkiva tornmaja ehitusmüra.
Kasutasime ära ka hotelli poolt pakutava tasuta linnaekskursiooni. Esimene peatus oli rahvusmuuseumi juures, mille üsna tempokalt läbi traavima pidime. Aga kõik oli seal ka nii üles ehitatud nagu tüüpilises IKEA poes, et midagi vahele jätta polnud võimalik.
Järgmisena lasti bussist välja linna peaväljakul.
Seejärel näidati bussi aknast Valge Maja pealt mahaviksitud valitsushoonet.
Järgmisena külastasime templit, mis oli päris vaatamisväärne.
Viimane peatus tehti nn rannapargis. Meil on küll nii rannast kui pargist mõnevõrra teine nägemus, aga koht pidi kohalike hulgas väga populaarne ajaveetmise koht olema. Võib-olla siis sealset väga lopsakat loodust arvestades tundub just lage muruplats väga äge. Ja kui ujumisest ei hooli, siis lihtsalt merevaadet nautida võid ka mitmemeetrise müüri pealt. Nn rannapargi äär on täis uusi uhkeid hotelle, mida 20 aastat tagasi seal kindlasti ei olnud.
Mis arenguid me veel täheldasime 20 aasta tagusest ajast? Vahepeal on ehitatud korralikud kiirteed. Turistidelt ei üritata raha kerjata. Kui 20 a tagasi rannas vedelesime, moodustati meie jutule pääsemiseks (teemal, et elu on väga raske ja äkki saaksime rahaliselt toetada) järjekord, siis nüüd toimetavad randades tüübid, kes omalt poolt ikka midagi ka vastu pakuvad, valdavalt siis lamamistoole ja jooke, mõni ka massaaži või mingit turistinänni. Kindlasti on tulnud juurde kabedamaid restorane ja enamustes kohtades saab tegelikult ka kaardiga maksta, kuigi algul pigem öeldakse, et ei saa. Aga kui ütled, et meil kahjuks enam sula piisavalt palju pole ja minekule sätid, siis avastatakse ootamatult, et tegelikult on kaardimakse võimalus siiski olemas.
Mis kahjuks ei ole veel märkimisväärselt paranenud, on prügimajandus. Ikka on tänavaääred prahti täis ning tundub, et keegi seda sealt koristama ei vaevu. Sellest nad on muidugi aru saanud, et turiste prügi häirib, seetõttu hotellide ümbrused, rannabaarid jms turistikohad on ära klanitud.
Esimese reisipäeva lõpetasime päikeseloojangu vaatlemisega hotelli katuseterrassilt. Kuna rannapromenaadi asemel on kunagi otse mere kaldale rajatud raudtee (britid ei olnud vist kuigi pühendunud rannakeha lihvijad, et ei märganud mereäärsega midagi mõistlikumat peale hakata), siis ei jää neil päikeseloojanguhuvilistel, kes mõnes sarnases hotellis ei peatu kui meie, muud üle, kui istuda raudtee ääres kividel (kust ka prügi ei puudu) ning taluda päikeseloojangu taustaks seljatagant mööda kolistavat rongi.
Järgmisel hommikul alustasime giidiga tuuri Dambullasse ja Sigiriyasse. Kusjuures mitte mingi suvalise giidiga, vaid 20 aastat tagasi Sri Lankal kohatud noormehega. Tol korral oli ta üks vähestest, kes ei üritanud meilt kerjata või midagi müüa. Tänu sellele jäime suhtlema, ilmselt esmalt meili teel, hiljem juba läbi sotsiaalmeedia. Kuna tema enda turismifirma saigi just tänu Airale tuule tiibadesse, siis nägime hiljem vaeva, et talle meiega veedetud aja eest ka mingi tasu maksta. Igaljuhul oli väga äge üle 20 a hotelli fuajees inimest näost näkku kohata. Tänu FB-le olekski justkui inimesega pidavalt kontaktis olnud ning just hiljuti näinud. Ühesõnaga kohtud nagu vana sõbraga ning pikk autosõit möödub märkamatult. Pealelõunal jõudsime Dambullasse, kus asub koobastempel, mis isegi elus mitut templit näinud inimesele täiesti unikaalne on.
Templi külastamise oluliseks eelduseks on, et kaasa oleks veetud sokid. Nimelt tuleb pühamusse sisenemiseks jalatsid ära võtta (õnneks oli seal selline jalatsigarderoob, et ei pidanud muretsema, kas pärast ikka jalatsid veel alles ka on), kuid kivi on päikese käes nii tulikuumaks läinud, et paljajalu põletaks lihtsalt tallad ära. Jalaseen oleks sellega võrreldes veel köki-möki. Meil õnneks oli sokkide eelinfo olemas, seega saime templi ees isegi paariks pildiks poseerida. Kui kostüümivalik maailma maitsekaim ei tundu, siis põhjuseks nõue katta põlved ja õlad ning ega igaks elujuhtumiks see kohver ka kõike ei mahuta.
Antud templis tänapäeval enam buda mungad ei ela ning on lähedale endale uue kullakarvalise pleissi rajanud, mida väljast oli võimalik ka meiesugustel kaeda.
Kuna sel päeval oli koobastemplisse juba üksjagu treppidest ronitud ning väljas temperatuur ca 37 kraadile tõusnud, siis tundus liiga ambitsioonikas veel samal päeval 1200 astet Sigiriya kalju otsa mütata. Mõistlikum tundus minna hotelli basseini nautima.
Õhtusöögiks valisime hotelli lähedal asuva lihtsa, kuid hea toiduga kohaliku restorani, mis ka alkohoolseid jooke pakkus - erinevalt paarist teisest, kuhu eelnevalt siseneda üritasime, kuid alko puudumise tõttu põnnama lõime.
Järgmisel hommikul läksime nii vara kui vähegi võimalik Sigiriyat vallutama. St pidime ära ootama, kuni hotell hommikusööki pakub. Polnudki nii hull see treppidest ronimine. Kuna rahvast liigub seal hulgakaupa, kuid sugugi mitte suurtel kiirustel, siis valdavalt koperdad vanamutitempos teiste sabas. Koht on kaunis ning põneva ajalooga. Ei hakka siinkohal giidi räägitud huvitavaid lugusid ümber jutustama, vaid pigem soovitan ise kohapeale vaatama ja kuulama minna.
Vaatamisväärsus nähtud, alustasime sõitu Galle poole. Jõudsime kohale pärastlõunal ning tundus hea plaan linna randa ujuma minna. Lähim meie hotellile oli jube väike ja paksult rahvast täis, seejuures tundus enamik neist islamiusulised, sest miks muidu peaks prouad kuumal suvepäeval pikkades talaarides vette ronima. Otsustasime kõndida edasi suurema rannani. Jalutuskäik oli iseenesest ka kena - mööda merekindluse müüril olevat promenaadi, kust avanesid vaated nii merele kui müüri sisse jäävale vanalinnale, mis on üsnagi miljööväärtuslik. Ilmselgelt ka valdavalt turistile orienteeritud, sest suures osas majadest on hotellid, restoranid, suveniiri-, ehte- vms peenema kraami poed.
Mida lähemale jõudsime majakale, mille juures ka otsitav rand pidi olema, seda rahvarohkemaks promenaadil läks ning seda napim hakkas iseenda riietus tunduma, kuna valdav osa seltskonnast oli sealgi riides nii, nagu oleksime Saudi-Araabiasse sattunud.
Hiljem kuulsime, et tegemist oli mingi moslemite usupühaga, mile puhul ilmselt kogu Sri Lanka moslemikogukond oli sinna kokku voorinud. Kahjuks olid nad vallutanud ka ranna, mistõttu loobusime ilmselgelt üleriietunud ülerahvastatuse tõttu ujumise ideest ja tutvusime hoopis linnaga. Hiljem võtsime sisse sobiva positsiooni päikeseloojangu vaatamiseks, mis rahvamassi põhjal näis olevat Galle põhiatraktsioon.
Õhtusöögiks leidsime õdusa restorani, kus nii mahedamate maitsete austajad kui minu- ja Aira-sugused vürtsitüdrukud endale meelepärased road leidsid. Taas üks lõbus õhtu heas seltskonnas. Liiga pikale polnud seda võimalik venitada, sest baarid pandi kl 10 kinni. Viimase GT joomiseks jäi napilt veerand tundi. Õnneks on õhtune mõõdukalt valgustatud linn ka lihtsalt niisama ringijalutamiseks turvaline ning võib-olla küll tulenevalt ealistest iseärasustest ei pea austajate horde laiali peksma. Jõllitamisega tuleb küll leppida.
Järgmisel hommikul tutvusime veel pisut vanalinna ja merekindlusega.
Lõuna paiku võtsime odava raha eest takso ja sõitsime mõne km kaugusele randa, kus oli kenam, st kivide- ja korallidevaba liiv ning mõnusad rannabaarid, kus lamamistoolid tasuta, juhul kui mingid joogid ka võtad ning ega ju päev otsa janus nagunii ei ole. Moslemite asemel olid aga selle ranna vallutanud peamiselt venkud. Esialgu olid suhtelist viisakad tüübid - üks neiu tuli meile appi isegi päikesevarju avama. Kui ta kuulis, et me Eestist oleme, siis muidugi läks korraks kaameks, sest eks neile on seal vist juba emapiimaga sissejoodetud teadmine, et eestlased on natsid ja fašistid. Aga mingi hetk ilmusid kohale klassikalised tiblad ning igaüks pani oma mussi täiest kõrist üürgama. Nii meil siis kuulas üks kõrv venekeelset räppi ja teine estraadi ning sitavett jooksma hakkasid mõlemad. Õnneks olime selleks hetkeks juba pisut liigagi palju päikest saanud ning ujutud oli ka piisavalt, seega oligi sobiv hetk ära liikuda. Ahjaa, ujumas käies õnnestus ka paari kilpkonna näha, aga nii kui läksime vette snorgeldamismaskidega, olid kilpkonnad kadunud.
Järgmisel päeval liikusime juba järgmisse linna - ehk siis Gallest Mirissasse. Kuigi uudised kütusekriisist ning tanklates nähtud mitmesajameetrised järjekorrad tegid pisut murelikuks, kui lihtne on ikkagi punktist A punkti B liikuda, ei olnud tegelikult mingeid komplikatsioone ning takso oli naksti kohal ning ilmselgelt meie sõidutamisest väga huvitatud ka edaspidi. Seega leppisimegi kokku, et tüüp viib meid ka meie reisi eelviimasel päeval Mirissast Colombo lennujaama lähedale hotelli. Vend ikka pingutas, et endast meile maksimaalselt hea mulje jätta ja kliendisuhet kindlustada - tegi teel peatuse ja ostis meile kõigile kookospähklijoogid.
Ja järgmistel päevadel saatis ka Airale igaks juhuks sõnumeid, et ennast meeles hoida ja veenduda, et me ikka sõitmas oleme.
Mirissasse jõudes võtsime peale kohvrite hotelli viskamist kohe suuna rannale, et päevitust lihvima minna. Merest eriti jahutust ei leia, sest see on seal ka üle 30 kraadi. Valisime lamamistoolid rannabaaris, mis veenis meid, et neil on kõige paremad kokteilid. Polnud tõesti midagi ette heita.
Läksime hiljem isegi samasse kohta õhtusöögile. Õhtul paigutatakse lamamistoolide asemel rannale lauad-toolid, süüdatakse õdus valgustus ning mõnes restoranis on isegi elav muusika. Ühesõnaga, väga mõnus atmosfäär, lisaks hea toit ja sõbralik teenindus. Paraku oli see just see ainus õhtu reisi jooksul, kui vihma sadama hakkas, mistõttu pidime rannalt katuse alla evakueeruma. Kuna vihm kaua ei kestnud, sai mõne aja pärast jälle ümber kolitud.
Ega pikalt ei saanud sel õhtul prassima jääda, sest järgmiseks päevaks oli meil broneeritud safari Yala rahvusparki ja see algas kell 3 hommikul!!!
Kell 3 oli meil takso hotelli ees ja sõitsime ca 2h, kuni peatusime kuskil pimedas in the middle of nowhere, kus meid ootas klassikaline safariauto. Kohe kui kohalt kütsime, oli aimata, et juhil on kuskile jube kiire. Tänu rallile jõudsimegi safaripargi väravasse pool tundi enne selle avamist, olles esimesena enne teisi kohal.
Ise oleks eelistanud pool tundi kauem magada ning leppinud ka 4.-5.kohaga. No ja kui siis start anti, tuiskas Ott Tänaku potentsiaalne mantlipärija sellise hooga minema, et paanikas jänesed ja kitsekesed hüppasid muudkui kahte lehte laiali ning nägime neid vaid vilksamisi. Ise hüppasime vahepeal kiljudes peaaegu pead lakke, sest ega need teed seal siledad pole. Hiljem selgus, et juht oli maksimaalselt pühendunud meile leopardi leidmisele. Tuleb tunnistada, et kogu see pöörane safari-ralli tasus end ära, sest leopardi me leidsime ning meie autojuht võitles ka kõige nahaalsemalt meile teiste autode vahel välja parimad positsoonid loomade vaatlemiseks, sõites teistest peaaegu üle või siis suure hooga raginal läbi põõsaste. Mingi hetk oli meil igalhuhul autos sees suur põõsas ning mina istusin kägaras põõsa sees. Kahjuks pilti sellest keegi teha ei suutnud, sest kõik olid naerust kõveras.
Kui leopardist head pildid ja videod kätte saadud, saime juba jätkata rahulikumalt ning teha pilti ka mõnest teisest loomast.
Väga nunnu oli vees solberdav elevantide seltskond. Vahepeal küll muretsesime, et soovivad oma lapsukese sohu ära uputada, aga kõik vist lahenes siiski ohvriteta.
Üldiselt on võrreldes Lõuna-Aafrika või Keenia safaritega loomi hõredamalt, aga eelmainitud kohtades leopardi oleme tulutult jahtinud. Nüüd siis toodi peaaegu kandikul kätte (no mitte päris nii nagu lunn Islandi-reisil. Pildil ainus lunn, keda Islandil nägime).
Võiks öelda, et reisi peaeesmärk minu kui leopardientusiasti jaoks sai täidetud. Üldiselt oligi kogu reisi üks meeleolukamaid päevi, kuigi tagumikud ei tänanud meid terve päeva autos istumise eest.
Lõunapausil saime korraks jalga sirutada, aga kahjuks seal merre ujuma ei lubatud. Ähvardati nii ohtliku hoovusega kui sellega, et vesipühvlid ja elevandid võivad tulla seltskonda pakkuma. Leopardi seal siiski välja ei reklaamitud.
Ujumise asemel õnnestus isegi väike lõunauinak teha. Aga vaatamata sellele tagasiteel kõik kippusid nokkima. Vaid Aira esiistmel pingutas autojuhiga vestlust arendada, et see magama ei jääks.
Õhtusöögi ajaks olime tagasi Mirissas ning läksime taas kenasse rannarestorani, sest kuigi ka mujal tundus päris õdusaid restorane, siis loogika ütles, et vähemalt rannarestorani peale reisi niipea ei pääse. Selliseid kohti, kus varbad liivas laua ääres istuda saab, Tallinnast vist üldse ei leia.
Kuna meie hotell hommikusööki ei pakkunud ning järgmine hommik kell 3 kuskile startima ei pidanud, läksime hommikusööki nautima hotelli lähedal asuvasse Shady Lane nimelisse kohvikusse. Nii imeilusat ja head hommikusööki polegi vist mujal saanud. Valik võttis ka silme ees kirjuks, seega oli otsustatud, et järgmised 2 hommikut tuleb ka igal juhul samasse kohta minna.
Kuna meie hotelli lähimas rannas olid suured lained - st sai pigem laines hüpata, aga mitte eriti ujuda ning lõpuks olid püksid liiva täis, otsustasime järgmisel päeval vahelduse mõttes üle vaadata veidi eemale jääva nn Secret Beach-i. Esmane idee oli võtta paar tuk-tuk'i (kuigi aega-ajalt keegi pakkus tänaval oma teenust ka üksi meie neljasele pundile, jäi pisut arusaamatuks, kuidas ta plaanib 4 inimest sinna ära mahutada. Vist siis keegi oleks pidanud juhi põlve peale istuma). Kui aga oma sihtkoha ütlesime, siis ikka hakati meile kohe siiski kahest tuk-tukist rääkima, lisaks kõrgemast hinnast kui distantsi põhjal eeldanuks. Põhjendati seda raskete teeoludega ülesmäge. Tulenevalt sellest otsustasime vaeseid tuk-tuk'e säästa ning minna jalgsi ca pooletunnise tee. Mingi hetk oli keegi kuskile võpsikusse pannud eksitava märgi, mistõttu alustuseks võtsime veits vale suuna ja sattusime väiksele, ilusale, kuid ujumiseks sobimatule rannakesele.
Õnneks leidsime ka õige tee üles ja saime lamamistoolidesse viskuda ja rannamõnusid nautima asuda. Normaalne laine võimaldas ujuda, soovi korral sai nn lastebasseinis istuda ning lisaks olid selles rannas suurepärased tingimused snorgeldamiseks - palju värvilisi kalu ning isegi suurt kilpkonna õnnestus näha. Samuti käis rannatoolimees meile rääkima mingitest haipoegadest. Mingi hetk panigi kala tamiili otsa ja meelitas need madalasse vette lõugu laksutama. Ise väitis, et suured haid sinna lahesoppi ei tule, aga isekeskis küll arutlesime, et kui ta nad maast madalast seal söömas käima ahvatleb, miks nad siis suureks saades eemale hoidma peaks hakkama. Siiski usaldasime ta hinnangut niipalju, et ujuma minekust ei loobunud ning valisime sama ranna isegi veel järgmisel päeval. Ei teagi kas teisel päeval tänu korduvkülastusele saime erikohtlemise või siis lihtsalt valgete prouade nimel pingutataksegi rohkem kui India turistide nimel. Randa jõudes vaatasime ringi, kus leiaks 4 rannatooli kõrvuti ning kõpsti oli kohal juba tuttav rannatoolimees, kes ühet toolilt lihtsalt kellegi asjad teisele toolile ära tõstis. Selgus, et grupp India turiste olid oma asjad kambaga kolmele toolile laotanud ja ise fotosessioonile läinud. Aga kuna nad veel maksnud polnud ega ka jooke tellinud, siis lihtsalt anti üks tool meile ära. Ning kui meile oli eelneval päeval hoolitsevalt selgitatud, kust ujuma minna ja kus on kivid, siis hindud oleks meie sekkumiseta otse kividesse pannud, sest neile mingit tähelepanu ei pööratud.
Õhtud said Mirissas ka piisavalt ära sisustatud. Ühel õhtul tegime lõpuks ikkagi ära ka sõidu tuk-tukidega, et jõuda päikeseloojangu ajaks Kookospähkli mäele. Nimi tulenebki sellest, et mäe otsas kasvab palju kookospalme ning mäelt avaneb Mirissa parim vaade päikeseloojangule. Seetõttu rahvast seal puudu ei ole. Vaate üle ei saa samuti kurta.
Peale päikseloojangut proovisime mööda rannaäärt pääseda sinna, kus enamik rannarestosid asus. Saime küll veel mitmeid ilusaid vaateid näha, kuid lõpuks pidime ikkagi linnatänavale murdma, et mitte oma elegantseid kleite vööni märjaks kasta.
Peale õhtusööki hotelli jõudes nägime vaeva, et lipsata tuppa nii, et kassid koos meiega tuppa ei pääseks. Uksetaha jätmise pärast hakkasid nad küll häälekalt kräunuma ning olid rõdul kohal kohe, kui me sinna veini jooma suundusime. Kuna me neid jätkuvalt tuppa ei lasknud, siis vist solvusid. Ühel hetkel kõndis üks mööda rõduäärt ära teisele rõdule, kuid samal ajal tundis Aira käele midagi märga tilkuvat. Haistmismeel tunnistas selle kassipissiks. Seega tuleb möönda, et Sri Lanka kassid on vigurpissijad, sest kurioossel kombel suutis see urineerida külgsuunas. Eks nad üritasid ka meie öörahu kassikontserdiga rikkuda, aga jäid siiski alla varavalges oma laste peale karjuvale naabrimutile.
Viimase Mirissas veedetud õhtu põhiatraktiooniks oli rannal toimuv kilpkonnapoegade vettlaskmine päikseloojangul. Rahvas võttis juba ligi pool tundi varem rannale kolonnidesse, et siis, kui väiksed kilpkonnad pesukaussidest liivale kallati ja mere poole vudima hakkasid, kõik ikka pildile või videosse saada. Aga eks nad olid ikka nunnud küll.
Järgmisel päeval saime veel pool päeva rannas veeta. Proovisime Airaga kahepeale ära isegi kohaliku lõvikonservi ehk 8,8% õlle ning läksime seepeeale senisest julgemalt suuri laineid vallutama.
Pärastlõunaks aga pidi meile mitu päeva tagasi kokkulepitud auto järgi tulema ning lennujaama lähistele hotelli sõidutama. Veidi enne saabumist sai Aira sõnumi, et tüüp ei saa ise tulla, vaid saadab oma venna. See oligi korrektselt õigeaegselt kohal ning oli kuulda, et raporteeris korrektselt ka meie pealevõtmisest. Kui aga kiiretele jõudsime ja ta 100 km/h asemel ca 70-ga venis, nii et liinibussid ka nagu kakavast jänesest mööda kihutasid, hakkasime teda tähelepanelikumalt jälgima. Näris mingeid lehti. Ja silm kippus kinni vajuma. Aira kõrvalistmel ikka paar korda müksas teda. Mingi ime läbi vedas siiski lõpuni välja ja hotelli me jõudsime, aga ei olnud just liiga pingevaba. Aira kaebas ta peale meiega sõidu kokkuleppinud vennale, mille tulemusena saime lubaduse, et kui järgmine kord Sri Lankale satume, veedab ta meiega isiklikult nii ööd kui päevad (või noh, kirjutas vist, et on ainult meie käsutuses, aga vb nõustub öösel ka nt sääski või kräunuvaid kasse peletama vms)
Hotellis veel viimane ujumine ja õhtusöök - kusjuures see oli selline lihtsakoeline koht, et veini käisime ise külmkapist võtmas ja juurde kallamas - ning siis vara magama, sest lennujaamatransfeer oli kella 5-ks hommikul tellitud. Polnudki midagi parata - tuli minna, kuigi öösel saatis Turkish Airlines sõnumi, et lend hilineb tund aega. Liiga pikka niisama passimist lennujaamas lõpuks polnudki, sest kõik järjekorrad kulgesid seal piisavalt aeglaselt. Küll aga hakkas väga ebatõenäoline tunduma, et me Istanbulis Tallinna lennule jõuame. Lennukis ei osanud ka keegi mingit adekvaatset infot anda, aga mulle kuskilt pressis läbi sõnum, et lend on muudetud ning toimub pühapäeva pärastlõuna asemel esmaspäeva hommikul. Lõpuks jõudiski meie lend mõned minutid hiljem kui Istanbul-Tallinn lendu läinud oli. Seega meil polnud põhjust enam kuhugi joosta, aga osadel oli ikka lootus säilinud ning korraldati piisava osalusega rahvajooks. Siiski moodustus ka märkimisväärne järjekord Turkishi service deski, mis osutus tegelikult täiesti mõttetuks seismiseks, sest selleks ajaks olid meile juba uued boarding passid laekunud ning meid suunati lihtsale edasi hotel deski. Viimane on üsnagi hästi varjatud, viitasid võimalikult vähe, kuid meie pühendumus viis meid kohale. Sealt kulges juba kõik suhteliselt libedalt - bronniti hotell koos õhtusöögiga ning enam-vähem kohe saabusid juba kohale ka bussid, mis rahva hotelli viisid. Viisakas hotell, hea õhtusöök ehk et polnudki väga põhjust meeleolul langeda lasta. Ainsaks miinuseks tagasi lennujaama sõit kell 3 hommikul, mis tähendas meile ka üsna pikka lennujaamas passimist.
Aga kui jätta kõrvale see mõningate komplikatsioonidega tagasitee, siis oli super tore reis. Oli nii seiklust, kultuuri, loodust, toiduelamusi kui pingevaba rannapuhkust ning seda kõike heas seltskonnas, kes alati tuju ülal hoida aitas.
