Pühapäeval oli meil eriti varane äratus. Kuigi tuurile pidime startima kell 8, ärkasime juba 5.40, kuna peaaegu meie hotelli kõrval asuva mošee valjuhääldi pistis niimoodi pröökama, et isegi surnud oleks võpatanud. Ja see undamine kestis seal üle 10 minuti. No ei tekita sellised usutavad poolehoidu…
Aga tuur on küll väga tore olnud. Sõitsime üle Kõrg-Atlase mäestiku, kus kaunitest vaadetest puudust ei olnud.
Seejärel läksime vaatama unesco kultuuripärandisse kuuluvat kasbah’i ehk siis midagi meiemail esinevate ordulinnuste sarnast. See oli nii äge, et klõpsisime iga nurga alt ohjeldamatult pilte. See kasbah on muljet avaldanud ka mitmetele Hollywoodi filmitegijatele, kuna seal on filmitud terve hunnik filme ( nt Gladiaator)
Edasi kulgesime juba kõrbemaastikku mööda, mis meenutas kohati Arizonat. Kus mingi hoonestus on, seal on muidugi kõik väga teistsugune. Neid kindluselaadseid asju on selles piirkonnas ohjeldamatult, kuna nad ehitavad ka uued villad, hotellid jne samas stiilis, nii et alati ei saagi aru, kas tegemist on mingi vana vaatamisväärsuse või hiljuti ehitatud hotelliga. Sõitsime läbi ka kohalike filmistuudiote linnakust, suurima juures tegime ka väikse fotostopi.
Kui üldjoontes on nagunii kõik üsna punakates toonides ( nii mäed kui hooned), siis päeva lõpuks jõudsime iseäranis punasesse orgu, kus eriti huvitavate vormidega kaljusid ning väga muljetavaldavat kanjonit näha saime. Kuna juba hämarduma hakkas, siis pildid enam kuigi hästi tegelikkust edasi ei anna.
Hotell oli ka päris tore, aga restoran oli lausa tipptasemel gurmee, mida sellises pisikeses asulas poleks küll oodata osanud.
Teine päev tuuril ning esimene päev Marokos pilves taevaga. Käisime veel üht kanjonit vaatamas, kuid päeva tipphetk oli siiski kõrbeliivas kaamelite seljas loksumine. Minu põhihirm oli, et nii kui ma selga ronin, pistab kaamel tuhatnelja silmapiiri poole kappama, kuid õnneks seoti nad omavahel kolonni ning tempo oli päris rahulik. Kõige kahtlasem hetk on, see kui nad püsti tõusevad või kõhuli laskuvad - siis on mahasadamise oht kõige suurem. Õnneks läks meil kõik libedalt ning oli päris vahva kogemus. Mulle sattus küll kõige rahutum loom, kes üritas kas eesliikuvast mööduda või siis lihtsalt sümpaatiast Aira vastu talle kintsu vastu liibuda. Saime ka omal jalal liivadüüne mööda turnida ning sealt sandboardiga (sisuliselt lumelaud, millega lihtsalt liivamäest alla lastakse) alla lasta. Proovisime nii püstiseistes kui kahekelguna. Päris meeleolukas, kuigi lõpuks isegi hamba all juba midagi ragises. Kuna oli pilves ilm, siis kahjuks päikeseloojang kõrbes jäi seekord nägemata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar