Hermanus

Eile hommikul alustasime sõitu Hermanuse poole. Õnneks olid poisid täitsa heas vormis, kuigi õhtu hotellibaaris läks neil ka veel päris lõbusalt edasi - samal ajal kui mina blogi toksisin, käristas hotelliomanik neile viskit välja.
Tee Hermanusesse on täis kauneid vaateid, kuid ühtäkki võeti meil pilt eest - olime nagu siilid udus, nähtavus vist vaid ca 10 m. Eestis pole ma nii paksu udu veel näinud, nii et tuleb välja, et välismaa värk on ikka vingem :))

Õnneks siiski väga pikalt udus kobama ei pidanud, nii et enamus teekonnast oli siiski võimalik loodust imetleda. Hermanus ise on ka armas väikelinn kaljusel ookeanirannikul. Linn tõmbab ligi massiliselt vaalahuvilisi, seetõttu on linnas ka peaaegu igas teises majas kas majutusasutus või restoran. Eile õhtul peale jalutuskäiku mööda tuulist rannikut ning ebaedu vaalade nägemisel maandusime superheas restoranis. Nautisime suurepäraselt valmistatud krokodilli, kohalikku rahvuslooma springboki, mille eestikeelset vastet ei teagi, aga tegemist on teatud liiki antiloobiga, lisaks mingit võsasiga.

Täna oli kena rannailm, nii et läksime alustuseks randa ning mul õnnestus päevitamisega veits ülegi pingutada. Rannas jõllitasime küll ka pidevalt ookeani, et ega mõni vaal saba või pead välja ei pista, aga ei vedanud meil seekord. Ütleme nii, et oleme vaalades kergelt pettunud. Kuna ühtegi vaala ujumas ei näinud, siis proovisime ise selle tühimiku täita - perekond Tooming in corpore sulpsas korraks max 18-kraadisesse vette. Ahjaa, mõnda merelooma siiski nägime - üks kilpkonn tormas otse meie nina all ummisjalu üle tee.

Nüüd aga käivad ettevalmistused grilliõhtuks.