Titicaca

Eile hommikul ärgates oli meil mõlemal niisugune tunne, nagu oleks üleeile õhtul ühe õlle (või klaasi veini) ülearu kummutanud, kuigi olime in corpore olnud mahla peal. Aga hommikusöögi kõrvale joodud kokatee parandas olukorra ja olimegi täis indu suunduma Titicaca järve ja selle saartega tutvuma. Meie giidi sõnul on õige hääldus Titihaha, "ja ei mingit kakat" (huvitaval kombel naersid selle peale ka sakslased, jaapanlased jms tegelased).
Paar tunnikest sõitu 25 reisijat mahutava paadiga ja jõudsimegi esimesele saarele (tegelikult küll on tegemist tehissaarega). Aga üks pilt pidavat ütlema rohkem kui tuhat sõna, seega vaadake:

Tegemist on siis ühega Urose ujuvatest saartest, mis lihtsustatult tähendab suuremat sorti pillirooparve, mis järve põhja kinnitatud. Kui tegemist ei ole tõepoolest meie vabaõhumuuseumilaadse toote ehk turistidele tehtava shouga, vaid see seltskond elabki veel tänapäeval nii oma igapäevaelu, siis on see üks hämmastavamaid asju, mida meie silmad näinud, eriti arvestades suhteliselt karmi kliimat. Kuigi, ega tehnikaareng pole neidki puutumata jätnud - nii mõnedki pilliroo-osmikud on varustatud päikesepaneelidega.

Peale edukat tiiru pilliroopaadiga ümber saare, suundusime avastama järgmist - Amantani nimelist saart. Seal toimus alustuseks rivistus: ühes reas turistid, teises kohalikud indiaanlased. Saime endale kahepeale indiaani mama, kes võttis meid sappa ning seadsime sammud tema koju, kus meile alustuseks lõunasööki pakuti ning hiljem ka ööbisime. Maja ise oli üsna uus ja päris suur, kuid uksed ikkagi sellised, kust me mõlemad enam-vähem roomates  käima pidime.

Tuleb mainida, et Aira eksis, pidades meie 50m sprinti Tartu maratoniks. Tegelikkuses võib seda pidada vaid venituseks enne soojendust :-). Nimelt tegime Amantanil endalegi ootamatult jalgsimatka, mis viis meid ca 3800m merepinnast 4100m-ni. Nagu ütlesid vanad eestlased - tehke järgi või makske kinni.

Mõõtsime sel päeval ka Aivari pulssi - kui kodus on see puhkeolekus ca 60, siis siin vastavalt ca 80, kergel jalutusel tasasel maal ca 110 ja mäkketõusul 140-150 (korraks käis ka 160 peal ära). Pingutuse tasuks oli suurepärane vaade, aga ka õhtune peavalu.

Tänases programmis oli Taiquile saare külastus. Saare eripäraks on kuduvad mehed. No ja mägine on seegi saar, nii et ei pääsenud ka täna mõõdukast turnimisest. Mis on kõigi saarte puhul sarnane, on paljajalu või plätudes käimine, hoolimata asjaolust, et öösiti kipub temperatuur alla 10 kraadi langema. Seetõttu ei leia ka nende kudumite hulgast ühtegi paari sokke.

Ilmastikutingimustest veel niipalju, et meil on siin veedetud päevadel ikka täiega joppand - kuigi peaks olema vihmaperiood, on valdavalt siranud päike ning mõnda vihmapiiska võis täheldada vaid täna varahommikul. Päeval võtsime juba laevalael maikade väel päikest. Aga päike on siin küll kurjem kui kusagil mujal - 20 faktoriga kreemi peale ta ainult irvitab, nii et oleme hetkel nagu ladvaõunad.

Nüüd teeme blogimises jälle väikese pausi, kuna homne päev möödub valdavalt bussis, millest tõenäoliselt pole suurt midagi kirjutada, ning sealt edasi suundume taas internetivabasse tsooni.