Suhteliselt hea purjetamishooaeg Eesti vetes sai endale väärika jätku nädalase Vahemere purjetamistripiga. Täpsemalt seilasime oma üheksase pundiga seekord Aadria meres Montenegros, mis osutus vägagi nauditavaks purjetamissihtkohaks, kui mõned väiksed trikid kõrvale jätta. Juba algus polnud liiga ladus - ca 1,5h kestma pidanud transfeer Porgorica lennujaamast Kotori jahisadamasse venis ummikute (ning lisaks ka ühe vaatenautimise peatuse tõttu) ligi 2,5-tunniseks.
Positiivne võrreldes seniste sihtkohtadega oli see, et suvalisel pealelõunasel kellaajal kohale jõudes sai ilma järjekorrata paberid vormistatud ja purjeka kohe kätte. Või noh - pidanuks saama, aga kaile jõudes ilmnes, et meile renditud purjekal külitas juba kamp poolakaid nagu morsad, laud looka laotud, joogid lahti korgitud ja pesu kuivama laotatud. Uudne olukord meie jaoks ja ilmselt ka nende jaoks, kui näitasime neile samanimelise purjeka dokumente, mis olid meie, mitte nende käes. Vahtisid meid üsna segaduses nägudega. Õnneks tuli meie taotlusele neist sealt lahti saada toetust avaldama ka purjekarendi-mees. Selgus, et poolakad olid lihtsalt hõivanud endale meeldiva purjeka ning sadamakontorisse dokumente vormistama polnud vaevunud minema. Ei tea, kas Poolas autot rentides võib siis ka lihtsalt suvalisse endale meeldivasse autosse istuda ja minema sõita? Olukord päädis sellega, et me pidime veidi ootama ja vaatama, kuidas nad oma pesu kokku korjavad ja meeletu koguse tavaari ühelt purjekalt teisele kannavad. Julgustasime küll jooke maha jätma, aga kitsid olid.
Purjekas õigupoolest liiga ihaldusväärne välja ei näinudki - üsna ära trööbatud, mõned kapiuksed logisesid, purjed nägid välja umbes nagu koka vana särk ning mis kõige hullem probleem tundus - kajuti uks ei käinud lukku. Eriti murelikuks tegi see neid, kes seal läpakaid või muid kallemaid vidinaid plaanisid hoida. Kui kaebasime purjekarendi-mehele, siis teatas see, et muretsemiseks pole põhjust, sest Montenegros ei varasta keegi midagi ja nagunii on kõik ehituspoed, kust luku remontimiseks vajalikku kraami saaks, nädalavahetusel kinni. Meie oma MacAivarid üritasid küll ise lahendusi nuputada, aga lõpuks ikkagi piisavalt head materjali sitast saia tegemiseks ei leitud. Hiljem selgus, et meie probleem oli tühine - esiteks, keegi tõesti ei varastanudki midagi ning teistel purjekatel oli veel hullemaid probleeme. Ühtedel nt ei töötanud ankru pult (st ankurdamine jäi ära, sest selliste suurte purjekate ankrutega käsitsi ikka ei mölla). Ning meie sõpradel poolakatel justkui karmavõlana katse eest meie purjekas kaaperdada, ei töötanud külmik. Nädal aega sooja õlut ja veini... Oleks tasunud need ikka meile jätta...
Kogu selle tralli peale võtsime sadama kõrval restoranis närvide rahustuseks mõned veinid ning õhtusöögi. Et vähendada koormust purjeka vetsudele, moodustasime lookleva järjekorra restorani ainsasse vetsu. Kogu reisil kujuneski välja mulje, et montenegrolastel on keskmisest suuremad põied - ainus, mis selgitaks sellist vetsudega koonerdamist. Kotori jahisadamas vetsud ja dušid üldse puudusid, nii et mõtlesime kaastundega tuukrile, kes seal purjekate põhja all kontrolli tegemas käis.
Peale õhtusööki tegid vapramad veel õhtuses vanalinnas jalutuskäigu ning kõige tugevamad isegi veel baariringi. Kotori vanalinn on päris äge oma kitsaste autovabade tänavatega. Mõnel tänaval elus kees täiega, mõnel valitses müstiline vaikus ja tühjus.
Esimesel purjetamispäeval meil kohalt saamisega tuli takus polnud, sest ees ootas pigem mõõdukas distants ning kaikoht oli ka juba ette bronnitud - minu arvates Herceg Novis, aga mõni tähenärija leidis, et tegemist oli Meljine'ga. Olud purjetamiseks olid heitlikud - nii tuule suund kui tugevus oli pidevas muutumises, mistõttu purjega tuli pidevalt jahmedada - küll võtsime maha, küll heiskasime, küll pautisime. Vaated on muidugi kaunid sellises fjordilaadses lahes.
Tähelepanelikumad jõudsid kohe Kotori külje alla ka delfiini märgata, aga pilti vist keegi teda ei saanud. Kahtlustasime, et tegemist oli kohaliku akvaariumi maskotiga, kes parajasti tööülesandeid täitis.
Sadama nimi oli kompromissina Marina Lazure, mitte Meljine ega Herceg Novi, seega keegi ei saanud hakata targutama, et ma ju ütlesin.... Väga kena ja uus sadam, kõik läikis puhtusest.
Sadamast viib Herceg Novi vanalinna ka väga kena ca 2km pikkune promenaad.
Patseerisime õhtusöögile ning tegime igaks juhuks teel ka veinivarumise peatuse ära, mis osutus õigeks otsuseks, sest tagasi jõudsime täpselt nii hilja, et poe uks löödi nina all kinni. Kaua läks seetõttu, et leidsime väga toreda restorani, kus meie 9-liikmelisele kollektiivile oldi väga motiveeritud vaba laud tekitama, ning kus portsjonid osutusid nii suureks, et oleks kõike ära süüa üritanud, sööks veel siiani. Aga kõik oli väga maitsev. Et suurt kõhutäit allapoole šeikida, läksime vanalinna avastama, st treppidest üles-alla ronima. Ka täitsa tore, pisike vanalinn.
Järgmisel hommikul läksid tublimad sportlased mööda promenaadi hommikujooksu tegema, enamik piirdus siiski pigem hommikuujumisega. Lisaks nõudis hommik veits orgunniga tegelemist, et ööseks purjekale pesa leida. Olin nimelt juba mitmel päeval teinud järjekindlalt telefonikõnesid Luštica Bay sadamasse, kust ei osatud kunagi öelda, kas vaba kaikohta meie soovitud päevaks tekib. Samal hommikul helistades sain ikkagi kuulda, et Hello, lady, I am sorry lady, but the marina is full. Tuli leida plaan B. Tuvastasime soodsa asukohaga lahesopis mingi restorani , kes oma klientidele poikohta ja paadiga kaldalevedu pakkus. Saime laua ja poi bronnitud (eelnevalt hoiatati, et maksta saab ainult sulas, aga seda olid nutikamad ehk me kõik üksjagu kaas võtnud) ning võisime taas rahulikus tempos kulgema hakata. Kuna saime sellest kitsast lahesopist välja, läksid ka tuuleolud stabiilsemaks ning purjetamist soosivaks. Kui sihiks olnud lahesoppi kohale jõudsime, oli üksjagu jahte juba kogunenud, mitte enam üllatuslikult ka poolakad. Abivalmis noormees paadiga tuli ja assisteeris meid poi külge kinnitamisel ning leppis kokku aja, millal meid restorani vedada. Enne jõudsime veel ujuda ja päikest, veini ja õlut võtta. Restorani jõudes olid kõrvallauas ees juba poolakad.
Menüü osutus pigem mõttetuks brošüüriks - selle asemel käis kelner laua kõrval demonstreerimas, milliseid kalu neil on ja siis sai ise endale ihaldusväärse mitme inimese peale välja valida. Nipet-näpet oli võimalik ka menüü põhjal tellida. Eriti hea oli magustoit, kuigi kalasõbrad olid vist oma kalast rohkem vaimustuses. Peale õhtusööki viis noor paadimees meid vaatamata saabunud pimedusele ilmeksimatult õige jahi juurde. Kuna muud targemat teha polnud, jätkasime jookide degusteerimist, mis päädis lõpuks sellega, et mehed eesotsas kapteniga jäid pikalt Esimese Stuudio tasemel arutelusid pidama ning kapten kippus keset ööd lausa laulu üles võtma. Minust kaasalauljat polnud, mistõttu lõpetasin selle laulupeo otsustavalt ära. Loodetavasti ei pälvi selle eest aasta kultuurivaenlase tiitlit.
Hommikul sai otse jahilt merre hüpata ja kosutava supluse teha, mis isegi võimaliku väikese pohmelliriisme kõigilt potentsiaalsetelt kandidaatidelt minema pühkis. Väljasõiduga sai taas rahulikult molutada, sest Budva sadamasse oli õnnestunud edukalt e-maili teel kaikoht broneerida. Ilm oli taas kena, päikseline ja soosis rahulikus tempos purjetamist, päevitamist ja veinitamist. Ajaviiteks tegime ka juba purjetamisreisidel traditsiooniks saanud viktoriini, et tekitada intellektuaalset arutelu.
Budva sadam pole üldiselt kiita. Positiivne on see, et koha sai bronnida, kõik kokkulepped toimisid ning tuldi ka kenasti kaile vastu otste kinnitamisega aitama. Aga abimees oli ise täiesti ebaprofessionaalne, mistõttu ta külgtuules meil sildumist kuidagi lihtsamaks küll ei teinud. Vööripõtkur pidi pidevalt täiega huugama, et purjekas kuidagi otseks saada. Aga see polnudki sadama suurim probleem. Taas oli ikaldus vetsude ja duššidega, mis väidetavalt juba kuu aega remondis olid, aga pole kindel, kas neid üldse seal oli. Ei jäänud muud üle, kui enne õhtusöögile minekut purjekal järjekorda võtta ja seal veepaagid tühjaks lödistada. Enne seda tegime aga linnatuuri, milleks mul eriti suur motivatsioon oli, sest käekott andis otsad ning oli vaja reisi väärikaks jätkamiseks uus shopata. Budva vanalinn on väga väike ja õigupoolest ta väga vana polegi, vaid on peale maavärinat eelmisel sajandil algupärasel kujul taastatud. Aga seetõttu on ikkagi hoitud sellist ägedate kitsaste tänavate joont, kust leiab nii õdusaid baare-restorane, kui ka minu suureks rõõmuks kotipoode. Lisaks kotile jäid kuidagi näppu ka kuldsed sandaalid. Istusime korraks drinkide võtmiseks maha ja plaanisime seejärel ujuma minna, kuid ootamatult hakkasid pilved kogunema, tuul tõusma ja kuskil müristama. Läkski niipalju jahedamaks, et minusugune külmavares jättis ujumise vahele. Mõned olid siiski vapramad. Vahepeal olid ka poolakad kohale jõudnud ning meie kõrvale kaikoha saanud.
Õhtusöögil eksperimenteerisime mingi kohaliku veiniga, mis polnud suurem asi. Seni olime palju paremaid kohalikke veine saanud. Toit oli vist OK, aga mingit eredat mälestust sellest pole.
Peale õhtusööki kolasime veidi veel rahvarohketel vanalinnatänavatel ning leidsime ühest hämarast tänavast eriti ägeda baar-restorani. Esialgu kelneriga vaba laua osas läbirääkimised ebaõnnestusid, kuna see väitis, et sisehoovis, kus suuremad lauad olid, saab ainult õhtusöögiks laua, kuid me olime ainult joogi peal väljas. Siis aga nägi tänava ääres, kuhu polnud üheksast lauda võimalik tekitada, meid restorani omanik ja lõi korra majja - ilmselgelt ei tahtnud ta üheksat janust koos rahaga minema lasta. Teatas, et see on tema restoran ja tema otsustab ning nii me saimegi suure laua sisehoovis.
Võimalik, et tegime suurema käibe kui õhtustsööjad, sest jäime ikka viimaste lahkujate hulka. Tuiasime veel veidi rannapromenaadi mööda ja põikasime mõnele kõrvaltänavale, aga liiga sügavat muljet Budva kokkuvõttes ei jätnud.
Hommikul siiski sealt varavalges minema ei kiirustanud. Otsustasime, et teeme hommikusöögi mõnes rannapromenaadi-äärses kohvikus, aga enne seda otsustasin veel korra Luštica Bay sadamat telefonikõnega pommida. Ning oh imet, seekord peale ca 5 min telefoni otsas ootamist ja vaikuse kuulamist lõpuks great success ehk et tõestust said kõik need õilsad sõnakõlksud, et järjekindlus viib sihile või kunagi ei tasu alla anda. Kaikoht bronnitud, võisime veel rahulikumalt kulgema hakata, sest ees ootas suhteliselt lühike distants. Tegime rannabaaris veel enne hommikusöögi manustamist väikse supelungi ning peale hommikusööki suundusime poodi varusid täiendama.
Idüll jätkus merel peaaegu ideaalsete tuuleoludega, mis võimaldasid ka groodi heisata. Viimane nõudis küll mõningat rüselust, mis liiga idülliline välja ei paistnud. Aga vähemalt said kõik purjetamise ilupildid ära vormistada.
Sadamasse saabumine oli peaaegu täiuslik. Kaile vastutulnud noormees tegi ka omalt poolt kõik õigesti ja sadam ise ning lisaks sellele ka kogu väikelinn (mida nimetati Marina village) nägi ilus, uus ja läikiv välja (AI andmetel valmis kogu see kaunidus 2018). Õigupoolest hakkas see veidi ulmefilmilik tunduma, sest kõik oli inimtühi, kuigi sadamaäärne promenaad oli ääristatud poodide, restoranide, pagariäride jms asutustega. Esimesi inimesi nägime rannas, mis osutus paraku ühe viietärnhotelli private beach'iks. Avalik rand oli fancy promenaadi teises otsas, seega tegime nauditava jalutuskäigu, tuvastades ära ka üsnagi glamuursed duširuumid ja vetsud. Randa viiv tee oli juba ootuspäraselt ilus ning rand ise küll Montenegrole omaselt kivine, aga kogu reisi parim mu meelest. Vesi oli sama täiuslikult puhas kui promenaadiäärsed prügikastid, mida hommikuti lapiga läikima nühiti.
Rannast naastes hakati tasapisi meie teele ka inimesi poetama - kes istus restoranis, kes oma luksusjahil - ikka kuidagi kahtlaselt staatiliselt nagu oleksime arvutimängus. Õhtusöök oli ka põhimõttelisel täiuslik nii toidu, restorani disaini, vaate kui teeninduse poolest. Ühesõnaga, kõik jätkuvalt väga kahtlane. Õhtu lõpetuseks otsustasime käivet teha majaka all olevale baarile ning alles siis hakkas tunduma, et äkki ikkagi on tegemist päris inimestega, kuna baarmenid tundusid meie saabumisest pigem pettunud. Ilmselt lootsid juba õhtule saada, aga nüüd pidid veel jooke šeikima hakkama.
Hommik jätkus sama idülli rütmis.
Väike hommikune jalutuskäik koos suplusega ning siis mõnus kohvikus naudisklemine. Suu ammuli jäime vaatama linnakese avalikku vetsu. Nägi välja nagu luksushotellis - puhtusest läikiv, meeldivalt lõhnastatud ning kraanikausside vahele oli elav orhidee lajatatud. Kiiret Luštica Bays sadamast lahkumisega polnud, sest Tivati sadamasse oli kaikoht broneeritud.
Samas teel Tivati lõpuks ikka sõitsime veidi mootoriga, et mitte liiga hilja kohale jõuda, sest tuul oli nõrk. Kuigi sadamaga sai proua raadiosideoperaator kenasti ühendust ning bronniga oli ka kõik korras, oli sadamasse sisenemisel siiski kerge ärevus, et kuidas me kuskil mingit viipavat tüüpi märkame, sest tegemist on väidetavalt Euroopa suurima jahisadamaga. Imekombel siiski silmasime kätega vehkivat meest, kes meid asjatundlikult ka sildumisel assisteeris. Aga sadam oli tõesti megasuur ning meie ligi 16-meetrine paadike nägi seal ikka üsna närb välja. Sadam kubises superjahtidest, muuhulgas seisis seal 200 miljonit maksma läinud Black Pearl (google või AI andmed; fotodel see kolme megakõrge mastiga).
Sadamakontorisse jõudmiseks tuli pool linna läbi käia. Ning päris pikk maa oli ka randa ujuma, aga tänu sinna minekule nägime veidi ka sellist tavalisemate inimeste Tivati, sest sadamaala on orienteeritud rikkuritele. Nimetatakse isegi Montenegro Monacoks vms. Peened restoranid, luksusbrändide butiigid jne. Et normaalse hinnaga õhtusöök saada, astusime glamuurialalt paar sammu eemale. Seal oli juba selline restoran, mis 9 inimese peale piisavalt elavnes ja meile kiiresti vaba laua leidis, kuigi meie eesolevale paarile oli just öeldud, et vabu laudu pole. Mul vist oligi selles restoranis kogu reisi parim toiduelamus (Luštica Bays oli vist sama hea, aga sealne atmosfäär panigi juba perfektsust eeldama). Kui Luštica Bays olime korraks poolakad maha raputanud, siis Tivatis olid nad taas kohal ning samas restoranis - kusjuures pole linn, kus oleks vaid üksikud restoranid.
Peale õhtusööki viskasime veel pilgu glamuurile ning suundusime oma vähemglamuursele purjekale unejooke võtma.
Tivati sadam on varustatud väga viisaka vetsude ja duššide kompleksiga, nii et hommikul tegid peaaegu kõik, kellel rohkem juukseid, korraliku peapesu. Keegi vist viitsis isegi randa ujuma kõmpida. Kuna oli viimane hommikusöök purjekal, tegelesime ülejääkide hävitamisega. Kuigi ees ootas väga lühike distants ning enne 16 polnud soovitav Kotori sadamasse jõuda, olime sunnitud siiski 12 minema tõmbama, sest sellised olid sadama reeglid. Hoidsime madalat tempot ning tegime väikse vaatamisväärsuste tuuri, et heita lähem pilk Perasti linnale ning selle ees olevale kahele saarekesele, kus ühel on kirik ja teisel klooster. Väga maalilised vaated.
Ikka veel oli sadamasse sisenemiseks liiga vara. Tegime järjekorras seismise vältimiseks tanklapeatuse ära. Õnneks ikka saime kütust, kuigi alustuseks hakkas naljahambast tanklaonu meile kärbseid pähe ajama. Tanklast sõitsime ankurdama - see oligi veel purjekal järeleproovimata varustus. Lisaks sellele ei proovinud me kordagi kummipaati ning selle päramootorit ning hiljem tuligi välja, et õigesti tegime, kuna päramootor tegelikult ei töötanudki. Poleks see restorani paadimees meid kaldale ja tagasi vedanud, oleksime ennast seal oimetuks sõudnud. Ankru õnneks saime väikse rüseluse kaasabil liikuma. Plaan oli teha enne sadamat ujumispeatus, sest sadama lähistel ei tundunud vesi kõige puhtam, arvestades, et sadamas vetsusid polnud ning meile anti soovitus kasutada purjeka tualetti, kuid kraane mitte sulgeda...
Kohe vette hüpata ei riskinud, sest peakohal luurasid äikesepilved. Väikse sabina vihma isegi saime, aga katuse all istudes see palju meid ei seganud. Nii kui päike taas välja tuli, hüppasid agaramad vette. Ma võtsin küll kohatult kaua hoogu, aga ära käisin ja õigesti tegin. Väga mõnus oli ning kuna päike paistis ja tuul lõppes, siis ei pidanud isegi kananaha tekke pärast närveerima.
Sadamasse sõidu ajastasime selliseks hetkeks, kui purjekarendimehed ka juba kail toimetamas ja abikätt ulatamas olid. Ega nad meiega liiga palju ei tegelenud, aga kapten oli meil ise piisavalt tasemel. Mida ei saanud nii mõnegi peale meid saabunu kohta öelda. Mõne pusimist vaatasime ikka kerge põnevusega.
Saatsime ülejäänud kamba juba söögikohta otsima ning jäime ise ootama, et keegi tuleks purjekat üle kontrollima. Andis päris kaua oodata, nii et restorani jõudes oli rahval juba üks ring jooke ja eelroad sees. Eks ajas ennastki kiirelt jooma, sest just oli selgunud, et firma, kust olin järgmiseks päevaks bronninud transfeeri Porgorica lennujaama lähedale hotelli, oli meie bronni kogemata ära kaotanud ning ei osanud veel midagi öelda, kas õnnestub meid järgmisel päeval soovitud kohta toimetada. Igaks juhuks kontakteerusin ka hotelliga, et veenduda, et need meie bronni mäletavad. Otseselt nad seda ei kinnitanud, aga seda ka ei küsinud, et kes kurat te veel olete ja mis te meist tahate. Tuli säilitada optimismi.
Tähistasime väikestviisi juba ka meie seltskonna ainsa aafriklase juubelit, kuna restoran üllatas teda omalt poolt koogiga, mis toodi lauda põleva tikuga (vabandasid, et küünalt ei olnud). Peale õhtusööki vanalinnas jalutades trehvasime kokku oma sugulastega ning kutsusime nad purjekale väikesele õhtusele dringile, mis võib-olla nii väike polnudki, vaid pigem ületas pikaajalist stabiliseeritud keskmist.
Hommikul pidime oma ujuva hotellikesega hüvasti jätma ning kottidele pakihoiu leidma. Kaardi järgi kohale minnes leidsime end suveniiripoe eest, aga just see osutuski pakihoiuks - st meie kotid jäeti ühte poenurka vedelema. Kuna aga meie purjeka lukustamata uksest polnud nädala jooksul ükski pätt sees käinud, siis lootsime taas parimale. Tegime ühise hommikusöögi ja siis läksid kõik Kotori peale omapäi kolama sõltuvalt huvidest - shoppamine, vaatamisväärsused, dringid vms. Me Aivariga otsustasime ronida mäe otsa kindlust vaatama. Poolel teel tekkis küll kahtlus, et oleme juba muutunud ebaadekvaatseteks vanainimesteks, kes hakkavad igasuguseid lollusi tegema ning ei anna endale aru, et on vahepeal mõnikümmend aastat vanemaks saanud. Igaljuhul ime, et südarit ei saanud. Kuna aga pileti eest oli makstud, siis üles me ronisime, kuigi pidavalt kritiseerisime oma lolli ideed. Samas vaated olid megailusad, seega ikka väga loll idee ka polnud. Mõnel oli muidugi samal hetkel vaade aperol spritzile, mis pole ka paha.
Mäe otsas jalga puhates sain õnneks ka transfeeri firmaga piisavalt sõnumeid vahetatud ning panime lukku variandi, et meile tuleb järgi üks minibuss+auto.
Mäest alla tulles hängisime veel Kotori erinevates piirkondades ringi, kuid algsest plaanist ujuma minna lõpuks loobusime, sest mere ääres vuhistas ootamatult jahe tuul.
Õhtusöögiks sai taas kogu kamp kokku ning tõmbasime mõnusale purjereisile sisuliselt joone alla. Lõpuks olid kõik pikast päevast või nädalat nii väsinud, et kui peale pooleteisetunnist autosõitu oma hotelli jõudsime (õnneks oli meil bronn seal ikka olemas), siis vajusid kõik oma tubadesse mugavatesse vooditesse tuttu ning dringile minekust asja ei saanud.
Lootsime hommikul enne lennujaama minekut veel hotelli basseinis väikse supluse teha, kuid selgus, et hooaeg on läbi ja basseiniala suletud (selleks päevaks lubati 31 kraadi sooja...). Seega molutasime peale hommiksööki lihtsalt pikalt hotelli terrassil ning 12 paiku sõitsime hüper-super-mega ülerahvastatud lennujaama, kus Montenegrole omaselt oli üks vets, kilomeetrise järjekorraga.
LOT-i lennugraafiku muudatuse tõttu oli meil veel ka tüütult pikk vahemaandumine Varssavis ning kuna ilm oli seal vihmane, et tekkinud ka soovi linna avastama minna. Lõpuks tiksusime mitu tundi business lounges ning püüdsime jälgida, et dringitamine ei ületaks pikaajalist stabiliseeritud keskmist sel määral, et lennule ei lastaks.
Aga tuleb taas tõdeda, et hoolimata kõigest oli väga tore ning kamp on meil hea - riidu ei lähe ja kõik annavad oma panuse reisi õnnestumisesse. Nendega kannataks vist isegi luurele minna. Minu meelest oli Montenegro väga hea purjetamise sihtkoht - distantsid ei ole liiga pikad, sadamad on küll väga varieeruva kvaliteediga ning tuuleolud heitlikud, kuid on ägedalt vaheldusrikas, kliima hea ning meri soe ja puhas, samuti kohalikud inimesed igati toredad.
