Põhjaranniku purjeretke mitteametlik logiraamat

Kuna sel aastal jäi soojadel vetel purjetamine vahele, siis otsustasime teha teoks juba mitu aastat plaanis olnud purjeretke Eesti rannikul. Nädal aega enne retke algust jälgisime hoolega ilmaprognoose ja jõudsime vaheldumisi nii rõõmustada kui murelikuks muutuda (nimelt oli vahetevahel prognoos suhteliselt ebameeldivalt tuuline - kohati isegi prognoositi tuule kiiruseks 15-20 m/s). Reedel oli prognoos kolmeks-neljaks päevaks siiski igati positiivne - tuulekiirus vahemikus 3-5 m/s ja valdavalt päikeseline ilm - nii et otsustasime laupäeva hommikul teele asuda. Lahtiseks jäi sellel hetkel veel see, kui kaugele me purjetame - seda otsustasime vaadata jooksvalt, sõltuvalt ilmaoludest.

Esimene päev: Pirita - Kelnase (22 nm)

Laupäeval kell 12 andsime siis kodusadamas otsad lahti ja võtsime suuna Prangli saare Kelnase sadama suunas. Tuul oli otse tagant ja puhus vaevu-vaevu, nii et teekond Piritalt Aegna läänetipu suunas kulges peamiselt spinnakeri jälgimise tähe all - kord oli see uhkelt tuulest punnis ja siis jälle mitte :), nii et selleks, et mitte päris seisma jääda, andsime aeg-ajalt mootoriga hoogu juurde. Aegna tipu juures vaatasime tõtt 4-5 hülgega, kes meid sajakonna meetri kauguselt huviga seirasid. Sellega sai ka enneaegselt täidetud reisi üks eesmärke - nimelt oli meil plaanis ka hülgevaatlusega tegeleda, kuigi selleks oli plaan minna Malusi saarte juurde, kus mõningatel hinnangutel on võimalus neid vahvaid loomi näha 99.9%. 

Kuna tuul ei tugevnenud ka peale Aegnast möödumist, jätkasime esimest päeva "veinipurjetamisega" Prangli suunal. Kelnase sadamasse jõudes tabas meid esimene väike ehmatus - sadamas ei olnud ühtegi vaba kohta... Tegime kõne sadama telefonil, aga sealt eriti adekvaatset infot ei saanud - "pange sinna kuhu saate". Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - ühe sadamas seisnud purjeka pealt tuli abivalmis mees ja soovitas meil end ühele suurele kahemastilisele soome purjekale poordi kinnitada. Rääkis, et nemad olid eelmise öö seal veetnud ja vaevalt see ka laupäeva õhtul välja läheb. 

Kuna kell oli juba üle viie ja kõht päris tühi, läksime peale otste kinnitamist Prangi Rannarestorani õhtust sööma. Viiest menüüs olnud praest oli tegelikult olemas vaid kolm, nii et õhtusöögiks oli suhteliselt kodune "siga kartuli ja seenesoustiga". Siiski aus ja maitsev roog ning tore oli ka näha, et sellises kõrvalisemas kohas oleval restol kliente jätkub. 

 
Peale purjekale naasmist saabus sadamatasu kasseerima sadama asjapulk, kes oli ilmselgelt kenast suvepäevast viimast võtnud, nii et tema jutust oli suht keeruline aru saada ja tema käsitsi kirjutatud arve oli samuti (vähemalt meie jaoks) loetamatu :). Kuna seljataga oli juba pikk päev vabas õhus ja hämaraks läks juba 10 paiku, siis heitsime ka meie enda jaoks väga vara magama ja külakultuurimajja diskole jäi seekord minemata. 

Teine päev: Kelnase - Malusid - Viinistu (30 nm)

Varasest magamaminekust ja suht askeetlikust asemest tingituna olime hommikul varakult ärkvel ja peale kerget hommikueinet  ja varahommikuse sadamaidülli nautimist lahkusime kell 9 sadamast, võttes suuna Malusi saarte suunas. Ilm oli juba hommikul päikeseline ja soe ning tuuleolud olid vaid õige pisut eelmisest päevast paremad. Spinnaker püsis paar tundi kenasti punnis ja saime ka 2-3 sõlmega edasi liigutud ilma mootori abita. Kuna palju muud tegevust polnud, saime võtta nii päikest kui veini/õlut.

Malusite juures selgus, et seal on tõesti hulganisti hülgeid. Kuna 2/3 teekonnast ootas veel ees, siis üle poole tunni me seal ei passinud, aga nägime selle aja jooksul nii kümmekonda hüljest.

Teekond jätkus vaheldumisi purje ja mootori abil, ning kella 5st jõudsime Viinistu sadamasse. Meri oli kogu teekonna vältel päris tühi - nägime üht kaatrit Malusite juures hülgeid passimas ja hiljem tuli üks purjekas vastu - tühja merd arvestades isegi kohatult lähedalt, kuna soolopurjetaja oli roolimise asemel vist kajutisse askeldama jäänud. Viinistu sadam oli võrreldes Kelnasega ... eee ... täiesti võrreldamatu - seal seisis üks pujekas ja üks kaater (mõned kummipaadid ka), nii et seal oli küsimus pigem selles, et millist poid endale valida :). Samas on Viinistu sadamas üsna hea restoran, lisaks võimalus saunatada.

Kolmas päev: Viinistu - Kaberneeme (23 nm)

Ärkasime enne kaheksat kajutikatusele trummeldava vihma saatel ja seekord võtsime linnupetet hotellis, kus 5eur per nägu sai buffet hommikusööki. Sel hommikul oli ka otsustamishetk - kuna kolmapäevaks lubasid kõik ilmaennustajad nagu ühest suust paduvihma ja rajutuult, siis otsustasime teisipäevaks Tallinna tagasi jõuda (seega jäi sel korral ära Vergi sadama külastus). Teele asumise hetkeks oli vihm otsa lõppenud ja varsti tuli ka päike välja. Teekonda võiks jällegi sobida kirjeldama termin "veinipurjetamine". Kerge vihmasabin tabas meid vaid pisut enne kohalejõudmist. Kaberneeme sadam meenutas meile Horvaatia omi - küll mööndusega, et see on nii kümme-kakskümmend korda väiksem - nimelt on see 2015.a renoveeritud ja näeb kena ja hubane välja. Pisuke jalutuskäik külavahel/rannas ja asusime einestama kuulsas OKO restoranis. Ilmselt sadama kergest sarnasusest Horvaatia omadega valisime üheks söögiks sinimerekarbid, mis maitsesidki samahästi kui lõunamaal :). Ka kõik muud road ning teeninduski olid esmaklassilised, nii et pole ime, et kohta kiidetakse.

Neljas päev: Kaberneeme - Pirita (33 nm)

Seekord ei saanud me nii vara startida kui eelmistel päevadel, kuna WC ja duširuumi võtmed sai ära anda restorani ja kuna avatakse see kell 11, siis töötajad ilmusid välja kuskil 10-st. Samas sai proua kasutada juhust vaikses üksiduses rannal päevitada. Kui Horvaatias saime "päriselt" purjetada nii viimase tunni, siis seekord terve viimase päeva. Nimelt oli tuul oluliselt tugevam kui eelmistel päevadel, nii et see tekitas meil pisikese ehmatuse juba sadamast lahkumisel - kuna meie purjeka manööverdamisvõime on tänu väikesele päramootorile küllaltki kesine, siis see, pluss vähe ruumi, pluss tuul tekitas suht napika (muuli riivamisest jäi vist max paarikümmend sentimeetrit puudu). Aga tuul oli sobivast suunast, nii et peale Kaberneeme poolsaare otsa ja Koipsi saare vahelisest kitsast farvaatrist mootoriga läbitulekut tõmbasime purjed üles ja kiirus tõusis üsna koheselt 5 sõlmeni. Seda pidu jätkus pisut üle tunni - Muuga lahte jõudes kadus tuul praktiliselt hetkega... Kusjuures just sel hetkel kohtusime ühe teise purjekaga ja tõenäoliselt mõlemad püüdsid teisele näidata, kui väledad purjetajad nad on. Näidata õnnestus pigem ühel kohal seismist... 

Peale pisukest ootamist tõusis tuul uuesti, aga seda paraku teisest suunast - nüüd puhus ta meie sihti arvestades täpselt vastu... Niisiis läks krüssamiseks ehk maakeeli sik-sakitamiseks - algul suund Muuga sadamale peale, siis Prangli suunas, siis Rohuneeme, jälle Prangli jne. Lühidalt öeldes oleks algse tuule jätkumisel kulunud Muuga lahe läbimiseks ca 3 tundi, aga nüüd läks ca 4.5 tundi (loomulikult tähendas see ka, et tegelikult läbisime selle päevaga kokku tervelt 42 nm). Peale Aegnat oli tuule selline suund aga täiuslik, nii et sealt Piritani tulime napi 2 tunniga. Kogu selle aja aga tuul muudkui tugevnes ja lained kerkisid (silma järgi hinnates olid need nii Muuga kui Tallinna lahes 0.5-1m), nii et purjekas oli kogu aeg kenasti kreenis ja kapten rõõmus (kapteni proua aga pisut murelik, et kas mitte liiga kreenis ei ole).

Kodusadamas ei olnud vastuvõtt just kõige sõbralikum - vahetult peale otste kinnitamist tuli korralik vihmavalang. Päeva kokkuvõttes olid hinnangud päevale erinevad - kapten oli väga rahul, kapteni proua aga arvas, et selliste ilmaoludega oleks teekond pidanud olema vähemalt poole lühem (vist ei saanud piisavalt veini juua  - nn veinipurjetamise päevadel ta kuivale maale ei kiirustanud). Kokkuvõttes jäime aga mõlemad väga rahule!

Andaluusia kevad 2017

Viimasel ajal on saanud tavaks oma reisidest ikka väike ülevaade kas siis jooksvalt anda või hiljem kokkuvõte teha, mida nähtud, mida tehtud. Hispaania ei kõla just üleliia eksootiliselt, olles vist eestlaste hulgas üks populaarsemaid reisisihtkohti, ning eks oleme me ka ise seal rohkem kui korra juba käinud. Seekordne nädalane reis viis meid Andaluusiasse, kus mina aastaid tagasi juba rannapuhkust veetmas käinud, aga Aivari jaoks oli see veel läbikäimata piirkond. Seekord siis aastaajast tulenevalt mitte rannapuhkus vaid pigem nagu kultuurireis. Mis siis olid reisi highlight’id sellises väheeksootilises sihtkohas? Esimesena tuleb selle reisiga muidugi meelde snorgeldamine hotellitoa vannis… Võimalik, et olen ainus inimene, kes sealses vannis on snorgeldanud… Kalu oli mõistagi ootuspäraselt vähevõitu – õigupoolest ei näinud ühtegi. Aga mingit veinikärbest uppumas õnnestus isegi läbi maski näha. Veidra loo tagamaa on see, et kuna mulle sellise tavapärase snorgeldamismaskiga sulistamine kuidagi ei sobi, siis otsustasin Hispaania suurest spordipoest osta endale special memmekate maski, millega oleks hea mugav edaspidi kalu vaatamas käia. Aga et mitte seda ilma asjata mööda maailma ringi vedama hakata, üritasin kohe samal õhtul ära testida, kui hästi see toimib. Ainus võimalus veekindluse testiks hotellitoa vann. Fototõestust ei esita, sest ma sel pildil muud riietust peale maski ei kanna.

Ülejäänud puhkus oli pigem tavapärane – iga päev vähemalt 20 km mööda linnatänavaid või loodust ringi traavimist ja vaatamisväärsuste (mille hulgas prevaleerisid mõistagi igasugused kirikud, aga ka mõned härjavõitlusareenid jms) vaatamist. Tegelikult oli minu esmane huvi Andaluusias käia läbi El Caminito del Rey matkarada. Aastaid tagasi, kui Andaluusias käisin, siis sinna kedagi ei lubatud, ainult ekstreemsportlased käisid salaja kuristiku kohal ukerdamas. Aga nüüdseks on kuristiku kohal kulgev matkarada ära renoveeritud ning turvaliselt läbitavaks muudetud. Ühesõnaga see koht oli minu „Kohad, kus kord elus tuleb kindlasti ära käia“ nimekirjas ning nüüd siis õnnestus linnuke kirja saada. Oli sama äge kui piltide/videote järgi ette kujutasin. Kõigile antakse seal ka kiiver pähe, kuna kaljude küljest võib midagi pähe pudeneda, aga me millegagi pihta siiski ei saanud. Tegime mõne kaevuri-endli ka.

Looduse suurepärase kätetöö parimad näited olid veel Nerja koobas ning Gibraltari mäe otsas asuv St Thomas’e koobas. Esimesele neist kuulub au majutada väidetavalt maailma kõrgeimat stalagmiitidest ja stalaktiitidest moodustunud sammast ning koobas ise oli ka suurim ja kõrgeim, mida külastanud oleme.

Gibraltari koobas seevastu säras edeva diskoteegiliku valgustusega, sest koobas ongi võetud kasutusele kontserdisaalina.

Looduse ja inimese koostöös on sündinud ka väga vaatamisväärne linn Ronda. Ehitatud vanal ajal, kui vaenlased kõikjal varitsesid, kõrge kalju otsa, et vaenlastel võimalikult raske ligi pääseda oleks. Tänaseks on ligipääsu niipalju lihtsustatud, et turiste voolab sellisesse Pärnu-suurusesse linnakesse hordide kaupa. Aga tasub käia – nunnu vanalinn ning põhiatraktsiooniks olev meeletult kõrge vana sild kaljulõhe kohal. Juhtusime kas kaunil kevadisel ajal, kui õuna- ja/või kirsipuud õitemeres ilutsesid. Ei saanud jätte nn silla-endlit tegemata.

Toredad vanalinnad olid ka teistes linnades, mida külastasime: Sevilla, Granada, Malaga, Gibraltar. Granadas oli põhieesmärk üle vaadata kuulus Alhambra, mis jällegi ei petnud ootusi.

Sevillas tegime lisaks pikale ja põhjalikule linnaekskursioonile ka ekskursiooni (giidiga) härjavõitlusareenile. Võitlust parajasti ei toimunud, nii et saime härgade ja toreadooride asemel ise areenil ringi tatsata ja rahulikult endleid teha.

Üüratu suure peakatedraali juurde jõudsime aga nii hilja, et järjekorra pikkust vaadates tundus, et enne sulgemist me sisse ei pääse. Seega tegime ainult ringi ümber maja ja arutlesime, et miks nad küll kunagi sellist suurushullust põdesid.

Väga hea mulje jäi Malagast, kus on jalakäijatele palju meeldivaid jalutamiskohti loodud nii vanalinna kui ranna äärde ja sadamapiirkonda.

Päris rannailma veel polnud, aga mõnus oli siiski juba välikohvikustes/restoranides aega veeta (kuigi üks tõenäoliselt põhjamaa turist juba ka päevitas rannas). Kuigi 2 päeva enne meie saabumist oli linna tabanud tromb, mis linna täielikult üle ujutas ning isegi mõne tänava minema uhtus, olid meie saabumise ajaks kenasti kõik tagajärjed likvideeritud. Samas, kui paar päeva varem oleks meie rendiauto saanud hotelli maa-alusesse garaaži ära uputada. See garaaž oli aga ka kuiva ilmaga paras väljakutse – see oli nii väike ja kitsas, et sõita tuli nii, et auto ja seina vahele jäid mõned millimeetrid mitte mõned sentimeetrid. Aivaril on õnneks täpne silm ja kindel käsi.

Aivari kindlat kätt ja täpset silma läks ka vaja, et Juzcari nimelisse linnakesse sõita, kuna sinna viis päris kitsas ja kurvine mägitee. Linn on kuulus selle poolest, et Smurfide filmi jaoks värvis Disney filmikompanii kogu linna seni valged olnud majad helesiniseks, ning seejärel sai seni aastas mõnda üksikut turisti näinud linnast popp vaatamisväärsus, mistõttu lasid kohalikud majadel siniseks jäädagi.

Ühel päeval lipsasime ka Schengenist välja ning käisime Gibraltaril. Põhiatraktsioon on seal see mägi koos oma ahvide, juba varem mainitud koopa ja erinevate sõdade aegsete tunnelisüsteemidega mäe sees. Mäe otsa saamiseks on mitmeid võimalusi – köisraudtee, minibuss, takso… Meile tundus kõige lihtsam jalgsi kapata (päeva kilometraažinorm oli ka nagunii vaja täis saada).

Kokkuvõtteks on Hispaanias ikka tore käia: hea kliima, ilus loodus ja õdusad linnad, mis aga iga veinisõpra kõnetab – odav vein tundub justkui inimõigus olevat: kaas veini 1.8-2.5 EUR. Ja kui oleks võib-olla veel nädala kauem olnud, siis oleks igas hotellis hommikusöögiks pakutavat suurepärast saiakestevalikut jäänud mõneks ajaks meenutama ka kasvanud kehakaal.

3 tundi Los Angeleses

Juba lennul Maui'lt LA-sse hakkas sisseelamine Eesti kliimasse - lennukis oli nii külm, et vaatamata jopedele ja kahele peale võetud tekile oli ikka külm. Kuna sama külmaks oli konditsioneeritud ka LA lennujaam, siis pidasime paremaks tunde lennujaamas passimise asemel bussiga linna sõita ja vaadata üle kuulus Hollywood boulevard. Ega LA ilmgi Eestit palju ei ületanud - maandumisel oli 8 kraadi sooja, olgugi, et päeva peale tuli tänu päikselisele ilmale ikka lõpuks 17 ära. No õnneks olid meil jällegi joped, kuigi paljude meelest oli ikka T-särgi ja lühkari ilm. Aga muidu oli tore hängimine. Spetsiaalselt Laurile mõeldes, kelle sünnipäeva me kalendrit omamata siiski täiesti häbiväärsel kombel maha magasime, pildistasime üles ka Chuck Norrise tähe tänavasillutises.

Jõulud nagu jaanipäev

Jõululaupäeva hommikul alustasime tavapärase Tallinn-Rakke marsruudi asemel teekonda Big Islandilt Mauile. Alustuseks enam-vähem Tallinn-Rakke otsaga võrdne autosõit ning siis jälle see 9-kohalise lennukiga lend. Olin küll esialgu pessimistlik nähes lennujaamas üht väikelast, prognoosides, et tõenäoliselt karjub ta terve tee ning mõne korra ka oksendab, sest see väikelennuk aeg-ajalt läheb ikka lappama, ning kui keegi peaks nii väikses suletud ruumis oksendama, siis teeks seda solidaarsusest mina ka. Õnneks oli mu prognoos seekord ebatäpne ning ainult see läks täppi, et laps tuli meiega samale lennule. Ühesõnaga lend kulges kaunilt.

Mauil võtsime seekord rendiauto asemel liinibussi (st mitte rendile, vaid lihtsalt sõitsime Kahului lennujaamast Lahaina linnakesse). Bussisõidul pakkus põnevust ühe vanamehe jälgimine, kes alustuseks põuest lapiku võttis ja üritas sealt veel viimaseid tilku välja pigistada. Muide, siinkandis on mõne inimese puhul raske otsustada, kas tegemist on vana hipi või asotsiaaliga - see vist oli siiski hipi poole kaldu, kuna kuulas nutitelefonist mussi ja lõi jalaga rütmi kaasa. Järgmiseks hakkas ta oma oste üle vaatama - vist oli ostnud jõulukinke, nii et rüseles tükk aega siltide eemaldamisega. Lõpuks haaras taskust võimsa väitsa, et tõrksast sildist jagu saada. Kokkuvõttes jätkus tal mingit intensiivset asjatamist kogu tunniseks bussisõiduks.

Lahainasse olime korra juba varem ka põiganud, nii et tutvusime vaatamisväärsuste ebapiisavuse tõttu veidi kohaliku kaubandusega. Õhtuks aga olid meil piletid luau’le, mis on Hawaii traditsioonilise hulatantsu etendus koos sinna juurde käiva ohtra traditsioonilise söögi-joogiga. Alustuseks saime kaela lillepärjad ja kätte Mai Tai klaasid. Rahvast oli ca 500 ringis, nii et kauni mereäärse õhtupäikese käes alustuseks lihtsalt jooke nautides ja rahva kogunemist oodates meenutas see vabaõhumuuseumi jaanipäeva (muuhulgas said mõnes aianurgas huvilised proovida mingeid traditsioonilisi murumänge vms). Aga üldiselt oli väga hästi korraldatud üritus, sh ca 500 inimese toitlustus, nii et kuskil ei tekkinud mingit rüselust. Söögid olid põnevad ja head, aga kogus oli küll meeletu, kui oli huvi kõik erinevad toidud ära proovida. Aga õhtu nael oli mõistagi tantsuprogramm  - täiesti uskumatu puusade töö! Ühesõnaga, oli küll ebatraditsiooniline, kuid väga äge jõuluõhtu.

Lõpuks saime veel tänaseks hommikusöögiks kaasa banaanipirukad, mis osutus eriti tänuväärseks, kui selgus, et jõulupüha hommikul on Starbucks suletud. Nautisime siis banaanipirukaid ja esmakordselt elus McDonaldsist ostetud kohvi ookeanikaldal istudes. Päeval loivasime veel mööda linnakest ringi, vedelesime rannal ja kogemata ka shoppasime - nii võib juhtuda, kui inimesel on liiga palju vaba aega ja mõnes vähestes avatud baarides järjekord uksetaga (kui õlut või veini ei saa, ostad kompensatsiooniks nt särgi või seeliku…)

Peale õhtusööki (vedas ajastusega - ei pidanudki järjekorras ootama) sõitsime liinibussiga lennujaama, kus selgus, et  kahetsusväärsel kombel jääb meie lend vähemalt 2 tundi hiljaks, aga kusagile siit enam minna ka pole. Klõbistan siin lennujaama ees pingil konutades.

Vannipäev

Täna ei viitsinud enam mingit pikka sõitu ette võtta ja püüdsime leida lähikonnas võimaluse päikest võtta ja ujuda. Rannik on siin küll kaunis, aga ujumiseks sobilikku randa vähevõitu. Kuid kuulsime nii oma võõrustajatelt, kui suvalistelt inimestelt, kellega kohtusime hommikul kauneid rannikuvaateid ja võimsat lainetemöllu vaadeldes (ameeriklased ju hüppavad kohe ligi ja kukuvad suhtlema), et mitte kaugel on looduslik termaalveebassein (isegi nagu väiksem järv), mis on ookeaniga pisut ühendatud, nii et vesi on ka kergelt soolane, kuid umbes 37 kraadi. Niisiis läksime vanni. Kuna seal oli nii mõnus solberdada, siis jäime peaaegu terveks päevaks. Kuna vesi oli imeliselt selge ja ilmselt ka paljud kalad armastavad sooja vett, siis mina nägin seal ujumisprillidega ujudes vaat et rohkemgi erinevaid värvilisi kalu, kui senistel snorgeldamistuuridel. Ühesõnaga, väga chill päev oli, aga õhtu möödub pakkimise tähe all, sest homme lendame tagasi Maui'le.

Soovime kõigile ka kauneid pühi ja maitsvaid jõuluroogi! Me siin üritame jõululainele saada autoraadiost jõululaule kuulates ja teeäärsete majade aedadesse topitud lumememmi, põhjapõtru ja jõuluvanu vahtides. Mõni on ka oma auto ohjeldamatu jõulumeeleoluga üle valanud. Ning isegi ühe lühkarites jõuluvana oleme juba ära näinud.

Üsna pilvine rannapäev

Ega meie esmane eesmärk paari randa minekuks polnudki pruuniks saamine, vaid ranna kui vaatamisväärsuse vaatamine. Nimelt asub siinkandis haruldane roheka liivaga rand. Värv on jälle seotud vulkaaniga - keda huvitab täpne põhjus/päritolu, saab wikipeediast lugeda. Tee randa oli kui offroadi-sõprade unelm, aga kuna me kukkusime koonerdama ja neliveolist ei rentinud, siis viskasime edasi-tagasi ca 6 km tallataksoga. Tore matk ja äge rand. 

Algul tundus, et polegi kuigi popp vaatamisväärsus, sest marssisime uhkes üksinduses, aga tagasiteel tundus, nagu oleks tegemist palverännakuga. Olime lihtsalt jälle keskmisest turistist varajasemad. Ranna lähedal asub ka USA kõige lõunapoolsem punkt. Rahvast seal küll tungles, aga kummalisel kombel polnud seal mingi vastavasisulist sammast, silti vms, mille taustal turist saanuks endast pilti teha. Selle puudumist korvasid mõned poolearulised kõrgelt kaljult vettehüppamisega, kuigi oli ohjeldamatul pandud püsti silte, mis seda keelasid ja suure ohuga ähvardasid. Aga teatavasti on ju hea pilt endast väärt rohkem kui elu. Me siiski vettehüppest loobusime - meie eas muutub inimene juba araks (noh, et kui on keelatud, siis äkki saab trahvi).

Edasi suundusime vaatama musta liivaga randa. Kui pildilt tundub, et on muld vms, siis tegelikult ikkagi nagu peeneteraline liiv, mis jällegi vulkaanilist päritolu. 

Ühes kohas muidu suhteliselt tühjal rannal tungles suurem rahvamass ja sähvisid fotokad.

Järelikult midagi vaatamisväärset, nii et imbusime ka ligi. Rannal vedeles kaheksa suurt kilpkonna.

Vedelesime rannal paar tundi valdavalt pilve võttes, aga miskipärast võttis ka pilv mõnest kohast naha lausa punaseks. Hiljem veel kilpkonni üle vaatama minnes ilmnes, et üks neist töötas seal vist osalise koormusega ja tema tööpäev oli juba lõppenud, aga kõik teised olid endiselt peaaegu staatiliselt samadel kohtadel.

Peale õhtusööki Volcano külas põikasime läbi veel ka vulkaanihuviliste kokkutulekult ehk et sõitsime vulkaanideparki, et näha mis seal pimeduse varjus toimub. Mõistagi ei läinud me uuesti sellele 16 km matkale, aga sõitsime vaatama seda kraatrit, mis päeval tossas. Juba kogenenud rahvahulga põhjal võis järeldada, et näeb midagi enamat kui päeval ning tõepoolest - laava hõõgumist oli näha juba üle rahvamassi, lisaks paistis kätte, et kraatri põhjas tõesti midagi punakat pulbitseb. Tasus minna, sest päris eriline vaatepilt - nagu põrgukatel.

Jätkame tutvumist Big Islandiga

Täna suundusime avastama Hawaii suure saare kaunist ida- ja põhjarannikut. Loodus on siin ikka väga vaheldusrikas - vahepeal sattusime justkui alpiaasadele, siis jälle troopilisse vihmametsa. Rääkimata sellest, et suur osa saarest moodustavad laavaväljad (eilsed pildid), mis kohati meenutavad ka mullatöid. Aga täna külastatud kaljune rannik pakub suurepäraseid vaateid.

Lisaks põikasime ühte rannaparki, kus lisaks omapärasele maastikule saime jälgida ka laine möllamist.

Lisaks jälle ka koskede vahtimist, millest üks oli päris kõrge. Lisaks vohas koskede ümbruses rikkalik ja lopsakas taimestik, nii et oli nagu botaanikaaia külastus ka.

Ilmaga vedas seni, kuni käisime vaatamas kohti, mida näha tahtsime, kuigi vahepeal teel olles saime ka veits vihma. Aga päeva lõpuks, kui poes varusid täiendamas käisime, jäime ikka paduka kätte ja olime sunnitud veelompide vahel kepseldes autosse jooksma.

Lõpuks ka üks kummaline vaatepilt, mille üle oleme imestust avaldanud kõik eelnevad päevad, aga täna siis sai pilt ka tehtud. Mis värk ikkagi on nende kukkedega, kõigi vaatamisväärsuste juures asuvates parklates? On nad palgalised parkimiskorraldajad või valvurid?