Minu Itaalia perekonnaga Lõuna-Prantsusmaal

10 aastat tagasi moodustunud nn Itaalia perekonnast olid küll osad liikmed erinevatel põhjustel vähemaks pudenenud, nii et seekord veetsime villapuhkuse Prantsusmaal 7-liikmelise kollektiivina, kuid melu ja actionit jätkus siiski ka selleks korraks. Tuleb möönda, et 10 aastat vanemana me veel 10 korda rahulikumad ei ole  

Meie nostalgiahõngulise ühise reisi algus ei olnud enamiku jaoks just liiga lihtne: 

Armin liipas kohale karkude najal, sest oli paar päeva enne reisi hüppeliigesevigastuse saanud (mainin kohe ära, et kargud ei takistanud tal mööda mägesid ja matkaradu koos teistega turnimast).  Airi pidi seetõttu terve pere tavaari praktiliselt üksi järgi vedama. 

Keidi ja Urmas jõudsid Prantsumaale paar päeva enne ühise villapuhkuse algust ning sattusid sellisesse AirBnB korterisse, mida polnud pikka aega koristatud ning oleksid pidanud magama kellegi teise poolt jumalteabkuikaua kasutatud linade vahel. See variant neile kuigi atraktiivne ei tundunud, mistõttu olid nad sunnitud veel tunde ekslema, et lõpuks hotelli puhaste linade vahele magama pääseda. Igaljuhul oli hiljem meiega jagatud emotsioon kaugel positiivsest.   

Kätlin ja Kris olid juba 2 nädalat üsnagi seikluslikult mööda Euroopat tuuritanud, mis sisaldas nii mõndagi katsumust, alates katki läinud autost kuni Kätlini värvikate kirjeldusteni mingitest jõrmidest külameestest, kel tundusid esmapilgul rusikad sügelevat (peksa siiski keegi ei saanud). Ja seegi polnud veel kõik: villat otsima hakates tundus juba hetkeks, et sellist polegi selles asulas. Igaljuhul marssisid meist mõned tunnid varem Lacoste’sse jõudnud Kätu ja Kris sisse ka mingi nudistist vanema härrasmehe aeda (kes küll oma paljast keha ei häbenenud, kuid neid siiski enda juurde ei majutanud) ning veetsid lõpuks  kokku 2 tundi külakeses edasi-tagasi sõites ning villat ja/või majaperenaist otsides.  Lõpuks siiski perenaisega kohtuti  ning meie kõigi rõõmuks meid  ikkagi reaalselt olemasolevasse villasse majutati.  

Villa oligi täitsa tore. Vaat, et liigagi suur, et üksteist üles leida. Bassein, terrass, suur ja privaatsust pakkuv aed – ühesõnaga kõik, mida ühelt villapuhkuselt oodata. Veits kehv telefoniside ainult, nii et Kätlini telefonikõne meile autosse, teemal, mida peaks veel poest juurde ostma, oli peaaegu sama naljakas kui hiljuti netis ringelnud ’Ott tahab tuppa saada’ kõnesalvestus. Igaljuhul päädis see sellega, et mõned asjad ostsime liigagi palju, sest kuulsime, et hallo… filtreid… vaja… vms 

Õhtul oli juba kogu kamp koos – grillisime-chillisime, degusteerisime kohalikke veine ja muud meelepärast. 

Järgmisel päeval oli aeg minna vaatama vaatamisväärsusi. Esimene punkt Menerbes – nunnu väike mägedes asuv ajalooline linnake, ainult et veidi segase tänavatevõrguga, nii et aeg-ajalt sattusime valele teele või lihtsalt mujale, kui tundus, et võiks sealtkaudu saada.  

Järgmisena läksime otsima Veneetsia-hõngu linna, mille nimi mul meeleski pole, aga igaljuhul asus ta mingi jõe ääres ning mõned kanalid ja paadid seal tõepoolest olid, aga ikka oluliselt vähem kui Veneetsias.  Arhitektuur ka ehk tõesti mõnevõrra sarnane Veneetsia omale. Ühesõnaga, ütleme siis, et oli selline vaese mehe Veneetsia. Aga kuna sattusime sinna pühapäevasel turupäeval, oli seal parajasti üli rahvarohke tänavaturg, mis mingi erilise vaibi sinna ikkagi andis, kuigi mulle rahvamassis trügimine tegelikult ei meeldi.  

Edasi suundusime rahulikumasse väikelinna nimega Vaison-la-Romaine, mis oli jällegi ägeda  mägise maastiku ja minu jaoks õige vaibiga vanalinnaga. Seal võtsime ka in corpore lavendlijäätised, kuna lavendel just Provence piirkonna üks sümboleid on (olgu siinkohal öeldud, et lillasid põlde meil enam näha ei õnnestunud, sest saak oli juba koristatud). Ja olgu ka öeldud, et lavendlijäätis maitseb üsna seebilaadselt, aga arvestades ca 36-kraadist temperatuuri, oli kõik, mis külm, siiski väga isukalt tarbitav.  

Järgmine ja selleks päevaks viimane linn oli Avignon, kus maa-alusest parklast välja astudes kohe linna suurima vaatamisväärsuse paavstipalee ette sattusime. Tegemist on Euroopa suurima gooti stiilis paleega, nii et kahetsusväärsel kombel ei mahtunud ta mul isegi kaadrisse ära. Esialgne vau-efekt asendus kiiresti muidugi hämmingu ja kriitikanoodiga usumeeste suhtes, et mille kuradi pärast oli neil vaja nii suur ja uhke hoone ehitada, ajal kui enamus rahvast vaesuses vireles. Aga eks sellised need kirikuvennad on ju olnudki, nii et mis siin tegelikult imestada. Käisime hoonet ka seestpoolt uudistamas – eelkõige lootuses pisut tänavakuumusest jahutust saada, aga kuumus oli juba ka paksude müüride vahele tunginud.  

Keidi ohverdas pühas hoones jumalale ka oma päikseprillid (kuigi ilmselt oli nende ärapätsajaks siiski tavaline pätt). Lisaks paleele on Avignonis veel kuulus  poolik sild, mida  vaatasime siiski ainult distantsilt, sest sinnani ei viitsinud kõndida.  

Õhtu villas, nagu ka teised õhtud möödusid meeldivas seltskonnas jaurates ja meeleolukaid seltskonnamänge mängides. Nt üks oli selline, kus pidi oma kaaslastele erinevaid häid ja halbu kaartidele kirjutatud omadusi omistama. Mõned olid ikka nii kehvad kaardid, et esimese hooga ei osanud kedagi nii nõmedaks inimeseks pidada, aga mida klaasike edasi, seda julgemalt hakati üksteisele ära panema, nii et lõpuks selgusid ka seltskonna suurimad pehmod, pervod jne.  

Järgmisel päeval läksime linnadele vahelduseks hoopis ilusat loodust vaatama - sihiks Verdoni kanjon. Tee sinna oli käänuline ja iiveldamaajav. Õnneks tegime vahepeal peatuse, et Urmas saaks päevalillepõllul fotosessiooni korraldada, kus siis tüdrukutele kotid pähe tõmmati ja pimesi poseerima pandi. Eks möödujad olid ilmselt üsna hämmeldunud sellest vaatepildist, aga meil endal väga lõbus.  

Verdoni kanjon rabas meid suurepäraste vaadetega helesinisele laguunile ja kõrgete kaljude vahele suunduvale samas toonis jõele. Järv ja jõgi kubisesid vesijalgratastest, kanuudest ja muidu solberdajatest ning kaljudelt vettehüppajatest. Meile tundus kõige ahvatlevam minna kanjonit avastama vesijalgratatel. Nii et peale veidi aega järjekorras sabatamist saimegi väntama hakata. Oli väga muhe meelelahutus. Me Keidiga ronisime vahepeal ka kaldale, kõrgemale kalju peale, et veelgi ägedamate vaadete osaliseks saada.  

Helesinise veega järves ujuda oli ka mõnus, sest vesi oli soojem kui meie villa basseinis.  Peale sportlikke tegevusi istusime autosse, et sõita veel ka autoga kõrgel kanjoniserval ja saada fantastiliste vaadete osaliseks. 

Siis hakkas nälg näpistama ja üritasime ühes väikelinnas süüa saada. Kuna kell oli veidi 6 läbi, siis enamus kohti polnud nõus meile veel süüa andma. Lõpuks ühe leidsime, mis oli suht odav ja glamuuriga ei hiilanud. Aga söök oli täitsa OK, eriti magustoidud. Samas vein oli täis üllatusi – nii punase kui valge veini karahvini põhjas märkasime mingit valget pulbrit. Kui siis Kätlin legendaarseks kujunenud küsimuse  ’Vatis tiss?’ küsis, oli ka kelner vaatepildist piisavalt segaduses, nii et tormas kiiresti meie veini välja vahetama. Asemele saime suurema koguse ja parema maitsega veini (äkki oli esimene veega lahjendatud vms), mille eest maksma ka ei pidanud, nii et kokkuvõttes tegime hea diili.  

Järgmise päeva võtsime rahulikumalt ning peesitasime suure osa päevast villa basseini ääres või basseinis ujumisrõngastel veini libistades.  Vahepal ka kotid peas Urmasele poseerimine. See oli tehniliselt kõige raskem fotosessioon sest paberist maske ei võinud lasta märjaks saada, nii et pidi korrektselt ujumisrõngal püsima ning siis veel koos ujumisrõngaga basseinis piisavalt paigal seisma, et kompositisoon käest ära ei läheks.  

Tegime ka tavapärasest varasema õhtusöögi, nii et saime peale õhtusööki võtta veel ette jalgsimatka paari kilomeetri kaugusele Lacoste vanalinna. Päikeseloojanguks jõudsime kindluse juurde ning vanalinna õdusatele tänavatele alles pimedas, nii et see vanalinn mõjus laternate valguses eriti nunnult.  

Järgmisel päeval jätkasime jälle tihedama programmiga. Kõigepealt Pont du Gard ehk sild, mis kiiresti hellitusnime Pontu omandas. Tegemist oli väga olulise sillaga (nagu Kätlin meile mitu korda rõhutas), kuigi keegi ei teadnud, miks ta oluline oli. Aga äkki siis sellepärast, et tegemist polnud tavalise silla vaid akveduktiga, mille eesmärk oli vett juhtida (äkki siis nt mägedest linna?) Kuna me nii suured sillahuvilised polnud, siis ei vaevunud järgi uurima, aga muidu oli sild silmale kena vaadata – suur ja vanaaegne. Tegime sealgi kotid (täpsemini maskid)  peas fotosessiooni. 

Edasi sõitsime Nimes’isse, kus asub hästisäilinud amfiteater, mis väljast äge ja vana välja paistis, aga sees oli ajaloohõngu mõnevõrra vähem - kuna seda üritusteks ka praegu kasutatakse, risustasid ajaloolist vaadet vähemajaloolised puidust pingid.   Aga tasus üle vahtida. Lisaks turnisime ühte torni linnavaadet nautima ning jalutasime kenas purskkaevupargis. Ahjaa, amfiteatriga oli veel see nali, et olime juba väljas, kui Urmas vaatas, et saaks jälle ägeda maskipildi teha. Niisiis üritasime me Keidi ja Kätliniga sama piletiga teist korda sisse pressida. Algul ei tahetud lasta, aga siis läbisegi kädistades suutsime need prantslased kuidagi seljatada ja pildid said ära tehtud. Puhas töövõit! 

Järgmisel päeval võtsime suuna rannikule: vahepeal peatus Aix-de-Provence’s, kus pidi olema mingi väga kuulus delfiinidega purkkkaev. Oligi, aga miks selline suhteliselt väike ja tagasihoidlik purskkaev nii palju tähelepanu on saanud, jäi pisut arusaamatuks. Muidu oli vanalinn täitsa tore. 

Mind kui paadunud purjetajat kõnetas muidugi meri ja Cassis rohkem. Cassis’est algab matkarada Calanques rahvusparki erinevate lahesoppide juurde. Lähim Port Miou on kasutusel paadi- ja jahisadama ning suurepärase ankrukohana (vaatasin üle, et vabu poisid jätkub, kuhu purjekat kinnitada, st et tegelikult siis ankruga polegi vaja jebima hakata, nii et võiks olla veits lihtsam oma purjekas ära parkida) Vaated lahesopile on fantastiliselt ilusad.  

Peale Port Miou’d läks matkarada karmimaks ning kujunes rohkem mööda kive ukerdamiseks, eesmärgiga jõuda Port Pin’i lahesopi rannakesse. Kohale me jõudsime ja ujuda saime. Vesi soe ja vaated head, ühesõnaga tasus matkata. Tagasitee oli lihtsam, sest ülesmäge tundus asi vähem ekstreemne. 

Kuna pikk sõit oli seljataga, siis läks sel õhtul villas ka suuremaks peoks. Lisaks seltskonnamängudega lõbutsemisele läks lõpuks veel tantsukski kätte. Kuna Airil ja Arminil oli ka legendaarne öise basseiniskäimise aastapäev, aga Airi enne bassinijõudmist ära väsis, oli Armin pisut mures, et kas siis jääbki aastapäevasuplus tegemata. Otsustasin inimest tema mures aidata, aga kuna öine ilm enam kuigi soe polnud ning ka basseini vesi üsna jahe, siis tundus, et soojem ja mõnusam on ujuma minnes riided selga jätta. Kui mingi aeg nooruses tekitas elevust see, kui keegi paljalt ujumas käis, siis kummalisel kombel saad sa üle neljakümnesena kogu tähelepanu endale riietega ujudes. Järgmisel päeval kahtlustas Armin igal juhul, et seda vist ei pandudki tähele, et ta ka ikka ujumas ära käis.  

Ega poole viieni hommikul kestnud pralle tõttu kellelgi järgmine päev väga kerge polnud, nii et magasime kaua ja mõtlesime pikalt, kas üldse n.ö kodust välja minna. Lõpuks sai igavus laiskusest võitu ja läksime veel lähiümbruse küladega tutvust tegema. Kõik on küll veidi omanäolised, aga oma kodune Lacoste tundus ikka kõige armsam, nii et viimase ühise õhtusöögi sel reisil otsustasime teha sealses suurepärase vaatega restoranis. Muuhulgas oli vaade ka äiksepilvele ja välkudele, aga pilv meie pea kohale õnneks ei jõudnud.  

Villas istusime veel korraks terrassile laua ümber, et unejook teha ning vara magama minna, aga läks ikka teisiti ning öö jäi lühikeseks. Siiski võtsime järgmisel hommikult juba suhteliselt vara ning und trotsides ette Monaco külastuse, kuna peale minu polnud sel keegi käinud. Vormelihuvilised said vaadata üle kõik vallatud kurvid ning glamuurihuvilised imetleda luksusjahte ja kuulsat Monte Carlo kasiinot. Kasiinos jällegi fuajeest kaugemale ei pääsenud, sest riietus polnud piisavalt glamuurne. Siiski selleks, et rikkuse maik paremini suhu saada, tegime kiired joogid otse kasiino ees terassil (vein 9 EUR, mahl 8-10 eUR/klaas). 

Ja juba oligi aeg lennujaama minna, kus kõik peale minu  Air Balticu lennule suundusid ning ma veel viimast veinikest libistama ja oma lendu ootama jäin. Veidi üllatuslikult kohtusime taas Tallinna lennujaamas, kuna Airbalticu lend hilines rohkem kui mu otselend. Oli suur jällenägemisrõõm, sest tegemist oli fantastiliste reisikaaslastega.  

Guljašš ja termaalveed

Kuigi Ungaris on mäed veidi kõrgemad ja muru rohelisem (vähemalt aprilli keskel) kui meil, ning kõikvõimalikud puud ja põõsad õitsemas, erilise eksootikaga ta meid jalust ei raba. Budapest on ilus linn uhkete hoonete ja laiade avenüüdega,   aga tunnistavad nad isegi ausalt üles, et on selle Viini ja Pariisi pealt maha viksinud (välja arvatud oma uhke parlamendihoone, mis brittide pealt spikerdatud), seega ka linnapilt mõjub üsna tuttavlikult, kuigi kohati on veidike rohkem räämas kui rikkamate riikide pealinnad.

Suhteline vaesus on muidugi turisti jaoks meeldiv – süüa-juua saab väga soodsalt, eriti väikelinnades. Kuna aga väikelinnades on väljaspool tipphooaega veelgi vagasem lugu kui talvises Pärnus, siis süüa-juua saada ei pruugi kuigi lihtne olla. Nt Balatoni-äärses väidetavalt piirkonna kauneimas linnas ja turismimagnetis Keszthely’s, traavisime pikalt mööda tühja linna, et leida mõni söögikoht, mis parajasti lahti oleks. See Keszthely oli üldse päris omapärane. Suurim vaatamisväärsus on seal kuningate suvemajake, aga kunagi on seal fäänsit värki veelgi olnud. Järve kaldal on mitu uhket ja suurt hotelli (mõned ilusa vanaaegse arhitektuuriga, teised pigem nõukaaegsed kröösused), mis viimati töötasid ilmselt aastakümneid tagasi.

Samamoodi on võssa kasvanud park, kust lähemal vaatlusel leiab mõned räämas skulptuurid, paviljonid jms. Järveäärne promenaad oli siiski klanitud, et noortel oleks koht kus kurameerimas käia, vene turistidel luikesid saiaga sööta ja kalameestel ka viisakam kükitada.

Peale õhtusööki hotelli jalutades olid ka tänavad juba täiesti inimtühjad, nii et jääb arusaamatuks, kus ja mida need ca 20000 elanikku seal õhtuti teevad (miks nad kodust väljas käia ei julge, kuigi õhtu oli ilus ja soe. Meeletut kuritegevust nagu ka ei täheldanud…)

Balatoni ääres põikasime läbi veel paarist väiksest asulast. Üks oli eelkõige tuntud parimate järvevaadete poolest, teine vana kindluse tõttu. 

Kindluseid on Ungaris üldse tublisti, nii et muude olulisemate vaatamisväärsuste puudumisel käisime mõned neist läbi. Üks neis asus nunnus vanaaegses hästisäilinud külakeses nimega Höllökö. Sellest külast jäi õigupoolest väga positiivne mulje – meil nii väiksed külad nii klanitud ja ülesvuntsitud pole, aga seal olid kõik oma aiad lilledega kaunistanud, lisaks pidas mõni restorani, mõni muuseumi, käsitöötuba, suveniiripoodi vms. Ühesõnaga kõik jube tegusad.  

Muidu liigset tegusust ungarlastele ette heita ei saa. Isegi suurlinn Budapest mõjub kuidagi uimaselt ning jääb mulje, et kellelgi kuskile kiiret pole. Võib-olla on see termaalvee efekt. Sest seda jagub Ungaris vist kõikjale. Käisime isegi termaalvees sulistamas. Ühel päeval Balatoni lähedal Heviz’is, kus on maailma suuruselt teine termaalveejärv, kus pidevalt vesi üle 30 kraadi.  Järv on suur, aga sinna ise kuskilt kaldalt siiski sisse imbuda ei saa, vaid peab pileti ostma ja läbi hoone minema. Võimalik ongi lausa siseruumist vette minna või siis väliterassil lamamistoolis vedeleda ja sealt vette sulpsata. Õues päevitada sel päeval eriti ei kannatanud, sest temperatuuri oli ca 15 kraadi, aga vees oli muidugi soe.

 Teise termaalveeseansi tegime ühes Budapesti kuulsamatest ja peenematest vanaaegsetest spaadest – Gellert spaas.  Sel päeval oli sooja juba üle 20 kraadi, nii et sai õues ka kõhu punaseks päevitada. Termaalvees liguneda oli muidugi mõnus ja basseinialad ongi seal peened ja uhked, aga riietus- ja duširuumid oleks võinud mõned aastad tagasi ikka juba ära remontida.  

Budapesti jõudsime paari-kolme päevaga vaatamata mitmetunnisele spaa-pausile siiski läbi kammida, lisaks õhtul ka Doonaul laevasõidu teha.  Kuna Pest on oluliselt hiljem üles ehitatud ning nagu öeldud, plagieeritud, siis on Buda ja Pest põnevalt eriilmelised, nagu 2 täiesti erinevat linna. Buda poolel siis hoopis väiksemad majad, kitsamad tänavad ja justkui mingit Tartu hõngu.  

Lisaks juba eelpoolmainitud väikelinnadele käisime ka Egeris – sh kindluses ja Kaunast meenutavas vanalinnas.

Hotellist saadud soovituse põhjal saime ka väga hästi ja odavalt süüa. Ning kui järgmisel hommikul hakkasime Budapesti poole tagasi sõitma, tegime ka põike Ilusate naiste orgu, mis on tuntuim veinipiirkond, kus veinikeldrid kõrvuti nagu Mustamäe garaažiboksid paiknevad.

Google maps  viskas meile ka jälle sellise kummalise vimka, et juhtis meid kohale kuskilt viinamarjapõldude vahelt lehmaradasid mööda. Olime isekeskis päris üllatunud, et sealse piirkonna üks põhilisi turismiobjekte sellise pea olematu ligipääsuga on, aga kohale jõudes selgus, et teiselt poolt tuli kena asfalttee. Kuna me sinna hommikul 10 paiku juba jõudsime, siis oli veinisõpru veel vähe kohal, nii et suuremaks degusteerimiseks siiski ei läinud - kuidagi piinlik oli üksi trimpama hakata ning ega keegi peale ka ei käinud. 

Rääkides veel Ungari veinidest, siis reeglina on veinijoomine odav lõbu. Kui just vana tuntud kleeparit Tokai’d ei taha võtta – mingil arusaamatul põhjusel on see teistest mitu korda kallim. Nagu juba öeldud, siis süüa saab ka päris odavalt – lisaks kuulsale guljašš-supile on popid ka erinevad hautised ja rosé-part oli ka midagi sellist, mida mujal pole täheldanud, aga seal mingis ikoonilises staatuses oli (maitsev tegelikult ka).

Veel üks omapärane kogemus oli meil Balatoni äärde sõites, kus tegime peatuse Tapolcas, kus linna all asub maaaluste jõgede võrgustik, kus on võimalik paadiga sõudmas käia. Koopad ise on küll nii kitsad ja madalad, et sõuda kuigi palju ei õnnestu - hoiad pead all ja kolistad paadiga vastu koopaseinu ja lükkad ennast seinast edasi. Ühesõnaga päris meelelahutuslik oli.

Kokkuvõttes võib öelda, et hõimurahvas korra üle vaadata kindlasti tasub, samas midagi sellist, mille pärast hing juba tagasi ihkaks, praegu küll ei oskaks pakkuda. Võib-olla on paarikümne aasta pärast põnev tagasi minna ja näha, kas ja mis on muutunud.