teisipäev, 7. mai 2019

Guljašš ja termaalveed

Kuigi Ungaris on mäed veidi kõrgemad ja muru rohelisem (vähemalt aprilli keskel) kui meil, ning kõikvõimalikud puud ja põõsad õitsemas, erilise eksootikaga ta meid jalust ei raba. Budapest on ilus linn uhkete hoonete ja laiade avenüüdega,   aga tunnistavad nad isegi ausalt üles, et on selle Viini ja Pariisi pealt maha viksinud (välja arvatud oma uhke parlamendihoone, mis brittide pealt spikerdatud), seega ka linnapilt mõjub üsna tuttavlikult, kuigi kohati on veidike rohkem räämas kui rikkamate riikide pealinnad.



Suhteline vaesus on muidugi turisti jaoks meeldiv – süüa-juua saab väga soodsalt, eriti väikelinnades. Kuna aga väikelinnades on väljaspool tipphooaega veelgi vagasem lugu kui talvises Pärnus, siis süüa-juua saada ei pruugi kuigi lihtne olla. Nt Balatoni-äärses väidetavalt piirkonna kauneimas linnas ja turismimagnetis Keszthely’s, traavisime pikalt mööda tühja linna, et leida mõni söögikoht, mis parajasti lahti oleks. See Keszthely oli üldse päris omapärane. Suurim vaatamisväärsus on seal kuningate suvemajake, aga kunagi on seal fäänsit värki veelgi olnud. Järve kaldal on mitu uhket ja suurt hotelli (mõned ilusa vanaaegse arhitektuuriga, teised pigem nõukaaegsed kröösused), mis viimati töötasid ilmselt aastakümneid tagasi.



Samamoodi on võssa kasvanud park, kust lähemal vaatlusel leiab mõned räämas skulptuurid, paviljonid jms. Järveäärne promenaad oli siiski klanitud, et noortel oleks koht kus kurameerimas käia, vene turistidel luikesid saiaga sööta ja kalameestel ka viisakam kükitada.



Peale õhtusööki hotelli jalutades olid ka tänavad juba täiesti inimtühjad, nii et jääb arusaamatuks, kus ja mida need ca 20000 elanikku seal õhtuti teevad (miks nad kodust väljas käia ei julge, kuigi õhtu oli ilus ja soe. Meeletut kuritegevust nagu ka ei täheldanud…)


Balatoni ääres põikasime läbi veel paarist väiksest asulast. Üks oli eelkõige tuntud parimate järvevaadete poolest, teine vana kindluse tõttu. 


Kindluseid on Ungaris üldse tublisti, nii et muude olulisemate vaatamisväärsuste puudumisel käisime mõned neist läbi. Üks neis asus nunnus vanaaegses hästisäilinud külakeses nimega Höllökö. Sellest külast jäi õigupoolest väga positiivne mulje – meil nii väiksed külad nii klanitud ja ülesvuntsitud pole, aga seal olid kõik oma aiad lilledega kaunistanud, lisaks pidas mõni restorani, mõni muuseumi, käsitöötuba, suveniiripoodi vms. Ühesõnaga kõik jube tegusad.  



Muidu liigset tegusust ungarlastele ette heita ei saa. Isegi suurlinn Budapest mõjub kuidagi uimaselt ning jääb mulje, et kellelgi kuskile kiiret pole. Võib-olla on see termaalvee efekt. Sest seda jagub Ungaris vist kõikjale. Käisime isegi termaalvees sulistamas. Ühel päeval Balatoni lähedal Heviz’is, kus on maailma suuruselt teine termaalveejärv, kus pidevalt vesi üle 30 kraadi.  Järv on suur, aga sinna ise kuskilt kaldalt siiski sisse imbuda ei saa, vaid peab pileti ostma ja läbi hoone minema. Võimalik ongi lausa siseruumist vette minna või siis väliterassil lamamistoolis vedeleda ja sealt vette sulpsata. Õues päevitada sel päeval eriti ei kannatanud, sest temperatuuri oli ca 15 kraadi, aga vees oli muidugi soe.


 Teise termaalveeseansi tegime ühes Budapesti kuulsamatest ja peenematest vanaaegsetest spaadest – Gellert spaas.  Sel päeval oli sooja juba üle 20 kraadi, nii et sai õues ka kõhu punaseks päevitada. Termaalvees liguneda oli muidugi mõnus ja basseinialad ongi seal peened ja uhked, aga riietus- ja duširuumid oleks võinud mõned aastad tagasi ikka juba ära remontida.  



Budapesti jõudsime paari-kolme päevaga vaatamata mitmetunnisele spaa-pausile siiski läbi kammida, lisaks õhtul ka Doonaul laevasõidu teha.  Kuna Pest on oluliselt hiljem üles ehitatud ning nagu öeldud, plagieeritud, siis on Buda ja Pest põnevalt eriilmelised, nagu 2 täiesti erinevat linna. Buda poolel siis hoopis väiksemad majad, kitsamad tänavad ja justkui mingit Tartu hõngu.  





Lisaks juba eelpoolmainitud väikelinnadele käisime ka Egeris – sh kindluses ja Kaunast meenutavas vanalinnas.


Hotellist saadud soovituse põhjal saime ka väga hästi ja odavalt süüa. Ning kui järgmisel hommikul hakkasime Budapesti poole tagasi sõitma, tegime ka põike Ilusate naiste orgu, mis on tuntuim veinipiirkond, kus veinikeldrid kõrvuti nagu Mustamäe garaažiboksid paiknevad.


Google maps  viskas meile ka jälle sellise kummalise vimka, et juhtis meid kohale kuskilt viinamarjapõldude vahelt lehmaradasid mööda. Olime isekeskis päris üllatunud, et sealse piirkonna üks põhilisi turismiobjekte sellise pea olematu ligipääsuga on, aga kohale jõudes selgus, et teiselt poolt tuli kena asfalttee. Kuna me sinna hommikul 10 paiku juba jõudsime, siis oli veinisõpru veel vähe kohal, nii et suuremaks degusteerimiseks siiski ei läinud - kuidagi piinlik oli üksi trimpama hakata ning ega keegi peale ka ei käinud. 

Rääkides veel Ungari veinidest, siis reeglina on veinijoomine odav lõbu. Kui just vana tuntud kleeparit Tokai’d ei taha võtta – mingil arusaamatul põhjusel on see teistest mitu korda kallim. Nagu juba öeldud, siis süüa saab ka päris odavalt – lisaks kuulsale guljašš-supile on popid ka erinevad hautised ja rosé-part oli ka midagi sellist, mida mujal pole täheldanud, aga seal mingis ikoonilises staatuses oli (maitsev tegelikult ka).

Veel üks omapärane kogemus oli meil Balatoni äärde sõites, kus tegime peatuse Tapolcas, kus linna all asub maaaluste jõgede võrgustik, kus on võimalik paadiga sõudmas käia. Koopad ise on küll nii kitsad ja madalad, et sõuda kuigi palju ei õnnestu - hoiad pead all ja kolistad paadiga vastu koopaseinu ja lükkad ennast seinast edasi. Ühesõnaga päris meelelahutuslik oli.



Kokkuvõttes võib öelda, et hõimurahvas korra üle vaadata kindlasti tasub, samas midagi sellist, mille pärast hing juba tagasi ihkaks, praegu küll ei oskaks pakkuda. Võib-olla on paarikümne aasta pärast põnev tagasi minna ja näha, kas ja mis on muutunud.

laupäev, 8. detsember 2018

Viimane päev Argentiinas + põige New Yorki

Reisi lõpuks leidsime üles koha, kus kõik turistid Argentiinas käivad. Selleks on Caminito värviliste majadega tänav (tegelikult veel paar sellega ristuva tänava jupikest, mis on ka üles vuntsitud) Buenos Aireses. Eilsest linnatuurist jäi tegelikult üldse sellest linnast meeldivam mulje kui seni. Teel Caminitosse jalutasime läbi ka muid linnaosi ning San Telmo oma koloniaalajastu majade ning paljude kunstipoodide, söögikohtade, turu ja käsitöömüütajaid hipisid koondava väljakuga oli kuidagi muhe ja atraktiivne.




Vahepeal tuli läbida ka kolemajade piirkond (ma ei julgenud elanike nina all nende putkadest pilte teha), aga Caminito ise on nunnu vaatamata turistide sagimisele.




Pakub ka häid võimalusi shopata ning süüa saada. Paljudel söögikohtadel on turistide silmarõõmuks ka tangopaarid tantsimas. No ja mis te arvate, kas ma osutusin ainsaks külastajaks, kes tantsima lohistati? Püüdsin küll vetsust tulles märkamatuks jäädes väliterrassile imbuda, aga ei pääsenud, sest tangomees tundus olevat napsi-, nalja- ja naistemees.

Tangod-veinid tehtud, alustasime tagasiteed. Põikasime korraks New Yorki, kuna eelmisel korral oli meil Metropolitan muuseum külastamata jäänud ning kuna tegemist on ühe maailma kuulsama muuseumiga, siis kannustas mõõdukas kultuurihuvi selle üle vaatama. Oli tõesti üsna muljetavaldav.





Kõike seal lähemalt vaadata ei jõuaks vist ka mitme päevaga, meie aga piirdusime vaid paari tunniga, sest tahtsime jõuda ka NY parimat juustukooki sööma, mida peale mitut aastat ikka veel heldimusega meenutasime. Leidsimegi koha vaevata üles ning ajastasime sisenemise nii hästi, et saime järjekorrata ning meie taha tekkis looklev järjekord. Koogid alt ei vedanud, nii et tasus vaatamata nullilähedasele temperatuurile ja sellele päriselt mittevastavale riietusele linna seiklema minna.

neljapäev, 6. detsember 2018

Väga palju jääd ja liiga palju inimesi

Eilse päeva veetsime veel Patagoonias. Pooleteisetunnise bussisõidu kaugusel El Calafatest asub Perito Moreno liustik, mis on ehk isegi Argentiina muljetavaldavaim looduslik vaatamisväärsus ja maailma liustike top kümnes kindlal esikohal. Pildilt ei suudagi selle tegelikku suurust tajuda, aga otse sellega nö silm silma vastu seistes jääb keel peaaegu ripakile. See sinetav jäämassiiv, mis vaatamata kliima soojenemisele hoopis järjest suureneb, on kuni 70 meetrit kõrge alates järvepinnast. 





Järv ise on ka kena ja tüüne (eile oli ilus päikseline ja tuulevaikne päev, nii et vaatamata meeletule jäähunnikule mõne jaoks lausa lühkari ja T- särgi ilm). Kuna õhk on suveperioodil üsnagi soe, siis on ka ümbritsev loodus ilus - lilled-põõsad õitsevad, seejuures domineerib ka eelpool pildilt paistev punaste õitega põõsas.


Liustik elab aktiivselt oma elu - pidevalt murdub ragina saatel jääpanku, mis järve sulpsatavad ja seal siis paarikraadises vees ringi hulpima jäävad.

Peale nauditavat päeva looduses lendasime õhtul Buenos Aires'esse, kus mõistagi nägime jälle taksoaknast üht meeleavaldust.

Täna käisimegi mööda linna ringi. Ma vist olen hingelt ikka rohkem looduslaps, sest kõik muud kohad Argentiinas, mida külastasime, meeldisid mulle oluliselt rohkem. Buenos Aires oma meeletus rahvamassis tunglemisega mõjub väsitavalt. Enamus tänavaid olid sellised, kus polnud võimalik pildistamispeatustki teha, vaid pidid massiga ühtlast tempot hoidma. No ja jälle nägime ikka meeleavaldust ka.

Nagu vist juba esmamulje põhjal kirjutasin, on linn selline imelik - kohati üsna kabe, aga siis viskab jälle kolemajad vahele. Pildil siiski üks uhkemaid  - Kongress vms.


Aga linna uhkemad ehitised on vist siiski Recoleta surnuaias, mida täna külastasime. Nii see on, et käisime surnuaias -  see surnuaed on üks linna põhilisi atraktsioone. Ja tõesti koht, kus vaatad ja imestad, miks pagana päralt on neil vaja sellised lossid hauakambriteks ehitada. Tundub, et käib veel üksteise ületrumpamine - kes teeb kõrgema torni ja nikerdab rohkem kujukesi.  Seda vaadates mõtled paratamatult, et need argentiinlased on ikka ühed naljavennad.






Tervet päeva surnuaias siiski ei veetnud. Käisime ka glamuurses kaubanduskeskuses (väga rahvarohke, vakansus 0%) ning popis ja klanitud sadamapiirkonnas, kus kontorirotid paistsid lõunal käivat. Päevapakkumiste osas on meie söögikohtadel neilt küll õppida - vein ikka ka on paketis.




teisipäev, 4. detsember 2018

Teine spordipäev

Tänane matkarada oli õigupoolest poisike eilsega võrreldes - ainult tühised 20 km ning oluliselt lihtsama profiiliga. Ja tuult ka täna polnud. Kõige rohkem põnevust pakkusid esimesed kilomeetrid, kuna valisime mingi alternatiivse trassi, mis hiljem põhirajale pidi viima. Kuna aga ühtegi viita polnud ning ka teisi matkajaid mitte, siis marssisime pikalt sügavates kõhklustes, kas ikka oleme õigel teel ja jõuame lõpuks Cerro Torre ja Laguna Torre'ni. Kui siis lõpuks põõsaste vahelt inimesi nägema hakkasime, oli rõõm suur, kuigi need inimesed vaatasid meid väga hämmingus nägudega, kui ootamatult kuskilt suvalisest võpsikust välja hüppasime. Muidu oli matkarada jälle keset kena loodust, kus vaheldusid puisniidud, metsad, mäed ja jõed.




Cerro Torre on Fitz Roy'st mõnevõrra madalam ja üleüldiselt lahjem, kuigi kole vaade ka just pole.



Ahjaa, eile saime lõpuks 30 km täis, sest läksime veel küla peale hängima. GT maksis alla 4 euro - ei mäletagi, millal Eestis viimati sellist hinda makstud sai. Kusjuures El Chalteni hinnatase tundub pigem kallim kui mujal Argentiinas, sest  see on ainult matkaturistidele orienteeritud. Muide, väga paljud matkajad on siin veel vanemad kui meie, nii et seetõttu pole ka ime, et tänagi jälle rajal pidevalt nagu Tallinn-Tartu maanteel möödasõite jahtisime. 

Nüüdseks oleme jõudnud juba 2,5-tunnise bussisõidu kaugusele El Calafatesse ja ootame põnevusega, mis homne päev toob.