Kuigi Ungaris on mäed veidi kõrgemad ja muru rohelisem (vähemalt aprilli keskel) kui meil, ning kõikvõimalikud puud ja põõsad õitsemas, erilise eksootikaga ta meid jalust ei raba. Budapest on ilus linn uhkete hoonete ja laiade avenüüdega, aga tunnistavad nad isegi ausalt üles, et on selle Viini ja Pariisi pealt maha viksinud (välja arvatud oma uhke parlamendihoone, mis brittide pealt spikerdatud), seega ka linnapilt mõjub üsna tuttavlikult, kuigi kohati on veidike rohkem räämas kui rikkamate riikide pealinnad.
Suhteline vaesus on muidugi turisti jaoks meeldiv – süüa-juua saab väga soodsalt, eriti väikelinnades. Kuna aga väikelinnades on väljaspool tipphooaega veelgi vagasem lugu kui talvises Pärnus, siis süüa-juua saada ei pruugi kuigi lihtne olla. Nt Balatoni-äärses väidetavalt piirkonna kauneimas linnas ja turismimagnetis Keszthely’s, traavisime pikalt mööda tühja linna, et leida mõni söögikoht, mis parajasti lahti oleks. See Keszthely oli üldse päris omapärane. Suurim vaatamisväärsus on seal kuningate suvemajake, aga kunagi on seal fäänsit värki veelgi olnud. Järve kaldal on mitu uhket ja suurt hotelli (mõned ilusa vanaaegse arhitektuuriga, teised pigem nõukaaegsed kröösused), mis viimati töötasid ilmselt aastakümneid tagasi.
Samamoodi on võssa kasvanud park, kust lähemal vaatlusel leiab mõned räämas skulptuurid, paviljonid jms. Järveäärne promenaad oli siiski klanitud, et noortel oleks koht kus kurameerimas käia, vene turistidel luikesid saiaga sööta ja kalameestel ka viisakam kükitada.
Peale õhtusööki hotelli jalutades olid ka tänavad juba täiesti inimtühjad, nii et jääb arusaamatuks, kus ja mida need ca 20000 elanikku seal õhtuti teevad (miks nad kodust väljas käia ei julge, kuigi õhtu oli ilus ja soe. Meeletut kuritegevust nagu ka ei täheldanud…)
Balatoni ääres põikasime läbi veel paarist väiksest asulast. Üks oli eelkõige tuntud parimate järvevaadete poolest, teine vana kindluse tõttu.
Kindluseid on Ungaris üldse tublisti, nii et muude olulisemate vaatamisväärsuste puudumisel käisime mõned neist läbi. Üks neis asus nunnus vanaaegses hästisäilinud külakeses nimega Höllökö. Sellest külast jäi õigupoolest väga positiivne mulje – meil nii väiksed külad nii klanitud ja ülesvuntsitud pole, aga seal olid kõik oma aiad lilledega kaunistanud, lisaks pidas mõni restorani, mõni muuseumi, käsitöötuba, suveniiripoodi vms. Ühesõnaga kõik jube tegusad.
Muidu liigset tegusust ungarlastele ette heita ei saa. Isegi suurlinn Budapest mõjub kuidagi uimaselt ning jääb mulje, et kellelgi kuskile kiiret pole. Võib-olla on see termaalvee efekt. Sest seda jagub Ungaris vist kõikjale. Käisime isegi termaalvees sulistamas. Ühel päeval Balatoni lähedal Heviz’is, kus on maailma suuruselt teine termaalveejärv, kus pidevalt vesi üle 30 kraadi. Järv on suur, aga sinna ise kuskilt kaldalt siiski sisse imbuda ei saa, vaid peab pileti ostma ja läbi hoone minema. Võimalik ongi lausa siseruumist vette minna või siis väliterassil lamamistoolis vedeleda ja sealt vette sulpsata. Õues päevitada sel päeval eriti ei kannatanud, sest temperatuuri oli ca 15 kraadi, aga vees oli muidugi soe.
Teise termaalveeseansi tegime ühes Budapesti kuulsamatest ja peenematest vanaaegsetest spaadest – Gellert spaas. Sel päeval oli sooja juba üle 20 kraadi, nii et sai õues ka kõhu punaseks päevitada. Termaalvees liguneda oli muidugi mõnus ja basseinialad ongi seal peened ja uhked, aga riietus- ja duširuumid oleks võinud mõned aastad tagasi ikka juba ära remontida.
Budapesti jõudsime paari-kolme päevaga vaatamata mitmetunnisele spaa-pausile siiski läbi kammida, lisaks õhtul ka Doonaul laevasõidu teha. Kuna Pest on oluliselt hiljem üles ehitatud ning nagu öeldud, plagieeritud, siis on Buda ja Pest põnevalt eriilmelised, nagu 2 täiesti erinevat linna. Buda poolel siis hoopis väiksemad majad, kitsamad tänavad ja justkui mingit Tartu hõngu.
Lisaks juba eelpoolmainitud väikelinnadele käisime ka Egeris – sh kindluses ja Kaunast meenutavas vanalinnas.
Hotellist saadud soovituse põhjal saime ka väga hästi ja odavalt süüa. Ning kui järgmisel hommikul hakkasime Budapesti poole tagasi sõitma, tegime ka põike Ilusate naiste orgu, mis on tuntuim veinipiirkond, kus veinikeldrid kõrvuti nagu Mustamäe garaažiboksid paiknevad.
Google maps viskas meile ka jälle sellise kummalise vimka, et juhtis meid kohale kuskilt viinamarjapõldude vahelt lehmaradasid mööda. Olime isekeskis päris üllatunud, et sealse piirkonna üks põhilisi turismiobjekte sellise pea olematu ligipääsuga on, aga kohale jõudes selgus, et teiselt poolt tuli kena asfalttee. Kuna me sinna hommikul 10 paiku juba jõudsime, siis oli veinisõpru veel vähe kohal, nii et suuremaks degusteerimiseks siiski ei läinud - kuidagi piinlik oli üksi trimpama hakata ning ega keegi peale ka ei käinud.
Rääkides veel Ungari veinidest, siis reeglina on veinijoomine odav lõbu. Kui just vana tuntud kleeparit Tokai’d ei taha võtta – mingil arusaamatul põhjusel on see teistest mitu korda kallim. Nagu juba öeldud, siis süüa saab ka päris odavalt – lisaks kuulsale guljašš-supile on popid ka erinevad hautised ja rosé-part oli ka midagi sellist, mida mujal pole täheldanud, aga seal mingis ikoonilises staatuses oli (maitsev tegelikult ka).
Veel üks omapärane kogemus oli meil Balatoni äärde sõites, kus tegime peatuse Tapolcas, kus linna all asub maaaluste jõgede võrgustik, kus on võimalik paadiga sõudmas käia. Koopad ise on küll nii kitsad ja madalad, et sõuda kuigi palju ei õnnestu - hoiad pead all ja kolistad paadiga vastu koopaseinu ja lükkad ennast seinast edasi. Ühesõnaga päris meelelahutuslik oli.
Kokkuvõttes võib öelda, et hõimurahvas korra üle vaadata kindlasti tasub, samas midagi sellist, mille pärast hing juba tagasi ihkaks, praegu küll ei oskaks pakkuda. Võib-olla on paarikümne aasta pärast põnev tagasi minna ja näha, kas ja mis on muutunud.
