Ekstreem-matk

Oleme jõudnud Patagooniasse, El Chalten'i, mida nimetatakse Argentiina matkapealinnaks. Peale hommikusööki tormasimegi kohe Fitz Roy matkarajale, vaatamata sellele, et raja alguses olev skaala näitas, et tänased olud on ekstreemsed. 

Tuul oli tõepoolest juba öösel niimoodi vuhistama kukkunud, et ärkasime öösel mitmel korral üles, tundes mõõdukat muret katuse pealpüsimise pärast, kuna tuba on meil kõige ülemisel korrusel.  Lisaks piserdas hommikul ka olematust pilvest peenikest vihma, kuigi ka päike paistis samal ajal. Esialgu suundus matkarada kenasse metsaalusesse, nii et puud võtsid kinni nii tuule kui vihmapiisad. 

Vihm lõppeski üsna pea täielikult, nii et enamus matkast kulges selge taeva all. Aga lagedamatel kohtadel vihistas tuul küll päris arvestatavalt. Kohati oli isegi keeruline pilte teha, sest tuul tahtis telefoni käest puhuda ja ennast võttis ka kõikuma. Samas midagi ekstreemset selles matkas ka nagu ei tundunud, sest vahelduva eduga sai ka puude vahel tuulevarju nautida ning rada ise oli ka vaid mõõdukate tõusude ja langustega. 

Aga siis - ehk ca kilomeeter või poolteist enne Lagunas de los tres'i, kust avaneb Fitz Roy mäetipule parim vaade, läks asi veits käest ära. Ma palju ei liialda, öeldes, et tuli üles ronida praktiliselt püstloodis kaljuseinast. Kohalejõudmise ajaks näitas allolev viit 1 tund. Me saime poole tunniga hakkama, põrutades enamusest selg ees vastutulijaist mööda. Aga suht hingetud ja higised olime küll. Ja seal üleval muutusid tuuleiilid nii ekstreemseks, et tuli kivi taga jahtida, millal sealt välja tormata, sest korra valesti ajastades me lihtsalt ei saanud edasi ning tuul lükkas meid oma soovitud suunas. Nägime pealt, kuidas tuul ühe mehe pikali lükkas.  Ei kujutagi ette, mis see tuule kiirus võis puhanguti olla, aga sellist tuult pole ma varem kogenud. Aga raskuste talumine tasus end kuhjaga ära fantastiliste vaadete näol. Nagu pildilt näha ronisime kõrgemale kui lumi ja jää.

Kuna allakäigutee on alati lihtsam, siis tagasitee oli juba mõnusam ning tuul oli ka peamiselt tagant tõukamas. Kokku sai tehtud 38500 sammu ja väidetavalt 27 km. Homseks on pea sama ambitsioonikas plaan, aga näis kas jalad veel sama kabedalt liiguvad.

El Chalten ise on muhe väike külake, kus peale hotellide, restoranide ja supermarketite, ehk objektide, mida matkaturist vajab, midagi muud nagu polegi. Mäe nõlvalt paistab ta selline:

Laupäevaõhtune meelelahutus

Peale siestat hotellis läksime õhtul veel Cordoba linna peale chillima, eesmärgiga pisut dringitada ja midagi peale haugata. Lõpuks tundus parim valik ikka oma hotelli baar, nii et võtsime peale jalutuskäiku linnas taas suuna oma hotellile. Juba eemalt kostus hotelliesiselt väljakult mingi kõnet, nii et jõudsime korraks meeleavaldust kahtlustada, kuid siis hakkas keegi laulma, nii et tundus hoopis kontsert olevat. Ma veel viskasin nalja, et äkki on sõnad valitsuse vahetusest ning kui kuuleme sõna revolucion, siis on vist ikka meeleavaldus. Revolucion'i kõrv ei eraldanud, küll aga cambio, nii et ma sain käsi kokku hõõruda ja öelda, et laulabki valitsuse vahetusest.  Ja mis me näeme lähedale jõudes - ongi vasakpoolsete sotside meeleavaldus koos punalippude ja plakatitega, politsei ka vaikselt ümberringi imbumas.  Võtsime kohad sisse hotelli baari väliterrassil, et nautida suurepärast vaadet meeleavaldusele. Esmalt tuligi trumme tagudes ja skandeerides mingi järgmine seltskond, kes tundus meelt avaldavat teise meeleavalduse vastu. Peeti kõnesid, räusati, taoti trumme ning lasti rohelist tossu, mis haises piisavalt halvasti, et olime sunnitud siseruumi tõmbuma ning täpsemalt enam edasisi arenguid ei näinud. Hiljem baarist väljudes käis show siiski edasi, olles võtnud toreda tänavafestivali mõõtmed, sest keegi oli juba seadnud grilli üles, et meeleavaldajad  nälga kannatama ei peaks. Tundub, et paljudel polegi laupäevaõhtuti midagi meeleolukamat peale hakata kui meelt avaldada, sest ka Buenos Aireses oli meeleavaldus just laupäeval. Teine popp koht on kirik - sinna jutlusele tormasid ka nii noored kui vanad hulgakaupa ja suurtel kiirustel. Ma  läksin ka koos massiga, et näha, milline üks siinne kirik seest välja näeb, kuid ei osanud uksel õiget kniksu teha, nii et ilmselt paistsin ikka turist välja. Muidu dress-code'i ei tundu siinsetes kirikutes olema. Mõni kohalik läks küll õlapaeltega minis.

Linn, kuhu polnud plaanis tulla

Alustuseks veel eilsest. Jätkasime mäevaadete nautimist, sõites autoga Saltast lõuna poole Las Conchas'e kanjonisse. Domineerib punane kalju, aga viskab ka muid värve sisse. Samuti on kaljud võtnud väga eripalgelisi vorme. Kokkuvõttes ei oskagi öelda, kus ilusamad vaated olid - kas põhja pool kõrgemates mägedes või tolles kanjonis.

Väljasõidult tagasi jõudes vedelesime peaaegu õhtul seismeni hotelli basseini ääres, lootes parandada šansse õhtusööki saada. Jõudsimegi veidi peale 7 lähedal asuvasse restorani ning rõõmustasime nähes, et seal ka rahvast juba istumas oli. Vara rõõmustasime - San Lorenzos õhusöögi saamine ei läinud jätkuvalt kuigi libedalt, sest selgus, et köök avatakse alles kell 8, nii et pidime seni jookidega läbi ajama. Tund aega tühja kõhu peale trimbata võtab tuju sisse küll. Aga söök oli väga hea, kui lõpuks kohale jõudis. Muide, argentiinlased tunduvad olevat suured maiasmokad - isegi lihale panevad nad peale üsna magusaid kastmeid, rääkimata sellest, et igal pool on hommikusöögilauas meeletu valik magusaid saiu-kooke, soolast aga üsna kasinalt. Ja nende au ja uhkus (lisaks malbec'ile)  - dulce de leche, mida pooled koogid ka sisaldavad, on ka ikka jube magus ollus ( väikses koguses väga hea).

Täna hommikul lendasime Saltast ära. Jälle läks rendiauto tagastamisega üsna napilt. Tüüpe tuli ikka telefonikõnega tagant utsitada, sest muidu nad laupäeva hommikul tööpostile ei kiirustanud. Saltast sattusime lennugraafiku muudatuse tõttu üheks päevaks Cordobasse, mis on Argentiina suuruselt teine linn, kus väidetavalt asub ka riigi vanim ülikool. Peamised vaatamisväärsused on mõned kirikud, samuti on kesklinnas palju jalakäijatetänavaid, mis laupäeval olid väga rahvarohked, aga muidu toredad - leiab nii kaubandust kui toitlustust. 

Professionaalsest huvist käisin tutvumas ka oma hotellist otse üle tee oleva suure ja keerulise arhitektuuriga kaubanduskeskusega. Kaubanduskinnisvaraturg tundub hetkel paremas seisus kui Tallinnas - vakantseid pindu polnud ning rahvast tungles märksa rohkem, kui meil viimasel ajal näha. Aga kino kaubanduskeskusesse tegemise trend on siiagi jõudnud.  Kaubamärgid olid aga peale Adidase, Nike'i ja veel paari tuntud keti kõik meile tundmatud.

Sattusime ringi jõlkudes ka ühe pargi juurde, kus oli alloleval pildil näha olev rõngaste väljak. Aivar võitis läbi rõngaste jooksmise võistuse ilma rajale minemata, kuna ma andsin loobumisvõidu.

Argentiina ralli

Jätkasime mägiteedel rallitamist. Esmalt kogusime kõrgust ja jõudsime 4,35 km kõrgusele, kust saab vaadelda 14-värvilisi mägesid. 

Vältimaks peavalu teket, kauaks nii kõrgele peatuma ei jäänud, sest ilusaid mitmevärvilisi mägesid on ka madalamal, nt Purmamarcas on fantastiline vaade seitsmevärvilisele mäele.

Sealt võtsime suuna juba San Lorenzole, kus meil hotell bronnitud on. Aga kõigepealt oli vaja veel ca 2,5 tundi mägiteel kihutada. Ja see oli kuidagi eriti kitsas tee, kuigi kenasti asfalteeritud. Mäed ise juba madalamad kui eelnähtud, nii et juba lokkava rohelise loodusega. Tee läks läbi idüllilise maapiirkonna, kus teel töllerdamas võis näha nii kitsesid, hobuseid, sigu kui lehma. Hoolimata kõigest me oma hotelli kohale jõudsime ning linnakeses selgus, et suuremaks väljakutseks kui mägiteedel rallitamine on selles linnas õhtusöögi leidmine. Lõpuks mingi söökla-moodi koha ikka leidsime, nii et nälga ei jäänud. Aga tagatipuks jäime ka veel vihma kätte ja nägime vaeva, et enam-vähem puhaste jalgadega hotelli tagasi jõuda, sest siinsete väikelinnade eripära on see, et ainult peatänav on asfalteeritud, kõrvaltänavad aga sõltuvalt ilmaoludest ka sopased või tolmused. Nii ka siin linnas, kuigi meie hotelliga sama tänava ääres on valdavalt uhked basseinide ja suurte aedadega villad.

Veel üks tähelepanek autosõidupäevadest: teedel on mitmeid politsei kontrollpunkte, aga meie vastu ei tunne nad vähimatki huvi. Ei teagi, mis järeldus sellest teha - kas näeme välja pigem nagu kohalikud või pigem nagu turistid. Igaljuhul kahtlased me ei tundu.

Mägedes

Lendasime hommikul Saltasse, võtsime rendika ja hakkasime sõitma põhja poole ja kõrgemale mägedesse. Esialgu olime valdavalt pilves, nii et vaade tundus päris hägune. Õnneks kõrgemale mägedesse jõudes hakkas ka pilvisus hajuma, nii et mäed hakkasid näitama oma värvilist palet.

Hotell oli meil bronnitud Tilcara nimelises väikelinnas, kus elavad valdavalt indiaanlased ning mäe otsas on iidse linna varemed. Varemed ise olid üsna lahjad, ägedad olid eelkõige hiiglaslikud kaktused ja vaated ümbritsevatele mägedele. Argentiina on ikka uskumatult mitmepalgeline maa.

Linn ise ka omamoodi tore ning lisaks sattusime sööma üliheasse restorani.

Veel ägedam kui vaalad

Eile pärastlõunal maandusime troopilises Puerto Iguazus ja läksime kuumust trotsides linna kõmpima. Linnakese enda oluliseim vaatamisväärsus on kolme riigi piir keset jõge. Jões küll mingit monumenti turritamas pole, vaid kaldale on mingi vidin püsti pandud ja vaateplatvorm tehtud, kust siis hea nägemisega inimesed võivad vaadata, mida naaberriikides tehakse. Brasiilia poolel eriti peale metsa muud ei paista. Paraguais paistab suurem linn kõrgemate majadega.

Õhtusöögilt hotelli tagasi loivates jäime ootamatult pilkasesse pimedusse, sest kogu linnast lahkus elekter. Õnneks aitas telefoni valgustus käpuli käimata hotellini jõuda, mis säras oma SEB-rohelises valguses nagu oaas keset kõrbe, nii et sai veel basseinis sulistamaski käidud.

Täna veetsime terve päeva Iguazu jugade rahvuspargis, et joad ikka iga nurga alt üle vaadata. Alustasime paadituurist jugade alla. Suht äkiline sõit ja nii lähedale, et ma veetsin peaaegu terve päeva märgade pükstega. Mitte et hirmust miski äpardus oleks juhtunud, vaid kosk kastis meid läbimärjaks. Aga kosed ise trumpasid ikkagi vaalad üle. Tasus mitmeid kilomeetreid mööda džunglit tiirutada, et kõik need supervaated kätte saada. 

Lisaks nägime ka palju metsloomi, linde ja liblikaid. Ühe metsloomaga läksin oma empanada pärast lausa kaklema. Sel ajal kui ahvid tähelepanu endale tõmbasid, oli ootamatult lauale mu nina alla hüpanud allpool pildil olev pikasabaline ülbik, kes juba käpp pikal mu empanada poole küünitas. Üritasin teda tõrjuda, aga lõpuks pidin ise laua äärest põgenema (empanada oli nii hea, et seda ära anda ei raatsinud). Mu õlle ajas ta ka ümber, aga kuna ma suur õllesõber pole, siis sellest väga kahju polnud.

Rannarahvas

Eile tegime hõredama programmiga päeva - magasime üsna kaua ja siis sõitsime linnast välja ja tegime peatusi randades ja vaalavaatluspunktides. Kahjuks kaldalt ühtki vaala silmata ei õnnestunud, aga oli siiski mõnus hängimine ja kenad merevaated. Ühel kaljunukil peesitasid ka üksikud merilõvid.

Korra jäime ühele rannale sõites ka liiva kinni, aga õnneks oli seal üks piknikuseltskond, kes olukorrast kohe rõõmsasse elevusse sattus ja jooksujalu autot välja lükkama tormas. Ma seisin lihtsalt niisama ilus olles kõrval kui mehed-poisid tähtsat asja ajasid. Tundus, et kohalike jaoks oli see päeva tipphetk - toimus mingi action, milles sai kaasa lüüa ja end tegijana tunda.

Pealelõunal jõudsime linna tagasi ja jalutasime ringi, et vaadelda, kuidas kohalikud oma pühapäeva veedavad. Nii maniakaalseid päikesevõtjaid ei ole ma veel kusagil näinud - kuna vesi on külm, siis rannal puhus päris jahe meretuul, nii et ennast küll ei kiskunud paljaks koorima. Aga enamus kohalikust rahvast ikkagi päevitas - osad katsusid tuule käes ära kannatada, teised püüdsid põõsaste või luidete taha varjuda. Kes paremat kohta ei leidnud, parkis end rannapromenaadi ääre taha kõnniteele või sättis oma rannatooli mõne restorani nurga varju. Oli ka neid külmapõlgureid, kes 15-kraadises vees ujumas käisid.

Päeva põnevaim moment oli lennujaamas, kus hoogsalt lähenes pardaleminekuaeg, kuid sama hoogsalt ei lähenenud ühtegi töötajat autorendiboksi, et saaksime enne lenduminekut auto tagastada. Napilt enne meie väljalendu nad endaga rahulolevalt siiski kohale jõudsid, nii et saime auto lennuki vastu vahetada.

Hetkel jälle lennujaamas, et sõita Puerto Iguazusse.