Vannipäev

Täna ei viitsinud enam mingit pikka sõitu ette võtta ja püüdsime leida lähikonnas võimaluse päikest võtta ja ujuda. Rannik on siin küll kaunis, aga ujumiseks sobilikku randa vähevõitu. Kuid kuulsime nii oma võõrustajatelt, kui suvalistelt inimestelt, kellega kohtusime hommikul kauneid rannikuvaateid ja võimsat lainetemöllu vaadeldes (ameeriklased ju hüppavad kohe ligi ja kukuvad suhtlema), et mitte kaugel on looduslik termaalveebassein (isegi nagu väiksem järv), mis on ookeaniga pisut ühendatud, nii et vesi on ka kergelt soolane, kuid umbes 37 kraadi. Niisiis läksime vanni. Kuna seal oli nii mõnus solberdada, siis jäime peaaegu terveks päevaks. Kuna vesi oli imeliselt selge ja ilmselt ka paljud kalad armastavad sooja vett, siis mina nägin seal ujumisprillidega ujudes vaat et rohkemgi erinevaid värvilisi kalu, kui senistel snorgeldamistuuridel. Ühesõnaga, väga chill päev oli, aga õhtu möödub pakkimise tähe all, sest homme lendame tagasi Maui'le.

Soovime kõigile ka kauneid pühi ja maitsvaid jõuluroogi! Me siin üritame jõululainele saada autoraadiost jõululaule kuulates ja teeäärsete majade aedadesse topitud lumememmi, põhjapõtru ja jõuluvanu vahtides. Mõni on ka oma auto ohjeldamatu jõulumeeleoluga üle valanud. Ning isegi ühe lühkarites jõuluvana oleme juba ära näinud.

Üsna pilvine rannapäev

Ega meie esmane eesmärk paari randa minekuks polnudki pruuniks saamine, vaid ranna kui vaatamisväärsuse vaatamine. Nimelt asub siinkandis haruldane roheka liivaga rand. Värv on jälle seotud vulkaaniga - keda huvitab täpne põhjus/päritolu, saab wikipeediast lugeda. Tee randa oli kui offroadi-sõprade unelm, aga kuna me kukkusime koonerdama ja neliveolist ei rentinud, siis viskasime edasi-tagasi ca 6 km tallataksoga. Tore matk ja äge rand. 

Algul tundus, et polegi kuigi popp vaatamisväärsus, sest marssisime uhkes üksinduses, aga tagasiteel tundus, nagu oleks tegemist palverännakuga. Olime lihtsalt jälle keskmisest turistist varajasemad. Ranna lähedal asub ka USA kõige lõunapoolsem punkt. Rahvast seal küll tungles, aga kummalisel kombel polnud seal mingi vastavasisulist sammast, silti vms, mille taustal turist saanuks endast pilti teha. Selle puudumist korvasid mõned poolearulised kõrgelt kaljult vettehüppamisega, kuigi oli ohjeldamatul pandud püsti silte, mis seda keelasid ja suure ohuga ähvardasid. Aga teatavasti on ju hea pilt endast väärt rohkem kui elu. Me siiski vettehüppest loobusime - meie eas muutub inimene juba araks (noh, et kui on keelatud, siis äkki saab trahvi).

Edasi suundusime vaatama musta liivaga randa. Kui pildilt tundub, et on muld vms, siis tegelikult ikkagi nagu peeneteraline liiv, mis jällegi vulkaanilist päritolu. 

Ühes kohas muidu suhteliselt tühjal rannal tungles suurem rahvamass ja sähvisid fotokad.

Järelikult midagi vaatamisväärset, nii et imbusime ka ligi. Rannal vedeles kaheksa suurt kilpkonna.

Vedelesime rannal paar tundi valdavalt pilve võttes, aga miskipärast võttis ka pilv mõnest kohast naha lausa punaseks. Hiljem veel kilpkonni üle vaatama minnes ilmnes, et üks neist töötas seal vist osalise koormusega ja tema tööpäev oli juba lõppenud, aga kõik teised olid endiselt peaaegu staatiliselt samadel kohtadel.

Peale õhtusööki Volcano külas põikasime läbi veel ka vulkaanihuviliste kokkutulekult ehk et sõitsime vulkaanideparki, et näha mis seal pimeduse varjus toimub. Mõistagi ei läinud me uuesti sellele 16 km matkale, aga sõitsime vaatama seda kraatrit, mis päeval tossas. Juba kogenenud rahvahulga põhjal võis järeldada, et näeb midagi enamat kui päeval ning tõepoolest - laava hõõgumist oli näha juba üle rahvamassi, lisaks paistis kätte, et kraatri põhjas tõesti midagi punakat pulbitseb. Tasus minna, sest päris eriline vaatepilt - nagu põrgukatel.

Jätkame tutvumist Big Islandiga

Täna suundusime avastama Hawaii suure saare kaunist ida- ja põhjarannikut. Loodus on siin ikka väga vaheldusrikas - vahepeal sattusime justkui alpiaasadele, siis jälle troopilisse vihmametsa. Rääkimata sellest, et suur osa saarest moodustavad laavaväljad (eilsed pildid), mis kohati meenutavad ka mullatöid. Aga täna külastatud kaljune rannik pakub suurepäraseid vaateid.

Lisaks põikasime ühte rannaparki, kus lisaks omapärasele maastikule saime jälgida ka laine möllamist.

Lisaks jälle ka koskede vahtimist, millest üks oli päris kõrge. Lisaks vohas koskede ümbruses rikkalik ja lopsakas taimestik, nii et oli nagu botaanikaaia külastus ka.

Ilmaga vedas seni, kuni käisime vaatamas kohti, mida näha tahtsime, kuigi vahepeal teel olles saime ka veits vihma. Aga päeva lõpuks, kui poes varusid täiendamas käisime, jäime ikka paduka kätte ja olime sunnitud veelompide vahel kepseldes autosse jooksma.

Lõpuks ka üks kummaline vaatepilt, mille üle oleme imestust avaldanud kõik eelnevad päevad, aga täna siis sai pilt ka tehtud. Mis värk ikkagi on nende kukkedega, kõigi vaatamisväärsuste juures asuvates parklates? On nad palgalised parkimiskorraldajad või valvurid?

Vaprad matkasellid vulkaanide pargis

Täna sõitsime vulkaanide parki. Alustuseks käisime vaatamas üht hetkel tossavat kraatrit, kuhu väga lähedale turvalisuse kaalutlusel mõistagi ei lasta, aga siiski piisavalt, et äge vaade saada. 

Jätkasime eelsoojenduseks ca 6,5 km matkaga hetkel maharahunenud vulkaanikraatrisse. Mõni taimeke on seal isegi juba vohama hakanud. Aga maastik ise on ikka väga omapärane.

Ning seejärel juba peale paari lihtsalt vaatenautimuspeatust võtsime ette 16 km matka, et minna vaatama, kuidas laava merre voolab. Seda laavat on seal voolanud juba järjest samast kraatrist alates 1983 aastast, nii et kogu maastik, kust üle oli vaja turnida, meenutas mingit ulmefilmi. Kuna laava vettevalgumine viskab temperatuurierinevuse tõttu üles meeletu aurupilve, siis raske on saada pildile need vähesed hetked, kui aurupilvest ilmuvad nähtavale punased vedela laava joad. Me oma piltidelt neid lõpuks ei suutnudki tuvastada, aga ise nägime ära, et see tõesti on seal olemas ja voolab hetkel vedelal hõõguval kujul. Lisaboonusena nägime ka mingeid veidraid rotilaadseid loomi, kes vist seal muidu viljatul pinnal toituvad turistide mahapillatud toidupurust.

Aga eriti joppas sellega, et täiesti mitteootuspäraselt hüppas sealsamas kalda lähedal üks (või isegi 2 - Aivaril õnnestus näha mõlemat, aga ma magasin esimese laavavahtimise tõttu maha) vaal veest välja, nii et seekord nägime isegi lähemalt kui laevatuuril. Nii et kokkuvõttes tasus see ohjeldamatu matkamine ära. Laavat lootsime küll näha natuke lähemalt, aga ju siis pole ikka turvaline ninapidi juurde ronida. Ja homme küll sama palju matkata ei viitsi.

Pulma-aastapäev

Eile siis tähistasime oma keraamikapulma. Alustuseks lendasime Maui'lt Big Islandile. Lend 9-kohalise lennukikesega. Olin just öösel unes näinud, et meid paigutati äriklassi  - saimegi kohe lendurite seljataha esimestele istmetele... Miskipärast shampanjat ei serveeritud...

Ka lennujaam oli üsna tagasihoidlik sara ja meenutas pigem kolmandat maailma, kuna kõik oli seal täiesti suvakas - boarding passe keegi ei andnud, mingit turvakontrolli polnud, kaalule tuli ronida ise koos pagasiga, keegi lihtsalt hõikas, mis lennule minek parajasti toimub ning siis läksime lenduri sabas lennukisse. Eks ta seal õhus üksjagu laperdas, aga kohale jõudis ning maandus väga sujuvalt.

Big Island võttis meid vastu üleni halli ja vihmasajusena, nii et arutasime isekeskis, et loodetavasti ei hakka meie abielu kohale sama sünged pilved kogunema. Sõitsime läbi saare ja vihmasaju teisele rannikule ning seadsime ennast oma järjekordsesse metsamajja sisse. Õhtuks olime bronninud laua ühes lähedalasuvas restoranis, mida meie võõrustajad meile soovitasid. Vaatamata muidu üdini hallile päevale saime õhtul nautida nii head toitu kui head seltskonda. Boonusena mängis restoranis kitarri ja laulis üks kohalik muusik, nii et oli päris meeleolukas.

Tänaseks oli ilmaennustus küll üsna sarnane kui eilseks, aga tegelikkus erines kui öö ja päev ning täna kõrvetas päike. Käisime tutvumas Hawaii ajalooga ühes rahvuspargis, kus presenteeriti muistsete havailaste puuskulptuure ja traditsioonilisi ehitisi. Koht ise oli ka väga ilus - otse mere ääres, kauni palmisalu ja rannal vedeleva kilpkonnaga.

Peale kuumuses ringi tatsamist tahtsime ka ise võimalikult kiiresti randa vedelema ja vette solberdama pääseda. Seekord õnnestus valida hea ujumise rand, st laine ei olnud liiga suur ja hoovused ei püüdnud avamerele sikutada. 

Tagasiteel koju möödusime ka saare kõrgeimast tipust Mauna Keast, mis oleks justkui purskama hakanud. Üksiti nägime ka ära, et seal tipus on lumi, nii et sinna turnima ei kipu. 

Palju päikest ja kilpkonni

Täna tegime rannapäeva, kuna hoolimata keskpärasest ilmaennustusest säras päike ja oli 29 kraadi sooja. Valisime oma metsamajale üsna lähedal asuva ranna, Maui põhjarannikul Pai'a linnakese külje all. Ujumiseks mitte just parim, sest suur murdlaine ei võimaldanud läbi murda, vaid lajatas heal juhul lihtsalt uikarid liiva täis, halvemal juhul lausa pikali, nii et tuli piirduda lihtsalt laines hüppamisega. Seevastu oli rand ideaalne kilpkonnavaatluseks - vesi lausa kubises suurtest merikilpkonnadest, kes täitsa kalda ääres läbipaistvas vees mõnuga solberdasid ja päid veest välja pistsid. Oleks murdlainest läbi ujuma pääsenud, oleks olnud suur oht kilpkonnadega põkkuda. 

Kui tundus, et hakkame juba punanahkadeks muutuma, suundusime tutvuma kohaliku kaubanduse ja toitlustusega. Toit oli hea ja kaubandus ka põnev, eriti kohalike ehtekunstnike poekesed. Pildimaterjali tänasest rohkem polegi, kui üks näide siinsetest veidratest jõulukaunistustest ja paar järjekordset rannapilti.

+3

Tänaseks oli meil suurejooneline plaan minna Haleakala rahvusparki vulkaanikraatrit vaatama ning teha seal ca 15 km matk. Toppisime selga kõik oma soojemad riided, kuna seal pidavat olema temperatuur 10 kraadi ringis. Tee mäkke oli esialgu päikseline, kuid siis hakkasime jõudma peadpidi pilvedesse ja hakkas mingit niiskust piserdama ning nähtavus pilves olles muutus nullilähedaseks. Tippu jõudes muutus ka temperatuur nullilähedaseks ehk +3 kraadi. Autost välja astudes tahtis tuul küliti puhuda ning näkku tuiskas horisontaalselt sadav vihm. Ümberringi valitses läbipaistmatu udu- või pilvemass. Ühesõnaga ilm oli nii uskumatult s..t, et ajas ohjeldamatult naerma ning sellist ei osanud isegi Kivirähk Rehepapis kirjeldada. No ja silm mõistagi kuigi kaugele ei seletanud. Otsustasime, et sellistes tingimustes 15 km matkata poleks kuigi äge. Aga pisut allpoole tagasi sõites säras päike (ja oli juba 6 kraadi sooja), nii et väikse jalutuskäigu saime ikkagi ära teha ja suurepärased vaated ka kätte. Ühesõnaga piirdusime memmekate programmiga ja jõudsime hoopis pealelõunal veel korraks rannaski käia - peab tunnistama, et +26 oli palju meeldivam kui +3.